Josh Stevenson
USA President Donald Trump andis jaanuaris välja käskkirjad nn mitmekesisuse, võrdsuse ja kaasamise (Diversity, Equity, and Inclusion, DEI) poliitkorrektsete programmide föderaalvalitsusest välja juurimiseks.
Muu hulgas tühistas Trump endise presidendi Lyndon B. Johnsoni käskkirja, mis kohustas föderaalseid töövõtjaid rakendama “positiivseid meetmeid” võrdsete võimaluste tagamiseks erinevatele vähemusgruppidele, ning saatis palgalisele puhkusele kõik DEI programmidega seotud riigiteenistujad, kellele on väljastatud koondamisteatis.
Kriitikute väitel kustutab Trump oma plaanidega aastakümnete jooksul Ameerika föderaalses tööhõives rassilise ja soolise võrdõiguslikkuse suunas tehtud edusammud, samas kui “positiivse hõlmamise” sundprogrammide likvideerimise toetajad usuvad, et Trump taastab riigiasutustes kompetentsusel põhineva juhtimise. Oma käskkirjadega täitis Trump presidendikampaania ajal antud lubaduse kaotada „radikaalsed ja raiskavad“ DEI programmid ning see käik on kooskõlas tema pühendumusega värvipimedale, isiklikel teenetel põhinevale ühiskonnale.
Kriitikute väitel kustutab Trump oma plaanidega aastakümnete jooksul Ameerika föderaalses tööhõives rassilise ja soolise võrdõiguslikkuse suunas tehtud edusammud, samas kui “positiivse hõlmamise” sundprogrammide likvideerimise toetajad usuvad, et Trump taastab riigiasutustes kompetentsusel põhineva juhtimise.
DEI kaotamisest ajendatud ühiskondlikud vaidlused peegeldavad Ameerika ühiskonnas aset leidvat laiemat debatti sellest, milline on valitsuse roll “mitmekesisuse” edendamisel võrreldes inimese oma tööle sobivusele vastavate võrdsete võimaluste tagamisega. Kuid mida näitavad tõendid?
“Virgunud” indoktrinatsioon
Mitmekesisuse, võrdsuse ja kaasamise (DEI) algatused on Ameerikas üha enam levinud nii töökohtadel, haridusasutustes kui muudes organisatsioonides. Nende programmide deklareeritud eesmärk on edendada kaasavamat keskkonda, vähendada kallutatust ja edendada kõigi inimeste võrdsust. Paljude vähemusgruppide sundpalkamise programmide põhikomponent on “mitmekesisuse pedagoogika”, mis hõlmab sageli loenguid, koolitusi ja õppevahendeid, mis peaks harima osalejaid nende enda eelarvamuste ja „rõhumise süsteemse olemuse“ osas.
Mitmekesisuse, võrdsuse ja kaasamise (DEI) algatused on Ameerikas üha enam levinud nii töökohtadel, haridusasutustes kui muudes organisatsioonides. Nende programmide deklareeritud eesmärk on edendada kaasavamat keskkonda, vähendada kallutatust ja edendada kõigi inimeste võrdsust.
Üha enam uuringuid viitab aga sellele, et DEI-programmidel, eriti neil, mis rõhutavad „rõhumisvastaseid“ raamistikke, on tegelikult täiesti vastupidised tagajärjed võrreldes deklareeritud eesmärkidega. Kuigi paljud võivad uskuda, et DEI praktikutel on nende koolitustega head kavatsused, on koolituste mõttekus siiski vaieldav.
Uuringus, mille viisid läbi Network Contagion Research Institute (NCRI) ja Rutgersi Ülikool, uuriti, kas kohustusliku hõlmamise programmid võivad suurendada hoopiski rühmadevahelist vaenulikkust ja aidata kaasa autoritaarsete suundumuste tõusule.
Uuringus, mille viisid läbi Network Contagion Research Institute (NCRI) ja Rutgersi Ülikool, uuriti, kas kohustusliku hõlmamise programmid võivad suurendada hoopiski rühmadevahelist vaenulikkust ja aidata kaasa autoritaarsete suundumuste tõusule.
DEI proovilepanek
Uuringus korraldati eksperiment, vaatlemaks eri tüüpi õppematerjalide mõju osalejate hoiakutele ja uskumustele. Osalejad jagati juhuslikkuse alusel ühte kahest rühmast:
kontrollrühm kasutas neutraalseid materjale, näiteks esseed maisitootmise kohta;
eksperimentaalrühm kasutas DEI-materjale, milles rõhutati süsteemset rõhumist, rassismivastasust ja ohvriks langemise narratiive. Nende materjalide hulka kuulusid väljavõtted tuntud DEI-teemaliste raamatute autoritelt, sh Ibram X. Kendi ja Robin DiAngelo, ning materjale, mida kasutatakse kastitundlikkuse koolitusel.
Seejärel hindasid osalejad stsenaariume, mille kaudu uuriti nende eelarvamuste tajumist, valmisolekut karistada tajutud rõhujaid, toetust karistusmeetmete rakendamisele ja üldist suhtumist erinevatesse rühmadesse.
Tulemused
Uuringus leiti, et kokkupuude „rõhumisvastaste“ DEI-materjalidega omas osalejatele mitmeid olulisi mõjusid.
Tugevnes kallutatuse tajumine: DEI materjalidega kokkupuutunud osalejad tajusid suurema tõenäosusega eelarvamusi ja diskrimineerimist seal, kus neid ei esinenud, isegi neutraalsete stsenaariumide puhul. Näiteks stsenaariumis, mis hõlmas kolledži vastuvõtuotsust, tajusid DEI-materjalidega kokkupuutunud osalejad tõenäolisemalt, et vastuvõtuametnik on taotleja suhtes rassiliselt kallutatud, hoolimata sellest, et diskrimineerimise kohta puudusid igasugused tõendid.
Sagenesid karistavad hoiakud: DEI materjalidega kokkupuutunud osalejad avaldasid suuremat toetust karistusmeetmete rakendamisele tajutud “rõhujate” vastu. Nad toetasid suurema tõenäosusega selliseid meetmeid nagu töölt kõrvaldamine, avalik vabandamine ja kohustuslik DEI-koolitus, isegi kui puudusid igasugused tõendid väärkäitumise kohta.
DEI materjalidega kokkupuutunud osalejad avaldasid suuremat toetust karistusmeetmete rakendamisele tajutud “rõhujate” vastu. Nad toetasid suurema tõenäosusega selliseid meetmeid nagu töölt kõrvaldamine, avalik vabandamine ja kohustuslik DEI-koolitus, isegi kui puudusid igasugused tõendid väärkäitumise kohta.
Kasvasid autoritaarsed kalduvused: osalejad, kes puutusid kokku „rõhumisvastaste“ DEI-materjalidega, toetasid suurema tõenäosusega demoniseerivaid avaldusi „rõhuja“-rühmade suunal, mis peegeldab liikumist karistavama ja sallimatuma mõtteviisi suunas.
Arutelu
Uuringu tulemused tekitavad seega märkimisväärset muret DEI-programmide tagajärgede pärast. Rõhutades „süsteemset rõhumist“ ja keskendudes ohvriks langemise narratiividele on tänaseks selgeks saanud, et vähemusgruppide sundkorras kaasamisele suunatud programmid:
*suurendavad rühmadevahelist vaenulikkust: kallutatuse tajumise suurendamine ja karistavate hoiakute tekitamine võib aidata kaasa usaldamatuse ja vaenulikkuse kasvule erinevate rühmade vahel;
*soodustavad hirmu ja kahtluse õhkkonda: pidev keskendumine süsteemsele rõhumisele ja levinud eelarvamuste tajumine võib luua hirmu ja kahtlustuse õhkkonna, kus inimesed on pidevalt valvel, otsides märke kallutatusest;
*aitavad kaasa autoritaarsete tendentside tekkimisele: rõhuasetus karistusmeetmetele ja tajutud „rõhujate“ demoniseerimine võib aidata kaasa autoritaarsete tendentside, näiteks eriarvamuste mahasurumise ja kodanikuvabaduste õõnestamise sagenemisele.
Kokkuvõte
Hiljuti teostatud uuring pakub sedasi väärtuslikku teavet DEI programmide tagajärgede kohta. Kuigi vähemusgruppide positiivse hõlmamise algatuste läbiviijatel võivad olla head kavatsused, võivad need programmid tuua kaasa sootuks vastupidised tulemused, suurendades rühmadevahelist vaenulikkust ning soodustades hirmu ja kahtlustuse õhkkonna tekkimist. Kõige tagasihoidlikumal tasemel rõhutavad uuringu järeldused tungivat vajadust DEI-püüdluste hoolika läbikaalumise ja range hindamise järele. Veelgi murettekitavam on aga asjaolu, kui mürgiseks ja oma eesmärgile vastanduvaks on DEI-kultuur tänaseks muutunud – seda lausa sellisel määral, et see süvendab just neid probleeme, mille lahendamiseks see väidetavalt mõeldud on.
Kuigi vähemusgruppide positiivse hõlmamise algatuste läbiviijatel võivad olla head kavatsused, võivad need programmid tuua kaasa sootuks vastupidised tulemused, suurendades rühmadevahelist vaenulikkust ning soodustades hirmu ja kahtlustuse õhkkonna tekkimist.
Adrian Bachmanni kommentaar:
Armastust ei saa sundida…
Kuigi käsukorras vähemuste integreerimine töökollektiivi võib olla ajendatud ka soovist hüvitada mineviku ülekohus, ei ole võimalik üht ülekohut korvata teise ülekohtu rakendamise abil, pöörates moraalse kalkulatsiooni rumalasti lahendamise läbi “kirvemeetodil” pea peale privilegeeritute ja rõhutute rollid. Kuid kõige kesksem küsimus teemasse puutuvalt on see, kas inimestele peale sunnitud vähemusgruppide kohustusliku hõlmamise ja väärtustamise programmid on andnud vastupidised – s.o ühiskonnagruppide vahelisi pingeid ja vaenu õhutavad – resultaadid ikkagi soovimatu tagajärjena või teadliku valikuna?
Kõige kesksem küsimus teemasse puutuvalt on see, kas inimestele peale sunnitud vähemusgruppide kohustusliku hõlmamise ja väärtustamise programmid on andnud vastupidised – s.o ühiskonnagruppide vahelisi pingeid ja vaenu õhutavad – resultaadid ikkagi soovimatu tagajärjena või teadliku valikuna?
Adrian Bachmann
On ülimalt ebatõenäoline, et väga hästi organiseeritud ning rahastatud poliitkorrektsete survegruppide taga seisvad jõud on ignorantsed asjaolu suhtes, et kvoodi alusel käsukorras mingisse ühiskonnagruppi kuuluvaid isikuid soodustada on kõige otsesem kiirtee mitte leppimise, mõistmise ja sümpaatia, vaid trotsi ning vihkamise esile kutsumiseks erinevate sootsiumi osade vahel.
Mõistagi on poliitkorrektsete vähemusgruppide sundkorras hõlmamise programmide puhul antagonisti rollis vaid üks ühiskonnagrupp ning selleks on valged, heteroseksuaalsed mehed – eriti kui need juhtuvad olema traditsioonilise ning konservatiivse maailmavaatega. Teisisõnu ühiskonnagrupp, mis on nii USA-s kui õhtumaades tervikuna loonud lõviosa materiaalsetest ja sotsiaalsetest hüvedest, mille laiali jagamise juurest nad tänaseks on välja arvatud. Tegemist on olukorraga, mis kuulutab ette kas sotsiaalset plahvatust või ühiskondlikku degeneratsiooni, mis on stsenaariumid, mille vältimiseks Trumpi administratsioon eeldatavasti vähemusgruppide privilegeerimise programmid lõpetas.
Mõistagi on poliitkorrektsete vähemusgruppide sundkorras hõlmamise programmide puhul antagonisti rollis vaid üks ühiskonnagrupp ning selleks on valged, heteroseksuaalsed mehed – eriti kui need juhtuvad olema traditsioonilise ning konservatiivse maailmavaatega.
Adrian Bachmann
Makroskoop saab ilmuda üksnes oma lugejate ja kuulajate toel. Juhul kui ka Sina oled huvitatud Makroskoobi edasisest ilmumisest, saad teha selleks omale jõukohase annetuse käesoleva loo lõpus toodud rekvisiitidel. Tänan tähelepanu ja abi eest!
Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema missiooniks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistetavaks tegemine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil.
Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse pangalingiga:
