„Maa vaimne allakäik on jõudnud nii kaugele, et inimesi ähvardab oht kaotada oma viimnegi vaimujõud, see jõud, mis võimaldab lagunemist märgata ja sellena tunnistada.“
Martin Heidegger “Sissejuhatus metafüüsikasse” (ing Introduction to Metaphysics)
Psühhoanalüütik Carl Gustav Jung oli Lääne tsivilisatsiooni tuleviku suhtes pessimistlik. Ta uskus, et meie tsivilisatsioon on allakäiguteel ja määratud kokkuvarisemisele, ning ta ei välistanud võimalust, et miljardite inimeste elu lõpetab mingi apokalüptiline sündmus:
“… teise aastatuhande lõpu lähenedes elame taas ajastul, mis on täidetud apokalüptiliste, universaalse hävingu kujunditega.”
Carl Jung “Avastamata Ise: Indiviidi dilemma tänapäeva ühiskonnas” (ing The Undiscovered Self: The Dilemma of the Individual in Modern Society)
Käesolevas loos vaatame lähemalt Jungi pessimismi aluspõhjusi ning heidame pilgu sellele, milline Läänemaailma tuleviku osas sünge pildi maalinud nägemus tabas Jungi vahetult enne tema surma.
Carl Jung elas läbi kaks maailmasõda, nägi kõrvalt aatompommi väljatöötamist ja kasutusele võtmist ning oli tunnistajaks totalitarismi võidukäigule Euroopas ja Aasias. Kuna tema ümber toimusid maailma muutvad sündmused, ei ole üllatav, et 20. sajandi üks markantseim suurvaim oli inimkonna tulevikuväljavaadete suhtes pessimistlik.
Tuginedes oma kliinilisele tööle patsientidega ja ulatuslikule inimpsüühika uurimisele, jõudis Jung järeldusele, et enamik tänapäeva inimesi on psühholoogiliselt haiged ning paljud nendest flirdivad hullumeelsusega.
Jungi pessimism ei lähtunud aga mitte üksnes sõja, totalitarismi ja tuumarelva tekitatud hävinguga seotud õudustest välismaailmas, vaid lisaks ka diagnoosist, mille ta pani kaasaegsete meeste ja naiste psühholoogilisele baasseisundile. Tuginedes oma kliinilisele tööle patsientidega ja ulatuslikule inimpsüühika uurimisele, jõudis Jung järeldusele, et enamik tänapäeva inimesi on psühholoogiliselt haiged ning paljud nendest flirdivad hullumeelsusega. Veelgi enam, tänapäeval leidub vaid kaduvväike hulk inimesi, kes omavad globaalse hävingu ja massilise orjastamise eesmärgil kasutatavate tehnoloogiate ajastul inimkonna kaitsmiseks vajalikku tarkust, jõudu ja julgust. Nagu Jung kirjutas:
“Kas inimvaimuga on kõik korras? … teaduse heatahtlik jumal, kes oli teinud inimese hüvanguks niivõrd imelisi asju, oli paljastanud oma tumeda näo. Ta tootis kõige kuratlikumaid sõjamasinaid, sealhulgas jäledaid mürkgaase, ja inimmõistus takerdus üha enam kummalistesse ja absurdsetesse ideedesse.”
Carl Jung, Kogutud teoste 18. köide
Jungi pessimism ei vaibunud ka pärast Teise maailmasõja lõppu. Inimeste sõda üksteise vastu võis küll lõppeda, kuid sisemine sõda inimese ja tema oma deemonite vahel jätkus. Jung nägi, et enamik inimesi on seda lahingut kaotamas. Ühes 1947. aastal analüütilisele psühholoogile Esther Hardingile kirjutatud kirjas märkis ta järgmist:
“Paistab, et läheneme üleüldisele vastasseisule, milles tuleb lahendada küsimus, kas reaalselt eksisteeriv inimene on oma deemonitega toime tulemiseks piisavalt teadlik või mitte. Hetkel näib see olevat juba ette kaotatud võitlus.”
Carl Jung, kiri Esther Hardingile, 8. juuli 1947
Jungi üks sügavamaid hirme oli, et psühholoogiliselt ebastabiilsed isikud tõusevad tuumarelva omavates riikides võimule ning vallandavad kolmanda maailmasõja ja seeläbi kogu tsivilisatsiooni kokkuvarisemise. Või nagu ta hoiatas:
“…aatomienergia vallandamine… on andnud inimkonnale võimu iseennast täielikult hävitada. Olukord on umbes sama, kui väikesele kuueaastasele poisile oleks kingitud sünnipäevaks kott dünamiiti… Kuidas me saame vabastada lapse dünamiidist, mida keegi ei saa temalt ära võtta?”
Carl Jung, järelsõna raamatule „Esseed kaasaegsetest sündmustest“ (ing Essays on Contemporary Events)
Tsivilisatsiooni kokkuvarisemise ajal korrumpeerub sotsiaalne väärtussüsteem ning müüdid, mis kunagi andsid elule tähenduse, tuhmuvad ja tuimuvad.
Oma raamatus “Katafalk: Carl Jung ja inimkonna lõpp” (ing Catafalque: Carl Jung and the End of Humanity) väidab filosoof Peter Kingsley, et pessimism suunas Jungi välja töötama inimesi lõpu jaoks ette valmistavat psühholoogiat – ja sealjuures mitte lihtsalt üksikisiku elu lõpu, vaid kogu tsivilisatsiooni lõpu jaoks. Sest tsivilisatsiooni kokkuvarisemise ajal korrumpeerub sotsiaalne väärtussüsteem ning müüdid, mis kunagi andsid elule tähenduse, tuhmuvad ja tuimuvad. Konformism toob seega kaasa haigusliku seisundi, mistõttu peab iga inimene otsima isiklikku sisemist päästet – ja just selle ülesande lahendamisele ongi Jungi psühholoogia orienteeritud:
“Selline psühholoogia nagu minu oma valmistab meid ette lõpuks, võib-olla isegi viimseks lõpuks. Küsimus on vaid selles, mida me tapame: kas iseennast või meie veel lapsemeelset psühholoogiat ja selle kohutavat teadvustamatust.”
Carl Jung, kiri Cary Baynesile, 12. aprill 1959
Mõnikord tunnistas Jung ettevaatliku optimismiga, et kui piisavalt paljud inimesed astuvad vastu oma deemonitele ning loovad oma psüühikas korda ja harmooniat, siis võib olla siiski võimalik ühiskonda veel päästa. Kuid elu lõpuks näib ta olevat lootuse täielikult kaotanud. Vahetult enne surma tabas Jungi kummituslik nägemus Läänemaailma tulevikust, ja see ei olnud tema esimene sedalaadi nägemus. Pigem võib öelda, et Jungi elu täitsidki nägemused. Mõned neist aitasid Jungil oma psühholoogilisi teooriaid välja töötada, sh kollektiivse alateadvuse teooriat, teised aga prognoosisid tulevikku. Näiteks 1913. aasta oktoobris oli Jungil nägemus, mis kuulutas ette I maailmasõja puhkemist:
“Oktoobris üksinda reisil olles haaras mind äkki võimas nägemus: nägin koletislikku üleujutust, mis kattis kõik põhjapoolsed ja madalad maa-alad Põhjamere ja Alpide vahel. Kui see jõudis Šveitsini, nägin, et mäed kasvasid meie riigi kaitsmiseks üha kõrgemaks. Mõistsin, et käimas on hirmuäratav katastroof. Nägin võimsaid kollaseid laineid, tsivilisatsiooni hulpivaid rususid ja loendamatute tuhandete uppunute laipu… Möödus kaks nädalat; siis kordus nägemus samades tingimustes veelgi elavamalt kui varem, ja veri paistis rõhutatum. Sisemine hääl rääkis: “Vaata seda hoolikalt; see on täiesti reaalne ja nii saabki olema. Sa ei saa selles kahelda.”
Carl Jung “Mälestused, unenäod, mõtisklused” (ing Memories, Dreams, Reflections)
Kuid nägemus, mille Jung sai 1961. aastal vahetult enne oma surma, oli veelgi apokalüptilisem kui tema 1913. aasta nägemus, ja kui uskuda Sokratest, siis tuleks surma lähenedes saabuvaid nägemusi tõsiselt võtta: „Inimesed kuulutavad eriti vahetult enne oma surma prohvetlikke teadmisi,“ on Sokrates väidetavalt öelnud. Marie-Louise von Franz, üks Jungi õpilastest ja lähimatest kaastöötajatest, puudutas Jungi surivoodi nägemust paarkümmend aastat pärast Jungi surma antud intervjuus:
“Ma ei soovi sellel pikemalt peatuda. Aga kui ta oli parajasti suremas, siis püüdis ta oma perele midagi edastada ja nad ei saanud temast aru, nii et ta palus mind kutsuda. Pere ei lasknud mind kutsuda. Aga üks tema tütardest tegi märkmeid ja andis pärast tema surma need mulle. Märkmetes on joonistus, kus joon liigub üles ja alla, ja selle all on kiri „Inimkonna viimased viiskümmend aastat“ ja mõned märkused selle kohta, et ees ootab lõplik katastroof. Kuid mul on ainult need märkmed.”
Marie-Louise von Franzi intervjuu dokumentaalfilmis “Südameküsimus” (Matter of the Heart)
Kui temalt küsiti, mida ta sellest nägemusest arvab, ütles Marie-Louise von Franz:
“Kõik inimlikud tunded mässavad selle idee vastu! Aga kuna mul on need märkmed sahtlis, ei luba ma endale liigset optimismi.”
Marie-Louise von Franzi intervjuu dokumentaalfilmis “Südameküsimus”
Osad väidavad, et Jungi prognoos on osutunud valeks, sest ühtegi apokalüptilist sündmust ei ole siiani toimunud. Kuid me ei tohiks tema nägemust liiga kergekäeliselt kõrvale heita, sest sageli ei suuda keset tsivilisatsiooni lagunemist elavad inimesed endi ümber toimuvast täielikult aru saada. Pealegi on keskmise inimese psühholoogiline seisund tänapäeval veelgi rohkem häiritud, kui Jungi ajal. COVID-iga seotud sündmused tõestavad enamiku inimeste vastuvõtlikkust massipsühhoosile ja meie poliitikute tegevus väljendab ilmekalt nende terve mõistuse puudumist. Haigete valitsejatega haige elanikkond kujutab endast katastroofi retsepti ja seega on ehk ainult aja küsimus, millal mõni apokalüptiline sündmus juhatab meid lõpuni, mida Jung oma nägemuses ette nägi. Või nagu Peter Kingsley kirjutab:
“Samamoodi nagu need multifilmitegelased, kes kihutavad otse tühjusse ja ei märka, et nad on kuristiku kohal, püüame meiegi jätkuvalt arvata, et kõik on normaalne. Mõne ebareaalse hetke jookseme veel tühjuse kohal, kuigi meie all ei ole enam mitte midagi, ei mingit alust ega tuge, mis meid ülal hoiaks või edasi viiks. Meid kannab lihtsalt algse liikumise kummituslik jääk, mis praeguseks ei ole enam midagi muud kui meie enda alateadlike harjumuste tekitatud hoog. Kuid isegi see hääbub ja peatub, kuni kõik kaoses kokku variseb.”
Peter Kingsley “Katafalk: Carl Jung ja inimkonna lõpp”
COVID-iga seotud sündmused tõestavad enamiku inimeste vastuvõtlikkust massipsühhoosile ja meie poliitikute tegevus väljendab ilmekalt nende terve mõistuse puudumist.
Makroskoop saab ilmuda üksnes oma lugejate ja kuulajate toel. Juhul kui ka Sina oled huvitatud Makroskoobi edasisest ilmumisest, saad teha selleks omale jõukohase annetuse käesoleva loo lõpus toodud rekvisiitidel. Tänan tähelepanu ja abi eest!
Aita Makroskoobil edasi ilmuda
Hea külastaja… Tänan Sind, et oled meie lugejaks! Kuna Makroskoobi tegevuse jätkamine nõuab palju tööd ning väljaminekuid, sõltub portaali edasi püsimine oma lugejate toetusest, ilma milleta pole paraku ka Makroskoopi.
Kui soovid, et Makroskoop avaldaks ka edaspidi kaalukaid uudiseid, läbinägelikke analüüse ja mõtlemapanevaid arutelusid, siis saad sellele kaasa aidata, tehes pangas püsikande (või erakorralise suurema toetuse) portaali kontole.
Kuigi Makroskoobi lugejate majanduslikud võimalused on erinevad, on iga annetus portaali edasikestmise jaoks erakordselt oluline ning suure tänuga vastu võetud.
Aitäh!
Esimaal: The Destruction of Pompeii and Herculaneum, painted in 1822, damaged in 1928, restored in 2011. Oil on canvas, 161.6 x 253 cm. Tate Gallery, London
