Loo AUDIOVERSIOON on kuulatav lehekülje lõpus
Cyrus Janssen
I osa on siin.
Saksamaa taevasse tõusnud energiahinnad
Eelnevas kirjeldatu juhatab meid teise punkti – taevasse kerkinud energiahindade – juurde. Saksamaa hüppeliselt kõrgustesse tõusnud energiahinnad on mänginud tohutut rolli riigi dramaatilises languses pärast Venemaa sissetungi Ukrainasse 2022. aasta veebruaris. Saksamaa ja EL kehtestasid Venemaa vastu sanktsioonid, samal ajal kui Moskva vastas sammule maagaasitarnete järsu vähendamisega Euroopasse. Antud vastusamm tõstis kiirelt Saksamaa energiahindu ja köndistas rängalt kogu Euroopa tööstussüdame majandust. Seda seetõttu, et enne Venemaa sissetungi Ukrainasse importis Saksamaa tervelt 55% oma gaasist Venemaalt ning just odav Vene gaas on olnud keskse tähtsusega sisendiks, mis on võimaldanud Saksamaa majandusel aastakümnete jooksul säilitada oma positsiooni tööstusliku suurvõimuna.
Enne Venemaa sissetungi Ukrainasse importis Saksamaa tervelt 55% oma gaasist Venemaalt ning just odav Vene gaas on olnud keskse tähtsusega sisendiks, mis on võimaldanud Saksamaa majandusel aastakümnete jooksul säilitada oma positsiooni tööstusliku suurvõimuna.
Cyrus Janssen
Mõistagi ei ole oma peamise energiatarnija sanktsioneerimine kunagi kõige arukam otsus. Selle käigu tagajärgi ei ole võimalik alahinnata. Samal aastal, mil sõda algas, kasvas maagaasi turuhind Saksamaal üle 10 korra. Kuigi kodumajapidamisi ja väiksemaid ettevõtteid kaitsti tohutu hinnatõusu eest mingil määral poliitiliste meetmete, näiteks kurikuulsa gaasihinna piduri rakendamise abil, tõusid kodumajapidamiste gaasihinnad energiakriisi kõige hullemal hetkel 2022. aastal sellele vaatamata kolmekordseks. Ja kuigi gaasi hinnad on Saksamaal vahepeal langenud, on need jätkuvalt ligikaudu kaks korda kõrgemad kui enne sõda ning prognoosides on näha, et see jääb lähitulevikus osaks uuest normaalsusest.
Uskumatul kombel on Saksamaal elektriga – millest suur osa toodetakse gaasielektrijaamades – veelgi halvemini läinud. Tegelikult on elektrihind alates sõja puhkemisest pidevalt tõusnud ja see suundumus ei ole aeglustunud, rääkimata tagasipöördumisest. Tänaseks maksavad sakslased ühtesid kõrgeimaid elektrihindu kogu maailmas. Kokkuvõttes on see põhjustanud olukorra, kus lugematud Saksa kodanikud on hädas toime tulemise ja talvel piisavalt soojas püsimisega. Kuid mitte ainult tavalised sakslased ei ole kannatanud. Pidage meeles, et kaks kolmest Saksa ettevõtjast on tänaseks vähemalt osaliselt oma tootmise riigist välja viinud. Kõige hullem on olukord Saksa masinaehituse, tööstuskaupade ja autotööstuse sektoris, kus 70% ettevõtetest on tänaseks osaliselt või väga suurel määral välismaale ümber asunud.
Kaks kolmest Saksa ettevõtjast on tänaseks vähemalt osaliselt oma tootmise riigist välja viinud. Kõige hullem on olukord Saksa masinaehituse, tööstuskaupade ja autotööstuse sektoris, kus 70% ettevõtetest on tänaseks osaliselt või väga suurel määral välismaale ümber asunud.
Cyrus Janssen
Pole raske mõista, miks Saksamaa majanduslik ja tööstuslik võimsus on sedavõrd kiiresti kokku varisemas. Veelgi enam, kuna Saksamaa on Euroopa suurim majandus, siis kannatab Saksamaa langusest kogu Euroopa ja kahju kandub ajapikku üle kogu kontinendi. Ludovic Voet, Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni sekretär võtab trööstitu olukorra kokku järgnevalt: “Me seisame silmitsi väga murettekitava olukorraga.”
Investeeringute puudumine, mida me täna näeme, avaldab juba praegu dramaatilisi tagajärgi töökogukondadele. Tehaseid suletakse ja töökohti vähendatakse just nendes sektorites, mis tõstsid Euroopa majanduse nendesse kõrgustesse, millega me oleme harjunud.
On ütlematagi selge, et Saksamaa ja EL olid sunnitud leidma alternatiivseid ja palju kallimaid energiapakkujaid. Üks neist pakkujatest oli USA, kes müüs Euroopale oma gaasi astronoomiliste hindadega, mis on viinud selleni, et Saksamaa ja teised riigid süüdistasid USA-d selles, et viimane kasutas Ukraina sõda kasu teenimiseks, muutes Euroopa küüniliselt oma gaasist sõltuvaks. Kuid USA roll Saksamaa energiakriisis on märksa ulatuslikum kui pelgalt sakslaste paljaks koorimine. USA mitte üksnes ei soovinud hävitada Saksamaa energiasuhteid Venemaaga, vaid USA on olnud ka ise olulisel määral süüdi selle sõja põhjustamises, mis on Saksamaa tänasesse kriisi paisanud. Lubage mul selgitada.
Kuna Saksamaa on Euroopa suurim majandus, siis kannatab Saksamaa langusest kogu Euroopa ja kahju kandub ajapikku üle kogu kontinendi.
Cyrus Janssen
Kuidas NATO põhjustas Saksamaa energiakriisi
Sõltumata sellest, mida te arvate Venemaa sissetungist Ukrainasse, on vaieldamatu, et selle põhjustas olulisel määral NATO aastakümneid kestnud laienemine itta, eelkõige aga liidu võimalik laienemine Ukrainasse. Venemaa tajub NATO laienemist enda suunas eksistentsiaalse ohuna ja Kreml on selgelt väljendanud, et laienemine kuni Venemaa piirideni on punane joon, mida ei lubata ületada.
Sellest hoolimata on USA ja Washingtoni liitlased alati tervitanud ja isegi julgustanud laienemist – suhtumine, mida tavaliselt nimetatakse NATO “avatud uste” poliitikaks. Alates Nõukogude Liidu lagunemisest on NATO piirid Venemaa piiridele üha lähemale ja lähemale jõudnud ja seda hoolimata Venemaa lakkamatutest protestidest.
USA müüs Euroopale oma gaasi astronoomiliste hindadega, mis on viinud selleni, et Saksamaa ja teised riigid süüdistasid USA-d selles, et viimane kasutas Ukraina sõda kasu teenimiseks, muutes Euroopa küüniliselt oma gaasist sõltuvaks.
Cyrus Janssen
Näiteid saab siinkohal tuua lõputult. Võtame näiteks 1997. aasta, mil Venemaa president Boriss Jeltsin püüdis saada USA presidendilt Clintonilt garantiid, et NATO ei võta oma ühendusse ühtegi endist Nõukogude liiduvabariiki. Clinton keeldus seda julgeolekugarantiid Moskvale pakkumast.
NATO esimene peasekretär lord Hastings Isme lausus kuulsad sõnad, et NATO kogu eesmärk seisneb selles, et hoida ameeriklased “sees”, sakslased “maas” ja venelased “väljas”.
Venemaa üldist suhtumist NATO-sse ja selle laienemisse on ehk kõige raevukamalt väljendanud Vene president Vladimir Putin, kes lausus möödunud aasta detsembris peetud pressikonverentsil: “Te lubasite meile 1990-ndatel, et NATO ei liigu sentimeetritki ida poole. Te petsite meid häbematult.”
Tegelikult on Saksamaa võimuringkonnad ise nendeks, kes Ameerika Ühendriikidega ühte sammu käies on olnud Venemaaga energiasidemete katkestamise suurimate toetajate seas.
NATO esimene peasekretär lord Hastings Isme lausus kuulsad sõnad, et NATO kogu eesmärk seisneb selles, et hoida ameeriklased “sees”, sakslased “maas” ja venelased “väljas”.
Cyrus Janssen
Kuigi loendamatud eksperdid hoiatasid, et Venemaa tarnete likvideerimine viib Saksamaa majanduse ja tööstuse hävinguni, teatas Saksamaa, et peab ajama äri üksnes nende riikidega, mis on demokraatlikud ja jagavad meie ülevaid väärtusi, erinevalt kõikvõimalikest autoritaarsetest diktaatoritest. Seejärel jätkas Saksa valitsus pallide tagumist oma väravasse, liitudes ühe sanktsioonipaketiga teise järel – poliitika, mis viis Saksamaa peamise energiavarustuse allika kaotamiseni. Saksa seadusloojad otsustasid üleolevalt sulgeda ka riigi kolm viimast tuumaelektrijaama – ning seda mitte seetõttu, et need ei oleks enam töökorras, vaid pigem pikaajalise viha tõttu tuumaenergia suhtes.
See süvendas ootuspäraselt energiakriisi veelgi. Lõppkokkuvõttes Saksamaa praktiliselt kerjas teistelt riikidelt maagaasi, makstes selle eest nüüd varasemast palju kõrgemat hinda. On kummastav, et Saksamaa sanktsioneerib ja ärritab asjatult oma peamist energiatarnijat, kes tarnib 55% tema gaasist, ning hoiab samal ajal nii vankumatult kinni ideoloogiast, et seab äri ajamise sarnaste vaadetega riikidega prioriteediks, selle asemel, et hoida oma kodanikke talvel surnuks külmumast.
On väga ebatõenäoline, et Saksamaa valitsus muudaks oma kurssi ja pakuks süsteemse energiakriisi lahendamiseks tõelisi lahendusi. Saksamaa tööstuse katusorganisatsiooni BDI juht Siegrfried Russwurm tõdes, et Saksamaa valitsus “vaidleb lõputult ja peaaegu dogmaatiliselt pseudoprobleemide üle, selle asemel, et jõuda ühiselt lahenduste ja faktiliste argumentide diskursuseni. See on toonud kaasa ebakindluse nii ettevõtete kui ka kodanike seas.”
Miks Saksamaa sõjalised kulutused on raha raiskamine
Viimaseks kiirendavad Saksamaa langust ka hüppeliselt kasvanud sõjalised kulutused. Viimase kümne aasta jooksul on Saksamaa Greenpeace’i tellitud aruande kohaselt suurendanud oma sõjalisi kulutusi 42% võrra, kuid arvestades riigi majanduslikku reaalsust ja tööstuse kokkuvarisemist ei ole Saksamaal tegelikkuses võimalik neid kulutusi enam katta. Greenpeace’i aruandes rõhutatakse, et peaaegu ükskõik kus mujal sektoris tehtud kulutused annaks majanduskasvu ja töökohtade loomise mõttes Saksamaale parema resultaadi, ent seda ei ole juhtumas, kuna Ameerika Ühendriikide huvid dikteerivad vastupidist kurssi.
Saksamaa suurenenud sõjaliste kulutuste peamine põhjus on olnud sõda Ukrainas, milles, nagu ma selgitasin, on USA olulisel määral süüdi, kuid kulutuste suurendamise taga on osaliselt ka USA hiljutine ebastabiilne poliitika NATO suhtes Trumpi administratsiooni ajal.
President Trump on ähvardanud korduvalt alliansist välja astuda ja NATO 2018. aasta tippkohtumisel Brüsselis oleks ta seda tegelikult peaaegu teinudki. Trump on alati pidanud NATO-t Ameerika ressursside äravoolu kanaliks Euroopa priileivasööjate kätte ning veebruaris läks ekspresident isegi nii kaugele, et lausus, et julgustaks Venemaad NATO Euroopa liitlasi ründama, kui nood ei täida NATO poolt ettenähtud sõjaliste kulutuste eesmärke. Saksamaa on sellest eesmärgist aastaid järjekindlalt maha jäänud ja on nüüd sisuliselt hirmutatud oma sõjalisi kulutusi suurendama, sest Saksamaa ja EL kardavad, et USA kaitsele ei saa pikemas perspektiivis enam loota.
Ülaltoodut silmas pidades on selge, et USA täidab keskset rolli Saksamaa tänase šokeeriva majandusliku ja tööstusliku allakäigu põhjustajana. Selleks et olukorrast väljuda, peab Saksamaa teadvustama endale antud reaalsust illusioonideta ning tegema seda väljaspool ideoloogilisi sisendusi Lääne ainuvõimalikust moraalsest ülimuslikkusest.
Adrian Bachmanni kommentaar:
Ülevaade Saksamaa II maailmasõja järgsest geopoliitilisest realiteedist on kõige ehedamalt kokku võetud Saksa Liitvabariigi endise sõjaväe vastuluure ülema poolt kirjutatud raamatus “Saksa kaart – eriteenistuste varjatud mängud” ( Die deutsche Karte: Das verdeckte Spiel der geheimen Dienste).
Teose autor, II maailmasõja veteranist kindralmajor Gerd-Helmut Komossa (1924-2018) teenis Saksa sõjaväe vastuluure ülemana külma sõja haripunktil aastatel 1977-1980.
2007. aastal avaldatud raamatus kirjeldab endine Saksa luureülem üksikasjalikult, kuidas Saksamaa allkirjastas 1949. aasta 21. mail avalikkuse eest salastatud leppe, mis kätkeb endas ridamisi punkte, mis teevad Saksamaast faktiliselt Ameerika Ühendriikide poolt kontrollitud riigi.
2007. aastal avaldatud raamatus kirjeldab endine Saksa luureülem üksikasjalikult, kuidas Saksamaa allkirjastas 1949. aasta 21. mail avalikkuse eest salastatud leppe, mis kätkeb endas ridamisi punkte, mis teevad Saksamaast faktiliselt Ameerika Ühendriikide poolt kontrollitud riigi.
Adrian Bachmann
“Saksa kaart” on teos, mis pakub sarnaselt USA presidentide endise julgeolekunõuniku Zbigniew Brzesinski sulest ilmunud “Suure Malelauaga” haruldast ja väärtuslikku pilguheitu maailma geopoliitika telgitagustesse, pärast mida mõjuvad massimeedias üllitatavad välispoliitilised uudised ja arvamuslood parimal juhul naiivselt ning halvemal juhul küünilise või intellektuaalselt solvavana.
Saksa endine luureülem kirjeldab, kuidas Washingtoni poolt kaaperdatud riik säilitab näiliselt suveräänsuse, ent muutub salastatud lepete alusel Ühendriikide geopoliitiliste huvide edendamise instrumendiks, muutudes sedasi sisuliselt virtuaalriigiks. Seda nii poliitiliselt, majanduslikult, militaarselt kui ka meedia ja kohaliku elanikkonna arusaamade manipuleerimise tähenduses.
Saksa endine luureülem kirjeldab, kuidas Washingtoni poolt kaaperdatud riik säilitab näiliselt suveräänsuse, ent muutub salastatud lepete alusel Ühendriikide geopoliitiliste huvide edendamise instrumendiks, muutudes sedasi sisuliselt virtuaalriigiks.
Adrian Bachmann
Komossa kirjeldab “Saksa kaardis”, kuidas Saksamaa meedia ja massikommunikatsiooni vahendid on II maailmasõja lõpust alates kontrollitud Ameerika Ühendriikide poolt. Lisaks suunab Washington Saksamaa poliitilist protsessi läbi võrgustiku, mis monitoorib ja juhib kõikide Saksa poliitiliste parteide tegevusi.
1949. aastal sõlmitud lepingu alusel on Saksamaa kohustatud võtma osa kõikidest NATO sõjalistest operatsioonidest ning seda sõltumata sellest, kas saksa elanikkond seda soovib või mitte.
Kuigi tööstusvõimsuse poolest on Saksamaa maailmas Hiina, USA ja Jaapani järel neljas riik, ei ole Berliin pärast II maailmasõda tegelikkuses majanduslikult (ega ammugi poliitiliselt või militaarselt) suveräänne.
Kuigi tööstusvõimsuse poolest on Saksamaa maailmas Hiina, USA ja Jaapani järel neljas riik, ei ole Berliin pärast II maailmasõda tegelikkuses majanduslikult (ega ammugi poliitiliselt või militaarselt) suveräänne.
Adrian Bachmann
Komossa väitel on Saksamaa sunnitud hoiustama oma riigi majanduse aluseks olevat monetaarkulda tänini Ameerika Ühendriikides.
Siinkohal olgu täpsustuseks lisatud, et Saksamaal on maailma ligi 200-st riigist USA järel suuruselt teised monetaarkulla varud. 3300 tonnini ulatuvad väärismetalli reservid ei ole aga pärast II maailmasõda sakslaste endi valduses, olles hoiustatud peamiselt Ameerika Ühendriikides, nagu seda on ka paljude teiste Euroopa riikide kullavarud.
Väga kõnekas episood leidis aset alles mõned aastad tagasi, kui Saksamaa väljendas möödunud kümnendil soovi osa oma monetaarkullast New Yorgist taas Saksamaale repatrieerida. Toona osutus ettevõtmine praktiliselt võimatuks väidetavate “logistiliste raskuste” tõttu. Ameerika Ühendriigid, mis on võimelised kõigest nädalatega liigutama sadade tuhandete tonnide viisi sõjavarustust üle planeedi, jäid väidetavalt hätta paarituhande tonni ehk mõnekümne soomustransportööri kaalu jagu monetaarkulla lennutamisega Frankfurti.
Nagu tavaks on saanud, ei esitanud “vaba ajakirjanduse” etalonidena välja käidud massimeedia väljaanded Saksa Liitvabariigi kulla USA-st tagasi toomise saaga kohta mitte ühtegi elementaarselt kriitilist küsimust. Ka toona vaikiti truualamlikult nagu Nord Streami gaasijuhtme õhku laskmise puhul, reetes uuriva ajakirjanduse aate momendil, mil kaalukeelel ei asetse rohkem ega vähem kui III maailmasõja puhkemine maailma kahe suurima tuumariigi vahel. Mõlemad asjaolud illustreerivad ilmekalt nii vaba meedia fiktsiooni kui ka Saksamaa ja Euroopa allutatust Washingtoni diktaadile.
Nagu tavaks on saanud, ei esitanud “vaba ajakirjanduse” etalonidena välja käidud massimeedia väljaanded Saksa Liitvabariigi kulla USA-st tagasi toomise saaga kohta mitte ühtegi elementaarselt kriitilist küsimust. Ka toona vaikiti truualamlikult nagu Nord Streami gaasijuhtme õhku laskmise puhul, reetes uuriva ajakirjanduse aate momendil, mil kaalukeelel ei asetse rohkem ega vähem kui III maailmasõja puhkemine maailma kahe suurima tuumariigi vahel.
Adrian Bachmann
Komossa elutöös kirjeldatud salajased subordinatsioonimehhanismid, mille alusel Washington on sisuliselt Saksamaa (ja enamike Euroopa riikide) suveräänsuse likvideerinud, on muutunud läbinähtavamaks kui kunagi varem. Euroopa teeb, mida Ameerika nõuab. Punkt.
Tänaseks on ühemõtteliselt selge, et Euroopa riikide poliitiline kaader on kaotanud rahvusvahelisel areenil igasuguse subjektsuse, olles valmis USA geopoliitiliste ambitsioonide nimel tooma ohvriks mitte üksnes riikliku suveräänsuse ja majandusliku heaolu, vaid isegi oma rahvaste ellu jäämise kui sellise. Isegi tuumasõda Euroopa sõjateatris tähendab ameeriklastele üksnes poolabstraktset geopoliitilist mängu teisel pool ookeani, mis võib minna maksma ehk iga tuhandenda ameeriklase elu, ent mis tähendab Euroopa rahvastele nende rahvuste eksistentsi lõppu.
Isegi tuumasõda Euroopa sõjateatris tähendab ameeriklastele üksnes poolabstraktset geopoliitilist mängu teisel pool ookeani, mis võib minna maksma ehk iga tuhandenda ameeriklase elu, ent mis tähendab Euroopa rahvastele nende rahvuste eksistentsi lõppu.
Adrian Bachmann
Samaväärselt erakordne kui Saksa endise luureülema poolt avaldatud raamatu hämmastav sisu oli aga asjaolu, et lakkamatult sõnavabadusest loenguid pidavate lääneriikide hulka kuuluva Saksamaa kirjastustest ei soovinud mitte ükski kiiresti bestselleriks saanud raamatu kirjastamist enda peale võtta. Komossa teos publitseeriti algselt hoopiski Austria kirjastaja poolt ning Saksamaa suurim raamatumüüja Dussmann keeldus Saksamaa poole sajandi kõige paljastavamat poliitilist magnum opus`t oma lettidel sootuks müümast.
Pärast “Saksa kaardi” avaldamist sattus 84-aastane Komossa meedia raevuka rünnaku alla, misjärel vana eruohvitser loobus täielikult intervjuude andmisest.
Nagu kõik maailmavõimu realiteetidest elementaarset arusaamist omavad inimesed teavad, on massimeedia poolt massidele serveeritud jutustused välispoliitikast, sõdadest ja kriisidest alati rohkema või vähema hoolikusega (kohati lausa väga lohakalt) maskeeritud kogum valesid või pooltõdesid, mille eesmärk ei ole valgustada kõiki teemasse puutuvaid olulisi fakte, argumente ja seoseid, vaid käivitada ja suunata masside meelsust võimule parajasti soovitud suunas.
Nagu kõik maailmavõimu realiteetidest elementaarset arusaamist omavad inimesed teavad, on massimeedia poolt massidele serveeritud jutustused välispoliitikast, sõdadest ja kriisidest alati rohkema või vähema hoolikusega (kohati lausa väga lohakalt) maskeeritud kogum valesid või pooltõdesid, mille eesmärk ei ole valgustada kõiki teemasse puutuvaid olulisi fakte, argumente ja seoseid, vaid käivitada ja suunata masside meelsust võimule parajasti soovitud suunas.
Adrian Bachmann
Sedasi luuakse “narratiivid”, mille jaatamine on autoritaarsetes riikides ametkondlikult ning totalitaarsetes riikides ühiskondlikult kohustuslik. Seda vähemasti senikaua, kuni narratiivi kätketud valed on praktiliste poliitikate täide viimise seisukohalt vajalikud.
“Narratiivid” loovad moraalse legitiimsuse surrogaadina omakorda “poliitilise konsensuse” ( sellest võib lähemalt lugeda Noam Chomsky teosest “Konsensuse tootmine – massimeedia poliitökonoomika” ). See, kas mastaapse mõjuga sise- või välispoliitiliste otsuste narratiivides punutud moraalne legitiimsus on reaalne, näiline, kahepalgeline või sootuks väljamõeldud, pole amoraalse inimtüübi seisukohast vähimalgi määral relevantne.
Ühtlasi pakuvad sellised “kohustuslikud valed” hiilgava võimaluse karjääriredelil edenemiseks kõikidele oportunistidele, kelle ekstraordinaarne ambitsioonikus ületab kordades nende moraalse sisu.
Vähem ambitsioonikatelt kodanikelt nõutakse kohustuslikele valedele kaasa aitamiseks üksnes keele hammaste taga hoidmise “miinimumprogrammi”, mis ei aita küll valede levikule aktiivselt kaasa, kuid ka ei paljasta neid. Kaassüülisus tagajärgedes lasub siiski kõigil, kes hävingule teed sillutavatele valedele vastu ei hakka. See on sedasi olnud kõikidel ajastutel.
Kui ühiskond imbub ajalooliselt saatuslikel hetkedel läbi “kohustuslikest valedest”, tehes seda totaalse küllastumise punktini, ootab alati ees sõda, revolutsioon, massihüsteeria, küüditamine, genotsiid või muu katastroofiline kataklüsm, mis rahva tervikuna hukatusse või vähemasti mitmed generatsioonid vaesusesse, viletsusse ja pagulusse paiskab.
Kui ühiskond imbub ajalooliselt saatuslikel hetkedel läbi “kohustuslikest valedest”, tehes seda totaalse küllastumise punktini, ootab alati ees sõda, revolutsioon, massihüsteeria, küüditamine, genotsiid või muu katastroofiline kataklüsm, mis rahva tervikuna hukatusse või vähemasti mitmed generatsioonid vaesusesse, viletsusse ja pagulusse paiskab.
Adrian Bachmann
Oleme tänaseks jõudnud taas kord sellise ajaloolise valiku koolmekohani nagu 1914. või 1939. aastal ning perspektiivid tunduvad hetkeseisuga olevat süngemad kui kunagi varem. Saatus, mis meid on suure tõenäosusega lähitulevikus tabamas, on mõistagi põhjustatud sellest, et nendest, kes asjade olemust teavad ja mõistavad, julgevad rääkida ehk üks tuhandest. Gerd-Helmut Komossa oli üks nendest meestest.
Makroskoop saab ilmuda üksnes oma lugejate ja kuulajate toel. Juhul kui ka Sina oled huvitatud Makroskoobi edasisest ilmumisest, saad teha selleks omale jõukohase annetuse käesoleva loo lõpus toodud rekvisiitidel. Tänan tähelepanu ja abi eest!
Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema missiooniks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistetavaks tegemine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil. Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse pangalingiga:
