Neil Oliver
Loo AUDIOVERSIOON on kuulatav lehekülje lõpus
Neil Oliver on šoti ajaloolane, ühiskonnakriitik ning Ühendkuningriigi mitmete hinnatuimate telesaadete autor ja saatejuht. Olles palju aastaid Briti peavoolumeedias tuntust kogunud, on Oliver viimastel aastatel omandanud kompromissitult julge ja võimukriitilise maailmavaate ning pühendanud oma loomingulise tegevuse suuresti ühiskonna topeltstandardite ja “kohustuslike valede” paljastamisele.
Aina rohkem inimesi on tänaseks meie üle valitseva süsteemi defektidest teadlikuks saamas, ent reaalsuse nägemise protsess on mitmefaasiline ning meil on veel pikk tee minna, taipamaks ja ka leppimaks asjaoluga, et (tsiteerides Shakespeare’i) “Miskit on mäda Taani riigis”.
Viimastel aastatel on korduvalt täheldatud, et niipea kui valitsustel on “kriisiolukorras” võimalus haarata endale tavapäratult palju võimu, hakkab võimudele “kriiside” väljakuulutamine või vähemasti inimeste veenmine, et elame kriisis, meeldima üha rohkem ning seda peamiselt üha suurema võimu haaramise õigustamise viisina. Oleme sisenenud nõiaringi.
Viimastel aastatel on korduvalt täheldatud, et niipea kui valitsustel on “kriisiolukorras” võimalus haarata endale tavapäratult palju võimu, hakkab võimudele “kriiside” väljakuulutamine või vähemasti inimeste veenmine, et elame kriisis, meeldima üha rohkem.
Neil Oliver
Igaühel, kes kahtleb selle nõiaringi kurjuses, mis meie üle valitseb, tarvitseb vaid suunata oma pilk itta ja endale teadvustada, mis toimub tänasel päeval Pühal Maal – maal, mida peetakse pühaks nii judaismis, kristluses kui islamis.
Mulle paistab ilmne, et meile tutvustatakse küüniliselt üht “kriisi” teise järel. Kriise, millest igaüks on silmnähtavalt järjest hirmuäratavam, ehmatavam, segadust loovam. Ühelt poolt on kõik Lääne valitsused – eeldades, et Lääs üldse veel midagi tähendab – omandanud tänu neile “kriisidele” järjest rohkem võimu ning teiselt poolt on inimesed üha enam kaotamas oma vabadusi, õigusi, elustandardit ning vaimset ja füüsilist heaolu.
Diktaatori roll
Ei ole midagi uut siin päikese all… See kõik on ennegi juhtunud, asjad on alati sedamoodi kulgenud. Roomlased vabanesid oma viimasest kuningast aastal 509 eKr. Seejärel ei valitsenud Roomat enam monarhia, vaid vabariik. Selle vabariigi üle valitsesid kaks konsulit ehk ametnikku, kes valiti igal aastal uuesti ametisse. Rooma Vabariigi seadustesse oli sisse kirjutatud, et kriisi korral astub võimule diktaator.
Meie jaoks on sõnale diktaator lisandunud tähendusvarjundeid, mida tol ajal veel ei tuntud. Meie jaoks on diktaator halvustav sõna ning meil ei ole enam kombeks väita, et diktaatorid meile meeldiks, kuid algselt tähendas see sõna midagi muud.
Varases Rooma Vabariigis võis diktaator heita kriisi – reeglina sõja – oludes olukorra lahendamise nimel tavapärased Vabariigi ja Senati reeglid kõrvale. Diktaator esitati (konsuli poolt Senati soovitusel) ametisse vaid piiratud ajaks ja pärast määratud aja möödumist oli ta sunnitud ametist lahkuma. Oletame, et talle anti kõige rohkem kuus kuud mingi konkreetse probleemi lahendamiseks. Selle aja möödudes võis teda vastutusele võtta selle eest, kuidas ta diktaatorina toiminud ja mida saavutanud oli.
Julius Caesar
Kuna inimloomus on selline, nagu ta on, siis diktaatori rolli paratamatult kuritarvitati ning – üllatus, üllatus – seda tehti suurejooneliselt. Julius Caesar kuulutas end eluaegseks diktaatoriks ning mõrvati varsti pärast seda, misjärel minu teada diktaatori rolli Roomas rohkem ei kasutatud.
Algses tähenduses oli diktaatori mõte otsustusprotsessi tsentraliseerimine sõja ajaks ja vägagi suurel määral ka rahvarahutuste mahasurumise eesmärgil. Viimane asi, mida Senat soovis, oli rahva mäss.
Väärib märkimist, et Rooma Vabariigis kuritarvitati diktaatori rolli sajandite jooksul üsna harva ja kui lõpuks kuritarvitatigi vastuvõetamatul määral, siis kaotati see roll igaveseks ära. Kuid paraku ei peatanud diktaatori ameti kaotamine langust autoritaarsema valitsemisvormi poole, mis on iseenesest sama iidne nähtus nagu rohu kasvamine, mistõttu mandus ka Rooma vabariigist impeeriumiks ning ainuvalitsejad on püüdnud ajast aega absoluutset võimu haarata ja hoida.
Kriisiolukord
Kriisiolukorra väljakuulutamine võimu haaramise nimel on võimunäljas isikutel seega aegade algusest kombeks olnud. Meenutagem seda, et kogu Natsi-Saksamaa Kolmas riik 1930-tel ja 1940-tel tegutses 12 aastat Hitleri võimule saamisest kuni selle kukutamiseni venelaste ja liitlaste poolt juriidiliselt “kriisiolukorras”.
Kriisiolukorra ärakasutamine on hiljutisematel aegadel andnud võimaluse ka Aafrika despootide valitsustele. Sama mehhanismi alusel on ka Hiina langenud alatasa ühe eluaegse diktaatori valitsuse alt teise alla.
Võimulolijad väidavad alati, et nad peavad kuulutama välja eriolukorra ja omandama “erilised õigused” selleks, et hallata riiklikku paanikat ja kaost. Meile kõigile ka tänapäeval tuttavate sõnade saatel väidavad nad, et kuulutavad kriisiolukorra välja üksnes meie endi heaolu nimel, et päästa meid meie endi käest.
Hitler
Hitler kasutas Saksamaa parlamendihoone põlengut 1933. aastal seaduse läbisurumiseks, mis andis talle vabaduse jätta kõrvale Saksa parlament ja valitseda ainuisikuliselt. Uue seaduse poolt antud õigustega relvastatult trampis ta kodanikuõigustel. Ta keelustas poliitilise opositsiooni – mis tähendas, et Saksamaal ei tohtinud tegutseda ühtegi parteid peale natsipartei. Seejärel haaras ta peagi kontrolli meedia üle ning sulges ligikaudu 1600 ajalehte. Ning ta rajas Dachau kontsentratsioonilaagi, et vabaneda kiirelt kasvavast ebasoovitavate ja seega režiimile ohtlike inimeste massist. Ka seda kõike tehti inimeste ja mõistagi demokraatia “kaitsmise” sildi all. Absurd…
Tegelikult peitub türannia sünni tragöödia aluspõhjus kõikjal ja alati võimunäljas kiusukottides, kes kuritarvitavad riigi seadust enda kaitsmiseks igasuguse väljakutse, ammugi võimult eemaldamise väljavaate eest.
Tegelikult peitub türannia sünni tragöödia aluspõhjus kõikjal ja alati võimunäljas kiusukottides, kes kuritarvitavad riigi seadust enda kaitsmiseks igasuguse väljakutse, ammugi võimult eemaldamise väljavaate eest.
Neil Oliver
Seega… kõike eelpool lausutut arvesse võttes oleks aeg vastata küsimusele, kuhu me tänaseks jõudnud oleme. Heidame pilgu kolm aastat ajas tagasi: perioodi, mil niinimetatud “pandeemia” tõi kaasa ülemaailmse “kriisiolukorra”, millest meid ei ole siiani lõpuni vabastatud ning millest meid ilmselt ei vabastatagi – vähemasti mitte selle väljakuulutajate poolt. Ainus viis türanniast vabanemiseks on ise endid vabaks kuulutada.
Ukraina sõda
Pärast katku, mis on tuntud ka apokalüpsise esimese ratsanikuna, saabus koheselt teine apokalüptiline ratsanik… sõda – st Ukraina sõda. Tema kannul jõuab ootuspäraselt kohale ka kolmas ratsanik, kelleks on surm. Seetõttu ei tohiks kellelegi tulla üllatusena, et nälga kui neljandat ratsanikku lähiaastateks või isegi lähikuudeks agaralt prognoositakse.
Ukraina konflikt, kus on hukkunud üle poole miljoni ukrainlase ja kes teab kui palju venelasi, ei läinud päris nii, nagu Lääs soovis. Või ehk siiski läks, sest ei või iial teada, kui makjavellistlik kogu olukord tegelikult on. Võibolla läks kõik täpselt nii, nagu plaan ette nägi, mina ei oska seda paraku hinnata.
Kuid igal juhul on Ukraina sõda nüüdseks asendumas Lähis-Ida sõjaga ja kõik, kes on minuga sama kaua elu näinud, teavad, et see on sellist sorti sõda, mida meid on drillitud eriliselt kartma lisaks kõigele muule… eelkõige sellega kaasnevate usuliste seoste tõttu.
Terrorismivastane sõda
Ja mõistagi saame tagasi vaadata ka aastatuhande vahetusele – 9-11 on ehk kõige kurikuulsam numbrikombinatsioon lähiajaloos, andes George W. Bushi valitsusele aluse kuulutada välja järjekordne kriisiolukord ja õigustada sedasi peagi käivitatud nn terrorismivastast sõda. See kukkus samuti suurepäraselt välja, kas pole?
Nn “terrorismivastane sõda” pole mingil reaalselt tähenduslikul moel siiani lõppenud. Tahaksin küsida, milline terve mõistusega inimene arvab, et terrorismi vastu on võimalik sõda pidada. Sama hästi võiks pidada sõda aja kulgemise vastu.
Vaadake terroristide ja nende rühmituste järjepidevust lähiajaloos: mudžahediinid, Taliban, Al Qaeda, ISIS hoiavad meid vaheldumisi ja ühiselt hirmuseisundis, mis suurendab meie valmisolekut nõustuda üha suurema valitsusepoolse jälgimise, meie privaatsusesse tungimise, meie õiguste vähendamise, liikumisvabaduste piiramise ning majanduse kahjustamisega.
Kokkuvõtteks
Rooma Vabariik seadis kaks ja pool tuhat aastat tagasi sisse diktaatori rolli, et sõjaolukordades toime tulla, kuid neil jätkus oidu oma diktaatoreid kontrollida ja seada nende ametile ajalisi piiranguid. Kuid tänapäeval ajaloole tagasi vaadates ei näe me midagi peale sõja, mitte midagi peale järjekordsete võimaluste relvatööstusele röögatute summade kokku ajamiseks ning valitsustele üha suurema võimu haaramiseks… me ei näe enam mitte midagi peale autoritaaruse ja totalitaarsuse lakkamatu kasvu.
Kahekümne esimese sajandi algupoolel palutakse meil mõelda kõige hullemale võimalikule sõjale – ehk isegi ülemaailmsele tuumasõjale – ning seda abitult värisedes oodata. Inimeste kohutamine võtab iga päevaga üha enam tuure üles ja kõikjal meie ümber valitseb hirm haiguste, kliima, raha ja selle puudumise ning ühe sõja pärast teise järel.
Kahekümne esimese sajandi algupoolel palutakse meil mõelda kõige hullemale võimalikule sõjale – ehk isegi ülemaailmsele tuumasõjale – ning seda abitult värisedes oodata. Inimeste kohutamine võtab iga päevaga üha enam tuure üles ja kõikjal meie ümber valitseb hirm haiguste, kliima, raha ja selle puudumise ning ühe sõja pärast teise järel.
Neil Oliver
Kuid kõige hävitavamalt ja kurnavamalt mõjub see, et meid killustatakse üha enam, lahutades meid vastastikku üksteise suhtes kahtlustavatesse ja vastanduvatesse rühmadesse ja enklaavidesse ning ässitatakse alati mis iganes põhjusel üksteise kõride kallale.
Meil peab jätkuma julgust vaadata sellest kõigest väljapoole ja näha oma tegelikku probleemi ja tegelikku vaenlast. Tegelikud vaenlased on meie valitsused. Küsimus ei ole vasak- või parempoolsuses, religioonis, gei või hetero või trans olemises või rassis. Küsimus on õiges ja vales ja eelkõige on küsimus väga kitsas inimeste klikis kõige tipus. Kuigi see klikk on väike, trambib see karistamatult meie peal. Võitlus nende vastu peab tulema seega altpoolt, kuni lõpuks nende saapad oma nägudelt maha lükkame.
Alustuseks ja enne kõike muud tuleb meil endale esitada kõige olulisem küsimus: qui bono – kes sellest kõigest kasu saab? Kes on kõigest sellest kasu lõiganud ja alati lõikab, sõltumata parajasti käsil olevast “kriisist” ja sõltumata masside kasvavatest raskustest? Saan sellele küsimusele vastata vaid tõdemusega, et mitte mina ega mu lähedased. Meil ei lähe paremini ja oletan, et see kehtib ka peaaegu kõigi teie kohta.
Makroskoop saab ilmuda üksnes oma lugejate ja kuulajate toel. Juhul kui ka Sina oled huvitatud Makroskoobi edasisest ilmumisest, saad teha selleks omale jõukohase annetuse käesoleva loo lõpus toodud rekvisiitidel. Tänan tähelepanu ja abi eest!
Aita Makroskoobil edasi ilmuda
Hea külastaja… Tänan Sind, et oled meie lugejaks! Kuna Makroskoobi tegevuse jätkamine nõuab palju tööd ning väljaminekuid, sõltub portaali edasi püsimine oma lugejate toetusest, ilma milleta pole paraku ka Makroskoopi.
Kui soovid, et Makroskoop avaldaks ka edaspidi kaalukaid uudiseid, läbinägelikke analüüse ja mõtlemapanevaid arutelusid, siis saad sellele kaasa aidata, tehes pangas püsikande (või erakorralise suurema toetuse) portaali kontole:
ANNETUSE SAAJA: OÜ Nanoskoop
KONTO NUMBER: EE687700771007683571
SELGITUS: Makroskoobi annetus
Kuigi Makroskoobi lugejate majanduslikud võimalused on erinevad, on iga annetus portaali edasikestmise jaoks erakordselt oluline ning suure tänuga vastu võetud.
Aitäh!
