Loo AUDIOVERSIOON on kuulatav lehekülje lõpus
Felix Abt
Briti maailmakuulsas meditsiiniajakirjas The Lancet avaldatud uurimuse kohaselt on USA ning Euroopa riikide poolt kehtestatud sanktsioonide tõttu alates 1970. aastast surnud maailmas üle 38 miljoni inimese – neist peaaegu kõik tsiviilisikud.
Lääneriikide poliitikud on aastakümneid kõnelenud riikidele kehtestatud sanktsioonidest kui “humaansest” alternatiivist vastavate riikide sõjalisele ründamisele. Ent äsja avaldatud uurimusest ilmneb, kuidas sanktsioonipoliitika on aastakümneid põhjustanud massiivselt surma ning kannatusi miljonitele inimestele, kellel ei ole oma valitsuse poliitika kujundamise üle mingisugust mõju.
Vaatamata mainitule ei ole sanktsioonid Lääne akadeemikute jaoks tähendanud enamat kui pelgalt abstraktset nähtust, mille üle võib lõputult debateerida oma mugavate kabinettide turvalisusest. Ideaalseks stiilinäiteks Lääne politoloogide veretust ebainimlikkusest on Briti professor David Tizzard, kes viitab sanktsioonide poolt põhjustatud hävingule möödaminnes, remargiga, mille kohaselt “sanktsioonide efektiivsus ning nende moraalne dimensioon kujutab endast akadeemikute jaoks asjakohast teemat diskussioonideks.” Tegemist on lausumisega, milles peegeldub kõige ehedamal kujul moraalne hoiak, mille kohaselt miljonite inimeste surma saatmine ei kujuta endast enamat kui paeluvat akadeemilise diskussiooni objekti.
Enamikule inimestele ei seostu sõna “sanktsioonid” millegi enama kui pelga bürokraatliku menetlusega, mis võrsub diplomaatiliste kohtumiste kõrvalproduktina. Ent tänaseks on kindlaks tehtud, et Ameerika Ühendriikide ning Euroopa Liidu poolt alates 1970ndatest kehtestatud sanktsioonide tagajärjena on maailmas hukkunud orienteeruvalt 38 miljonit inimest, mis teeb kokku kuue holokausti jagu tapetuid.
Tänaseks on kindlaks tehtud, et Ameerika Ühendriikide ning Euroopa Liidu poolt alates 1970ndatest kehtestatud sanktsioonide tagajärjena on maailmas hukkunud orienteeruvalt 38 miljonit inimest, mis teeb kokku kuue holokausti jagu tapetuid.
Felix Abt
Lääneriikide poolt kehtestatud sanktsioonide hind inimeludes arvutati välja murrangulise tähtsusega uuringus, mis avaldati esmakordselt maailma juhtiva meditsiiniajakirja The Lancet globaaltervise veergudel. Uurimuse käigus tuvastatud faktoloogia on õõvastav.
Aastakümneid “rahumeelsete alternatiividena” välja käidud survemeetmed, mille abil Ühendriigid ning Euroopa on painutanud allumatuid riike oma tahtele, on kujutanud endast kolossaalselt surmaküllast aktsiooni “globaalse lõuna” vaeste rahvaste kallal. Viljeletud poliitika sõnum on olnud ühene: kõik riigid, mis ei järgi Lääne poolt dikteeritud poliitikaid, seisavad silmitsi majandustegevust kägistavate meetmetega, mille resultaadiks on massiline surm.
Kõige rängemalt on sanktsioonide all kannatanud riigid nagu Iraak, Iraan, Põhja-Korea, Kuuba ning Venezuela. Kõikide nimetatud riikide elanikkonnad on sunnitud kannatama majanduslikku kokkuvarisemist, näljahäda ning liigsuremust, kuna tegemist on olnud riikidega, mis ei ole omanud koordineeritud majandusembargoga toime tulemiseks piisavaid tehnoloogilisi ning infrastruktuurilisi ressursse.
Ainuüksi Iraagis põhjustasid USA poolt kehtestatud sanktsioonid hinnanguliselt 500 000 lapse surma, samas kui Põhja-Korea näljahädade põhjused on peitunud suuresti Lääne enda poolt kehtestatud piirangutes väetistele, diislile ning põllumajandustehnikale. Venezuela ning Kuuba majandused on tänaseks sanktsioonide tagajärjena rusudes, põhjustades ainuüksi Venezuelas ligi 700 miljardi dollari ulatuses majanduslangust.
Ainuüksi Iraagis põhjustasid USA poolt kehtestatud sanktsioonid hinnanguliselt 500 000 lapse surma, samas kui Põhja-Korea näljahädade põhjused on peitunud suuresti Lääne enda poolt kehtestatud piirangutes väetistele, diislile ning põllumajandustehnikale.
Felix Abt
Mäletan omast käest aega, mil töötasin ABB grupi esindajana Põhja-Koreas, eesmärgiga aidata kaasa riigi vaesemate regioonide elektrifitseerimisele. Tegemist oli algatusega, millele sai saatuslikuks Washingtoni surve projekt katkestada. Samuti kogesin, kuidas Ühendriikide jõumeetodid sundisid sulgema esimese WHO poolt sertifitseeritud ravimitehase projekti riigis, mille tagajärjena surid paljud inimesed, kes oleks saanud päästetud, kui neil oleks olnud olemas tehase poolt tagatud juurdepääs hädavajalikele ravimitele.
Need on vaid mõned näited, mis illustreerivad viise, kuidas sanktsioonid mõjuvad hukutavalt riikidele, mis ei ole võimelised edukalt teostama impordi asendamise programme, mis annaks neile elu jätkamiseks vajamineva eluliini sanktsioonide kiuste.
Omades hävitavat mõju nõrgematele riikidele, on Lääne sanktsioonipoliitika samas osutunud täiesti hambutuks võimsate riikide nagu Hiina ning Venemaa majandusmootorite köndistamisel. Vaatamata Lääneriikide massiivsele sanktsioonide programmile (Venemaa on tänaseks maailma kõige sanktsioneeritum riik) on Vene Föderatsioon suutnud mobiliseerida oma kolossaalsed tooraine, inimkapitali ning tööstuslikud ressursid, asendada rahvusvahelist kaubandust võimaldavad finants- ning kaubavahetuse võrgustikud ning leida alternatiivsed turud. Kõige selle resultaadiks on olnud Vene majanduse ning eneseküllasuse taseme jätkuv tõus sanktsioonide kiuste.
Omades hävitavat mõju nõrgematele riikidele, on Lääne sanktsioonipoliitika samas osutunud täiesti hambutuks võimsate riikide nagu Hiina ning Venemaa majandusmootorite köndistamisel.
Felix Abt
Samamoodi on ka Hiina kasutanud USA ning Euroopa sanktsioone katalüsaatorina, kiirendamaks kodumaiste tehnoloogiakontsernide arengut ning võitmaks enda kätte üha uusi eksportturge.
Suures pildis näitab praktika üheselt, kuidas Lääneriikide sanktsioonipoliitika mõjub laastavalt vaesemate riikide käekäigule, samas kui võimsad riigid on nende suhtes mitte üksnes immuunsed, vaid võimelised isegi kasu lõikama iseenese autonoomsete tootmisvõimsuste kiirkorras arendamisel.
1970ndatel aastatel oli maailma riikidest Lääneriikide sanktsioonide sihtmärgiks tehtud keskmiselt 15 riiki aastas. Toona rakendati valdavalt nn “kirvemeetodit”, mis ei eristanud sanktsioonide objektina konkreetseid sektoreid või ettevõtteid, vaid riikide majandust tervikuna, millele keelati ligipääs finantskapitalile, turgudele ning tehnoloogiatele. Lääne sanktsioonide eesmärgiks oli teadlikult sügava sotsiaalmajandusliku kriisi esile kutsumine sihtmärgiks võetud riikides, mis võiks vallandada üleriigilise vägivallalaine, mis Lääne huvidega mitte kattuvat poliitikat ajavad valitsused kukutaks.
1970ndatel aastatel oli maailma riikidest Lääneriikide sanktsioonide sihtmärgiks tehtud keskmiselt 15 riiki aastas. … Lääne sanktsioonide eesmärgiks oli teadlikult sügava sotsiaalmajandusliku kriisi esile kutsumine sihtmärgiks võetud riikides, mis võiks vallandada üleriigilise vägivallalaine, mis Lääne huvidega mitte kattuvat poliitikat ajavad valitsused kukutaks.
Felix Abt
Sedasi toimiti näiteks Ühendriikidele mitte meelepärase riigipea Salvador Allende valinud Tšiili suhtes, mille “majandus tuli panna röökima” president Nixoni korraldusel. Järgnenud meetmed, mida ajaloolane Peter Kornbluh on nimetanud “nähtamatuks blokaadiks”, saavutasid Washingtonile meelepärase tulemi – täpsemalt majandusliku kollapsi ning rahvarahutused, mis päädisid USA poolt võimule upitatud diktaatori Augusto Pinocheti võimule tulemisega.
Sama käekiri kordus ka lahesõja-järgses Iraagis, mille majandus hävines sanktsioonide tagajärjena täielikult. Juurdepääsu puudumine puhtale veele, elektrile ning ravimitele andis ootuspärase tulemusena sajad tuhanded surnud lapsed, päästes sedasi valla väikelaste suremuse, mida ÜRO ametnikud nimetasid genotsiidiks.
Hiljutisemaid sanktsioonidepoliitika ohvreid võib leida Venezuelast, millele 2017. aastal kehtestatud piirangute tagajärjena on tänaseks hukkunud hinnanguliselt 40 000 inimest aastas.
Sanktsioonid ei ole endast kunagi kujutanud humaanset alternatiivi sõjale, vaid üksnes sõda teiste meetoditega – sõda, mis on reaalsuses brutaalsem, kuna selle ohvriteks on mitte sõdurid, vaid ühiskonna kõige haavatavamad liikmed ehk naised, lapsed ning vanurid. Fakt, mida tasub meeles pidada, on see, et alates 2012. aastast on USA ning Euroopa Liidu poolt kehtestatud sanktsioonide tulemusena surnud üle 1 000 000 lapse (võrdluseks: Ukraina sõjas oli 2025. aasta septembri seisuga hukkunud mõlema poole rünnakute tulemusena 733 last).
Felix Abt
Antud näited illustreerivad ilmekalt tõde. Sanktsioonid ei ole endast kunagi kujutanud humaanset alternatiivi sõjale, vaid üksnes sõda teiste meetoditega – sõda, mis on reaalsuses brutaalsem, kuna selle ohvriteks on mitte sõdurid, vaid ühiskonna kõige haavatavamad liikmed ehk naised, lapsed ning vanurid. Fakt, mida tasub meeles pidada, on see, et alates 2012. aastast on USA ning Euroopa Liidu poolt kehtestatud sanktsioonide tulemusena surnud üle 1 000 000 lapse (võrdluseks: Ukraina sõjas oli 2025. aasta septembri seisuga hukkunud mõlema poole rünnakute tulemusena 733 last).
Briti meditsiiniajakirja The Lancet uurimuses analüüsitud andmed, mis võrdlesid ajavahemikus 1970-2021 sanktsioneeritud riikide suremustrende, jõudsid järeldusele, et USA ning Euroopa Liidu poolt kehtestatud sanktsioonide tulemusena on maailmas põhjustatud 38 miljonit surma. Täpsemal vaatlusel ilmnes, et 1990ndate aastate lõpus suri Lääneriikide sanktsioonide tulemusena maailmas üle miljoni inimese aastas ning 2021. aastal ulatus see arv 800 000 inimeseni, mis ületas kordades 2021. aastal kõikides maailmas peetud sõdades kokku tapetud inimeste hulga.
1990ndate aastate lõpus suri Lääneriikide sanktsioonide tulemusena maailmas üle miljoni inimese aastas ning 2021. aastal ulatus see arv 800 000 inimeseni, mis ületas kordades 2021. aastal kõikides maailmas peetud sõdades kokku tapetud inimeste hulga.
Felix Abt
Oluline on mõista ka seda, et 38 miljonit hukkunut ei kujuta endast “kaudset”, “soovimatut”, või “ettenägematut” kahju, vaid enamasti on tegemist ette kalkuleeritud surnutega, kelle elud ongi survemeetmete soovitud tagajärjeks poliitilise kalkulatsiooni elemendina. Ühendriikide tänaseks deklassifitseeritud dokumendid 1960ndatest aastatest näitavad, kuidas Washingtoni poliitikakujundajad pakkusid välja näljahädade ja meeleheite esile kutsumise, eesmärgiga saavutada soovimatu valitsuse võimult kukutamine Kuubas. Teisisõnu, tegemist on sõjapidamisega majanduslike relvade abil, eesmärgiga näljutada rünnatavate riikide rahvad alistuma, ning seda kõike moraalse ja juriidilise legitiimsuse kattevarju all.
Tihtilugu ka “näljarelvaks” kutsutud sanktsioonid erinevad tavapärastest relvadest sellepoolest, et need on relvadeks, mis tõepoolest tapavad oma vastase elanikkonda valimatult. Samal ajal kui Lääneriikide kontrollile mitte alluvate riikide eliit jätkab elu külluses, kannatavad nende elanikud dollari, euro, SWIFT pangaarveldussüsteemi ning kriitiliste tehnoloogiate keelamise läbi. See on võim, mis annab Lääneriikidele meelevalla eraldada rünnatavad riigid mõne nupuvajutusega maailmamajanduse toorme- ning kaubaringlusest.
Tegemist on sõjapidamisega majanduslike relvade abil, eesmärgiga näljutada rünnatavate riikide rahvad alistuma, ning seda kõike moraalse ja juriidilise legitiimsuse kattevarju all.
Felix Abt
Ent tänaseks on maailm jõudnud punkti, kus Lääneriikide kontroll ülemaailmse majandussüsteemi kontrollhoobade üle hakkab esmakordselt lõdvenema. Eeskätt Hiina poolt välja arendatavad alternatiivsed finantstransaktsioonide ning tehnoloogiliste võrgustike süsteemid nagu CIPS ja Beidou pakuvad Lääneriikide rünnakute all olevatele riikidele võimalust jätkata välismaailmaga kaubavahetust ning tehnoloogilise arengu teel edasi kulgemist.
Lõppkokkuvõttes… sanktsioonid ei ole abstraktsed poliitika elemendid. Need on massihävitusrelvad, mille tulemusena sureb tänini umbes pool miljonit inimest aastas enneaegselt surmadesse, mis on põhjustatud näljahädade, haiguste ning ühiskondlike võrgustike lagunemise abil. Olen olnud oma silmaga tunnistajaks sanktsioonide hävitavale mõjule ning mõistan nüüd, kuidas majanduslik kägistamine on surmanud kümneid miljoneid inimesi maailmas.
Sanktsioonid ei ole abstraktsed poliitika elemendid. Need on massihävitusrelvad, mille tulemusena sureb tänini umbes pool miljonit inimest aastas enneaegselt surmadesse, mis on põhjustatud näljahädade, haiguste ning ühiskondlike võrgustike lagunemise abil.
Felix Abt
Ent samal ajal, kui see kõik aset leiab, jätkavad Lääne “välispoliitika kommentaatorid” ja poliitikud miraaži punumist, mis vaatleb sanktsioone kui bürokraatliku menetluse erivormi, millel ei ole põhjuslikku seost miljonite surnutega, mida need esile on kutsunud.
Tõde on, et sanktsioonid tapavad inimesi miljonite kaupa. See ei ole tänaseks enam küsimus. Küsimus ei ole ka see, kas sanktsioonid on “efektiivsed”. Küsimus, mis meie ees seisab, on aga järgnev: kas me soovime teeselda teadmatust sellest faktist, et saada sedasi kaasosaliseks miljonite inimeste surmas, või oleme valmis tegema moraalse valiku amoraalse poliitika lõpetamiseks?
Samal ajal, kui see kõik aset leiab, jätkavad Lääne “välispoliitika kommentaatorid” ja poliitikud miraaži punumist, mis vaatleb sanktsioone kui bürokraatliku menetluse erivormi, millel ei ole põhjuslikku seost miljonite surnutega, mida need esile on kutsunud.
Felix Abt
Adrian Bachmanni kommentaar:
Ajalooliselt on majanduslikku blokaadi käsitletud rahvusvahelises õiguses sõja kuulutamise aktide hulka kuuluva teona. Tegemist on meetmega, mida arvesse võttes on vaja ümber hinnata süülisust terves reas sõdades, kui küsimuse all on see, milline osapool agressiooni tegelikult algatas.
Mis puudutab Lääneriikide võimet maailma riike oma kontrolli alla painutada (läbi valitud riikide välja lõikamise maailmamajandussüsteemi lisaväärtuse ringlusest), siis see on võime, mis on Ukraina sõja valguses drastiliselt langemas, seoses artikli autori poolt esile toodud trendiga. Trendiga, mille käigus alternatiivseteks jõukeskusteks olevad suurriigid on üha küpsemasse staadiumisse arendamas finantstaristut ning tootmistehnoloogiaid, millel pole Lääne institutsionaalse võrgustikuga mingisugust puutumust.
Seoses USA ning Euroopa monopoli järk-järgulise kadumisega globaalse finantstaristu ning kapitalikaupade võtmetehnoloogiate üle, on nn “globaalse lõuna” vaestel riikidel 21. sajandil oluliselt paremad väljavaated viia ellu suveräänset majandus-, välis- ning julgeolekupoliitikat ilma vereohvrit toomata.
Seoses USA ning Euroopa monopoli järk-järgulise kadumisega globaalse finantstaristu ning kapitalikaupade võtmetehnoloogiate üle, on nn “globaalse lõuna” vaestel riikidel 21. sajandil oluliselt paremad väljavaated viia ellu suveräänset majandus-, välis- ning julgeolekupoliitikat ilma vereohvrit toomata.
Adrian Bachmann
Makroskoop saab ilmuda üksnes oma lugejate ja kuulajate toel. Juhul kui ka Sina oled huvitatud Makroskoobi edasisest ilmumisest, saad teha selleks omale jõukohase annetuse käesoleva loo lõpus toodud rekvisiitidel. Tänan tähelepanu ja abi eest!
Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema missiooniks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistetavaks tegemine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil.
Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse pangalingiga:
