Loo AUDIOVERSIOON on kuulatav lehekülje lõpus
Branko Milanovic
Kas riigi jätkuv majanduslik õitseng on võimalik olukorras, kus suure osa elanikkonna reaalne töövõime ei ole eesmärgipäraselt rakendatud? Erinevate riikide tööaja pikkuse võrdlemine nii Põhja-Ameerikas kui Euroopas on tekitanud ridamisi küsimusi, mis vajavad vastamist.
USA presidendi Donald Trumpi poliitikaid toetavad majandusteadlased võrdlevad Ameerika Ühendriikide majanduse tugevat tervist Euroopa heaolumudeli allakäiguga, väites, et viimase paarikümne aasta jooksul on lõhe USA ja Lääne-Euroopa riikide elanike sissetulekute vahel üha suuremaks kärisenud. Võrreldes Ameerika Ühendriikide ja Prantsusmaa elanike siseriikliku kogutoodangut ostujõuga korrigeeritud näitajate alusel, näeme, et kui 1980. aastal oli SKT ühe elaniku kohta Ameerikas 20% suurem kui Prantsusmaal, siis tänaseks on see kärisenud 50%-ni.
Kui 1980. aastal oli SKT ühe elaniku kohta Ameerikas 20% suurem kui Prantsusmaal, siis tänaseks on see kärisenud 50%-ni.
Branko Milanovic
Brutaalne tõsiasi on see, et pärast COVIDi põhjendusel ühiskondade seiskamist ei ole Euroopa majandus peaaegu üldse kasvanud, samal ajal kui USA majandus on tuntavalt taastunud. Vaadates leibkondade sissetulekuid käsitlevate uuringute andmeid, korrigeerituna Euroopa üldiselt madalamat elukallidust arvestades, muutub lõhe veelgi drastilisemaks. Märkimisväärse näitena oligi USA keskmine sissetulek elaniku kohta 2023. aastal peaaegu 50 protsenti kõrgem kui Prantsusmaal ning isegi mediaanpalga puhul on ulatub vahe 30 protsenti USA kasuks.
Käesoleva aasta veebruari lõpus kuulutas Hiina Shenzheni metropolist külastanud Saksamaa kantsler Friedrich Merz justkui Trumpi koostatud kõnes, et Euroopa heaoluriigi mudel on jätkusuutmatu. Saksa Liiduvabariigi valitsusjuhi sõnul peavad eurooplased tulevikus rohkem tööd tegema, kuna Euroopa on mandumas ning jääb üha rohkem maha riikidest, kus inimeste tööaeg on palju pikem. Merz toonitas, et kui Hiinas töötatakse nn. “9-9-6” süsteemi alusel ehk kuus päeva nädalas kella üheksast kella kuueni, siis eurooplaste töönädal piirdub keskmiselt 35-40 tunniga, kusjuures Saksamaa paistvat eriliselt silma liiga lühikese töönädalaga.
Saksa Liiduvabariigi valitsusjuhi sõnul peavad eurooplased tulevikus rohkem tööd tegema, kuna Euroopa on mandumas ning jääb üha rohkem maha riikidest, kus inimeste tööaeg on palju pikem.
Branko Milanovic
Diskussioonis, kas inimene peaks töötama pigem rohkem või vähem, on täistuuridel töö vastu sõna võtnud Ameerika liberaalsed majandusteadlased ja kommentaatorid. Näiteks väitis New Yorgi Ülikooli majandusprofessor Paul Krugman, et Euroopa tööjõu tootlikkus töötunni kohta on võrdne Ühendriikide omaga ja mõnel juhul isegi kõrgem. Asjaolu, et eurooplased valivad vabatahtlikult vähem töötamise ja on valmis aktsepteerima madalamat sissetulekut rohkema vaba aja nimel, võib tõlgendada ka märgina „tsiviliseeritumast” elustiilist. See tähendab, et eurooplased ütlevad ei “rottide võidujooksule” ning „jah” elamisväärsemale elule, ühendades tervislikul moel töö, pere ja sõbrad. Sama seisukoha esitas hiljuti ka Pariisi Majanduskooli ning Londoni Majanduskooli professor Thomas Piketty, kelle hinnangul on Euroopa ajajaotus parem kui USA oma.
Krugmani ja Piketty argumendid kõlavad paljuski kainemõistlikult. Inimväärne elu ei seisne stalinistliku vormeli alusel tootmises tootmise enese pärast, vaid oma tööpanuse ohverdamises hüviste loomisel, mis vähendavad nii töökoormust kui parandavad üleüldist elukvaliteeti.
Asjaolu, et eurooplased valivad vabatahtlikult vähem töötamise ja on valmis aktsepteerima madalamat sissetulekut rohkema vaba aja nimel, võib tõlgendada ka märgina „tsiviliseeritumast” elustiilist. … Inimväärne elu ei seisne stalinistliku vormeli alusel tootmises tootmise enese pärast, vaid oma tööpanuse ohverdamises hüviste loomisel, mis vähendavad nii töökoormust kui parandavad üleüldist elukvaliteeti.
Branko Milanovic
Trumpi ja Merzi poolt väljendatud seisukohtades peitub vaatamata kõigele oma brutaalne loogika. Nimelt elame paratamatult maailmas, kus kehtib konkurents ning riigid, mille majanduskasv on kasin, ei jää mitte üksnes oma konkurentidest maha, vaid langevad globaalses mõõduvõtus võrdlemisi kiiresti teise- või kolmandajärgulisteks jõududeks nii majanduslikus kui militaarses dimensioonis, ajendades elanikkonna lahkuma riikidesse kus nende tööpanuse viljad on mahlasemad.Samuti vananevad ilma majandusliku arenguta riikide tehnoloogiad võrdlemisi kiiresti.
Kõik majandusteadlased ja politoloogid tunnistavad paratamatust, et majanduslik võim funktsioneerib jätkuvalt riikide poliitilise ja militaarse võimu fundamentaalse alustalana.
Kõik majandusteadlased ja politoloogid tunnistavad paratamatust, et majanduslik võim funktsioneerib jätkuvalt riikide poliitilise ja militaarse võimu fundamentaalse alustalana.
Branko Milanovic
Mida suurem osa eurooplasi otsustab jätkata ohtraid teatrikülastusi, piknikke ja sotsialiseerumist ajal mil hiinlased ja indialased rügavad tööd teha, seda kesisemaks muutuvad aasta-aastalt ka eurooplaste võimalused oma harjumuspärase jõudelu jätkamiseks.
Ehk teisisõnu väljendatuna – Euroopa elanike positsioon globaalses sissetulekute edetabelis jätkab vabalangust. Eurooplased võivad küll jätkata “inimväärsema elu elamist”, kuid selle inimväärsema elu hinnaks on vajadus müüa oma miljööväärtuslikud kodud peagi hiina ja india töömurdjatele, kelle privileeg Euroopa võludest osa saada jätkub kasvamist, samas kui Euroopa tööliste puhkusreisid Taisse jäävad üha enam mineviku mälestusteks.
Enesele aru andmata naudivad nii Madalmaade kui kogu Euroopa elanikud jätkuvalt (veel) oma esiisade raske tööga loodud hüvesid, ent see on kapital, mis on tänaseks üha kiirenevas tempos kadumas.
Branko Milanovic
Suurt töökoormust möödapääsmatu realiteedina esitav maailmavaade põhineb nii riikide suhtelisel võimul kui ka inimeste suhtelisel elatustasemel mis tahes riigis. Võime öelda, et Madalmaade elanikud on täna jõukad, sest Madalmaad on kogunud suuri rikkusi tänu möödunud põlvede raskele tööle ja välisvallutustele. Enesele aru andmata naudivad nii Madalmaade kui kogu Euroopa elanikud jätkuvalt (veel) oma esiisade raske tööga loodud hüvesid, ent see on kapital, mis on tänaseks üha kiirenevas tempos kadumas.
Trumpi ja Merzi argumenti pikema tööaja kasuks aitab paremini mõista tagasivaade ajalukku. Kapitalism ei kujunenud Läänes domineerivaks süsteemiks mitte seetõttu, et inimesed armastasid töötada, vaid seetõttu, et enamik inimesi oli sunnitud töötama. Hollandi majandusajaloolane Jan de Vries märgib oma faktiliselt hästi põhistatud raamatus, et tööstusrevolutsioon oli õigupoolest „töökas revolutsioon”. Enne tööstusrevolutsiooni töötati Inglismaal ligikaudu 100 päeva aastas, revolutsiooni tippajal aga üle 300 päeva ning aastane töötundide arv kasvas 2500-lt 3300-le. Sarnane tööaja kasv leidis aset ka Prantsusmaal, kus inimesed töötasid aastal 1800 keskmiselt 50 päeva rohkem kui kolm sajandit varem. (Andmed: Leonardo Rudolfi, The French economy in the longue durée).
Kapitalism ei kujunenud Läänes domineerivaks süsteemiks mitte seetõttu, et inimesed armastasid töötada, vaid seetõttu, et enamik inimesi oli sunnitud töötama.
Branko Milanovic
Talupojad eelistasid teha palavikuliselt tööd eeskätt külvi- ja lõikusaegadel, veetes suurema osa aastast tegevusetult või osaledes arvukatel külas aset leidnud pidustustel, selle asemel, et töötada kokku pressituna „saatanlikes vabrikutes”. Sellegipoolest sunniti talupojad tehastesse “tarastamise” poliitika abil, mis kaotas ära üldkasutatava maa, kus talunikud said varemalt karja kasvatada, sundides laostuvad talunikud sedasi linnadesse, kus nendest sai vabrikute kahuriliha moodustav proletaarne mass.
Talurahvas aeti süstemaatiliselt maalt minema, samas kui tööst keeldunutele omistati märgistatud otsaesisega “hulkuri” staatus. Kirjeldatud pealesunnitud sotsiaalne transformatsioon tegi võimalikuks tööstusrevolutsiooni ning kapitalismi tõusmise terves maailmas valitsevaks süsteemiks.
Peame meeles pidama, et konkurents ei kehti mitte üksnes erinevate riikide, vaid ka süsteemide vahel. Krugmani ja Piketty ideed edasi arendades võiks ju jõuda arusaamani, et ka sotsialism oli igati kiiduväärt süsteem, kuna inimesed ei töötanud kunagi sisuliselt rohkem kui kaks või kolm tundi päevas. (Levinud ütlemine oli, et „Meie teeskleme, et teeme tööd, ja nemad teesklevad, et maksavad meile palka”). Sotsialismimaid väisavad välismaalased märkasid mõistagi igast otsast logisevat taristut ja üleüldist madalat kaupade kvaliteeti, ent mis kapitalistidel märkamata jäi oli madala töökoormusega kaasnev üleüldine jõudeelu küllus.
Probleemi olemust puudutavas doktoritöös võrreldi 1970. aastatel Serbias tegutsenud FIAT-i tehast peaaegu identse tehasega Torinos, ning leiti, et sotsialismileeri kuuluvas Serbias töötasid inimesed vähem kui poole ajast võrrelduna oma itaalia ametivendadega. Arvestades, et Serbia tehase kogutoodang oli umbes pool Itaalia tehase omast, võib järeldada, et Serbia ja Itaalia töötajate tootlikkus tunnis oli umbes sama ja et sotsialistlikel töötajatel oli rohkem vaba aega kui kapitalistlikel töötajatel ning seega pidi nende elu olema palju meeldivam. Kuid… selline lihtsustatud järeldus oleks mõistagi ekslik. Kapitalism võitis sotsialismi veenvalt ning kapitalismi triumfi peamine põhjus seisnes justnimelt asjaolus, et kapitalismis toodeti rohkem (ja kvaliteetsemaid) kaupu ja inimesed eelistasid materiaalse rikkuse tunnet kergemale tööle.
Probleemi olemust puudutavas doktoritöös võrreldi 1970. aastatel Serbias tegutsenud FIAT-i tehast peaaegu identse tehasega Torinos, ning leiti, et sotsialismileeri kuuluvas Serbias töötasid inimesed vähem kui poole ajast võrrelduna oma itaalia ametivendadega.
Branko Milanovic
Eelnevat arvestades saame järeldada, et rohkem tööd on lõppastmes eelistatav nii individuaalsel, riiklikul kui ka tsivilisatsiooni või tootmisviisi tasandil; viimasel juhul poliitilise ja sõjalise domineerimise kaudu teiste üle (näitena võib vaadelda tänapäeva Hiina riiklikku kapitalismi).
Mida oleks tööaja pikkuse diskussiooni kohta lausunud aga inglise majandusteadlane John Maynard Keynes? Tegelikult me juba teame vastust sellele küsimusele…
1930. aastal Madridis peetud loengus „Meie lastelaste majanduslikud võimalused” nägi Keynes ette tänapäeva Euroopaga sarnanevat maailma, kus inimesed naudivad suhtelist küllust, millest jätkub, et „rahuldada enamikus meist peituvat vana Aadamat”, ning töötavad viisteist tundi nädalas, veetes ülejäänud aja muude, kultuuriliste ja sotsiaalsete tegevustega.
Aga kas Keynesil oli õigus? Ilmselt mitte, sest ta hindas kapitalismi olemust täiesti valesti. See on süsteem, mis – nagu märkis Keynesi kaasaegne, Austria rahandusminister Joseph Schumpeter – ei saa olla staatiline. Kapitalistid ei investeeri olukorras, kus nad ei prognoosi (keskmiselt) positiivset netotulu. Kui tulu on positiivne, investeeritakse osa saadud rahast uuesti, muutes seeläbi positiivseks ka majanduskasvu määra. Selle kasvu säilitamiseks peavad kapitalistid pidevalt tekitama uusi vajadusi. Neil lihtsalt ei ole võimalik peatuda… Kui kapitalism lõpetaks uute kaupade tootmise ja kõik inimeste vajadused oleksid ühtäkki rahuldatud, siis tähendaks see kapitalismi lõppu.
Konundrum seisneb selles, et kui kõik oleks rahul sellega, mis neil juba on, siis kuidas saaksid kapitalistid rohkem raha teenida? Keynes jättis tähelepanuta, et kapitalism ei saa kunagi muutuda küllastunud ühiskonnaks, kus valitseb küllus. Võtmesõnaks siinjuures on „küllastunud”. Kapitalism suudab luua maailma, kus eksisteerib rohkelt tooteid ja teenuseid ning kus valitseb suur aineline küllus, kuid see ei saa endale lubada, et küllus muudaks inimesed rahulolevaks, kuna vastasel juhul kukuks kogu süsteem kokku.
Kapitalism suudab luua maailma, kus eksisteerib rohkelt tooteid ja teenuseid ning kus valitseb suur aineline küllus, kuid see ei saa endale lubada, et küllus muudaks inimesed rahulolevaks, kuna vastasel juhul kukuks kogu süsteem kokku.
Branko Milanovic
Kas võib olla, et Keynes sooviski kapitalismi lõppu? Sellist võimalust ei saa täielikult välistada. Kuid juhul kui klassikalise majandusteaduse suurkuju arvestas kapitalismi jätkumisega, oli tema soovitus või lootus töötada 15 tundi nädalas vastuolus süsteemi peamiste omadustega.
Mida oleks selle kõige peale kostnud aga Karl Marx? Kas “kommunismi isa” pooldas rasket tööd või mitte? Marxi seisukoht antud küsimuses oli üsna mitmetahuline. Marxi seisukoha järgi on inimese vabadus võimalik alles siis, kui tuim palgatöö ja tööjaotus lõppevad. Seetõttu ei saanud Marxi meelest palgatöö olla kunagi vaba inimese eelistatud töövormiks. Kapitalismi kontekstis rendivad töötajad oma tööjõudu välja ja loobuvad igasugusest otsustusõigusest protsessis, milles nad kujutavad üksnes hammasrattaid. Seetõttu on iga palgatöötaja ehk iga kapitalistlikes tingimustes töötava töötaja eesmärk… töötada vähem. Nagu Marx kirjutas: „Seega tunneb töötaja end iseendana üksnes väljaspool oma tööd ja oma töös tunneb ta end endast väljaspool olevana. Ta tunneb end koduselt, kui ta ei tööta, ja kui ta töötab, ei tunne ta end koduselt” (“1844. aasta majanduslikud ja filosoofilised käsikirjad”).
Marxi seisukoha järgi on inimese vabadus võimalik alles siis, kui tuim palgatöö ja tööjaotus lõppevad. Seetõttu ei saanud Marxi meelest palgatöö olla kunagi vaba inimese eelistatud töövormiks.
Mis juhtub sotsialismi tingimustes? On see siis ilma palgatöötajateta toimiv täieliku külluse süsteem, kus „ühinenud tootjad” kontrollivad iseeneste tööd, võõrandumine kaob ja puhkeaeg muutub tavaliseks? Tegelikult mitte. Ja siinkohal lahknevad Marxi seisukohad neist, kes usuvad, et inimese eksistentsi lõppeesmärk on vabanemine tööst. Marx uskus, et töö on fundamentaalne inimlik vajadus. Selle vajaduse täitmist rikutakse sunnitööd rakendavate süsteemide – orjuse ja kapitalismi – raames, sest inimesed on sunnitud tegema tööd, mida neil endil ei ole võimalik mõjutada ja mida nad seetõttu vihkavad.
Kuid inimene on sellegipoolest homo faber. Eneseväljenduse jaoks on inimesel paratamatult vaja töötada. Vabadusest rääkides on justnimelt töö selleks, mis meid inimestena määratleb ja inimesteks teeb, tehes seda märksa enam kui näiteks rannas päevitamine või jalgpallivõistlustele kaasa elamine. Nagu Marx kirjutas, elame me maailmas, kus „[kuigi] igaüks võib saavutada edu mis tahes valdkonnas, mida ta soovib, ühiskond… võimaldab mul täna teha üht ja homme teist, hommikul jahti pidada, pärastlõunal kala püüda, õhtul loomi karjatada, pärast õhtusööki kriitikat avaldada… ilma et ma kunagi saaksin jahimeheks, kalameheks, karjakasvatajaks või kriitikuks”. (“Saksa ideoloogia”)
Inimese lõppeesmärgiks on seega mitte vabadus tööst, vaid vabadus (mitte sundus) töötada.
Branko Milanovic
Inimese lõppeesmärgiks on seega mitte vabadus tööst, vaid vabadus (mitte sundus) töötada. Senikaua kui eksisteerib süsteem, mille keskmes seisab konkurents nii üksikisikute, rahvaste kui ka süsteemide vahel, domineerivad paratamatult töökad inimesed ja rahvad nende üle, kes ei tööta samavõrra palju, muutes illusoorseks soovunelma maailmast, kus saavutatud positsioonide säilitamine on võimalik konkurentsis osalemisest loobudes.
Makroskoop saab ilmuda üksnes oma lugejate ja kuulajate toel. Juhul kui ka Sina oled huvitatud Makroskoobi edasisest ilmumisest, saad teha selleks omale jõukohase annetuse käesoleva loo lõpus toodud rekvisiitidel. Tänan tähelepanu ja abi eest!
Hea külastaja… Tänan Sind, et oled meie lugejaks! Kuna Makroskoobi tegevuse jätkamine nõuab palju tööd ning väljaminekuid, sõltub portaali edasi püsimine oma lugejate toetusest, ilma milleta pole paraku ka Makroskoopi.
Kui soovid, et Makroskoop avaldaks ka edaspidi kaalukaid uudiseid, läbinägelikke analüüse ja mõtlemapanevaid arutelusid, siis saad sellele kaasa aidata, tehes pangas püsikande (või erakorralise suurema toetuse) portaali kontole.
Kuigi Makroskoobi lugejate majanduslikud võimalused on erinevad, on iga annetus portaali edasikestmise jaoks erakordselt oluline ning suure tänuga vastu võetud.
Aitäh!
