USA relvajõud viisid läbi eduka katsetuse raketitõrjesüsteemiga, mis on võimeline hävitama avakosmoses vastaste keskmaa (tuuma)rakette.
Ühendriikide sõjatööstushiid Raytheon ning USA kaitseministeeriumi Raketitõrje agentuur viisid katsetuse läbi detsembris Vaikse ookeani kohal toimunud tehnoloogia demonstratsiooni käigus. Raytheoni poolt välja töötatud “atmosfääriväline hävitusmoodul” (Exoatmospheric Kill Vehicle, EKV) hävitas kosmoses, Maa lähiorbiidil edukalt Raketitõrje agentuuri poolt teele läkitatud keskmaa ballistilise (katse)raketi.
“Läbiviidud katsetus demonstreerib, et Ühendriikide raketitõrjesüsteem on toimekorras, usaldusväärne ning võimeline kaitsma riiki rünnakute eest,” sõnas Raytheoni korporatsiooni president Wes Kremer pressiteates. Kremer jätkas, “Raytheoni hävitusmoodulid on tänase seisuga läbinud edukalt ligi 50 avakosmoses teostatud püüdurmissiooni, mis toob esile Raytheoni võimekuse töötada välja süsteeme, mis pakuvad kaitset pidevalt täiustuvate ohtude vastu.”
“Läbiviidud katsetus demonstreerib, et Ühendriikide raketitõrjesüsteem on toimekorras, usaldusväärne ning võimeline kaitsma riiki rünnakute eest,” sõnas Raytheoni korporatsiooni president Wes Kremer pressiteates.
EKV hävitusmoodul manööverdab Maa lähiorbiidil, kasutades vastase rakettide ja lõhkepeade tuvastamiseks polüspektraalseid andureid, millest pärinev informatsioon töödeldakse pardaarvutite poolt, et suunata moodul tõrjutava objektiga kokkupõrkekursile.
Pressiteates ei toodud välja informatsiooni, mille põhjal võiks väita, et süsteem suudab pakkuda kaitset ka Hiina ja Venemaa poolt välja töötatud hüperhelikiirusel liikuvate rakettide vastu.
Adrian Bachmanni kommentaar:
Raketitõrjesüsteemid moodustavad ühe komponendi riigi strateegilisest arsenalist, mille võimekuste tervikspekter annab seda valdavale riigile spetsiifilise tuumavõimekuse erinevate riikide vastu erinevates stsenaariumites. Ent miks ikkagi on antud uudis märkimisväärne?
Kõige lühemalt kokku võetuna annab äsja USA relvajõudude poolt katsetatud strateegiliste tõrjesüsteemide olemasolu seda valdavale tuumariigile teoreetilise võimekuse anda “karistamatut” tuumalööki teiste tuumariikide (näiteks Hiina, Venemaa, Pakistani, India või Põhja-Korea) pihta, ilma et rünnataval riigil oleks enam olemas võime ründaja tuumarünnakule samaväärselt või heidutuseks piisava jõuga vastata. Piltlikult öeldes on strateegilistel tõrjesüsteemidel teoreetiline (tõsi, praktikas siiski väga raskesti saavutatav) võimekus muuta kogu strateegilist tuumatasakaalu riikide vahel umbes samal viisil, nagu kahe mõõgaga relvastatud mehe puhul muudaks kilbi andmine vaid ühele mõõgakandjale nii mõlema poole ohustatust kui ka valmisolekut teatud olukorras mõõka haarata. Kilp võib olla küll kaitserelv, kuid kaitserelvade täiustumine kombinatsioonis ründerelvastuse olemasoluga suurendab oluliselt selle valdaja letaalsust vastavat kaitserelvastust mitte omavate osapoolte suhtes.
Kõige lühemalt kokku võetuna annab äsja USA relvajõudude poolt katsetatud strateegiliste tõrjesüsteemide olemasolu seda valdavale tuumariigile teoreetilise võimekuse anda “karistamatut” tuumalööki teiste tuumariikide (näiteks Hiina, Venemaa, Pakistani, India või Põhja-Korea) pihta, ilma et rünnataval riigil oleks enam olemas võime ründaja tuumarünnakule samaväärselt või heidutuseks piisava jõuga vastata. Piltlikult öeldes on strateegilistel tõrjesüsteemidel teoreetiline (tõsi, praktikas siiski väga raskesti saavutatav) võimekus muuta kogu strateegilist tuumatasakaalu riikide vahel umbes samal viisil, nagu kahe mõõgaga relvastatud mehe puhul muudaks kilbi andmine vaid ühele mõõgakandjale nii mõlema poole ohustatust kui ka valmisolekut teatud olukorras mõõka haarata.
adrian bachmann
Külma sõja ajal keelustati 1970-ndatel aastatel USA ja NSV Liidu vaheliste lepetega raketitõrjesüsteemide välja arendamine just ülaltoodud põhjusel. Täpsemalt keelustati tõrjesüsteemide kvaliteedi ja kvantiteedi arendamine alates sellisest võimekuse tasemest, mis oleks võinud hakata ohustama vastase võimet anda teisele poolele tuumalööki. Sedasi tagati tuumatasakaal üliriikide vahel, vähendades tuumasõja puhkemise ohtu, kuna mõlemad pooled teadsid, et vastaspoolele tuumalöögi andmine tähendaks enesetapumissiooni, kuna sellele järgnev vastulöök oleks ühtaegu garanteeritud ja tõrjumatu.
1972. aastal vastu võetud tõrjerakettide välja arendamist piirav leping (ABM lepe) lakkas kehtimast, kui Ühendriigid võtsid 2002. aastal tagasi oma lubaduse antud relvastust välja arendada, kuna see ei teeninud enam USA strateegilisi huve. Erinevalt lubadusest hoiduda NATO laiendamisest pärast külma sõja lõppu ei olnud ABM leppe näol tegemist suusõnalise lubadusega, vaid formaalse leppega, millest Washingtoni poolt formaalselt ka lahti öeldi.
Sellele järgnevalt on viimased kaks aastakümmet toimunud suur hüpe nii USA tõrjesüsteemide arengus kui ka Venemaa ja Hiina poolt kasutatavates tehnoloogiates, mis on mõeldud USA pidevalt täiustuvate raketitõrjesüsteemide kiuste säilitama ka tulevikus olukorra, kus Moskval ja Pekingil säiliks võimekus anda piisav tuumavastulöök USA-le ka olukorras, kus USA omab laiahaardelist ja võimekat raketitõrjesüsteemi.
Milline on USA olemasoleva raketitõrjesüsteemi võimekus mingi konkreetse tuumariigi vastu reaalses sõjastsenaariumis, on võimatu öelda, kuna tegemist on küsimusega, millele vastuse saamiseks peaks omama teadmisi nii USA tõrjesüsteemide kõige kiivamalt varjatud taktikalis-tehnilistest parameetritest kui ka vastaspoole ründesüsteemide kineetilistest, radari signatuuri puudutavatest, elektroonilise sõjapidamise jms omadustest.
Ultimatiivselt on raketitõrjesüsteemide välja töötamine aastakümnetepikkune, sadu miljardeid dollareid neelav ettevõtmine, mille astronoomiline kulu, kombineeritult süsteemi 100%-lise töökindluse perspektiivi ebatõenäolisusega, on õigustatud vaid süsteemi poolt teoreetiliselt pakutava unistusega absoluutsest maailmavalitsusest läbi tuumamonopoli taastamise, mille Washington kaotas 1949. aastal. Kuigi USA raketitõrjesüsteemi võimekus tõrjuda Hiina tuumalöögi võimet on tõenäoliselt üsna tagasihoidlik ning Venemaa oluliselt massiivsema ja tehnoloogiliselt arenenuma tuumatriaadi puhul minimaalne, ei ole ometi välistatud, et USA on saavutamas või saavutab lähitulevikus võimekuse neutraliseerida Põhja-Korea teoreetiline ning India ja Pakistani reaalne tuumaheidutuse võime Washingtoni suhtes.
Kuigi USA raketitõrjesüsteemi võimekus tõrjuda Hiina tuumalöögi võimet on tõenäoliselt üsna tagasihoidlik ning Venemaa oluliselt massiivsema ja tehnoloogiliselt arenenuma tuumatriaadi puhul minimaalne, ei ole ometi välistatud, et USA on saavutamas või saavutab lähitulevikus võimekuse neutraliseerida Põhja-Korea teoreetiline ning India ja Pakistani reaalne tuumaheidutuse võime Washingtoni suhtes.
adrian bachmann
Makroskoop saab ilmuda üksnes oma lugejate ja kuulajate toel. Juhul kui ka Sina oled huvitatud Makroskoobi edasisest ilmumisest, saad teha selleks omale jõukohase annetuse käesoleva loo lõpus toodud rekvisiitidel. Tänan tähelepanu ja abi eest!
Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema missiooniks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistetavaks tegemine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil. Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse pangalingiga:
Esifoto: CC BY-NC-ND 2.0 DEED
