Loo AUDIOVERSIOON on kuulatav lehekülje lõpus.
Geopoliitika analüütikud Alex Christoforou ja Alexander Mercouris arutlevad Gröönimaa ümber toimuva üle ning tõdevad, et aastakümneid ameeriklaste ülemaailmseid sõdu toetanud taanlased on saatuse irooniana kaotamas nüüd oma enda territooriumi USA-le, mille tegevusele teiste riikide vastu ei olnud neil eelnevalt mingisuguseid moraalseid etteheiteid.
Christoforou ja Mercouris tõdevad, et Gröönimaa nahaalne ülevõtmine ameeriklaste poolt demonstreerib Euroopa moraalset ja geopoliitilist pankrotti, illustreerides kuidas eurooplased on tänaseks valmis loobuma mitte üksnes oma eneseväärikuse viimastest riismetest, vaid ka territooriumist selle nimel, et säilitada oma staatus Ühendriikide vasallidena.
Alex Christoforou: Järgnevalt räägime pisut Gröönimaaga seonduvast geopoliitilisest olukorrast… Oleme kuulnud uudiseid sellest, kuidas Euroopa riigid paigutavad väga tagasihoidliku suurusega vägesid Gröönimaale, üritades justkui saata Donald Trumpile sõnumi, et nad ei võta tegelikult Gröönimaa kaitsmist tõsiselt. Prantsusmaa president Emmanuel Macron kuulutas äsja avalikkuse ees Trumpile: “Ära mitte mõtlegi Gröönimaale läheneda,” ent samal ajal annab Trump NATO-le käsu Taani vastuseisu probleem “ära lahendada”. Milline on Sinu arusaam hetkel käimasolevatest sündmustest?
Alexander Mercouris: Ma ei ole päris kindel, kellele ja mida Euroopa riigid püüavad oma paarikümne sõduriga väljendada. Kas käputäie Euroopa sõdurite ülesanne on tõepoolest kaitsta Gröönimaad ja Taanit Ameerika Ühendriikide eest? Kas nad lähetati sinna pelgalt Trumpi suhtes trotsi väljendamise avaldusena? Või peaks nende kohalolek Gröönimaal näitama Trumpile ja venelastele, et Euroopa suudab ka omapäi Gröönimaad väidetava Vene “agressiooni” eest kaitsta?
Mis iganes põhjusel eurooplased oma sõdureid Gröönimaale ka ei lähetanud, igal juhul õõnestab sõdurite vähesus plaanitud sõnumi tõsiseltvõetavust. Sisuliselt teatavad eurooplased oma panusega kõigile, keda olukord vähegi huvitab, et neile ei lähe Gröönimaaga toimuv korda. Taanlastele muidugi läheb korda, sest nemad käsitlevad Gröönimaad oma riigi osana, kuid Saksamaa, Prantsusmaa ja Suurbritannia ei hooli Gröönimaast ega ka Taanist mitte põrmugi ja ei kavatse nende kaitsmise nimel pingutada.
Mis iganes põhjusel eurooplased oma sõdureid Gröönimaale ka ei lähetanud, igal juhul õõnestab sõdurite vähesus plaanitud sõnumi tõsiseltvõetavust. Sisuliselt teatavad eurooplased oma panusega kõigile, keda olukord vähegi huvitab, et neile ei lähe Gröönimaaga toimuv korda.
Alexander Mercouris
Taanlased ja nende peaminister Mette Frederiksen on seega sunnitud aktsepteerima nii Euroopa ükskõiksust kui ka asjaolu, et Donald Trump on otsustanud Gröönimaa iga hinna eest omale haarata. On isegi väidetud, et Trumpi eesmärk on liita Gröönimaa Ameerika Ühendriikide alluvusse hiljemalt Ühendriikide käesoleva aasta iseseisvuspäevaks ehk 4. juuliks.
Ma ei usu, et Trump oleks valmis kompromissile minema ja leppima näiteks lahendusega, kus Gröönimaa kuulub jätkuvalt Taanile, kuid ühtlasi paikneb seal USA sõjaväebaas, ega ka teiste alternatiivsete korraldustega, mida võidaks pakkuda. Liiguvad jutud, et Taani võiks müüa Gröönimaa 700 miljardi dollari eest USA-le, kuid taanlased ei ole sellega nõustunud ja minu hinnangul ei oleks Trump iial valmis Gröönimaa eest sellist summat välja käima. Trumpi nägemuse kohaselt peaks Gröönimaa lihtsalt Taani alluvusest USA alluvusse üle minema ja ta on andnud mõista, et kui Taani sellega nõus ei ole, siis astub USA oma eesmärgi saavutamiseks konkreetseid samme, vajadusel ka sõjalisi.
Teiste Euroopa riikide valitsused tunnetavad USA resoluutsust vägagi hästi ning on valmis lähinädalatel ja -kuudel mägesid nihutama, et saada Frederiksen koos taanlastega meelt muutma ning Gröönimaad Trumpile loovutama, sest eurooplaste seisukohast on Euroopa koostlaguneva kaitsesüsteemi säilitamine NATO näol palju tähtsam kui Gröönimaa, mis neile niikuinii korda ei lähe. Seega, kui need üksikud Gröönimaale saadetud sõdurid üldse kellelegi mingi sõnumi pidid edastama, siis taanlastele ja teistele eurooplastele ning sõnum seisnes selles, et Euroopa ei hooli taanlaste saatusest.
Eurooplaste seisukohast on Euroopa koostlaguneva kaitsesüsteemi säilitamine NATO näol palju tähtsam kui Gröönimaa, mis neile niikuinii korda ei lähe.
Alexander Mercouris
Christoforou: Just. Usun, et Gröönimaa elanikud – kellest kusjuures keegi käimasolevate sündmuste taustal ei räägi – saavad aru, et Euroopa Liit ei aita neid. Kuulasin intervjuud Gröönimaa välisministriga, kes puhkes olukorrast rääkides kaamerate ees nutma. Oluline on meeles pidada, et NATO ja kogu sellega seonduva “transatlantilise partnerluse” illusiooni säilitamine on Euroopa jaoks tähtsam kui Gröönimaa saatus.
Euroopa riikide valitsejad ei ole tänini valmis tunnistama reaalsust oma rollist Ameerika vasallidena. Kontinendi potentaatide meelest moodustavad nad “globalistliku Euroopa eliidi”, sisendades sedasi endile, et nad on jätkuvalt Ühendriikide “partnerid”. Joe Bideni administratsioon mängis selles osas nendega kaasa, kuigi ka Bideni administratsioon ei käsitlenud Euroopat mõistagi võrdse partnerina. Erinevus Trumpi ja Bideni administratsiooni vahel seisneb aga asjaolus, et kui viimane oli valmis jätkama etendust USA ja Euroopa “partnerlusest”, siis Trumpi administratsioon ei vaevu maskeerima eurooplaste tegelikku staatust Washingtoni jooksupoistena.
Euroopa riikide valitsejad ei ole tänini valmis tunnistama reaalsust oma rollist Ameerika vasallidena.
Alex Christoforou
Ilma Ameerika Ühendriikideta ei eksisteeri ka NATO-t ja eurooplased soovivad seda struktuuri igal juhul säilitada. Ma tegelikult ei usu, et ka USA süvariik kavatseb NATO-st loobuda, kuid erinevalt ameeriklastest on eurooplaste jaoks nn “partnerluse” ja ideoloogilise ühtsuse illusiooni säilitamine kriitilise tähtsusega. Seetõttu on ilmselt kõige tõenäolisem, et Gröönimaa müüakse ühel või teisel viisil ameeriklastele lihtsalt maha.
Mercouris: Loomulikult kaasneb Gröönimaa loovutamisega eurooplaste poolt kolossaalses koguses hädaldamist, torisemist ja ärevust ning Euroopa meedias avaldatakse järjepanu meeleheitlikke artikleid, ent lõppkokkuvõttes on nii eurooplaste kui ka USA süvariigi jaoks esmatähtis eelkõige NATO käigus hoidmine.
Kui rääkida aga sellest, mis Trumpi Gröönimaa suunal tegutsema paneb, siis ma saan küll aru tema loogikast seoses Arktika, mineraalide, tehisintellekti ja kõigi muude aluspõhjustega, kuid ma kahtlustan, et kõige enam kannustab Trumpi tagant võimalus öelda: “Minu pärand Ameerika Ühendriikide presidendina oli see, et ma laiendasin Ühendriikide territooriumi.”
Mõlemad pooled saavad aru, et Taani jaoks tähendab Gröönimaa kaotus küll valusat lööki, kuid Taani on pelgalt üks väikeriik ja kumbki pool ei ole valmis loobuma oma kriitilistest huvidest üksnes sellepärast, et taanlased soovivad Gröönimaast kinni hoida. Ja seetõttu teevadki eurooplased taanlaste selja taga koostööd USA-ga, aidates viimasel suurt osa Taani territooriumist omale haarata.
Asi on selles, et liiga paljud Brüsseli hästi kinnimakstud ametikohad sõltuvad tervenisti NATO säilitamisest ning kogu süsteemiga on seotud liiga suurte rahade liikumine, et Euroopa bürokraatidel oleks võimalik lasta “transatlantilistel suhetel” põhja minna.
Alexander Mercouris
Asi on selles, et liiga paljud Brüsseli hästi kinnimakstud ametikohad sõltuvad tervenisti NATO säilitamisest ning kogu süsteemiga on seotud liiga suurte rahade liikumine, et Euroopa bürokraatidel oleks võimalik lasta “transatlantilistel suhetel” põhja minna. Küsimus ei olegi niivõrd kaitsealastes huvides, vaid Euroopa riikide staatuses NATO liikmena ning võimaluses presenteerida endid jätkuvalt maailmaareenil tähtsate tegelastena, mis on staatus, mis tuleneb tervenisti vaid Ameerika Ühendriikide “partneriks” olemisest.
Christoforou: Absoluutselt. Mitte üksnes taanlased, vaid ka teised Euroopa rahvad on ennast ise tänaseks tupikseisu manööverdanud, olles juba ammu loobunud täielikult oma suveräänsusest USA vasalliks olemise nimel.
Mitte üksnes taanlased, vaid ka teised Euroopa rahvad on ennast ise tänaseks tupikseisu manööverdanud, olles juba ammu loobunud täielikult oma suveräänsusest USA vasalliks olemise nimel.
Alex Christoforou
Mercouris: Tõepoolest. Kogu olukorra teeb eriliselt markantseks tõsiasi, et on raske leida häälekamat USA venevastase poliitika toetajat kui selleks on olnud Taani koos oma praeguse peaministri Mette Frederikseniga. Situatsiooni teeb irooniliseks asjaolu, et käitades lõputult Washingtonile meelepärast “Vene ohu” mantrat, panustasid taanlased ise palehigis ameeriklastele sobiliku narratiivi ehitamisse, mis käibib nüüd suurepäraselt Gröönimaa üle võtmise õigustusena ameeriklaste poolt.
Kui taanlased oleks ameeriklastele meeldimise asemel tegutsenud stabiilse Euroopa ülesehitamise nimel ja selle nimel, et säilitada rahumeelseid suhteid Venemaaga, kui nad oleks suutnud vastu panna kiusatusele end tihedalt Ukraina asjadesse sisse mässida ning keskendunud oluliselt rohkem oma enda riigi huvidele – nagu Euroopa valitsejad ammustel aegadel teha oskasid ja suutsid – siis ei oleks nad täna selles olukorras.
Christoforou: Just. Ärgem unustagem ka seda, mida Ursula von der Leyen hiljuti Trumpiga Šotimaal kohtudes arutas ja veelgi olulisemalt, mida ta ei teinud. Ka Von der Leyen ei avaldanud absoluutselt vähimatki vastupanu Washingtoni poolt esitatud kaubanduslepetele või mis tahes nõudmisetele, mida USA lauale asetas. Euroopa Liidu nn “juht” ei seadnud mitte ühtegi punkti kahtluse alla ning nõustus jäägitult kõigega, mida Trump nõudis. Euroopa eest – mille juht ta peaks justkui olema – von der Leyen ameeriklastega silmitsi seistes välja ei astunud. Ta ei öelnud kordagi: “Ei, seda ma ei saa lubada.” Ehk teisisõnu, mitte mingisuguseid sisulisi läbirääkimisi USA ja Euroopa Liidu vahel ei toimunud. Ning ma olen veendunud, et meil ei ole mingisugust põhjust eeldada, et ka Taani ja Gröönimaa puhul võiks Euroopa näidata Ameerika ees mingisugust selgroogu. Mida pole, seda pole.
Ka Von der Leyen ei avaldanud absoluutselt vähimatki vastupanu Washingtoni poolt esitatud kaubanduslepetele või mis tahes nõudmisetele, mida USA lauale asetas. Euroopa Liidu nn “juht” ei seadnud mitte ühtegi punkti kahtluse alla ning nõustus jäägitult kõigega, mida Trump nõudis. Euroopa eest – mille juht ta peaks justkui olema – von der Leyen ameeriklastega silmitsi seistes välja ei astunud.
Alex Christoforou
Adrian Bachmanni kommentaar:
Gröönimaaga seonduvalt aset leidev ilmestab tänini kõige ehedamal viisil tõde reaalsuse kohta nn “transatlantilistest suhetest”, mis kujutavad endast eufemismi, mis kutsub paratamatult esile sardoonilise muige.
See on muie, mida “euroatlantilise kogukonna” riikide võimule pürgijad ning võimul olijad endale mõistagi (vähemasti avalikult) lubada ei saa, kuna kogu nende karjäär sõltub “transatlantiliste suhete” illusiooni üleval hoidmisest. See on olukord, mis on moraalselt identne viisiga, kuidas ka sotsialistliku bloki tšinovnikute positsioon nomenklatuuris sõltus avalikkuses mitte kunagi bloki vennasrahvaste solidaarsuse või proletariaadi diktatuuri ideoloogia kahtluse alla seadmisest. See oli miskit, mida tohtis teha üksnes eraviisiliselt valitud usaldusalustega, olles samas alati ettevaatlik, kellele mida öelda ja kui palju.
Gröönimaaga seonduvalt aset leidev ilmestab tänini kõige ehedamal viisil tõde reaalsuse kohta nn “transatlantilistest suhetest”, mis kujutavad endast eufemismi, mis kutsub paratamatult esile sardoonilise muige.
Adrian Bachmann
Võimud ja ideoloogiad muutuvad, ent võimunäljaste inimeste psüühika ja moraalne karakter käibivad ajas konstandina sõltumata sellest, kas tegemist on veel hingitseva nn “transatlantilise kogukonna” või juba hingusele läinud sotsialistliku bloki aparatšikutega. Tegemist on sama inimtüübiga, kelle huviks on alati korrumpeerunud süsteemist maksimaalselt turvaliselt maksimaalne isiklik kasu ammutada, sõltumata teenitavas süsteemis sisalduva kahepalgelisuse ja küünilisuse määrast.
Antud tõsiasi selgitab ammendavalt ka asjaolu, kuidas kogu Euroopa valitsev kaader oma positsiooni säilitamise nimel tänaseks täiesti alasti vääritusega keeldub mitte üksnes vääriliselt vastamast, vaid isegi tunnistamast ühegi Washingtoni-poolse alanduse olemasolu. Olgu selleks siis Euroopa Liidu ettevõtete ruineerimine tariifidega, Euroopa kodanike ekstraterritoriaalne tagakiusamine läbi sanktsioonide, kontinendi energeetika infrastruktuuri hävitamine või nüüdseks ka ähvardused Euroopa riigi territoorium otseselt annekteerida.
Võimud ja ideoloogiad muutuvad, ent võimunäljaste inimeste psüühika ja moraalne karakter käibivad ajas konstandina sõltumata sellest, kas tegemist on veel hingitseva nn “transatlantilise kogukonna” või juba hingusele läinud sotsialistliku bloki aparatšikutega. Tegemist on sama inimtüübiga, kelle huviks on alati korrumpeerunud süsteemist maksimaalselt turvaliselt maksimaalne isiklik kasu ammutada, sõltumata teenitavas süsteemis sisalduva kahepalgelisuse ja küünilisuse määrast.
Adrian Bachmann
Tõde on see, et iga “transatlantilise tippkohtumise” ühispildil loodud “võrdsete liitlaste” kuvand kujutab endast etendust, kus vaid ühe pildil olija käsk on võimeline lõpetama mis tahes maailma riigi eksistentsi umbes 25 minutiga ning surmama enamuse maailma riigipeadest 48 tunniga.
Samas ei ole ülejäänud pildile pürginud “euroatlantilise kogukonna” juhtidest enamasti võimelised vabastama ametist isegi koalitsioonipartnerist ministrit ega teostama ühtegi sõjalist operatsiooni kaugemal kui sadakond kilomeetrit oma riigipiiridest ega osalema üheski kauges sõjalises operatsioonis ilma ainsa reaalset võimu omava riigi heakskiidu ning militaarlogistilise toeta.
Nn “transatlantilise kogukonna” võimudünaamika ei iseloomusta aga mõistagi mitte (olgu kui tahes ebavõrdsete) liitlaste vahelisi “liitlassuhteid”, vaid ühemõtteliselt impeeriumi subordinatsioonisuhet oma rahvusvahelist subjektsust mitte omavate vasallidega.
Tõde on see, et iga “transatlantilise tippkohtumise” ühispildil loodud “võrdsete liitlaste” kuvand kujutab endast etendust, kus vaid ühe pildil olija käsk on võimeline lõpetama mis tahes maailma riigi eksistentsi umbes 25 minutiga ning surmama enamuse maailma riigipeadest 48 tunniga.
Adrian Bachmann
Vasallidega, kelle võimuaparaadi tipp koosneb tänaseks eranditult isikutest, kes ei seisa mitte oma enda rahvaste heaolu eest, vaid üksnes iseenda karjääri eest läbi ookeanitaguse valitseja käskude täitmise. Antud asjaolu väljendub täielikult tõsiasjas, et kõik nn “euroatlantilise” julgeolekuarhitektuuri asjurid opereerivad oma maailmavaatelises struktuuris tervenisti vastavalt nn “Washingtoni konsensuse” poolt paika pandud ideoloogilistele postulaatidele, mille jaatamisest kogu nende karjäär sõltub.
Gröönimaasse puutuvalt on eriliselt irooniline asjaolu, et Taani kujutab endast nn “euroatlantilise” Euroopa riigi musternäidist, mis on juba aastakümneid minetanud rahvusvahelisel areenil igasuguse moraalse selgroo ning suveräänsuse, olles erilise innukusega toetanud nii sõjaliselt kui diplomaatiliselt eranditult kõiki USA poolt ülemaailmselt korraldatud sõdu, pommituskampaaniaid, riigipöördeid ning ülestõuse, olgu selleks siis rünnakud Serbia, Afgansitani, Iraagi või Liibüa vastu.
Nn “transatlantilise kogukonna” võimudünaamika ei iseloomusta aga mõistagi mitte (olgu kui tahes ebavõrdsete) liitlaste vahelisi “liitlassuhteid”, vaid ühemõtteliselt impeeriumi subordinatsioonisuhet oma rahvusvahelist subjektsust mitte omavate vasallidega.
Adrian Bachmann
Täiendavalt väärib märkimist, et vastavalt Saksamaa Kieli instituudi andmetele on maailmas kõige enam Ukraina sõtta investeerinud riigiks… Taani. Alates 2022. aasta jaanuarist, kuni 2025. aasta novembrini kulutas Taani valitsus Ukraina bilateraalsele subsideerimisele uskumatud 3% kogu riigi siseriiklikust kogutoodangust, ületades napilt maailmas teist kõige enam oma rahva vara Ukrainasse saatnud riiki, milleks oli… Eesti (2,84%ga).
Tsiteerides Ühendriikide legendaarset riigisekretäri Henry Kissingeri, “Olla Ühendriikide vaenlane on ohtlik… olla Ühendriikide liitlane on fataalne”.
Selline on aga paraku geostrateegiline realiteet, mille tunnistamisest sõltub tervete riikide ja rahvaste saatus ning võimalik, et ka eksistents. Ent senikaua kuni Euroopa riikide kurss on otsustatud isikute poolt, kelle karjäärid sõltuvad objektiivse geostrateegilise reaalsuse eitamisest oma rahvaste saatuse hinnaga, ootab kõiki Euroopa rahvaid ees mitte üksnes moraalne, vaid ka materiaalne ning võimalik et eksistentsiaalne pankrot.
Täiendavalt väärib märkimist, et vastavalt Saksamaa Kieli instituudi andmetele on maailmas kõige enam Ukraina sõtta investeerinud riigiks… Taani. Alates 2022. aasta jaanuarist, kuni 2025. aasta novembrini kulutas Taani valitsus Ukraina bilateraalsele subsideerimisele uskumatud 3% kogu riigi siseriiklikust kogutoodangust, ületades napilt maailmas teist kõige enam oma rahva vara Ukrainasse saatnud riiki, milleks oli… Eesti (2,84%ga).
Adrian Bachmann
Makroskoop saab ilmuda üksnes oma lugejate ja kuulajate toel. Juhul kui ka Sina oled huvitatud Makroskoobi edasisest ilmumisest, saad teha selleks omale jõukohase annetuse käesoleva loo lõpus toodud rekvisiitidel. Tänan tähelepanu ja abi eest!
Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema missiooniks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistetavaks tegemine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil.
Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse pangalingiga:
