Makroskoobil on hea meel tuua oma lugejateni koroonapiirangute teemaline intervjuu Ühendkuningriigi endise ülemkohtuniku lord Jonathan Sumptioniga, keda on kirjeldatud kui üht 20. sajandi Briti suurimat õigusteoreetikut ja praktikut ühes isikus. Hiljuti pensionile läinud Lord Sumptionist on saanud Suurbritannia üks juhtivatest koroonaviiruse põhjendusel kehtestatud isikuvabaduste piiramise kriitikutest, kes tugineb oma argumentatsioonis peamiselt proportsionaalsuse printsiibile ning Briti sajanditepikkusele isikuvabaduste austamise traditsioonile. Silmapaistvalt nüansseeritud mõtlemisega juristi hinnangul ei ole hirmuafekti foonil esile kutsutud ühiskonna sulgemise meetmed tänaseks algselt kardetust palju väiksema riskifaktoriga viiruse tõrjumiseks õigustatud. Intervjuu avaldatakse kahes osas, millest alljärgnev on esimene.
Adrian Bachmann
Tere tulemast UnHerdi saatesse LockdownTV! Täna vestleme lord Sumptioniga, kes on Ühendkuningriigi üks kõrgemaid kohtunikke, olles töötanud palju aastaid ülekohtus ja hiljuti pensionile jäänud. Avaliku elu tegelastest on Lord Sumptionist viimase aasta jooksul kujunenud üks peamiseid karantiinivastaseid. Tere tulemast, lord Sumption!
Rõõm on teiega vestelda.
Alustame lihtsa küsimusega. Mis tundus Teile karantiinikohustuse juures sedavõrd vastuvõetamatu, et otsustasite seda avalikult kritiseerida?
Näen ennast kui liberaali väikse L-ga. Kuni COVID-19 pandeemiani oli see positsioon üsna tavaline, aga pärast haiguspuhangu algust on see muutunud vastuoluliseks, mõne inimese meelest isegi ekstreemseks. Ma arvan, et see näitab ilmekalt nihet, mis on toimunud rahva psüühikas viimase aasta vältel. Ma ei arva, et vabadusel on absoluutne väärtus.
On olukordi, kus vabaduse piiramine on õigustatud, kuid peame olema ettevaatlikud, et see toimuks üksnes äärmuslikel juhtudel ning minu hinnangul ei kvalifitseeru COVID-19 äärmusliku juhtumina. Jah, pandeemia on tõsine. Jah, see põhjustab lisasurmasid. Aga ma ei saa vaadata haigust, millest vähemalt 99% inimestest taastuvad ja millega kaasnev risk on väike, piisavalt tõsise kriisina, et õigustada ühiskonna lukku panemist.
On olukordi, kus vabaduse piiramine on õigustatud, kuid peame olema ettevaatlikud, et see toimuks üksnes äärmuslikel juhtudel ning minu hinnangul ei kvalifitseeru COVID-19 äärmusliku juhtumina. Ma ei saa vaadata haigust, millest vähemalt 99% inimestest taastuvad ja millega kaasnev risk on väike, piisavalt tõsise kriisina, et õigustada ühiskonna lukku panemist.
Kui ma ütlen „väike“, siis ma arvan, et hea viis proportsiooni hindamiseks on see, kuidas seda on teinud Sir David Spiegelhalter, tuntud autoriteet riski statistilise hindamise küsimuses. Pandeemia esimese 16 nädala jooksul Ühendkuningriigis hindas ta COVID-19 tingitud lisanduvaks suremisriskiks 55 päeva sellest, mis läheks, et surra mõnel tavalisel põhjusel. Laste puhul oli see 2 lisapäeva tavariskile. Teine viis on uurida COVID-19 keskmist suremisvanust, mis on ligikaudu 82 ja pool. Keskmine suremisiga mis tahes muul põhjusel on pisut väiksem. Ehk me ei seisa silmitsi riskiga, mis oleks kordades riskantsem kui meie (koroona eelne) igapäevaelu. Haiguspandeemiate oht on inimeksistentsi paratamatu osa ning on olnud seda aegade algusest.
Me ei seisa silmitsi riskiga, mis oleks kordades riskantsem kui meie (koroona eelne) igapäevaelu. Haiguspandeemiate oht on inimeksistentsi paratamatu osa ning on olnud seda aegade algusest.
Ma pakun, et siin on kaks vastuargumenti, millele inimesed võivad mõelda. Esimene neist on see, et risk võib võimenduda, kui lastakse viirusel vabalt levida ja riik ei sekku. See on siis teooria. Mudelid kipuvad näitama, et kui lasta viirusel levida, siis võib kätte saabuda hetk, kus vajaliku arstiabi osutamine muutub võimatuks ja kus risk on järsku palju suurem. Mida Te sellele argumendile vastaksite?
Osa statistikast, millele olen internetis viidanud, on samavõrd relevantne, sõltumata sellest, kas karantiin on kehtestatud või mitte. Näiteks David Spiegelhalteri 16 nädala sisse mahtusid nii karantiini algus kui ka lõpp. Ma arvan, et kesksel kohal on siin väärtushinnang: millist riski ollakse valmis aktsepteerima? On inimesi, kes on seisukohal, et ühtegi riski ei tasuks aktsepteerida, et ühiskond ei tohiks lubada mitte ühtegi lisanduvat ja ära hoitavat surma. Ainsaks kriteeriumiks on see, et me neid surmi vähendaks ja väldiks.
Oleme sunnitud aktsepteerima, et elu seisneb enamas, kui pelgalt surma vältimises.
Probleem on selles, et sellises mudelis ei tähtsustata teisi tagajärgi, kuidas riiklikud (karantiini) meetmed rahva elu mõjutavad. See ei hinda üldse (karantiinide) majanduslikku kahju. See ei väärtusta nende mõju haridusele. See ei väärtusta tõsiasja, et teiste inimestega läbi käimine pole kõigest valik. See pole lihtsalt meetmete juures tehtav valik, see on inimlik vajadus. Ma arvan, et oleme sunnitud aktsepteerima, et elu seisneb enamas, kui pelgalt surma vältimises. Ma ei arva, et seda saab kahandada matemaatilisele tulemile. See on väärtushinnang. Ning ma arvan, et olukorda hinnati valesti. Mulle tundub päris huvitav, et märtsi lõpuni ei mõelnud Euroopas ega Ühendkuningriigis keegi pikalt, et karantiiniks kohustatakse ka terveid inimesi, selmet karantiin kehtestada neile, kes olid nakatunud või haiged.
Tegu on sündmusega, milleks on valitsused väga kaua ette valmistunud. Riiklik riskiregister on andnud hinnangu, et respiratoorsest haigusest lähtuv pandeemia võiks viia kuni 750 000 surmani. Seda on palju rohkem, kui meil oleks olnud, sõltumata sellest, kas karantiin on kehtestatud või mitte. Plaan oli, et elu peaks jääma võimalikult tavaliseks, et isoleerida tuleks haiged ja haavatavad, mitte terved inimesed. Esimestel kuudel enne karantiini olid nende nõuanded täpselt sellised. Teame, et arusaam soovitud tegevuskavast muutus, kui Iisrael otsustas järgida Hiina eeskuju ja kehtestada täieliku riikliku karantiini. Seega rajaneb meie ühiskondlik reaktsioon koroonaviirusele Hiina mudelile.
Hiina sai ühiskonna totaalset lukku panemist praktiseerida, kuna tegemist on totalitaarse riigiga, mis põhineb arusaamal, et indiviidid on riikliku poliitikaga võrreldes teisejärgulised.
Professor Ferguson on paari nädala eest antud intervjuus nentinud, et neil polnud võimalik seda teha enne, kui Hiinat järginud Itaalia neile teed näitas. Ma arvan, et see on tõsine probleem. Hiina sai ühiskonna totaalset lukku panemist praktiseerida, kuna tegemist on totalitaarse riigiga, mis põhineb arusaamal, et indiviidid on riikliku poliitikaga võrreldes teisejärgulised. Meie traditsioon on olnud sellest täiesti erinev. Enamik objektiivseid inimesi saavad aru, et tegu on tõsise pandeemiaga – minu arvamus selle tõsidusest on teistsugune. Peame ajutiselt irduma oma tavalisest elust ning see on vastuvõetav, sest pandeemia lõppedes saame minna tagasi olukorda, kus oleme rohkem nagu Ühendkuningriik ja vähem nagu Hiina. Ma arvan, et normaalsuse juurde naasmine on illusioon, sest vaba ühiskond ei rajane seadustel ja põhiseadusel, vaid tavadel. See rajaneb instinktil sellest, kuidas on õige viis käituda. On palju asju, mida valitsused saavad teha ja millega lepitakse, aga mida nad ei peaks tegema. Ning üks nendest asjadest, mida me ei pidanud enne (2020) kevadet vastuvõetavaks, oli arusaam, et tervete inimeste koduaresti panemine on aktsepteeritav.
Ma arvan, et normaalsuse juurde naasmine on illusioon, sest vaba ühiskond ei rajane seadustel ja põhiseadusel, vaid tavadel.
Kas Te arvate, et oleme saanud rohkem hiinalikuks ja käsutatavaks muutunud?
Ma kardan väga, et jah. Probleem on selles, et kui su vabadused rajanevad tavadel, mitte seadustel, siis tavade lahtudes ei ole midagi teha. Kui on jõutud olukorda, kus kellegi idee põhjal võib inimesi karantiini panna, siis pole enam barjääri. Me oleme selle punktini jõudnud ja valitsused seda ei unusta.
Üks nendest asjadest, mida me ei pidanud enne (2020) kevadet vastuvõetavaks, oli arusaam, et tervete inimeste koduaresti panemine on aktsepteeritav.
Nii et Te muretsete, näiteks, et uue pandeemia, uue viirusetüve või uue patogeeni puhul on olemas pretsedent kehtestada karantiin?
Mis mind muretsema paneb, pole ainult oht, et järjekordne patogeen põhjustaks lisasurmasid. Ma arvan, et see on mudel, mida võidakse hakata aktsepteerima teistsuguste kollektiivsete probleemide puhul. Ühendkuningriigi praeguse eriolukordade seaduse alusel liigub võimutäius eriolukorras valitsuse kätte ning ta võib teha sama, mida mis tahes parlamendi poolt kinnitatud õigusakt, kuigi parlament peab seitsme päeva jooksul andma eriolukorra väljakuulutamisele oma nõusoleku. See nõusolek pole küll garanteeritud, kuid praktikas ei jää palju puudu ning valitsustel on palju ruumi. Ainus asi, mis meid kaitseb selle võimu kuritarvitamise eest, on konventsioon. Tavasid luua on palju keerulisem, kui neid murda. Nad kerkivad esile kümnete, võib-olla isegi sadade aastate pikkuste mõtteharjumuste tulemusena; nad on õrnad, nad on kultuurilised konstruktsioonid, mis võivad hajuda üleöö.
Tavasid luua on palju keerulisem, kui neid murda. Nad kerkivad esile kümnete, võib-olla isegi sadade aastate pikkuste mõtteharjumuste tulemusena; nad on õrnad, nad on kultuurilised konstruktsioonid, mis võivad hajuda üleöö.
Mis on Teie jutus huvitav, on see, et Teie kriitika ei puuduta vaid asja õiguslikku külge. Võib-olla on seepärast Teie sõnavõtud sellel teemal osutunud ka küllalt vastuoluliseks, sest Te ütlesite, et kui hindaksite riski teisiti, siis võib-olla ka toetaksite seda poliitikat. Niisiis on hakanud segunema Teie hinnang teadusele Teie poliitikatajuga, mõjutades seda, kuidas Te hindate riske vabadusele jne.
Just nii. Kui sa just ei arva, et vabadusel on absoluutne väärtus, mis trumpab üle kõik muu, siis oled sa sunnitud alati kaaluma riskide tõsidust. Me ei saa lihtsalt nentida, et oleme valmis loovutama osa oma isikuvabadustest selle põhjal, mida teadlased ütlevad. Mingi vaatepunkt tuleb kujundada.
Kui sa just ei arva, et vabadusel on absoluutne väärtus, mis trumpab üle kõik muu, siis oled sa sunnitud alati kaaluma riskide tõsidust. Me ei saa lihtsalt nentida, et oleme valmis loovutama osa oma isikuvabadustest selle põhjal, mida teadlased ütlevad.
Miljoni-küsimus on siis see, et miks Te valisite sellise vaatepunkti? Ja miks nii paljud teised – Teie endised kolleegid, ülemkohtu kohtunikud, vanemjuristid, poliitikud – on võtnud vastupidise seisukoha?
Kohtunike puhul kohustab nende amet vaikima teemal seni, kuni nad seisavad silmitsi konkreetse juhtumiga. Arvamused, mida mina olen esitanud, on eelkõige poliitilised, mitte legaalsed. Peamine eristav faktor on siin „hirmu impeerium“, millest rääkisin oma 2019. aasta Reithi loengus: kui inimesed on piisavalt hirmul, siis vajadus turvatunde järele muudab nad vastuvõtlikuks pea kõigele. Olen seda nimetanud „Hobbesi vahetuskaubaks“. Hobbes uskus „absoluutsetesse“ riikidesse; need ei pidanud olema monarhiad, aga absoluutsed. Tema sõnul võis riik teha kõike kuni inimeste tapmiseni välja. Niisiis ei olnud ta eriti kiindunud isikuvabadusse, sest tema kogemuses, Inglise kodusõjas, valitses absoluutse riigita ühiskonnas täielik anarhia. Hobbesi jaoks sõlmisid inimesed riigiga ühiskondliku lepingu, kus riigile loovutati osa oma isikuvabadustest vastutasuna turvalisuse eest. Nüüd on inimesed taas hirmul ja annavad valitsusele rohkem ruumi.
Kui inimesed on piisavalt hirmul, siis vajadus turvatunde järele muudab nad vastuvõtlikuks pea kõigele.
Te peate silmas, et osad meetmete kriitikud vaikisid hirmu tõttu, et kuidas sellele reageeritakse? Kas see on teine … ?
Ma arvan, et avalik arvamus on pigem sekkuvate meetmete poolt. Pole kahtlustki, et see on märkimisväärse enamuse arvamus. Kriitikud on vaikinud muidugi mitmel põhjusel. Esiteks, osad kriitikud jagavad ise sedasama hirmu. Teiseks, mis veelgi tähtsam, paljud, kes võib-olla pole meetmete poolt, on lihtsalt solidaarsed enamuse arvamusega ja näevad sellele vastu seismist liigse pingutusena.
Eriti kriisi tingimustes.
Just. Ma arvan, et eksisteerib kahte sorti solidaarsust: üks, mis põhineb vastastikusel sümpaatial ja toetusel, ning teine, mis rajaneb sallimatul konformismil. COVID-19 puhul tundub tegemist olevat selle viimasega. Aga esimene neist on minu arvates igati auväärne. Seda mõtet võib siduda liberalismi algetega, näiteks John Stuart Milliga. Tema nägi avalikku arvamust ja hirmu ohuna demokraatiale just nimelt seepärast, et protsess oli demokraatlik ning võimaldas avalikul arvamusel mõjutada poliitilisi otsuseid. Ta nägi seda suure ohuna, kuid see ei realiseerunud tema eluajal, vaid 20. sajandil.
Eksisteerib kahte sorti solidaarsust: üks, mis põhineb vastastikusel sümpaatial ja toetusel, ning teine, mis rajaneb sallimatul konformismil. COVID-19 puhul tundub tegemist olevat selle viimasega.
Niisiis Te kritiseerisite meetmeid, sest Te polnud hirmul ei viiruse ega oma positsiooni pärast. Eriti, kuna Te olete läinud pensionile, siis ei pidanud Te enam muretsema, et olite ülemkohtu kohtunik. Selles mõttes oli Teil rohkem vabadust.
Ma ei pidanud kellelegi heameelt valmistama ning ilmselgelt ma tahtsin, et minu vaateid jagaksid võimalikult mitmed inimesed. Ühendkuningriigis nõustus minuga vähemus. Oma positsiooni ei võlgne ma kellelegi, ma olen pensionil. Minu arvamusi ei piira konventsioonid, mis on seotud töötava kohtuniku ametnikuga. Ma näen ennast poliitiliselt neutraalsena, mul pole selgeid seoseid ühegi poliitilise jõuga. On väga kahju, et sellest on saanud poliitiline küsimus.
Mis tunne on olnud olla järsku selles vähemuses?
Mul on kahju, et tegemist on vähemusega, kuid ma arvan, et keegi peab rääkima paljude eest. Keegi peab rääkima eriti noorte eest, sest just nende karjäärivõimalused lähevad raisku. Ja see raisku minemine on täna tõenäolisem kui varem. Ühiskond on mõnes mõttes hierarhilisemaks muutunud, sest on kujunenud selge viis, kuidas elus jalgu alla saada. Töötama tuleb hakata võrdlemisi noorelt, CV-s ei tohi olla liialt suuri auke, tuleb kohe asuda redelit pidi üles ronima. See on see, kuidas maailm töötab.
Viimasel ajal ilmunud statistika tõestab ka ilmekalt, et töötus on kontsentreerunud noorte inimeste sekka, kes alles sisenevad tööturule. Ning kui pandeemia lõppeb, on töötus veelgi suurem ning kontsentreerunud just noortele, sest nemad on eelkõige need, kes tööd otsivad. Mulle näib see generatsioonideülese ebaõiglusena.
See on ka laiemas mõttes katastroof, sest terve generatsioon inimesi võõrandub. Seeläbi võivad nad pöörduda olukorra esile kutsunud demokraatliku mudeli vastu. Juba enne pandeemiat näitasid uuringud, et just noored olid demokraatiates kõige rahulolematumad, sest see läks neile kalliks maksma. Kõrgkoolide õppemaksud on klassikaline näide. Niisiis on ühiskonnas grupp, mis on väga suur ja vägagi valmis oma arvamust välja näitama. Sellel grupil on juba piisavalt murekohti ning pandeemia on seda üksnes võimendanud.
Kui pandeemia lõppeb, on töötus veelgi suurem ning kontsentreerunud just noortele, sest nemad on eelkõige need, kes tööd otsivad. Mulle näib see generatsioonideülese ebaõiglusena.
Samas uuringud näitavad, et noored on üldiselt karantiini poolt. Nii et Teile näib, et ühiskondlikud grupid, kes saavad kahju, lihtsalt ei saa aru, kui halb nende olukord on? Või et neil pole häält?
Veel pole see juhtunud. See ebahumaanne viis, kuidas ülikoolid oma õpilasi kohtlesid, on osadele neist hakanud kohale jõudma. Ma arvan, et eriolukorra ohvrid, kes ei ole oma ohvri staatusest veel aru saanud, ei pruugi kunagi eriolukorra kehtestamise (isiklikest) tagajärgedest aru saada. Sellest on muidugi kahju, sest see langetab tõenäosust, et me nendest õppetundidest targemaks saame. Ma arvan, et retrospektiivselt saavad ajaloolased nendest seostest aru ning näevad, et oleme kahjustanud sellise „põletatud maa taktikaga“ oma rahvuslikku elu. Osa sellest taastub, osa aga mitte.
Seega Te kirjeldate teatavat hirmuatmosfääri, mis tuleneb osalt ohust enesest ja osalt ühiskondlikust sidususest kriisi ees. Arvamusuuringutest on üldiselt raske midagi järeldada, kas pole? Kuigi ma olen üsna kindel, et nad on täpsed selle osas, mida inimesed väidavad …
Avalik arvamus on kurikuulsalt ebakindel ning hirm enamasti tekib ja kaob üsna järsku. Teada on ka see, et see, kuidas inimesed vastavad küsitlustele, pole tingimata see, kuidas nad päriselt käituvad. Ühendkuningriik on täis inimesi, kes toetavad meetmeid, kuid kes sellegipoolest hindavad riske ise ja ei käitu tingimata reeglite kohaselt. Ma arvan, et on tervislik, et inimesed teevad ise ka otsuseid. Paljud, kes väidavad end olevat meetmete poolt, ise eiravad neid.
See, kuidas inimesed vastavad küsitlustele, pole tingimata see, kuidas nad päriselt käituvad. Inimesed teevad ka ise otsuseid. Paljud, kes väidavad end olevat meetmete poolt, ise eiravad neid.
See on siis see suur küsimus? Suurim neist. Et kas see kõik on kuidagi allakäiva valitsemismudeli sümptom? Selleks on kahe tsentristliku partei vaikiv kokkulepe muutuda populistlikumaks ning inimeste rahulolematuse kasv on valmistanud ette soodsa pinnase. Inimesed on väsinud demokraatiast, kus lubatakse palju ja tehakse vähe.
See on tõsine oht. Ma ei seoks seda liialt hiljutiste arengutega, kuigi neil on kindlasti olnud mõju, sest demokraatia on olemuslikult habras valitsemisvorm. Meil on uskumus, et see on väga robustne süsteem, kuigi demokraatia on tegelikult eksisteerinud ligi 150 aastat, alates sellest, kui 19. sajandi teises pooles demokraatlikud süsteemid hakkasid erinema antiiksetest normi-demokraatiatest. Klassikaline allikas on siinkohal Aristoteles, kelle arvates demokraatia oli enesehävituslik vorm, sest rahvas valib alati mõne demagoogi või populisti, kes siis hakkab absoluutseks valitsejaks.
See on nüüd küll väga toores mudel sellest, kuid vastab sellele, kuidas demokraatiad on ajalooliselt lõppenud. Seega on paigas olemuslikult ja selgelt enesehävituslik mehhanism. On märkimisväärne, et Aristotelese üsna tumedad ennustused pole täitunud ning et Lääne demokraatiad on seda saatust suutnud vältida. Ning on oluline endalt küsida, miks see on sedasi läinud. Põhjus on nimelt see, et Aristoteles räägib tendentsist kui sellisest, kuid meie oleme suutnud ebaõnnestumist vältida tänu poliitilisele kultuurile. Niisiis on ühine poliitiline kultuur aluseks sellele, et demokraatiad pole end veel ise hävitanud. Nagu rääkisin enne, siis see poliitiline kultuur rajaneb kollektiivsel mentaliteedil, mida on kerge lõhkuda ja raske taasluua.
Kas Te usute, et on ka teisi aspekte ühises kultuuris, mis olid eelduseks funktsioneerivale demokraatiale? Alles hiljaaegu jagasid institutsioonid ühist religiooni, ühist arusaama oma kaasmaalastega sellest, kuidas maailm toimib. Seetõttu oldi valmis ka nendega oma võimu jagama, isegi kui nendega alati nõus poldud. Kas Teile näib, et oleme selle kaotanud? Kui jah, siis mis me teha saame?
Institutsioonid on selgelt väga olulised, kuid nad rajanevad ka kollektiivsel konventsioonil sellest, mis on „õige“ viis asju teha ja „õige“ viis käituda. Kui need kollektiivsed tajumused hääbuvad, siis institutsioonid, mille läbi neil on mõju, muutuvad samuti nõrgemaks.
