Loo AUDIOVERSIOON on kuulatav lehekülje lõpus
Chas Freeman on Ameerika Ühendriikide staažikas diplomaat, endine USA suursaadik Saudi-Araabias aastatel 1989-1992. Freeman oli president Richard Nixoni tõlgiks 1972. aasta ametlikul visiidil Hiina Rahvavabariiki ning ta on töötanud mitmetel kõrgetel positsioonidel USA välis- ja kaitseministeeriumis ning Atlantic Council mõttekojas. Pärast riigiaparaadist erru minekut on Freeman olnud aktiivne ja võimukriitiline välispoliitika kommentaator, keskendudes peamiselt Lähis-Ida geopoliitikale ja USA aktsioonidele maailmas laiemalt.
Andrew Napolitanole antud intervjuus tõdeb USA endine suursaadik Saudi Araabias, et Ameerika Ühendriigid on Venezuela riigipea röövimisega asetanud ennast täielikult väljapoole rahvusvahelise õiguse baasnorme ning annulleerinud Washingtoni usaldusväärsuse diplomaatiliste läbirääkimiste ning rahvusvaheliste lepete osapoolena. Freemani hinnangul tähistab Ühendriikide lahkumine rahvusvahelise õiguse orbiidilt Läänemaailma 300 aastat kestnud õigusriikluse ideaali lõppu nii siseriiklikes võimuvahekordades kui rahvusvahelistes suhetes.
Andrew Napolitano: Milline oli Teie esmane mulje või reaktsioon, jälgides möödunud nädalavahetusel Venezuela pealinnas Caracases toimunud sündmusi?
Chas Freeman: Midagi positiivset mul sel teemal öelda ei ole. Ilmselgelt oli (Venezuela riigipea röövimise näol) tegemist Ameerika Ühendriikide põhiseaduse kõige jultunuma rikkumisega – USA siseriikliku jurisdiktsiooni kehtestamisega suveräänse välisriigi üle, mis on mõistagi ühemõtteliselt vastuolus rahvusvahelise õigusega. Viini konventsioon tagab suveräänile täieliku puutumatuse ning USA aktsioon kujutas endast ühemõtteliselt provotseerimata agressiooni, mille õigustamiseks kasutati mitu kuud kestnud ja väga hoolikalt korraldatud desinformatsioonikampaaniat, esitades arvukalt täiesti väljamõeldud ettekäändeid Venezuela ründamiseks.
USA aktsioon kujutas endast ühemõtteliselt provotseerimata agressiooni, mille õigustamiseks kasutati mitu kuud kestnud ja väga hoolikalt korraldatud desinformatsioonikampaaniat, esitades arvukalt täiesti väljamõeldud ettekäändeid Venezuela ründamiseks.
Chas Freeman
Märkimist väärib, et New Yorgis Venezuela presidendi Nicolás Maduro üle peetaval kohtuprotsessil loobuti väitest, nagu eksisteeriks mingi narkokartell nimega Cartel de los Soles ehk Päikesekartell, mis seisis kogu selle õiguskaitseoperatsioonina esitatud lavastuse keskmes. Sellist kartelli ei olnud reaalsuses olemas ja nüüd ei ole seda väljamõeldist ilmselt olemas ka kohtuprotsessi kontekstis.
Usun, et Ameerika Ühendriikide poolt Venezuelas korraldatu mõju ei piirdu ühe riigiga. Põhimõtteliselt oleme Gaza veretöö ja Iisraeli karistamatuse näitel juba näinud, et ühe riigi poolt astutud sammud, mis eiravad õigusriigi põhimõtteid välisriigis, võivad kaasa tuua vabaduse kaotuse ja õigusriigi põhimõtete kadumise kodumaal.
Venezuela suhtes korda saadetu tõstatab aga laiatähenduslikuma küsimuse: kui kongress presidendi administratsiooni suhtes midagi ette ei võta, miks me siis üldse vaevume seda seadusandlikku organit ülal pidama? Võib-olla peaksimegi tunnistama, et Ameerika Ühendriikides valitseb funktsionaalselt diktatuur, ja meil oleks aeg sellega leppida.
Venezuela suhtes korda saadetu tõstatab aga laiatähenduslikuma küsimuse: kui kongress presidendi administratsiooni suhtes midagi ette ei võta, miks me siis üldse vaevume seda seadusandlikku organit ülal pidama? Võib-olla peaksimegi tunnistama, et Ameerika Ühendriikides valitseb funktsionaalselt diktatuur, ja meil oleks aeg sellega leppida.
Chas Freeman
Sama põhimõte kehtib ka rahvusvahelise õiguse puhul. Kui põhiseadus kaotab oma tähtsuse, siis lakkab õigusriik siseriiklikult eksisteerimast. Ilmselt kaob see ka rahvusvahelisel tasandil, vähemalt Ameerika Ühendriikide puhul. Seega leian, et oleme täna tõesti tunnistajateks, kuidas lõppevad Lääne tsivilisatsiooni 300 aastat kestnud pingutused töötada välja reeglid riikidevahelise käitumise reguleerimiseks. Ainus, mis täna veel kehtib, on tugevama õigus. Enam pole vaja isegi teeselda oma tegudele juriidilise aluse otsimist. Ja seeläbi on loodud pretsedent.
Nimelt on Taani peaminister Mette Frederiksen väljendanud muret, et Ameerika Ühendriigid võtavad Taanilt, NATO liitlasriigilt, jõuga ära tema haldusalasse kuuluva Gröönimaa. Paistab, et inimesed on unustanud (1947. aastal mitmete Ameerika mandri riikide vahel sõlmitud ning NATO rajamisel eeskujuks olnud) Rio pakti, mis annaks Ladina-Ameerika riikidele õigusliku aluse vastata USA sissetungile Venezuelasse omapoolse käiguga. Frederiksen väidab, minu arvates üsna õigustatult, et kui Venezuelas aset leidnud pretsedenti kohaldatakse Gröönimaa suhtes, kukub NATO kokku ja me kaotame kogu ülesehitatud kollektiivse kaitse struktuuri.
Leian, et oleme täna tõesti tunnistajateks, kuidas lõppevad Lääne tsivilisatsiooni 300 aastat kestnud pingutused töötada välja reeglid riikidevahelise käitumise reguleerimiseks.
Chas Freeman
Andrew Napolitano: Kas täna usutakse rahvusvahelisel tasandil veel, et Ameerika Ühendriigid täidavad mingilgi määral oma kohustusi? Pean silmas, et rünnak ÜRO liikmesriigi vastu on ilmselge ÜRO põhikirja rikkumine, kusjuures ÜRO põhikirja ratifitseeris Ameerika Ühendriikide senat ja selle koostasid ameerika ametnikud Teise maailmasõja lõpus.
Chas Freeman: Ei, ma usun, et (Ameerika Ühendriigid) on tänaseks päevaks saavutanud reeturlikkuse ja kahepalgelisuse nadiiri, millest madalamale enam langeda ei ole võimalik. Meenutagem näiteks saadikuid, kes läkitati Washingtoni poolt Omaani pealinna Muscati, et pidada läbirääkimisi Iraaniga, kuid läbirääkimised olid mõeldud reeturliku pettemanöövrina, mille ainus eesmärk oli varjata juba ette korraldatud rünnakut Iraanile. Sama moodi käitus ka Ukraina, kes läkitas oma läbirääkijad Istanbuli, samas kui kogu läbirääkimiste etenduse mõte oli varjata operatsiooni Ämblikuvõrk (Spiderweb).
Ma usun, et (Ameerika Ühendriigid) on tänaseks päevaks saavutanud reeturlikkuse ja kahepalgelisuse nadiiri, millest madalamale enam langeda ei ole võimalik. Meenutagem näiteks saadikuid, kes läkitati Washingtoni poolt Omaani pealinna Muscati, et pidada läbirääkimisi Iraaniga, kuid läbirääkimised olid mõeldud reeturliku pettemanöövrina, mille ainus eesmärk oli varjata juba ette korraldatud rünnakut Iraanile.
Chas Freeman
Ameerika Ühendriikidele ei ole diplomaatiliste läbirääkimiste mõttes jäänud tänaseks alles raasugi usaldusväärsust. Huvitava detailina tasub märgata ka asjaolu, et USA peab oma rahvusvahelisi läbirääkimisi täielikult onupojapoliitika alusel, saates end esindama presidendi äripartneri Steven Witkoffi või väimehe Jared Kushneri, kellest kumbki pole pälvinud senati kinnitust, mis annaks neile õiguse esindada Ameerika Ühendriike. Seega tegutseb USA põhimõtteliselt absoluutselt väljaspool mistahes õiguslikku raamistikku.
Inimesed tõstatavad nüüd aga järjest rohkem küsimusi. Näiteks räägitakse Ameerika Ühendriikide julgeolekutagatisest Ukrainale ja küsitakse, millise volituse alusel saab USA president anda Ukrainale sellist julgeolekutagatist. Veelgi enam, miks peaks keegi võtma tõsiselt sellise presidendi pikaajalisi lubadusi, kes ilmselgelt ei pea oma eelkäija otsuseid enda jaoks siduvaks? Kuidas me saame eeldada, et järgmine president kõiki oma eelkäija lubadusi prügikasti ei viska? Seega võib öelda, et Ameerika Ühendriikides valitseb kaos.
Andrew Napolitano: Arvan, et Ameerika Ühendriike hakatakse nüüd käsitlema samamoodi nagu Iisraeli – kuritegeliku riigina, mis kasutab täiesti meelevaldselt jõudu oma eesmärkide saavutamiseks, pööramata sealjuures vähimatki tähelepanu oma eesmärkide moraalsusele ja seaduspärasusele.
Chas Freeman: Iisraellased otsustasid juba varakult, et nn õigussõda – s.o rahvusvaheline õigusriigi põhimõtete õõnestamine – on nende huvides, ja nad tulid lagedale terve rea rahvusvahelise õiguse rikkumistega, teatades, et kui me sellest puhtalt välja tuleme, siis kujuneb sellest pretsedent ja see tähendab omakorda, et õiguslik kord on õiguse rikkumise läbi de facto muutunud ja muutunud meie kasuks. Sedasi võtsid nad kasutusele ennetava sõja idee, mis tähendab põhimõtteliselt agressiooni kellegi vastu, keda te ei salli või kes teie arvates võib teile kunagi tulevikus mingit kahju tekitada. Ja see ongi sisuliselt sama, mida USA just Venezuelaga tegi.
Venezuela olukord ei ole õiguslikult kuigi erinev Ukraina omast. Venemaa sissetung Ukrainasse on ebaseaduslik, Ameerika Ühendriikide sissetung Venezuelasse on ebaseaduslik. Kuid Ukraina puhul said venelased vähemasti usutavalt väita, et nende vaatenurgast on tegemist tõsise riikliku julgeoleku ohuga – kuna venelased ei saa endale lubada, et nende suurima läänepoolse naabri pinnale paigutatakse Venemaa poole suunatud relvad.
Ameerika Ühendriigid kuulutasid toona muidugi, et Ukrainal on absoluutne õigus valida, kellega ta liitub ja kelle mõjusid ta järgib jne, ning Venemaal pole selles osas mingit sõnaõigust. Samas tõestas USA äsja, et nende sõnade näol ei olnud tegemist põhimõttega, millesse Washington ise oleks reaalselt uskunud, sest ilmselgelt ei ole Kuubale, Venezuelale, Nicaraguale ega ilmselt ka Gröönimaale ette nähtud vabadust valida, milliste riikidega nad rahvusvaheliselt koostööd eelistavad viljeleda. Tänaseks on ühemõtteliselt selge, et Ameerika Ühendriigid dikteerivad teistele riikidele nende siseasju samamoodi nagu venelased on otsustanud seda teha Ukrainas.
Adrian Bachmanni kommentaar:
Printsiipe jätkuvalt au sees hoidva vana kooli diplomaadina on Chas Freemani sisevaated maailmapoliitikas toimuvale värskendavalt ausameelsed, erinevalt persoonidest, kelle valmisolek rahvusvahelise õiguse normidele ning universaalsetele moraaliseadusele tähelepanu juhtida või need maha salata sõltuvad sellest, milline osapool neid rikub, mis omakorda tingib optimaalse käitumismustri oma karjääri säilitamiseks või edendamiseks. Nagu varemalt on korduvalt tõdetud – ainus põhjus, miks kurjus ja ülekohus saavad maailmas levida, peitub argades ja kaledates südameis, kellel puudub sisemine sundus tõe ja õigluse eest välja astuda, arvates need iseenese hüveolust vähemaks väärtuseks või sootuks väärtusetuks.
Printsiipe jätkuvalt au sees hoidva vana kooli diplomaadina on Chas Freemani sisevaated maailmapoliitikas toimuvale värskendavalt ausameelsed, erinevalt persoonidest, kelle valmisolek rahvusvahelise õiguse normidele ning universaalsetele moraaliseadusele tähelepanu juhtida või need maha salata sõltuvad sellest, milline osapool neid rikub, mis omakorda tingib optimaalse käitumismustri oma karjääri säilitamiseks või edendamiseks.
Adrian Bachmann
Ülaltoodut silmas pidades on tragikoomiliselt amüsantne jälgida Euroopa valitsusjuhtide reaktsioone Trumpi administratsiooni poolt järjekordselt toime pandud – järjekorras seitsmendale – kallaletungile suveräänsele riigile, mis sarnaselt Iisraeli sõjakuritegudega Gazas imekombel ei kvalifitseeru Euroopa valitsuste silmis rahvusvahelise õiguse ja ÜRO põhikirja ühemõttelise riivena. Sedasi toimides kuulutab Euroopa eliit järjekordselt avalikult välja oma moraalse pankroti, eelistades küünilist oportunismi elementaarsele printsipiaalsusele.
Makroskoop saab ilmuda üksnes oma lugejate ja kuulajate toel. Juhul kui ka Sina oled huvitatud Makroskoobi edasisest ilmumisest, saad teha selleks omale jõukohase annetuse käesoleva loo lõpus toodud rekvisiitidel. Tänan tähelepanu ja abi eest!
Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema missiooniks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistetavaks tegemine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil.
Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse pangalingiga:
SEOTUD LOOD:
