Chas W. Freeman, Jr.
USA endine kõrge diplomaat, mitmekordne aseminister ning suursaadik Saudi-Araabias Chas Freeman kirjutab oma ligi poolesaja-aastasele rahvusvaheliste suhete ja geopoliitika kogemusele tuginedes, kuidas Ühendriikide ülemaailmse ülemvõimu taotlus on paisanud Ukraina hävingusse ning kuidas Washingtoni “igavesed sõjad” ähvardavad tänaseks viia katastroofini Euroopa rahvad, kes varemalt olid jälginud USA sõdu laias maailmas pealt või aidanud neile kaasa.
Sellest on juba mõnda aega möödas, kui Ameerika Ühendriigid viimati mõne sõja võitsid. Ning paistab, et oleme taas kaotamas üht järjekordset sõda – seekord siis Ukrainas. Tegemist on järjekordse nn “kaudse sõjaga” (proxy war), mida on õigustatud seoses strateegilise vajadusega nõrgestada ja isoleerida Vene Föderatsiooni. Ühendriikide läbikukkumine selles püüdluses jätab meile peagi valida kolme ebameeldiva alternatiivi vahel…
Me võime jätkata Ukraina toetamist, samal ajal kui Venemaa jätkab ukrainlaste pulbriks jahvatamist, õgvendades päev-päevalt selle riigi territooriumi ja elanikkonda. Me võime sõda veelgi eskaleerida, nagu Prantsuse president Emmanuel Macron on hiljuti propageerinud, ning teha seda hoolimata Venemaa ähvardusest anda meile vastulöök, võimalik, et isegi tuumasõja tasemel. Või me võime tunnistada oma ebaõnnestumist ja päästa Ukrainast, mida veel päästa annab, asudes venelastega läbirääkimiste laua taha. Mina tean, millist valikut mina neist eelistaksin, ja ma kahtlustan, et ka teie aimate seda. Ent ükskõik, kuidas see sõge ja ebavajalik sõda ka ei lõppeks, peame me andma endast kõik, et selliseid sõdu tulevikus enam ei toimuks.
Ükskõik, kuidas see sõge ja ebavajalik sõda ka ei lõppeks, peame me andma endast kõik, et selliseid sõdu tulevikus enam ei toimuks.
Chas W. Freeman, Jr.
Öeldakse, et viga on tõeline viga üksnes siis, kui sellest midagi ei õpita. Ning tõsi see on, et Ühendriigid on viimasel ajal oma välispoliitikas palju vigu teinud. Paraku tundub, et me ei õpi nendest kogemustest suurt midagi. Selle asemel, et oma vigadest õppida, oleme leiutanud unikaalselt ameerikaliku nähtuse, mida nimetatakse “lakkamatuks sõjaks” (forever war). Lakkamatud sõjad on juba ette määratud lõppema fiaskoga, ent sellele vaatamata on Ameerika jätkanud nende käivitamist raugematu innuga.
Tahan järgnevalt selgitada, miks Ameerika lakkamatuid sõdu käivitab, miks me ei peaks seda tulevikus enam tegema ja kuidas me saaksime selle lõpetada. Üritan seda teha, võttes tähelepanu alla meie praeguse sõja Venemaa vastu Ukrainas.
Tahan järgnevalt selgitada, miks Ameerika lakkamatuid sõdu käivitab, miks me ei peaks seda tulevikus enam tegema ja kuidas me saaksime selle lõpetada.
Chas W. Freeman, Jr.
Lakkamatu sõda võib võtta mitmesuguseid vorme. Need sõjad võivad olla majanduslikud või tehnoloogilised, nagu näiteks sõda, mille Trumpi administratsioon Hiina vastu algatas ja mida Bideni administratsioon on entusiastlikult võimendanud. Sõjad võivad mõistagi olla ka militaarsed, nagu meie kakskümmend kolm aastat kestnud “ülemaailmne terrorismivastane sõda”, mis on saatnud USA relvajõud lahingusse enam kui kaheksakümnes riigis, tapnud üle 900 000 inimese ja läinud maksma hinnanguliselt 8 triljonit dollarit. Igavesed sõjad ei pea olema alati otsesed, nagu ka meie kaudne sõda Ukrainas ehedalt demonstreerib. Nad võivad olla varjatud, nagu mitmed meie vaevu looritatud sekkumised Süürias.
Meie kakskümmend kolm aastat kestnud “ülemaailmne terrorismivastane sõda” on saatnud USA relvajõud lahingusse enam kui kaheksakümnes riigis, tapnud üle 900 000 inimese ja läinud maksma hinnanguliselt 8 triljonit dollarit.
Chas W. Freeman, Jr.
Ameerika lakkamatutel sõdadel on alati ühised tunnused, mida võib üles loetleda järgnevalt:
*segased, täpselt määratlemata (lõpp-)eesmärgid;
*pidevalt muutuvad vahe-eesmärgid;
*intensiivne propaganda narratiiv, mille eesmärk on kütta massides üles sõjatuhinat;
*julm kohtlemine kõigi nende suhtes, kes ametlikku propaganda narratiivi vaidlustavad;
*puuduvad mõõdupuud, mille alusel oleks võimalik hinnata ettevõtmise edu või ebaõnnestumist;
*puuduvad piirangud ressursside mahule, mida me peame neisse sõdadesse paiskama;
*puuduv määratlus olukorrast, mis õigustaks sõja lõpetamist;
*puuduv strateegia sõja lõpetamiseks ja
*puuduv nägemus mõeldavast ja teostatavast korrast sõja järel, juhul ja siis kui sõda lõppeb.
Sunzi väitis, et sõjas peaks rakendama strateegiaid, mis saavutavad konkreetsed riiklikud eesmärgid vähimal võimalikul määral hävingut kaasa tuues. Carl von Clausewitz seevastu kirjeldas sõda kui poliitika jätkamist teiste vahenditega. William Tecumseh Sherman oli seisukohal, et sõja eesmärk on luua paremat rahu. Ning Fred Iklé sõnul peab iga sõda viimaks lõppema.
Mis saab siis, kui USA poliitiline kultuur dikteerib, et ainus tõhus viis teiste riikide üle oma tahte kehtestamiseks on ähvarduste ja sõja abil – olgu see sõda siis majandusliku või militaarse iseloomuga? Mis saab juhul, kui selline riik mõõdab oma karistusmeetmete edukust mitte selle järgi, mil määral need saavutavad soovitavaid muutusi välisriikide käitumises, vaid pelgalt selle järgi, kui palju valu ja kannatusi need põhjustavad teiste riikide elanikele?
Chas W. Freeman, Jr.
Aga mis saab siis, kui sisepoliitiline düsfunktsionaalsus ei võimaldagi enam konkreetseid riiklikke eesmärke määratleda? Mis saab siis, kui USA poliitiline kultuur dikteerib, et ainus tõhus viis teiste riikide üle oma tahte kehtestamiseks on ähvarduste ja sõja abil – olgu see sõda siis majandusliku või militaarse iseloomuga? Mis saab juhul, kui selline riik mõõdab oma karistusmeetmete edukust mitte selle järgi, mil määral need saavutavad soovitavaid muutusi välisriikide käitumises, vaid pelgalt selle järgi, kui palju valu ja kannatusi need põhjustavad teiste riikide elanikele? Mis siis, kui selline riik usub, et ta võib karistamatult kasutada jõudu, millal iganes ta leiab, et vähem vägivaldsete meetoditega on välisriikide elanike oma tahte alla painutamise saavutamine vähem tõenäoline? Mis saab siis, kui selle riigi käivitatud sõjad ei vii regulaarselt mitte rahu, vaid rahutuste või anarhiani?
Meie “igavesed sõjad” võrsuvad sellest, et püüame rakendada kahte omavahel seotud riiklikku ambitsiooni meie piiridest väljaspool asuva maailma suhtes. Nendeks ambitsioonideks on: (1) Ameerika globaalse mõjusfääri kindlustamine ja (2) selle saavutamiseks vajalikud välisriikide režiimimuutused. Ukraina sõda on näide seesuguse hegemoonilise käitumise mõlemast elemendist. Selle sõjaga on kaasnenud kõikjale ulatuv propaganda, mis ajab eneseõigustuse segamini tõega, demoniseerib meie vastaseid ning asendab objektiivse analüüsi soovmõtlemise ja eitamisega, jättes mitte midagi kindlaks ja kõik mõeldavaks. Nagu alati, on kõige hävitavamad valed need, mida me iseendale sisendame.
Selle sõjaga on kaasnenud kõikjale ulatuv propaganda, mis ajab eneseõigustuse segamini tõega, demoniseerib meie vastaseid ning asendab objektiivse analüüsi soovmõtlemise ja eitamisega.
Chas W. Freeman, Jr.
Selle sõja põhiküsimus ei ole – vastupidiselt väidetule – demokraatia vs. autoritaarsus. Ukraina sõja põhiküsimus on USA külma sõja järgse ülemvõimu piiritlemine Euroopas.
Meie riik leiutas kaasaegse (geopoliitilise) mõjusfääri mõiste. Monroe’ doktriinis ja selle Roosevelti täienduses kinnitas Washington oma õigust piirata läänepoolkera riikide tegevusvabadust oma suva järgi ja nõuda neilt paindumist meie poliitiliste ja majanduslike huvide ees. Pärast teist maailmasõda laiendasid ameeriklased oma mõjusfääri Lääne-Euroopale ja Kirde-Aasiale. Külma sõja järgsel perioodil seevastu kohandas Washington Monroe’ doktriini hegemoonilisi põhimõtteid unipolaarsele ajastule ja laiendas USA ülemvõimu kogu maailmale väljaspool Venemaa, Iraani, Hiina ja Põhja-Korea piire. USA ülemvõimu laiendamine jõudis viimaks punktini, kus ainsateks Venemaaga piirnevateks riikideks väljaspool Kesk-Aasiat, mis ei allunud meie diktaadile, olid Gruusia ja Ukraina. Ning see oli punktiks, kus Ameerika neokonservatiivid hakkasid neid riike käsitlema halli alana, mis tuleb täita USA sõjalise jõuga.
Ukraina sõja põhiküsimus on USA külma sõja järgse ülemvõimu piiritlemine Euroopas.
Chas W. Freeman, Jr.
Külma sõja ajal oli NATO puhtalt kaitseotstarbeline liit, mis kaitses Lääne-Euroopat tõhusalt röövelliku Nõukogude Liidu ja selle rahutute satelliitriikide eest. Kuid kakskümmend viis aastat tagasi, peatselt pärast NSVL-i kadumist, alustas NATO ründeoperatsioone – esmalt Serbia vastu, seejärel Afganistanis, hiljem Liibüas. Sedamööda, kuidas NATO laienes Venemaa piiride suunas, hakkasid ka Ameerika väed ja relvad liikuma Venemaa kõhu alla.
Vene president Vladimir Putin hoiatas 2007. aasta Müncheni julgeolekukonverentsil Ameerika Ühendriike ja tema Euroopa liitlasi, et Venemaa kavatseb võtta vastusammud, juhul kui NATO – ehk instrument, mille abil USA on pikka aega kehtestanud oma poliitilis-sõjalist ülemvõimu Euroopas – veelgi edasi laieneb. Antud hoiatus, mis kostus Putini suust, pelgalt kordas tema eelkäija Boriss Jeltsini 1994. aastal tehtud manitsust.
Vene president Vladimir Putin hoiatas 2007. aasta Müncheni julgeolekukonverentsil Ameerika Ühendriike ja tema Euroopa liitlasi, et Venemaa kavatseb võtta vastusammud, juhul kui NATO – ehk instrument, mille abil USA on pikka aega kehtestanud oma poliitilis-sõjalist ülemvõimu Euroopas – veelgi edasi laieneb.
Chas W. Freeman, Jr.
2008. aastal, nagu ka 1994. aastal, otsustas Washington Moskva hoiatusi ignoreerida ja veenis NATO-t pakkuma oma liikmelisust nii Gruusiale kui Ukrainale – riikidele, mis mõlemad piirnevad Vene Föderatsiooniga. Nagu venelased tavaliselt ütlevad, ei olnud kokkusattumus, et peagi pärast antud sammu puhkes sõda Gruusia ja Venemaa vahel. Osaliselt oli selle sõja põhjuseks Gruusia innukus, mis sai sütitust USA-poolsest heakskiidust Tbilisi ambitsioonidele.
Veelgi enam, tegemist oli Venemaa kalkuleeritud signaaliga, mis pidi andma märku otsustavusest seista vastu mis tahes katsetele saada ümber piiratud USA ja NATO vägede poolt.
Kuid me jätsime ka selle signaali tähelepanuta ning kujutasime Gruusia avantürismi mahasurumist Moskva poolt Venemaa julma agressioonina, mis õigustas omakorda meie otsustavust tuua kõik Venemaa naabrid NATO-sse. Keegi võttis kogu julgeolekuolukorra tabavalt kokku, sõnades, et NATO eksisteerib tänini vaid selleks, et tegeleda probleemidega, mida selle jätkuv olemasolu ise esile kutsub.
Samaaegselt Gruusia sõjaga suurendasid Ameerika Ühendriigid ja NATO jõupingutusi Ukraina relvajõudude varustamiseks, ümberstruktureerimiseks ja väljakoolitamiseks. Kõike seda selleks, et valmistuda sõjaks Venemaaga. 2014. aastal mahitas Washington Kiievis vägivaldse riigipöörde, mis kukutas riigi valitud valitsuse ja pani selle asemel pukki selgesti ameerikameelsed ja venevaenulikud valitsejad. Uus ultranatsionalistlik Ukraina valitsus keelas koheselt pärast võimule tulekut vene, aga ka teiste vähemuskeelte kasutamise nii koolides kui kogu ametlikus asjaajamises. Seda kõike tehti teadlikult olukorras, kus kolmkümmend protsenti ukrainlastest kõneleb vene keelt emakeelena. Donbassi piirkonna venekeelsed separatistid otsustasid hakata vastu oma elanikkonna sundassimileerimisele ja alustasid sedasi kodusõda Ukraina ultranatsionalistide vastu. Ning sellest sündmuste kaskaadist võrsus Lääne kaudne sõda (proxy war) Venemaa vastu.
2014. aastal mahitas Washington Kiievis vägivaldse riigipöörde, mis kukutas riigi valitud valitsuse ja pani selle asemel pukki selgesti ameerikameelsed ja venevaenulikud valitsejad. Uus ultranatsionalistlik Ukraina valitsus keelas koheselt pärast võimule tulekut vene, aga ka teiste vähemuskeelte kasutamise nii koolides kui kogu ametlikus asjaajamises.
Chas W. Freeman, Jr.
Ameerika Ühendriigid kinnitasid seejärel taas oma kavatsust tuua Ukraina NATO-sse ja suurendasid tarneid Ukraina relvajõududele. Sedasi loodi olukord, kus juhul kui Ukraina astuks NATO-sse koos (venekeelse) Krimmi poolsaarega, kaotaks Venemaa oma 250-aastase mereväebaasi Sevastopolis, mis läinuks USA ja NATO kontrolli alla.
Suures osas sellise asjade käigu ennetamiseks otsustas Venemaa Krimmi annekteerida. Seda suudeti teha praktiliselt ilma vägivallata, kuna Krimmi elanikud olid mitmel varasemal korral selgeks teinud, et nad ei soovi Ukraina alla kuuluda. 2014. aastal näitas Venemaa poolt korraldatud rahvahääletus, et enamiku Krimmi elanike vaated selles küsimuses ei olnud muutunud. Sedasi on täiesti ebarealistlik oodata, et Krimmi elanikud nõustuksid nüüd end uuesti Ukraina valitsuse alla seadma.
Aastaks 2021 oli Ukraina loonud USA tarnete ja NATO väljaõppe toel võimsa armee, mis oli paisunud suuremaks kui Ühendkuningriigi, Prantsusmaa ja Saksamaa relvajõud kokku panduna. Antud fakti valguses on ootuspärane, et Venemaa käsitles oma läänepiirile loodud sõjalist jõudu ekstreemse ohuna.
Aastaks 2021 oli Ukraina loonud USA tarnete ja NATO väljaõppe toel võimsa armee, mis oli paisunud suuremaks kui Ühendkuningriigi, Prantsusmaa ja Saksamaa relvajõud kokku panduna. Antud fakti valguses on ootuspärane, et Venemaa käsitles oma läänepiirile loodud sõjalist jõudu ekstreemse ohuna.
Chas W. Freeman, Jr.
Ukraina vägede hiljutised rünnakud sügaval Venemaa pinnal on üksnes kinnitanud Venemaa muret selle pärast, millised tagajärjed saaksid olema Ukraina liitumisel tema suhtes vaenuliku alliansiga. Samamoodi nagu 1962. aastal Kuubal paiknenud Nõukogude väed mõjusid ähvardavalt Washingtonile, võiksid Ukrainas paiknevad USA väed vähendada Moskva vastu suunatud löögi ettehoiatusaega umbes viie minutini.
Seega koondas Moskva 2021. aasta detsembris ka oma väed Venemaa ja Ukraina piirile ning nõudis läbirääkimisi oma julgeolekumurede lahendamiseks. Moskva nõudis Ukraina neutraalsust, venekeelsete inimeste õiguste austamist Ukrainas ja arutelu uue Euroopa julgeolekuarhitektuuri üle, mis ei ohustaks ei Venemaad ega ka NATO liikmeid. USA ja NATO vastasid läbirääkimistest keeldumisega, hoiatades samal ajal – iseenese poolt loodud olukorrale viidates –, et Venemaa kavatseb peatselt tungida Ukrainasse.
NATO peasekretär Jens Stoltenberg väljendas seda järgnevalt: “President Putin … saatis meile visandi lepingust, mille järgi NATO enam ei laieneks ja mida nad tahtsid, et NATO allkirjastaks. See … oli eeltingimus, et [Venemaa] ei tungiks Ukrainasse. Loomulikult ei allkirjastanud me seda.” USA ja NATO keeldusid Venemaa poolt pakutud pingete deeskaleerimise kava arutamast, sundides Moskva ebameeldiva valiku ette, kas nõustuda Ukraina NATO-liikmelisuse ja USA vägede võimaliku paigutamisega oma läänepiirile või kasutada jõudu selle olukorra välistamiseks. See ebasoodne valik oli otsene põhjus, miks Moskva langetaski 24. veebruaril 2022. aastal saatusliku otsuse tungida Ukrainasse. On võimatu eitada, et Venemaa sissetung Ukrainasse oli selgesti rahvusvahelise õiguse vastane. Ent samaväärselt absurdsed on väited, nagu oleks Venemaa sissetung olnud “provotseerimata”.
On võimatu eitada, et Venemaa sissetung Ukrainasse oli selgesti rahvusvahelise õiguse vastane. Ent samaväärselt absurdsed on väited, nagu oleks Venemaa sissetung olnud “provotseerimata”.
Chas W. Freeman, Jr.
Kas läbirääkimised Venemaaga oleksid võinud sõda ära hoida? Meil on vähemalt kaks kindlat tõendit, mis viitavad sellele, et oleks küll. Hoolimata Moskva sümpaatiast Donbassi venekeelsete separatistide suhtes ja toetusest neile, nõustus Venemaa 2014. ja 2015. aasta Minski kokkulepetes, et see piirkond peaks jääma ka edaspidi Ukraina osaks, ent seda juhul kui selle elanikele tagatakse keeleline autonoomia. (Siinkohal peab meeles pidama, et “Minski kokkulepetest” taganesid hiljem mitte Venemaa, vaid Ukraina, Prantsusmaa ja Saksamaa.)
Isegi veel kuus nädalat pärast Ukrainasse sissetungi oli Moskval Kiieviga juba valmis saanud lepingu visand, mille kohaselt Venemaa tõmbub Ukrainast välja koheselt, kui Ukraina loobub NATO liikmelisusest ja kuulutab end neutraalseks riigiks. See leping pidi allkirjastatama 2022. aasta 15. aprillil, kuid USA, Suurbritannia ja NATO ei soovinud, et seda lepet allkirjastataks ning aprilli alguses saadi Ukraina taganema oma varasemast nõusolekust lepingu tingimustega.
Isegi veel kuus nädalat pärast Ukrainasse sissetungi oli Moskval Kiieviga juba valmis saanud lepingu visand, mille kohaselt Venemaa tõmbub Ukrainast välja koheselt, kui Ukraina loobub NATO liikmelisusest ja kuulutab end neutraalseks riigiks. See leping pidi allkirjastatama 2022. aasta 15. aprillil, kuid USA, Suurbritannia ja NATO ei soovinud, et seda lepet allkirjastataks ning aprilli alguses saadi Ukraina taganema oma varasemast nõusolekust lepingu tingimustega.
Chas W. Freeman, Jr.
Sõja jätkudes on Venemaa korduvalt kinnitanud oma valmisolekut läbi rääkida ning USA, NATO ja Ukraina on selle pakkumise järjekindlalt tagasi lükanud. Ukraina ja Venemaa, NATO ja Venemaa ning ukraina- ja venekeelsete ukrainlaste vahelise rahumeelse kooseksisteerimise võimaluste arutamisest keeldumisel on olnud rängad tagajärjed ja seda eelkõige Ukraina jaoks.
Sõda ei ole mitte üksnes tekitanud Ukrainale tohutuid kulusid, vaid nõrgestanud oluliselt Kiievi positsiooni mis tahes tulevastel läbirääkimistel Venemaaga. Kui see sõda peaks millalgi lõppema kokkuleppega, siis see saab suuresti toimuma Venemaa tingimustel ja Ukraina jaoks palju ebasoodsamalt kui oleks olnud rahu, mida USA ja NATO veensid Kiievit 2022. aasta aprillis tagasi lükkama. Ukraina, USA ja NATO on nüüdseks jõudmas alandava strateegilise lüüasaamise lõppjärku.
2022. aastal, kui Venemaa tungis Ukrainasse, oli Ukraina rahvaarv umbes 32 miljonit. Sellest ajast alates on see langenud umbes 20 miljonile.
Chas W. Freeman, Jr.
2022. aastal, kui Venemaa tungis Ukrainasse, oli Ukraina rahvaarv umbes 32 miljonit. Sellest ajast alates on see langenud umbes 20 miljonile. Kolmandik Ukraina elanikest on ümber asustatud. Üle 2 miljoni on põgenenud Venemaale ning 6-8 miljonit Läände ja mujale. Ukraina sõjaohvrite arv on rangelt varjatud saladus, kuid andmed näitavad, et see võib olla umbes pool miljonit. Ukraina tööstusbaas ja infrastruktuur on suuresti hävitatud. Sõja alguses oli Ukraina Euroopa kõige vaesem ja korrumpeerunum riik. Nüüd on see veelgi vaesem ja korrumpeerunum.
Bideni administratsioon on korduvalt kirjeldanud Venemaaga peetavat asendussõda kui midagi, mille eesmärk on “Venemaa isoleerimine ja nõrgestamine”, ning lubanud sealjuures “toetada Ukrainat nii kaua kui vaja”. Tuntud Ameerika poliitikud on ülistanud, kui kasulik see Sõda on, kuna ukrainlased, mitte ameeriklased, võitlevad (ja surevad) venelaste vastu. Ukrainlased on seda sõda pidanud erakordse vaprusega. Kuid hukkunuid on tänaseks sedavõrd palju, et Ukraina ei suuda enam adekvaatset kaitset korraldada, rääkimata pealetungist.
Ukraina sõjaohvrite arv on rangelt varjatud saladus, kuid andmed näitavad, et see võib olla umbes pool miljonit. Ukraina tööstusbaas ja infrastruktuur on suuresti hävitatud.
Chas W. Freeman, Jr.
Sõda on Ukraina ära laastanud, ilma et see oleks Venemaad kuidagi isoleerinud või nõrgestanud. Samuti on see sõda lõiganud Euroopa ära Vene energiatarnetest ja suunanud Venemaa ümber koostööle Hiina, India, Iraani, Lääne-Aasia Araabia riikide ja Aafrikaga. Venemaa majandus on kasvanud, mitte kahanenud. Moskva kaitse-eelarve on kahekordistunud ja tema militaartoodang on tänaseks kolm korda suurem kui USA ja NATO oma kokku. Nagu Ukraina puhul, nii on ka Venemaa kaotusi raske hinnata. Kuid kuna Venemaa rahvaarv on neli kuni viis korda suurem kui Ukrainal, võib Venemaa välja kannatada palju rohkem ohvreid kui Kiiev endale lubada saab.
USA ja NATO lootsid selles sõjas kerget võitu Venemaa üle. Kuid täna seisavad mõlemad silmitsi alandava sõjalise kaotusega. See sõda on oluliselt nõrgendanud Ukraina läbirääkimispositsiooni mis tahes tulevastel läbirääkimistel Venemaaga. Saksamaa tunneb end nüüd piisavalt ohustatuna, et on pidanud vajalikuks avada arutelu tuumarelvade omandamise üle.
Tuntud Ameerika poliitikud on ülistanud, kui kasulik see Sõda on, kuna ukrainlased, mitte ameeriklased, võitlevad (ja surevad) venelaste vastu. Ukrainlased on seda sõda pidanud erakordse vaprusega. Kuid hukkunuid on tänaseks sedavõrd palju, et Ukraina ei suuda enam adekvaatset kaitset korraldada, rääkimata pealetungist.
Chas W. Freeman, Jr.
USA sanktsioonide ja Venemaalt Saksamaale suunduva merealuse gaasijuhtme saboteerimise tulemusena on Euroopa kaotanud juurdepääsu odavatele Venemaa energiatarnetele. Need on asendatud Ameerika Ühendriikidest pärit impordiga, mis on kuni neli korda kallim. Euroopa energiamahukad tööstusharud ei ole enam rahvusvaheliselt konkurentsivõimelised. Saksamaa, Euroopa keskne majandus, on deindustrialiseerumas. Praegused suundumused tõstatavad murettekitavaid küsimusi kogu Euroopa tuleviku kohta.
Ukraina sõda koos teiste valla päästetud sõdadega on tänaseks USA-le ja Läänele läinud rahvusvaheliselt maksma kogu nende moraalse ülimuslikkuse argumendi. Me ei saa teha mõlemat – mõista hukka Venemaa ebaseaduslikku tegevust Ukrainas ja toetada samal ajal aktiivselt Iisraeli veelgi seadusevastasemaid ja surmavamaid tegevusi Palestiinas. Lääs on sedasi oma silmakirjalikkuse ja topeltstandardid kogu maailmale vaatamiseks välja laotanud.
Ukraina sõda koos teiste valla päästetud sõdadega on tänaseks USA-le ja Läänele läinud rahvusvaheliselt maksma kogu nende moraalse ülimuslikkuse argumendi. Me ei saa teha mõlemat – mõista hukka Venemaa ebaseaduslikku tegevust Ukrainas ja toetada samal ajal aktiivselt Iisraeli veelgi seadusevastasemaid ja surmavamaid tegevusi Palestiinas. Lääs on sedasi oma silmakirjalikkuse ja topeltstandardid kogu maailmale vaatamiseks välja laotanud.
Chas W. Freeman, Jr.
Meie valitsejad ja nende poliitilised stsenaristid räägivad meile, et nii Ukraina sõda kui teised praegused ja potentsiaalsed “igavesed sõjad” toimuvad vaid demokraatlike väärtuste kaitsmise nimel. Kuid ehitades oma sõdade ülal pidamiseks kodus politseiriiki, ohverdame me üha enam kodanikuvabadusi ning austust nõuetekohase menetluse ja õigusriigi põhimõtete vastu, mis asuvad põhiseadusliku demokraatia keskmes.
Nagu Benjamin Franklin arukalt märkis, seab rahvas, kes on valmis oma vabadusi turvalisuse vastu vahetama, ohtu mõlemad. Ja antud juhul ei ole kaalul isegi mitte meie julgeolek, vaid teiste julgeolek. Kagu-Aasias oli (1960ndatel) nn “doomino-teooria” (Vietnami sõda õigustava) põhjendusena kasutamine täiesti idiootne. Selle teooria rakendamine on samaväärselt vale ka Ida-Euroopa puhul.
Fakt on see, et Ameerika Ühendriikide sõjad on valikulised, mitte hädavajalikud ning neil on väga vähe, või pigem ei ole üldse mingisugust puutumust ameeriklaste turvalisuse ja heaolu tagamisega.
Fakt on see, et Ameerika Ühendriikide sõjad on valikulised, mitte hädavajalikud ning neil on väga vähe, või pigem ei ole üldse mingisugust puutumust ameeriklaste turvalisuse ja heaolu tagamisega.
Chas W. Freeman, Jr.
Meile sisendatakse, et Ukrainas on täna kaalul USA usaldusväärsus nii liitlaste kui ka vastaste silmis. Kuid meie poliitika ja tegevus seal ei ole mitte tugevdanud usaldust Ameerika vankumatuse suhtes, vaid kõigutanud usaldust meie otsustusvõime suhtes ja seadnud kahtluse alla meie sõjaliste doktriinide ja relvade tõhususe.
Lääs kannatab tänaseks “igavese sõja” väsimuse all. Ameerika ja Euroopa maksumaksjad ei taha enam saata raha millegi jaoks, mida nad peavad üha enam nii mõttetuks kui ka korrumpeerunuks. Ja meile tuletatakse meelde, et nagu 20. sajand näitas, ei saa Euroopas mitte kunagi eksisteerida rahu, mis põhineb Venemaa või mõne teise Euroopa suurriigi tõrjumisel. Samal ajal jätkab Ameerika Ühendriikide oskamatu diplomaatia Venemaa, Hiina, Iraani ja Põhja-Korea kokkusurumist üha tugevamasse Ameerika-vastasesse liitu ning suurendab sedasi ühe või mitme tuumasõja ohtu.
Nagu 20. sajand näitas, ei saa Euroopas mitte kunagi eksisteerida rahu, mis põhineb Venemaa või mõne teise Euroopa suurriigi tõrjumisel.
Chas W. Freeman, Jr.
Põhja-Atlandi lepingu artikkel 5 sätestab, et “relvastatud rünnakut ühe või mitme [NATO liikmesriigi] vastu Euroopas või Põhja-Ameerikas käsitletakse rünnakuna nende kõigi vastu.” See tähendab ühemõttelist kohustust kaitsta kõiki NATO liikmeid rünnaku eest. Kuid Ameerika Ühendriigid ja teised NATO liikmed on juba näidanud, et me ei ole tegelikult valmis otseselt reageerima Venemaa relvastatud rünnakule Ukraina vastu. Vastusena just sellisele rünnakule oleme me kasutanud hoopis kõrvalehoidmist ja asendussõda, mis seab agressori vastu ukrainlased – kuid mitte meid endid.
Kui Ukraina oleks NATO liige, nõuaks artikkel 5, et president paluks kongressil kuulutada sõda maailma kõige võimsama tuumavõimu vastu. Vladimir Putin on aga lubanud sellisel juhul viia sõda tuumasõja tasandile… kui bravuur kõrvale jätta, on tema sõnadest vaid blufi eeldamine meie jaoks hullumeelne risk nii meie enda, meie liitlaste kui kogu maailma jaoks.
Kui Ukraina oleks NATO liige, nõuaks artikkel 5, et president paluks kongressil kuulutada sõda maailma kõige võimsama tuumavõimu vastu. Vladimir Putin on aga lubanud sellisel juhul viia sõda tuumasõja tasandile…
Chas W. Freeman, Jr.
Nagu ka teistes “igavestes sõdades”, oleme me ise oma propagandat Ukraina kohta uskuma jäänud. Meie katse kasutada Ukraina natsionalismi ära Venemaa “nõrgestamiseks ja isoleerimiseks” või Moskvas režiimimuutuse korraldamiseks on olnud katastroof ukrainlaste jaoks ja strateegiline lüüasaamine Lääne jaoks. See on viinud USA ja NATO punkti, kus me peame kas astuma otsesesse võitlusse, vaatama pealt, kuidas Venemaa Ukraina purustab, või leppima läbirääkimiste Venemaa huvidele ja eesmärkidele vastava tulemusega.
Moskva on neid huve ja eesmärke selgelt ja järjekindlalt kirjeldanud. Nende hulka ei kuulu NATO territooriumile tungimine. Väide, et venelased soovivad tungida kallale NATO riikidele, on ühemõtteline hüsteeria levitamine eesmärgiga mobiliseerida Läänes rahva toetust meie sõjale Ukrainas, et kasvatada USA ja NATO kaitse-eelarvet ning nuumata sõjalis-tööstusliku kompleksi kasumit. Moskva on teostanud Ukrainas piiratud sõja – nn “sõjalise erioperatsiooni”. Ta ei ole koondanud vägesid, mis on vajalikud kogu Ukraina allutamiseks, okupeerimiseks või annekteerimiseks. Venemaa lahingutegevus ei ole näidanud võimet tungida Läände ja Moskva ei ole ka väljendanud mingeid ambitsioone seda teha.
On aeg lõpetada Venemaale selliste eesmärkide omistamine, mida ta ei ole ise avaldanud ja mida tal ei ole. Moskva deklareeritud eesmärgid on olnud ja on endiselt järgmised: (1) taastada Ukraina neutraalsus ja takistada USA ja teiste NATO vägede ja rajatiste paigutamist Ukrainasse; (2) taastada ja tagada Ukraina suure venekeelse vähemuse keelelised ja muud õigused; ja (3) pidada läbirääkimisi uue Euroopa julgeolekustruktuuri üle, mis suudab vähendada ohtu, mida Venemaa ja teised Euroopa riigid üksteisele kujutavad, luues nendevahelise püsiva rahu.
Me ei saa loota, et saame läbirääkimistelaua taga tagasi selle, mille oleme vahepeal kaotanud lahinguväljal, ent peaksime püüdma sõlmida Venemaaga rahu, mis võimaldab Ukrainal olla nii puhver kui ka sild Venemaa ja ülejäänud Euroopa vahel.
Chas W. Freeman, Jr.
Diplomaatia puudumisel on jõu kasutamine taas kord läbi kukkunud. Ukraina sõda ei nõrgendanud Venemaad vähimatki, vaid hoopis tugevdas teda. Samuti ei ole Ukraina sõda Venemaad kaugeltki isoleerinud, vaid on suunanud Moskvat embama Hiinat ja Iraani ning suurendanud ka Venemaa sidemeid India, Araabia maailma ja Aafrikaga. Ukraina majandus on seevastu hävitatud, tema rahvaarv on vähenenud ning sõjaline võimekus ja territoorium kahanenud. Kui sõda jätkub, siis toob see Ukrainas kaasa üksnes rohkem hävingut, tapab rohkem nii ukrainlasi kui venelasi ning kahandab Ukraina territooriumi veelgi, jättes selle lõpuks ilma igasugusest ligipääsust merele.
Meie militariseeritud välispoliitika pooldajad palusid meil taas kord anda sõjale võimalus ja rumalast peast me tegimegi seda. Sõja läbikukkumine on meid viinud aga olukorda, kus meil ei jää üle muud kui naaseda tagasi diplomaatia juurde. Me ei saa loota, et saame läbirääkimistelaua taga tagasi selle, mille oleme vahepeal kaotanud lahinguväljal, ent peaksime püüdma sõlmida Venemaaga rahu, mis võimaldab Ukrainal olla nii puhver kui ka sild Venemaa ja ülejäänud Euroopa vahel. See – mitte NATO liikmelisus – on eeltingimus jõuka ja demokraatliku Ukraina kujunemiseks, mis ei ole enam korruptsioonist läbi kasvanud. Ja see – mitte Ukraina NATO liikmelisus – on omakorda rahu ja stabiilsuse eeltingimuseks Euroopas.
Adrian Bachmanni kommentaar:
Kas lausutu on tõene? Kas lausutu on oluline? Need on ainsad küsimused, mis on relevantsed mis tahes teemasse puutuvalt, sõltumata sellest, millest räägitakse ning kes parajasti sõna võtab. Kuna antud juhul on tegemist küsimusega, mille olulisust on võimatu potentsiaalse tuumasõja varjus üle hinnata, siis on igal kainemõistuslikul ning intellektuaalselt ausal inimesel moraalne kohustus nendes küsimustes kaasa mõelda ning kaasa rääkida. USA endine suursaadik ning asekaitseminster Chas Freeman on otsustanud seda moraalset kohust täita.
Hetkel, mil lõppeb julgus, lõppeb ausus. Ning punktis, kus lõppeb ausus, lõppeb ka aus mõtlemine ja ütlemine. Ausa mõtlemise ja ütlemise lakkamine ühiskonnas avab tee sõgeduse ja valede levikule ning sõgeduse ja valede valitsemine sillutab teed viimasele peatükile, milleks on häving, kuna ühel või teisel viisil lakkab mõistuse kaotanud ühiskond garanteeritult olemast.
Hetkel, mil lõppeb julgus, lõppeb ausus. Ning punktis, kus lõppeb ausus, lõppeb ka aus mõtlemine ja ütlemine.
Adrian Bachmann
Seega on meie viimaseks ja ainsaks võimaluseks sõjast pääsemiseks taastada endas julgus olla aus, mis võiks omakorda taaskäivitada mõtlemise, mis lubaks pühkida minema nõidusliku sõgeduse, mis on hetkel Euroopa rahvaid enesehävitusse kihutamas.
Ausa mõtlemise ja julge ütlemise taassünnile soovib kaasa aidata ka siinkirjutaja, ent selle ettevõtmise jätkumine on tervenisti sõltuv toetustest, mida Makroskoobi lugejad ja kuulajad on valmis selle võimaldamiseks tegema. Kui ka Sina soovid, et Makroskoop saaks edasi kesta, siis saad teha selleks käesoleva loo lõpus toodud rekvisiitidele annetuse vastavalt oma võimalustele ning sellele, kui oluliseks Sa Makroskoobi jätkamist pead.
Seega on meie viimaseks ja ainsaks võimaluseks sõjast pääsemiseks taastada endas julgus olla aus, mis võiks omakorda taaskäivitada mõtlemise, mis lubaks pühkida minema nõidusliku sõgeduse, mis on hetkel Euroopa rahvaid enesehävitusse kihutamas.
Adrian Bachmann
Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema missiooniks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistetavaks tegemine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil. Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse pangalingiga:
USA suursaadik Chas W. Freeman, Jr. on rahvusvahelise ärinõustamise ettevõtte Projects International, Inc. president. Ta on pensionil USA kaitseametnik, diplomaat ja tõlk, mitmete kõrgete autasude ja auhindade laureaat, populaarne avalik kõneleja ning viie raamatu autor. Ta oli endine USA kaitseministri asetäitja, suursaadik Saudi Araabias (operatsioonide “Kõrbekilp” ja “Kõrbetorm” ajal), Aafrika küsimuste asevälisministri kohusetäitja ning välisasjade eestkõneleja Bangkokis ja Pekingis. Ta alustas oma diplomaatilist karjääri Indias, kuid spetsialiseerus Hiina teemadele ning oli peamine Ameerika tõlk president Nixoni Pekingi visiidi ajal 1972. aastal.
Esifoto: podyom/Shutterstock.com
