„Me printisime hunniku raha ja kulutasime selle kallimate asjade ostmiseks — see ongi SKP suure kasvu põhjuseks.”
Inflatsioon on jätkuvalt ohjeldamatu ja moonutab sellega kogu majandust, leiab USA ökonomist ja investor Peter Schiff.
Schiff selgitas, kuidas suurenevad hinnad loovad illusiooni Ühendriikide majanduskasvust. Lisaks lubab hinnakasv USA valitsusel oma hiiglaslikku võlga salamisi mitte teenindada. See ei ole kindlasti märk tugevast majandusest.
SKP kasv käesoleva aasta teises kvartalis oli oodatust madalam, ent sellegipoolest paistab majandus olevat jõudsas tõusutrendis. Põhjalikum süüvimine numbritesse reedab aga ulatusliku suitsukatte.
Meedia keskendus numbrile 6,5%, niinimetatud „reaalkasvule,” milles on inflatsiooniga juba arvestatud. Ilma inflatsiooni mõjusid tasaarvestamata oli SKP nominaalkasvu suuruseks 13%. Schiffi sõnul toob ainuüksi erinevus nende numbrite vahel inflatsioonitaseme väga selgelt esile.
SKP arvutustes kasutatud deflaatori väärtus oli ligikaudu 6,4%, mis tähendab, et enam kui pool nominaalse SKP kasvust oli tingitud inflatsioonist, mitte tegelikust majanduskasvust.
SKP deflaatori võrdlemine THI-ga näitab, et tegelikult võib „reaalkasv” olla ka ülehinnatud. Kui võtta teise kvartali THI ja võrrelda seda aastatagusega, nagu SKP arvutamisel, saab tulemuseks 9,35%. Seega on THI-d deflaatorina kasutades SKP kasv varasema aastaga võrreldes üksnes 3,5%.
Nagu Peter Schiff ka välja tõi, ei kajasta THI tegelikku hinnataset. Schiff ütles, et kui SKP-d oleks võimalik korrigeerida tegelikku hinnatõusu kajastavate näitajatega, siis oleks tõenäoliselt teises kvartalis toimunud hoopis majanduslangus.
„Seega, hoolimata majanduskasvu kuulutavate fanfaaride hüüust, ei ole praegune „majanduskasv” midagi muud kui inflatsiooni loodud illusioon. Inflatsioon suudab luua ettekujutuse kasvavast majandusest isegi siis, kui majandus ei kasva.”
SKP komponentide koost lahti harutamine lõhub majanduse reaalkasvu illusiooni veelgi enam. Peaaegu kogu teise kvartali SKP kasv tuli selle arvelt, et eratarbimine suurenes 11,8%. See moodustab kogu SKP-st 70,6%, mida on rohkem kui kunagi varem, sest eratarbimise osakaal SKP-st ei ole seni ületanud 70% piiri.
Samas investeeringute maht, SKP komponent, mis osutab võimalikule reaalkasvule tulevikus, vähenes 3,5%.
Hoolimata majanduskasvu kuulutavate fanfaaride hüüust, ei ole praegune „majanduskasv” midagi muud kui inflatsiooni loodud illusioon. Inflatsioon suudab luua ettekujutuse kasvavast majandusest isegi siis, kui majandus ei kasva.
Seega ei toimunud teises kvartalis tegelikku majanduskasvu, vaid inimesed kulutasid lihtsalt rohkem raha. Rohkem kulutamise üheks põhjuseks oli ostetavate kaupade ja teenuste hindade kasv. Seega on suurema SKP põhjustanud mitte majanduskasv, vaid hinnatõus.
Ja kust said paljud ameeriklased selle raha, mida nad kulutasid?
Föderaalreservist.
„Föderaalreserv printis raha ja USA valitsus jagas selle prinditud raha majanduse ergutamise ja täiustatud töötutoetuse egiidi all rahvale laiali. Me printisime hunniku raha ja kulutasime selle kallimate asjade ostmiseks — see ongi SKP suure kasvu põhjuseks. See ei ole aga märk tugevast majandusest. Vastupidi, see annab tõestust inflatsiooni taha varjunud nõrgast majandusest.”
Schiff selgitas ka seda, kuidas inflatsioon mõjutab Ameerika Ühendriikide 28,5 triljoni USA dollari suurust riiklikku võlga.
6,5% suurune SKP deflaator sisuliselt kaotab ära 1,5 triljoni USA dollari jagu võlga. Ametlikult ei jää see osa laenust teenindamata, kuid sisuliselt on valitsus selle enda jaoks annulleerinud.
„Kui valitsus loob inflatsiooni ja raha väärtus väheneb, siis väheneb koos sellega ka nende võla väärtus. See tähendab, et USA valitsus maksab oma võlgnikele tagasi selle summa, mille nad laenasid, ning võlausaldaja saab tagasi raha, mille ostujõud on varasemast väiksem. See on nagu varjatud maksevõimetus. Võlausaldajad saavad faktiliselt tagasi vähem raha, kui nad välja laenasid, mis on ka üks peamisi põhjuseid, miks valitsus tahtlikult inflatsiooni esile kutsub, sest muul moel ei ole tal võimalik oma võlast vabaneda.”
Föderaalvalitsusel ei ole taha, et oma võlgu tasuda. Ka puudub neil väärikus enda maksevõimetust tunnistada. Seega on lahenduseks inflatsiooni abil varjatult laenu mitteteenindamine.
USA valitsus maksab oma võlgnikele tagasi selle summa, mille nad laenasid, ning võlausaldaja saab tagasi raha, mille ostujõud on varasemast väiksem. See on nagu varjatud maksevõimetus. Võlausaldajad saavad faktiliselt tagasi vähem raha, kui nad välja laenasid, mis on ka üks peamisi põhjuseid, miks valitsus tahtlikult inflatsiooni esile kutsub, sest muul moel ei ole tal võimalik oma võlast vabaneda.
Loomulikult kasvab riiklik võlakoormus praegu nii kiiresti, et isegi sellest lahendusest ei ole palju abi. Võla suhe SKP-ga kasvab endiselt, hoolimata sellest, et inflatsiooni abil osa võlast nii-öelda „nullitakse.” Tänu inflatsioonile väheneb võlg umbes 6,5% võrra aastas, kuid sama aja kohta suurendatakse võlga 15% võrra.
„Seega on probleem juba nii suur, et hoolimata sellest, et inflatsioon võlga pidevalt väiksemaks hammustab, suureneb võlakoormus ikka edasi. Teisisõnu, kui USA valitsus soovib tõesti inflatsiooni abil oma puudujääke kompenseerida, ning arvestades sellega, kui suur see puudujääk hetkel on, siis peab inflatsioon veel kõvasti kasvama. Ja teate mis? Täpselt seda ongi oodata. Meid ootab ees veel palju suurem inflatsioon kui see, mida me juba kogenud oleme. Tegelikult me juba kogeme palju suuremat inflatsiooni, kui valitsus tunnistab, aga see number kasvab veel palju suuremaks.”
Võla suhe SKP-ga kasvab endiselt, hoolimata sellest, et inflatsiooni abil osa võlast nii-öelda „nullitakse.” Tänu inflatsioonile väheneb võlg umbes 6,5% võrra aastas, kuid sama aja kohta suurendatakse võlga 15% võrra.
