Need, kes teavad, ei räägi. Need, kes räägivad, ei tea.
Laozi
Makroskoop avaldab tavatult avameelse intervjuu maailma ühe mõjuvõimsaima mõttekoja, Chatham House’i, endise direktori Victor Bulmer-Thomasega, kes kaardistab USA globaalse ülemvõimu hetkeseisu ning tulevikuperspektiive. Angloameerika poliitilise eliidi rahvusvahelist strateegiat kujundanud analüütikakeskust juhtinud Thomasel on unikaalne sisevaade maailma jõuvahekordi vormivate protsesside olemusse, mida avalikkusega ei jagata. Reeglina vastavaid teadmisi omavad isikud kas vaikivad või kõnelevad avalikkuse ees diplomaatilise mittemidagiütlevusega looritatult. Alljärgnev intervjuu kujutab erandit antud reeglist ning Thomas räägib “filtriteta” Ühendriikide globaalse ülemvõimu ajaloost, hetkeseisust ning sise- ja välismõjudest, mis kutsuvad esile USA hegemoonia taandumise rahvusvahelisel areenil.
Adrian Bachmann
SAATEJUHT: Tere tulemast Geopolitics & Empire’i saatesse! Täna räägime doktor Victor Bulmer-Thomasega, kes on majandusteaduse emeriitprofessor Londoni ülikoolis ning Chatham House’i endine direktor. Ta on kirjutanud raamatu „Taanduv impeerium: Ameerika Ühendriikide minevik, olevik ja tulevik“. Täna räägimegi tema mõtetest seoses USA ülemvõimu taandumisega maailmaareenil…
Kuidas te üldse defineerite mõistet „impeerium“. Olete väitnud, et ükski riik pole ajaloos saavutanud täielikku globaalset ülemvõimu, aga et nii Suurbritannial kui USA’l on õnnestunud ehitada üles „poolglobaalne impeerium“. Oma raamatus tsiteerite üht Ameerika impeeriumi tähtsaimat uurijat, Charles Maierit, ning tema definitsiooni, milleks on:
„Impeerium on poliitilise organiseerumise vorm, milles juhtivad sotsiaalsed elemendid domineerivas riigis loovad võrgustiku välismaistest liitlas-eliitidest, kes aktsepteerivad oma madalamat positsiooni rahvusvahelises poliitikas ning kes vastutasuks saavad kindlustada oma positsiooni julgeoleku nende endi administratiivses üksuses või perifeerias . . . Nad seovad oma majanduslikud hoovad dominantsema võimuga ning nad aktsepteerivad või lausa ülistavad väärtuseid ja maitseid, mis priviligeerivad emariigi kultuuri.“
Mind huvitab, kuidas te mõtlete „impeeriumi“ ideest. Olles ise ameeriklane, kasvasin ma üles teadmata, et olen impeeriumi kodanik. Hiljem olen saanud antiimperialistiks ning nüüd ma enam ei teagi, mida sellest mõelda. Seda eriti seepärast, et inimajaloos pole väga olnud perioodi, mil ühiskonnad poleks organiseeritud mõne impeeriumi vormi ümber. Need teevad head, aga mõned teevad ka halba. Kuidas peaksime impeeriumitest ja „impeeriumi“ mõistest mõtlema?
Põhimõtteliselt on „impeerium“ olukord, kus riigil A on mõjuvõim riigi B üle viisil, mida riigil B pole riigi A üle.
Victor Bulmer Thomas: Ma arvan, et esmalt peaksime proovima vaadata asja objektiivselt, selmet kasutada sõna „impeerium“ kuidagi halvustavalt. Kuna impeeriumeid on olnud palju – kirjutatud ajaloo jooksul on neid olnud mitusada – peaks olema võimalik leida definitsioon, millega enamik inimesi saavad nõustuda. See on olukord, kus me peaksime algusest peale nõustuma, et „impeerium“ ei tähenda ainult territooriumi. See küll võib endas territooriumit hõlmata ja on seda ajalooliselt ka teinud, kuid see ei peaks sellega piirduma. Näiteks kui mõelda Briti impeeriumist, mis oli kuulus oma territoriaalse ulatuse poolest, jääb silma, et see tähendas ka palju rohkemat kui kõigest territooriumi, sest leidus palju riike, mis olid nominaalselt iseseisvad, kuid mida Ühendkuningriik tugevalt mõjutas, olgu siis ametlikult või mitteametlikult. Põhimõtteliselt on „impeerium“ olukord, kus riigil A on mõjuvõim riigi B üle viisil, mida riigil B pole riigi A üle. Seega tunnistatakse võimu asümmetrilisust rahvusvahelistes suhetes, kuid see pole kindlasti piisav seletus sellest, mida „impeerium“ tähendab. Peab minema pisut kaugemale ning see Charles Maieri tsitaat, mille sa ette lugesid ja mida ma raamatus kasutasin, rõhutab väga selgelt seda asümmeetriat võimusuhetes, mis on „impeeriumi“ üheks aluseks.
SAATEJUHT: Te olete öelnud, et USA impeerium sündis kohe riigi sünni järel. Raamatus viitate nii 1783. aasta Pariisi lepingule kui ka 1787. aasta Loodealade ordonnantsile, mis lõi pretsedendi edasisele territoriaalsele laienemisele. Ka üks teine ajaloolane, keda oleme siin saates intervjueerinud, Stephen Kinzer, ütleb oma viimases raamatus, et impeerium sai alguse 1898. aasta Hispaania-Ameerika sõjaga. Teised ütlevad, et see sai alguse 1945. aastal, pärast teist maailmasõda, mis mulle tundub küll pisut hilja. Miks ütlete, et impeerium sündis kohe alguses?
Victor Bulmer Thomas: Seda ütlen ma tõesti ning selle osas on mul kindel tunne. Ma ei ole ainus – näiteks on olemas ka Ameerika haritlane professor Nugent, kes kirjutas väga põneva raamatu impeeriumi kujunemisest kohe pärast iseseisvumist. Mina järgin seega seda traditsiooni.
Argument, millele toetume, on iseenesest lihtne. Kuid enne selle avamist lubage rõhutada, et see pole unikaalne. Peale USA on ka mitmeid teisi riike, mis on võitnud enesele iseseisvuse mõne impeeriumi käest ning mis on seejärel ise impeeriumiks muutunud. Näiteks Brasiilia, olles muutunud 1822. aastal Portugalist iseseisvaks, kuulutas end koheselt impeeriumiks. Haiti tegi sama pärast Prantsusmaast iseseisvumist. Mehhiko tegi sama mõned aastad pärast Hispaaniast iseseisvumist. Niisiis pole see sugugi ainulaadne.
Ameerika ühendriikide puhul tegi Pariisi lepingu nii oluliseks tõsiasi, et 1783. aastal asusid 13 värskelt iseseisvunud osariiki ainult idapool Apalatši mäestikku. Maa, mis jäi mäestikust lääne poole, kuulus faktiliselt põlisameeriklastest rahvastele ning üksikutele prantsuse asunikele, kuid mitte brittidele endile. Niisiis viis Pariisi lepingu oskuslik läbirääkimine selleni, et nii Prantsusmaa, Hispaania kui Ühendkuningriik nõustusid sellega, et USA hõivab maa-ala, mis ulatub Apalatšidest Mississippi jõeni. See oli territoorium, mida nad varem ei kontrollinud ja mida kuningas George III oli eraldi keelustanud koloniseerida ning mille kasutamine tuli siis ära otsustada. Põhimõtteliselt oli mudel, mille kasuks otsustati, imperialistlik mudel. See on mudel, milles luuakse territooriume – või kolooniaid – mille kuberneri, peakohtuniku ning ametnikkonna määrab keskvõim, antud juhul föderaalvalitsus. Ajapikku sisserändavate uute asunike demokraatlik esindatus oli muidugi väga piiratud, rääkimata põliselanikest.
Impeeriumit pole võimalik ülal pidada, ilma et seda toetaksid mitmed valitsusvälised organisatsioonid. Riik peab asjaga loomulikult seotud olema, kuid kui valitsusvälised asutused ei tule imperialistliku plaaniga kaasa – olgu nad vastu või lihtsalt mitte huvitatud – siis tekivad peatselt probleemid.
Victor Bulmer-Thomas
SAATEJUHT: Kui minna ajas edasi, räägite te filantroopsete sihtasutuste ja mõttekodade kesksest rollist USA impeeriumi ülesehitamisel. Te mainite Välissuhete Kantseleid (ing Council on Foreign Relations), mis asutati 1914. aastal, ka Randi korporatsiooni ja Brookingsi instituuti. Kas saaksite pisut rohkem avada nende vabaühenduste rolli?
Victor Bulmer Thomas: Jah, kuid enne tasub rõhutada, et impeeriumit pole võimalik ülal pidada, ilma et seda toetaksid mitmed valitsusvälised organisatsioonid. Riik peab asjaga loomulikult seotud olema, kuid kui valitsusvälised asutused ei tule imperialistliku plaaniga kaasa – olgu nad vastu või lihtsalt mitte huvitatud – siis tekivad peatselt probleemid. Niisiis on valitsusväliste asutuste osalus impeeriumite toetamisel äärmiselt tähtis ning mitte ainult Ameerikas.
Kui vastata konkreetsele küsimusele vabaühenduste kohta, siis rajati Välissuhete Kantselei 1920. aastal ehk samal aastal kui Chatham House, mille direktoriks ma ise olin. Niisiis mõtlesid ja siiani mõtlevad need kaks instituuti teineteisest kui õdedest. Nii mängis Välissuhete Kantselei USA impeeriumi toetamises sarnast rolli, kui see, mida mängis Chatham House Briti Impeeriumi tugevdamisel. Ehk kuigi tegemist oli ametlikult iseseisva, valitsusvälise organiga, olid selle eetos ning lähenemine rahvusvahelistele suhetele USA imperialistliku projekti suhtes väga toetavad.
SAATEJUHT: Te kirjeldate Ameerika rahvusvahelisi korporatsioone kui võtmetähtsusega osa nende semi-globaalsest impeeriumist. Ja tõepoolest, näiteks Iraanis korraldati 1953. aastal riigipööre British Petroleumi (BP) huvides ning 1954. aastal kordus sama Guatemalas United Fruit Company (tänase Chiquita Brands Internationali) mahitusel. Rääkides nendest korporatsioonest kui ka äsjamainitud vabaühendustest, mida on kõige olulisem mõista selle osas, kuidas nad impeeriumiga koostööd tegid?
Victor Bulmer Thomas: Kui USA impeerium kujunema hakkas, oli rahvusvaheliste korporatsioonide tähtsus ilmselgelt olematu, sest selliseid korporatsioone lihtsalt polnud olemas. Niisiis kehtestas impeerium end ammu enne korporatsioonide esilekerkimist. Esimesed säärased firmad pärinevad tegelikult 19. sajandi viimasest veerandist, kuid nad muutusid väga kiiresti väga oluliseks, ühelt poolt lobitegevuse ja huvigruppide esindamise tõttu ning teiselt poolt ka lihtsalt imperialistliku projekti toetajatena. Tasub meeles pidada, et 19. sajandi lõpuks oli Ameerika Ühendriikidest saanud kapitali eksportiv maa, kuid väljaspool Põhja-Ameerikat oli vähe paiku, mis polnuks mõne Euroopa impeeriumi käes. Niisiis huvitusid ettevõtted koostööst USA valitsusega, et likvideerida eksporti piiravad barjäärid. Paratamatult hakati huvituma Ladina-Ameerikast, mis oli – kui Kuuba ja Puerto Rico kõrvale jätta – äsja vabanenud Euroopa koloniaalvõimu alt. Oli loomulik, et esialgu projitseeriti oma võimu Ladina-Ameerikas ja Kariibi mere regioonis, ning kui see oli neil õnnestunud, korrati samu tehnikaid Vaikses ookeanis ja hiljem Lähis-Idas.
Kindlasti ei tohiks eeldada, et iga Ameerika vabaühendus on USA impeeriumi teenistuses, olgugi et paljud neist seda on, nii teadlikult kui mitteteadlikult. Mõnel juhul on see aga kindlasti teadlik. Näiteks on korduvalt demonstreeritud Ford Foundationi olulisust USA impeeriumi laiendamisel nii Ida-Aasias kui Ladina-Ameerikas.
SAATEJUHT: Te räägite ka religiooni ja kirikute kasutamisest impeeriumi osana, mis pole iseenesest midagi uut, küll aga on huvitav areng vabaühenduste kaasamine. Usutavasti kasutab USA tervet võrgustikku valitsusväliseid organisatsioone, mis võiksid olla vastutavad ka nn värviliste revolutsioonide eest ning mis õõnestavad USA-vastaselt meelestatud välisriikide valitsusi. Mida te veel lisaksite vabaühenduste ja kiriku rolli osas?
Victor Bulmer Thomas: See on loomulikult tundlik teema. Mõned vabaühendused näevad ennast anti-imperialistlikena ning nad kindlasti ei osale impeeriumite toetamises. Ning kindlasti ei tohiks eeldada, et iga Ameerika vabaühendus on USA impeeriumi teenistuses, olgugi et paljud neist seda on, nii teadlikult kui mitteteadlikult. Mõnel juhul on see aga kindlasti teadlik. Näiteks on korduvalt demonstreeritud Ford Foundationi olulisust USA impeeriumi laiendamisel nii Ida-Aasias kui Ladina-Ameerikas. Sama kehtib ka kirikute, eriti evangeelsete kirikute rolli puhul USA agenda edendamisel väljaspool Põhja-Ameerikat. Ning nagu sa ennist ütlesid, pole vabaühenduste ja kirikute osalus impeeriumite loomises sugugi üllatav. Kui uurida Prantsuse, Briti, Belgia, Itaalia või Saksa impeeriumeid, tuleb samuti ilmsiks kirikute ja valitsusväliste organite osalus. Ehk kui aktsepteerida, et Ameerika Ühendriigid oli ja on impeerium, pole vabaühenduste ja kirikute roll midagi erilist.
SAATEJUHT: Üks teine impeeriumite aspekt on meedia. Ka oma raamatus mainisite, kuidas USA valitsusel on olnud teatav mõju organisatsioonidele nagu Associated Press ja Reuters ning kuidas siis, kui UNESCO proovis USA dominantsile vastu astumiseks koosolekut kokku kutsuda, otsustas USA organisatsioonist lahkuda. Millised on teie mõtted nii tollase kui tänase meedia kohta?
Victor Bulmer Thomas: See on palju muutunud, kuid USA impeeriumi hiilgeaegadel – enne taganemise algust – mängis peavoolumeedia USA globaalse impeeriumi üles ehitamisel väga võimukat ja toetavat rolli. See oli tõsi peamiste väljaannete osas nagu New York Times, kuid tihti ka kohalikke ajalehtede puhul, ning seda kõike kinnitati veel raadios ja televiisoris. Ma ei räägi ainult saadetest nagu “Ameerika hääl”, mida riik päriselt kontrollis, vaid valitsusvälistest organisatsioonidest. Ehk kui asi puudutas USA võimu projitseerimist mujal maailmas, oli riigi ja vabaühenduse vahel teatav sümbiootiline läbisaamine.
SAATEJUHT: Oma raamatus käsitlete USA impeeriumi laienemist Aafrikast kuni Vaikse ookeani ja Ladina-Ameerikani. Seejuures tahaksingi seda raamatut lugejatele soovitada, sest see ülevaade on tõesti detailne, lihtsasti loetav ning laiapõhjaline.
Kuid olgu, viimasel ajal oleme näinud rändekriisi, mille algeks on Ladina- ja Kesk-Ameerika, riigid nagu Honduras ja Nicaragua. Need riigid on haprad, seal valitsevad ebavõrdsus, vaesus, kuritegevus ja narkoäri, ning näib, et see on USA imperialistlike sekkumiste tulemus. Nii Mehhikos kui USA-s arutatakse selle üle päris palju. Ent kuidas saaks USA proovida heastada seda, mis on Kesk-Ameerikas sekkumiste tõttu juhtunud?
Victor Bulmer Thomas: Noh, teha saaks palju. Esiteks tuleks lõpetada see, mida on juba tehtud. Võtame näiteks Hondurase, mis on olnud mitu aastakümmet ja vaieldavalt on siiani USA protektoraat. Mida Ameerika Ühendriigid tegid, oli esmalt valitud presidendi, president Zelaya likvideerimine – olgugi et too oli valitud kahtlastel alustel – ja seejärel osalemine uue presidendi pukki panemises. Kuid säärane sekkumine on äärmiselt kahjulik, sest see on süvendanud kujutlust Hondurasest kui läbikukkunud riigist. Ehk siis esimene eesmärk võiks olla kõikide riikide võrdsel alusel kohtlemine, sõltumata sellest, kas nad järgivad orjalikult USA välispoliitilist liini.
Teiseks, USA majanduse hiiglaslikku suurust ja importide mahtu arvestades oleks võimalik tuhandel eri viisil edendada ja toetada Hondurase majanduslikku seisu, misjärel loodaks rohkem töökohti eelkõige alla 25-aastastele. See omakorda aitaks aga väljarännet pidurdada.
Teise maailmasõja järel loobus USA impeerium territoriaalsest kontrollist, asendades selle finantsilise ja institutsionaalse kontrolliga. Bretton-Woodsi institutsionaalne süsteem oli selle raamistiku tuumaks ning sellele rajas Ameerika oma meredetaguse impeeriumi.
SAATEJUHT: Oma raamatus arutlete palju selle üle, kuidas teise maailmasõja järel loobus USA impeerium territoriaalsest kontrollist, asendades selle finantsilise ja institutsionaalse kontrolliga. Seda illustreeriks selline tsitaat:
„Mitte ükski riik pole varem võtnud eesmärgiks pühenduda nii suurele osale maailmast. Kahtlemata polnuks see võimalik ilma selleta, et kontrollitaks institutsioone nii globaalsel kui regionaalsel tasemel.“
Bretton-Woodsi institutsionaalne süsteem oli selle raamistiku tuumaks ning sellele rajas Ameerika oma meredetaguse impeeriumi. Niisiis, mida on oluline silmas pidada seoses selle uue impeeriumi vormiga, mis toetus institutsioonidele?
Victor Bulmer Thomas: See üleminek on väga huvitav, sest see on küllalt ainulaadne. 19. sajandi lõpu poole liidendas USA valitsus territooriumid ja kolooniad Põhja-Ameerikas, misläbi said endistest territooriumitest osariigid ning need polnud enam kolooniad. See pole iseenesest veel unikaalne, sest see toimus ka mujal. Kui vaadata näiteks teise maailmasõja järgset Prantsuse impeeriumit, on näha, kuidas endised asumaad nagu Martinique ja Guadeloupe liideti metropoliitse Prantsusmaaga mitte kui kolooniad, vaid kui täieõiguslikud osalised imperiaalses riigis. Seega polnud see ainulaadne, selliseid näiteid leiab paljudest impeeriumitest.
Mida see aga tähendas, oli see, et USA territoriaalne impeerium oli kahanemas, samas kui USA võim aina kasvas. Seega enne esimest maailmasõda ning ka sõjajärgses Rahvasteliidus otsisid Ameerika Ühendriigid võimalusi oma mõjuvõimu laiendamiseks, ilma et oleks tingimata vaja kontrollida territooriumit ennast. Tagantjärgi huvitaval kombel kaalusid Ühendriigid Rahvasteliidu konverentsil mandaatide võtmist, nii nagu seda olid varem teinud Suurbritannia, Prantsusmaa ja Jaapan. Oleks seda tehtud, oleks mandaat võetud Armeenia üle, mis hilisemate sündmuste valguses oleks osutunud probleemseks.
Kuid põhiline on siin see, et juba Woodrow Wilsoni valitsusajal otsiti võimalusi USA võimu laiendamiseks ilma territooriumitele toetumata. See muidugi ei õnnestunud, sest senati vastuseisu tõttu Ühendriigid Rahvasteliiduga lõpuks siiski ei ühinenud, mistõttu pidi territoriaalse võimu asendamine institutsionaalse mõjuga ootama teise maailmasõja lõpuni. Pärast II maailmasõja lõppu polnud USA võimule tugevat rivaali ning erinevalt esimesest ilmasõjast polnud seekord vaja mõjuvõimu kellegagi jagada. Riik oli positsioonis, et peale suruda oma arusaam sellest, kuidas sõjajärgne maailm peaks toimima, ning seega otsustati luua rida institutsioone, milles Ameerika Ühendriikidel oleks priviligeeritud staatus. Parimad näited sellest on Rahvusvaheline Valuutafond (IMF) ning Maailmapank, kus USA-l on vetoõigus, mis toetub tema hääle kaalukusele.
SAATEJUHT: Üks sellistest organisatsioonidest oli ka Ühendatud Rahvaste Organisatsioon (ÜRO). Kuidas sellesse suhtuda? Kas ÜRO oli osa Ameerika imperialistlikust projektist? Kas see oli viis teisi riike mittesõjaliselt mõjutada?
Victor Bulmer Thomas: Kindlasti. Mäletan, et 1945. aastal kuulus ÜRO-sse ligikaudu 50 liiget, millest 20 olid Ladina-Ameerika riigid, mis järgisid USA eeskuju. Need riigid koos Kanada ja Euroopa liitlastega garanteerisid USA-le enamuse toetuse, mis võimaldas kontrollida paljusid ÜRO tahke. Kõige olulisemaks oli muidugi Julgeolekunõukogu. Selleks, et ka Nõukogude Liit siia kaasata, mis oli Ühendriikidele tollal strateegiline prioriteet, tuli tal vetoõigust nendega jagada. Muidugi tuli vetoõigust jagada ka teiste alaliste liikmetega, milleks olid Ühendkuningriik, Prantsusmaa ja ka Hiina, mida tol hetkel juhtis Chiang Kai Sheki valitsus, mida peeti ohutuks ja usaldusväärseks partneriks. Nii said Ühendriigid toetuda enamikes valdkondades nelja alalise liikme toetusele viiest ning ainus, kes võis muret tekitada, oli Nõukogude Liit. USA mõju ÜRO Julgeolekunõukogus oli II maailmasõja järgselt lausa säärane, et vetot ei olnud vaja kordagi kasutada kuni 1970. aastani, samas kui Nõukogude Liit pidi seda pidevalt rakendama, et oma huvisid kaitsta. Alates 1970. aastast on USA kasutanud oma vetoõigust rohkem kui ükski teine riik. Säärast USA võimu lahtumist võrreldes sõjajärgse perioodiga võib juba tõlgendada impeeriumi taandumise kajana.
Hiljuti avalikustas Ambrose Evans-Pritchard uurimistöö, mille kohaselt üle poole EL-i algsest rahastusest pärines CIA-lt ja USA välisministeeriumilt.
SAATEJUHT: Kui vaadata Euroopa Liitu, leidub inimesi, kes ka seda impeeriumina klassifitseerivad. Nii Europarlamendi liige Guy Verhofstadt kui ka akadeemik Wolfgang Streeck on EL-i impeeriumina kirjeldanud. Kui suur osa Euroopa Liidu loomisest oli USA impeeriumi poolt mõjutatud? Hiljuti avalikustas Ambrose Evans-Pritchard uurimistöö, mille kohaselt üle poole EL-i algsest rahastusest pärines CIA-lt ja USA välisministeeriumilt. Kas peaksite Euroopa Liitu USA imperialistliku projekti osaks? Kas sellest on saamas omaette impeerium?
Victor Bulmer Thomas: See on tõepoolest huvitav, sest Euroopa projekt kerkib esile külma sõja algusajal. Niisiis on USA suhtumine EL-i mõjutatud külmast sõjast ning tarvidusest säilitada Lääne-Euroopas vastukaal Nõukogude Liidule. Pidage meeles, et too hetk olid kommunistlikud parteid suured ja võimsad nii Itaalias, Prantsusmaal kui ka mujal Euroopas. Nii Prantsumaal kui Itaalias olid nad liikmete arvult suurimad parteid, ent mitte Ühendkuningriigis ja veel vähem Lääne-Saksamaal. Poleks Itaalias 1948. aastal valimistulemusi võltsitud, oleksid kommunistid päris kindlasti võimule pääsenud.
Niisiis oli Ühendriikide jaoks iseenesestmõistetav, et Euroopa ühendamine oli hea viis kommunismi vastu võidelda. Kui külma sõda poleks toimunud, oleksid Ühendriigid Euroopa integratsiooni osas jäänud äraootavale seisukohale, sest see oleks võinud tekitada alternatiivse võimukeskme. Muidugi nüüd, mil külm sõda on läbi ja kaasaegne Venemaa mängib Nõukogude Liidust üsna erinevat rolli, on USA suhtumine Euroopa Liitu selgelt kaksipidine. Seda illustreerib kõige selgemalt president Trump, kes eelistab Euroopa Liidu nõrgenemist ja Ühendkuningriigi väljumist, ning seda selleks, et ei seataks ohtu USA huvisid mujal maailmas.
Ent selle üle, kas Euroopa Liit on impeerium, võib muidugi vaielda. Välistada seda ei saa ning ma võin kinnitada, et paljud maailma väikeriigid mõtlevad EL-ist kui impeeriumist, sest neid on kiusatud, ignoreeritud ja halvasti koheldud, vahel ka selleks, et eurooplased saaksid oma tahtmise. Selles osas käitub Euroopa Liit tõesti impeeriumina. Samas pole EL-il oma armeed, mistõttu on puudu imperiaalse võimu oluline koostisosa, milleks on toores jõud. Seda jõudu on USA-l külluslikult ning ka ajaloolistel impeeriumitel, näiteks Suurbritannial ja Prantsusmaal, oli seda võimu.
SAATEJUHT: See oligi minu järgmine küsimus. Hiljuti andis Prantsuse president Emmanuel Macron ajalehele The Economist ühe intervjuu, milles ta väitis, et NATO on ajale jalgu jäänud või midagi säärast. Viimasel ajal on juttu olnud ka Euroopa Armee või Euroopa Kaitsejõudude loomisest. Kas arvate, et tulevikus võib EL loobuda NATO-st, et asendada see omaenda kaitsejõududega?
NATO oleks pidanud lagunema kohe pärast külma sõja lõppu, sest selle ainus eesmärk oli tagada vastastikune kaitse olukorras, kus Nõukogude Liit peaks ründama, ent kuna seda ohtu enam ei eksisteeri ja kuna tänane Venemaa ei mängi samasugust rolli, ei ole NATO eksistents juba 30 aastat eriti põhjendatud.
Victor Bulmer Thomas: Ma usun, et see on küllaltki vältimatu. Kusjuures NATO oleks pidanud lagunema kohe pärast külma sõja lõppu, sest selle ainus eesmärk oli tagada vastastikune kaitse olukorras, kus Nõukogude Liit peaks ründama, ent kuna seda ohtu enam ei eksisteeri ja kuna tänane Venemaa ei mängi samasugust rolli, ei ole NATO eksistents juba 30 aastat eriti põhjendatud. Loomulikult on institutsioonidel raske end ise laiali saata, pigem leitakse viise enda muutmiseks ja uuendamiseks. NATO-st sai seega organ, mis avaldas mõju väljaspool esialgset sihtpiirkonda, milleks oli olnud Euroopa. Niisiis oleme näinud NATO õppuseid ja operatsioone kõiksugu paikades, näiteks Liibüas, kuhu neil tegelikult asja pole. Seega ei alga NATO lagunemine Euroopa riikidest, eriti Ida-Euroopa riikidest, kes siiani näevad Venemaad ohuna ja kelle huvides on see, et organisatsioon säiliks. Pigem saab NATO lõpp alguse Ameerika Ühendriikidest. Võib juhtuda, et tulevased presidendid pole NATO suhtes samavõrd agressiivsed kui Trump, kuid suuremas plaanis jääb trend samaks. Ma üllatuksin tõesti väga, kui 20 või 30 aasta pärast oleks NATO veel alles. Kui NATO aga kaob, siis vaatavad eurooplased kindlasti mingit sorti Euroopa Kaitsejõudude poole.
Keskse tähtsusega asjaolu on see, kuivõrd kiiresti on Hiinast saanud maailma suurim majandus, kui seda mõõta ostujõu pariteedi alusel, mis annab erinevate majanduste suurusest palju parema arusaama.
SAATEJUHT: Seletate oma raamatus, et USA impeerium on taandumas. Soovin, et räägiksite sellest pisut lähemalt. Oleme varem intervjueerinud Johan Galtungit, kes ennustas peaaegu aasta täpsusega Nõukogude Liidu kokkukukkumist ning kellel on impeeriumite kollapsi ennustamiseks oma kindlad indikaatorid. Te kirjutate, et USA impeerium on taandumas seepärast, et ta on kaotamas oma mitteametlikku või institutsionaalset võimu, ning seda peamiselt siseriiklikel, mitte välistel põhjustel. Lisaks näeme, et paljud ameeriklased ei näe enam Ameerikat kui midagi head või erilist. Teie jaoks on siin võtmekohaks anti-imperialismi neli haru. Millised on teie vaated selle suhtes, et ameeriklased end erilisena näevad ja et paljud seda enam nõnda ei näe? Kas see on impeeriumi taandumise indikaator?
Victor Bulmer Thomas: Impeeriumi taandumisega on seotud nii palju faktoreid, et on raske kuskilt pihta hakata. Kõige ilmselgem oleks ehk alustada USA majanduslikust võimust. Hiina ja India kiire kasvu valguses pole ime, et USA majanduse osakaal maailmamajandusest on kahanenud. Keskse tähtsusega asjaolu on, kuivõrd kiiresti on Hiinast saanud maailma suurim majandus, kui seda mõõta ostujõu pariteedi alusel, mis annab erinevate majanduste suurusest palju parema arusaama. Hiina on juba praegu sõltumata vahetuskursist maailma suurim eksportija ning üsna lähedal ka suurima importija positsioonile. Seega on 40 aastaga realiseerunud olukord, mis 1945. aastal oli täiesti kujuteldamatu.
Teine faktor on USA-s viimase 45 aasta jooksul toimunud majanduskasvu olemus, mis on viinud ekstreemse ebavõrdsuseni ning paljude inimeste palkade ja leibkondlike sissetulekute stagnatsioonini. Niisiis on majanduskasvu viljad läinud väga kitsale osale USA elanikkonnast ning see on tinginud ülejäänud ühiskonna hukkamõistva suhtumise. Ma arvan, et üks olulisemaid aspekte impeeriumite juures – ning mitte ainult USA impeeriumi juures – on see, et nad funktsioneerivad vaid senikaua, kuni emamaa kodanikud tunnevad, et nemad sellest võidavad, isegi kui impeeriumi alamad on rahulolematud. Teisisõnu leidus Briti impeeriumi kõrgajal rohkelt alamaid paikades nagu India, kes süsteemi all pigem kaotasid, kuid Briti kodanikud ise tundsid end päris hästi. Ning see on ka see, kuidas impeeriumid võivad päris kaua vastu pidada. Niisiis on probleem USA impeeriumi jaoks see, et selle impeeriumi kodanikud, s.o USA kodanikud, pole viimased 45 aastat impeeriumi töötamisest mitte midagi võitnud. Ning see on tekitanud pingeid, mis on avaldunud mitmeti, kõige hiljutisemalt Donald Trumpi valimisega presidendiks.
Enne rääkisime ka sellest, kuidas impeeriumid ei saa funktsioneerida ilma suure hulga mõjuvõimsate vabaühenduste toetuseta. Ning USA-s on selles vallas toimunud hiiglaslik muutus. Ma väidaksin, et USA impeerium polnud kunagi rohkemat kui semiglobaalne, ning nüüd, mil korporatsioonid on kasvanud päriselt globaalseks, on maailm nende mängumaa. See aga tähendab, et nende huvid ei ühti enam liiga täpselt USA riiklike huvidega, sest nad näevad maailma teisiti. Kuivõrd USA riigina proovib hoida kinni võimust kahaneva tähtsusega maailmajaos, näevad korporatsioonid maailma palju globaalsemalt ja laiemalt. Ma arvan, et see jääb nii sõltumata sellest, kuidas laheneb praegune tüli Hiina ja USA vahel.
Impeeriumid funktsioneerivad vaid senikaua, kuni emamaa kodanikud tunnevad, et nemad sellest võidavad, isegi kui impeeriumi alamad on rahulolematud. Probleem USA impeeriumi jaoks on see, et selle impeeriumi kodanikud, s.o USA kodanikud, pole viimased 45 aastat impeeriumi töötamisest mitte midagi võitnud.
SAATEJUHT: Viitate maailma tulevikule, mis on jaotatud USA ja Hiina vahel. Kas Hiina kopeerib USA impeeriumi sõjajärgseid strateegiaid oma „Hiina Marshalli plaaniga“, s.o Uue Siiditee projektiga, ning ka kiireloomulise riiklike, regionaalsete ja rahvusvaheliste institutsioonide loomisega? Kas nad teevad sama, mida ameeriklased on juba teinud, ning kuidas see neil läheb?
Victor Bulmer Thomas: Mina ei kutsuks Hiinat veel impeeriumiks. Sellel on mitu põhjust, kuid see ei tähenda, et temast ei võiks hiljem impeerium kujuneda. Ma arvan, et esimene põhjus on see, et tänapäevast Hiinat pole võimalik mõista ilma, et saadaks aru nn alanduste sajandist aastatel 1842 kuni 1949, mil oldi imperialismi ohver ja mida ka tänased Hiina juhid näevad alandusena. Eriti kehtib see 19. sajandi lõpu kohta, mil mitmed imperiaalriigid laastasid Hiinat, sh Ameerika Ühendriigid. Alanduste sajand sai alguse esimese oopiumisõjaga, mida alustas Ühendkuningriik, ning see kestis kuni Hiina revolutsiooni triumfini 1949. aastal. Niisiis on nad palju impeeriumi-vastasemalt meelestatud kui näiteks ameeriklased 1783. aastal. See alandus on sügavalt juurdunud ning seda tajutakse siiani, mistõttu tunneksid hiinlased end praegu imperialistlike meetmete rakendamise suhtes ebamugavalt.
Teine põhjus seisneb hiinlaste põhimõttelisuses, mida demonstreerib nende hoidumine teiste riikide tegemistest. Hiinlaste maailmanägemus on selline, et kui keegi nende tegemistesse ei sekku, ei sekku nemad ise teiste tegemistesse. See seletab ka seda, miks Hiinal pole probleemi hoida häid suhteid Zimbabwe või Venezuelaga, sest nad usuvad, et pole nende asi, kuidas teiste riikide siseasju aetakse. Olles seda kõike nüüd öelnud, peab muidugi möönma, et kui tegu on maailma suurima majanduse ja eksportijaga ning et kui riigieelarvel on niivõrd suur ülejääk, hoitakse paratamatult mõjuvõimu teiste riikide üle. Hea näide sellest on ÜRO Peaassamblee hukkamõist, mis on Hiinale osaks saanud uiguuride elanikkonna väärkohtlemise tõttu, ning millele vaatamata hääletasid 53 riiki Hiina poolt. Ma arvan, et see on üsna selge indikaator sellest, kuidas asjalood on muutunud. Ma ei usu, et need 53 riiki olid tingimata nõus sellega, kuidas Hiina uiguure ümberharimise ettekäändel laagritesse saadab, kuid nad vajasid Hiina poolehoidu, et pidada üleval omaenese majanduslikku mudelit. Niisiis on oht, et Hiina hakkab kunagi tulevikus kasutama impeeriumite praktikaid, kuid ma ei läheks nii kaugele, et teda praegu impeeriumiks nimetada.
Hiinlaste maailmanägemus on selline, et kui keegi nende tegemistesse ei sekku, ei sekku nemad ise teiste tegemistesse.
SAATEJUHT: Millised on teie mõtted Thucydidese lõksust, millest on kirjutanud Graham Allison? Kas näete tulevikus võimalust, et puhkeb kolmas maailmasõda?
Victor Bulmer Thomas: Ei, ma arvan, et see on kulunud võrdlus ja pisut klišeelik. Loomulikult on meil tõusev jõud ning taanduv jõud. Ent kui meenutada, kuidas 20. sajandi alguses sai USA-st maailma tähtsaim jõud ning kuidas Briti impeerium hääbus, siis toimus see ilma nendevahelise sõjata. Peab minema veel terve sajandi jagu ajas tagasi, 1812. aasta sõjani välja, et tuvastada olukord, kus tõusev jõud on läinud sõtta hääbuva jõuga. Ning ka siis polnud Suurbritannia veel hääbumas, mistõttu see oli lihtsalt sõda kahe erineva impeeriumi vahel.
Ma arvan, et Hiina on väga ettevaatlik. Nad tunnevad Thucydidese ajalugu, nad tunnevad väga hästi ka Ateena ja Sparta ajalugu ning nad teevad kindlaks, et kui mõni konflikt puhkeb, siis kindlasti nende endi seatud tingimustes. Samas on nad veel päris kaugel sellest, et nad saaksid otsustada mõne sõjalise konflikti puhkemise tingimuste üle, mistõttu on ebatõenäoline, et nad teeksid ise midagi säärast, mis sõjani viiks. Kui Ameerika Ühendriigid neid ründaksid, kaitseksid nad end muidugi kõigega, mis neil on, kuid ma usun, et praeguseks oleks pearlharbourlik otserünnak Hiinale ameeriklaste jaoks liiga riskantne. Kui sellist asja oleks kunagi tehtud, oleks seda tehtud 20 või 30 aastat tagasi. Nüüdseks on see liiga riskantne. Loomulikult on Hiina ka tuumajõud, mis tähendab, et tagajärjed võiksid olla väga kohutavad.
SAATEJUHT: Oleme intervjueerinud kultuuriajaloolast Morris Bermani, kes on paar korda öelnud, et tema usub, et president Trump kiirendab USA impeeriumi langust. Usun, et olete öelnud midagi sarnast, ning oma raamatus klassifitseerisite te Trumpi neoimperialistina. Mis on teie mõtted president Trumpist?
Victor Bulmer Thomas: Enne, kui selle juurde läheme, tahan rõhutada üht raamatusse puutuvat küsimust, nimelt et ma ei räägi eales USA impeeriumi langusest, vaid räägin taandumisest. Põhjus, miks ma nii olen teinud, on see, et impeeriumid tõusevad ja langevad, kuid rahvusriigid võivad püsida igavesti. Vaadake näiteks Iraani, millel oli oma impeerium sadu, kui mitte tuhandeid aastaid, kuid mis tänaseks on uhke rahvusriik ja kindlasti mitte impeerium. Ehk kui õigesti talitada, on täiesti võimalik, et USA impeerium vaid taandub. Nii paistab ka olevat. Ent see, kas rahvusriik, mis esile kerkib, on päriselt tugevam kui see, mida asendatakse, sõltub põhjustest, miks impeerium taandub, ning sellest, kuidas taandumist ellu viiakse.
Nagu ennist ütlesin, arvan ma, et USA impeeriumi taandumise taga on siseriiklikud tegurid ning Trumpi valimine on selle üks väljendustest. Trumpi baas ja Trumpi toetajaskond ei huvitu meredetagustest sõjalistest seiklustest. Nad ei taha näha Ameerika Ühendriike alandatuna, kuid nad ei taha ka agressioonisõdasid, mida viisid ellu eelnevad presidendid, sh Obama. Niisiis kiireneb Trumpi all impeeriumi taandumine ning see kiireneks ka siis, kui ta tagasi valitaks. Tegelikult jätkub taandumine aina kasvava tempoga täiesti sõltumatult sellest, kes võidab järgmised valimised. Trumpi enese puhul on raske öelda, kas ta üldse mõnd selgelt defineeritavat ideoloogiat esindab, kuid kindlasti ei näeks ta ennast impeeriumi taandumise agendina. Ma kirjeldan teda neoimperialistina, sest ta pole antiimperialist. Lisaks on ta teiste riikide, näiteks Mehhiko vastu kasutanud väga tooreid läbirääkimisvõtteid, mis koos tema keelekasutuse, käitumise ja modus operandi’ga meenutavad mulle vägagi imperialisti. Ent kuna ta keeldub sõjalist jõudu kasutamast, on ta vägagi teistsugune imperialist kui Obama, Bush või teised, ning seetõttu kutsun ma teda neoimperialistiks. Seeläbi proovin ma neoimperialistlikku Trumpi eraldada valge rassi ülimuslikkust toetavast Trumpist, kellele paljud inimesed Ameerika Ühendriikides rohkem tähelepanu pööravad, sest ta toob enesega kaasa rassistliku diskursuse ja äärmiselt kahtlase suhtumise mittevalgetesse. Ent see tundub mulle olevat peaaegu eraldiseisev tema rollist neoimperialistina, kes vaatab pealt USA impeeriumi taandumist.
SAATEJUHT: Jõuan oma viimase küsimuse juurde: oma raamatus mainite, et teie ei usu, et Ameerika impeerium saab nägema oma 300ndat sünnipäeva. Kui Briti ja Ameerika impeeriumid – nagu väidate – olid semiglobaalsed ja tõenäoliselt senise ajaloo võimsaimad impeeriumid, siis kas teie arvates näeme kunagi päriselt globaalset impeeriumit?
Victor Bulmer Thomas: Ei, ma arvan, et impeeriumite ajastu on möödumas. See on ka hea asi, sest see on olnud võrdlemisi väherahuldav viis maailma asjade korraldamiseks. Kui saada aru, et impeeriumitega käib kaasas väga palju sümboolset pagasit, eriti rassistlikku pagasit, mille alusetust ja ajuvabadust oleme nüüdseks mõistma õppinud, siis on raske uskuda, et see võiks olla hea viis maailma asjade ajamiseks. Kui jätta maailm impeeriumite korraldada, siis kerkib taas päevakorda kogu see rassistlik taak, mis nendega seostub. Seega liigume vaikselt teiste viisideni maailmas toimuvat valitseda ning seejuures on globaalsetel ja piirkondlikel institutsioonidel suur ning varasemast erinev roll. Kindlasti on tarvis ÜRO-d või reformitud ÜRO-d, kuid on vaja ka igat laadi regionaalseid asutusi, milles ei domineeriks üksikud jõud. See saab olema väljakutse, millega nii riigid kui ÜRO peavad järgmise kahekümne kuni viiekümne aasta jooksul silmitsi seisma.
Impeeriumite ajastu on möödumas. See on ka hea asi, sest see on olnud võrdlemisi väherahuldav viis maailma asjade korraldamiseks.
SAATEJUHT: Kas teil on veel mõni lisanduv või kokkuvõttev mõte, mida tahaksite jagada?
Victor Bulmer Thomas: Üks mõte, mida ma arvan, et peaksin rõhutama, puudutab antiimperialistlikku traditsiooni Ameerika Ühendriikides. Sellele pühendan oma raamatus terve peatüki. Ma arvan, et tasub meeles pidada, et kogu USA impeeriumi eksistentsi vältel – praeguseks juba 250 aastat – on alati eksisteerinud neid, kes seisavad selle vastu. Ma ei pea silmas inimesi, kes elavad väljaspool Ühendriike, vaid seespool. Neist räägin ma neljal eri moel.
Esimesed neist seisid laienemise vastu. Need olid inimesed, kes arvasid, et kui riiki laiendada kolmeteistkümnest osariigist kaugemale, kaotavad Ameerika Ühendriigid oma hinge, et kujunevad justkui Faust ja Mefistofeles ning et vabariigi puhtust võidakse nõnda õõnestada. Nad võivad tihti kõlada naiivselt, kuid nende idee oli hea. See oli idee sellest, et kui territoriaalselt laieneda väljaspool föderaalvalitsust, luuakse uuesti imperialistlikud olud, mille vastu oli võideldud Briti impeeriumis. Niisiis olid nemad esimesed.
Seejärel tulid teised, kes seisid sõjapidamise vastu ja kes on siiani olulised. Nemad on need, kes seisid sõja vastu, mille algatas president Madison Kanada vastu ning mis viis 1812. aastal sõjani Ühendkuningriigiga. Nad olid olulised ka Mehhiko-Ameerika sõjas ning tsitaat kolonelleitnant Hitchcockilt on sellest hea näide. Loomulikult olid nad tähtsad Vietnami sõja ajal ning see traditsioon jätkub tänaseni.
Kuigi mainisin raamatus ka isolatsioonivastaseid, on kolmandaks grupiks isolatsionistlik traditsioon, mille kohaselt on parem, kui USA teiste rahvaste asjadesse ei sekku. Mõnel määral toetuvad sellele ka Trumpi toetajad, aga mitte Trump ise. Ka see on pika ajalooga traditsioon, mis sai alguse 20. sajandi alguses, kui mitte varem.
Viimaks jõuame aga kõige põnevama grupini, kelleks on anti-ektseptsionalistid ehk need, kes seisid Ameerika erilisuse rõhutamise vastu. Isiklikult pole ma kunagi uskunud, et USA on kuidagi eriline. Minu jaoks on ta lihtsalt järjekordne impeerium, mis on küll mõne koha pealt huvitav, aga mõne teise koha pealt igav. Igatahes pole ma sellest kunagi mõtelnud kui mingist unikaalsest maast, millel oleks ennenägematud omadused. Kuid miks mulle pakuvad huvi anti-ektseptsionalistid, keda on enim just noorte – kuid mitte ainult noorte – seas, on seepärast, et nad seavad kahtluse alla ideed Ameerika Ühendriikidest kui millestki väga erilisest, ning seepärast, et nad on hakanud seda nägema kui normaalset riiki, mis käitub vahepeal küll erinevalt, aga millele pole antud mingeid andeid, mis lubaks sel end eriliseks pidada. Ning ma usun, et selle arusaama levik on see, mis viib lõpuks üleminekuni USA impeeriumist lihtsalt tavaliseks rahvusriigiks. Kui seda õigesti teha ning kui seda teha demokraatlikul ja rahumeelsel viisil, võib see viia Ameerika Ühendriikideni, mis tunneb end oma mitteimperialistlikus nahas palju-palju õnnelikumana.
SAATEJUHT: On väga võimalik, et olen ise üks neist noortest anti-ektseptsionalistidest. Tänan teid, doktor Bulmer-Thomas, teie imetlusväärse töö eest. Meie intervjuu on olnud pikk, kuid kindlasti seda väärt. Ma loodan, et kuulajad on seda nautinud, ning soovitan neil osta raamatu „Taanduv impeerium“. See avaldati eelmisel aastal ning seda saab kätte nii paberkandjal kui digitaalselt, te ei kahetse selle lugemist.
Aita Makroskoobil edasi ilmuda
Hea külastaja… Tänan Sind, et oled meie lugejaks! Kuna Makroskoobi tegevuse jätkamine nõuab palju tööd ning väljaminekuid, sõltub portaali edasi püsimine oma lugejate toetusest, ilma milleta pole paraku ka Makroskoopi.
Kui soovid, et Makroskoop avaldaks ka edaspidi kaalukaid uudiseid, läbinägelikke analüüse ja mõtlemapanevaid arutelusid, siis saad sellele kaasa aidata, tehes pangas püsikande (või erakorralise suurema toetuse) portaali kontole:
ANNETUSE SAAJA: OÜ Nanoskoop
KONTO NUMBER: EE687700771007683571
SELGITUS: Makroskoobi annetus
Kuigi Makroskoobi lugejate majanduslikud võimalused on erinevad, on iga annetus portaali edasikestmise jaoks erakordselt oluline ning suure tänuga vastu võetud.
Aitäh!
