S. L. Kanthan
Loo AUDIOVERSIOON on kuulatav lehekülje lõpus
Maailm muutub kiiresti, kuid paljude inimeste jaoks – eriti Läänes – on aeg ometi justkui seisma jäänud või on nad ise takerdunud kajakambritesse ning reaalsuse suhtes immuunsed. See on sügavalt šokeeriv, üllatav ja samas ka silmi avav fenomen.
See on šokeeriv eelkõige seetõttu, et see toimub interneti olemasolust ja teabe rohkusest hoolimata. See on üllatav, sest kõige jõukamate ja muidu nutikamate riikide inimesed – sealhulgas need, kes leiutasid interneti ja väidavad, et nad hindavad sõnavabadust – ei ole üldsegi teadlikud sellest, mis nendega toimub, ega ole valmis keeruliseks tulevikuks. See on paljastav, sest see näitab, kuidas inimmeeled on sageli võimetud uusi fakte omaks võtma ja nendega kohanema.
Kõige jõukamate ja muidu nutikamate riikide inimesed – sealhulgas need, kes leiutasid interneti ja väidavad, et nad hindavad sõnavabadust – ei ole üldsegi teadlikud sellest, mis nendega toimub, ega ole valmis keeruliseks tulevikuks.
Viimase kahe aastakümne monumentaalne geopoliitiline sündmus on olnud Aasia ja eriti Hiina tõus. Kuid Lääne inimesed ei suuda ikka veel mõista seda tektoonilist nihet maailma majanduslikus raskuskeskmes. Ameerika, mis omab hegemoonina märkimisväärset kontrolli Euroopa ja paljude teiste riikide üle, elab jätkuvalt fantaasias nimega “Ma olen suurim!” Nagu allolev diagramm näitab, muudeti seda bravuuri järgmiselt: “Ma olen endiselt suurim … ja Hiina on kurjuse kehastus” pärast seda, kui Hiina ületas ostujõu pariteediga kalibreeritud SKP näitaja osas USA-d.
USA-Hiina SKP 1981–2022 ning prognoos 2023. aastaks (põhineb Maailmapangal/IMF-il)
Mis ameeriklaste ajusid sassi ajab?
Aasia tõus kui selline ei ole Lääne psüühikasse tegelikult jätkuvalt kohale jõudnud. 2030. aastaks edestab India SKP poolest nii Saksamaad kui Jaapanit. Ning Hiina ületab viimaks USA-d, tõustes maailma suurimaks majanduseks. Jättes välja midagi tõeliselt katastroofilist nagu tuumasõja, on see peaaegu paratamatu reaalsus.
Aasia tõus kui selline ei ole Lääne psüühikasse tegelikult jätkuvalt kohale jõudnud.
Vaatamata trendi ilmsusele ei suuda USA poliitikud, mõttekojad, meedia, sotsiaalmeedia mõjutajad ja ka enamik ameeriklasi lihtsate faktidega silmitsi seista. Selles segaduses leidub aga huvitavaid nüansse.
Mõned nutikad inimesed saavad aru küll, mis toimub, kuid nad ei saa sellest avalikult rääkida, sest nende töö nõuab ideoloogilisest “parteiliinist” kinnipidamist. Need on tee-ära-mõtle tankipoisid, teleliidrid, ajakirjanikud ja poliitikud. Pealegi on atmosfäär tänaseks muutunud sedavõrd mürgiseks, et igaüht Ameerikas, kes ütleb Hiina kohta midagi veidigi positiivset, rünnatakse tigedalt.
Mõned nutikad inimesed saavad aru küll, mis toimub, kuid nad ei saa sellest avalikult rääkida, sest nende töö nõuab ideoloogilisest “parteiliinist” kinnipidamist.
Mäletan üht New York Timesi artiklit viie aasta tagant pealkirjaga “Ameerika unistus on elus. Hiinas”. Sotsiaalmeedias märatsev rahvajõuk läks pärast artikli avaldamist hulluks, rünnates nii artikli autorit kui selle avaldanud väljaannet.
USA parempoolsed on tugevalt Hiina vastu, sest seal on ju “kommunism”. Kuid ma ei usu seda vabandust, sest need inimesed ei vahuta suud, kui nad nüüd Vietnamist (ikka kommunistlikust riigist) räägivad; ja nad ei hoolinud Hiina kommunismist, kui vabariiklastest presidendid Nixon, Reagan, Bush I ja Bush II Hiinale külje alla pugesid. Kogu 1990. ja 2000. aastate jooksul armastasid USA valged vabariiklased Walmarti selle “igapäevaselt madalate hindade” eest. Jah, Walmart, kus müüdava kauba enamik valmistati Hiinas. Sel ajal armastasid ameeriklased kommunistlikku Hiinat, mis oli lihtsalt ohutu koht odava tööjõu jaoks.
See, mis praegu USA-s toimub, on McCarthyism 2.0, kuid ajendatud keerukatest motiividest.
Üks põhjus, miks ameeriklased Hiina kõrvale heidavad, on, et Lääne liidrid on väga vanad. 70-ndates ja 80-ndates eluaastates inimeste jaoks – või Kissingeri puhul isegi 90-ndates eluaastates inimeste jaoks – on nende mälestus Hiinast seotud äärmise vaesusega. Need inimesed võisid Hiinat isegi mitu korda külastada. Sügavalt omandatud muljed ei muutu kergesti.
Ameerika ettevõtete juhid mõistavad täielikult Hiina edusamme. Lõppude lõpuks on nad paljudes valdkondades Hiina poolt jalaga saanud. Siin on mõned näited:
- Pärast seda, kui USA oli 100 aastat tootmises maailma #1, kaotas ta 2010. aastal tiitli Hiinale.
- Kaks aastat hiljem edestas Hiina USA-d kui maailma suurimat kaubandusriiki (kaubandus = eksport + import). Aastal 2022 oli Hiina kaubandus vapustav 7 triljonit dollarit! Hiina on nüüd #1 kaubanduspartner 140 riigile.
- Ja sellest ajast alates on olnud üks verstapost teise järel.
- Nüüd on rohkem Hiina kui Ameerika ettevõtteid Fortune 500 nimekirjas.
- TikTok edestab Facebooki, Instagrami ja YouTube’i.
- Hiina ettevõttest Shein on saanud maailma suurim kiirmoeettevõte ning see edestab turgu valitsevaid ettevõtteid nagu H&M, Zara ja Forever 21.
- Huawei ületas Apple’i 2018. aastal, saades #2 nutitelefonide müüjaks maailmas. Huawei edestas telekommunikatsiooni infrastruktuuris ka Nokiat ja Ericssoni ning neil oli rohkem 5G patente kui kellelgi teisel. Nüüd on üle 500 miljoni hiinlase 5G võrgus.
- BYD on nüüd maailma #1 elektriautode ettevõte, olles ületanud Tesla – kui lisada BEV ja PHEV. Puhta aku elektrisõidukite osas ületab BYD Tesla aasta või kahe pärast. Üldiselt on elektrisõidukite müük Hiinas umbes kaheksa korda suurem kui USA-s!
- Hiina on USA-st kaugel ees kõigis taastuvenergia sektorites: päikese-, tuule- ja hüdroenergias.
- Hiina edestas 2022. aastal Saksamaad, saades maailma suuruselt 2. autode eksportijaks.
- Hiina nutitelefonide tootjad – Xiaomi, Vivo, Oppo jne — omavad nüüd umbes 60% maailma turuosast.
- E-kaubanduses on Hiina kolm korda suurem kui USA. Ja mobiilimaksed on Hiinas meeletud 526 triljonit ¥ (82 triljonit dollarit) aastas. See on üle 100 korra rohkem USA maksetest.
- Tehisintellektis, autonoomses autojuhtimises, robootikas, kvantarvutuses, kosmosetehnoloogias ja paljudes teistes elutähtsates valdkondades on Hiina USA-le järele jõudnud. Hiina üliõpilased ja ettevõtted võidavad MIT ja IEEE korraldatud tehisintellekti võistlusi. (Siin on hämmastav video isesõitvast autost, mis navigeerib Shenzheni kaootilises liikluses.)
- Pooljuhtide osas kujundavad (kujundasid?) Hiina ettevõtted maailmatasemel kiipe, sealhulgas oma protsessorit, mälukiipe, GPU-d ja nii edasi.
- Patentides ja teaduslikes väljaannetes on Hiina juba aastaid olnud #1. Eelmisel aastal kulutas Hiina teadus- ja arendustegevusele 460 miljardit dollarit.
- 2020. aastal sai Hiinast maailma rikkaim riik, mille netoväärtus on 120 triljonit dollarit, ütleb McKinsey aruanne. See hinnang põhines kodumajapidamiste, ettevõtete ja valitsuse kombineeritud netoväärtusel. (Netoväärtus = varad miinus kohustused)
USA korporatsioonid ei suutnud aga tunnistada, et nad on maha jäänud. Seetõttu lõid nad narratiivid “Hiina varastas meie IP” ja/või “Hiina on julgeolekuoht” ning kehtestasid sanktsioonid rohkem kui 500-le Hiina tehnoloogiaettevõttele.
Kui te ei saa neid võita, keelake nad!
Tõelisel vabal turul ületaks Hiina kergesti USA-d. Isegi kui Hiina ei vasta (veel) USA loovuse tasemele, võidavad nad raske töö ja puhta arvukusega.
Valge hierarhia allosas on sinikraed ameeriklased, kes on vihased globaliseerumise pärast, mis saatis nende töökohad Hiinasse. Need inimesed ei kannata Hiinast midagi positiivset kuulda. Sotsiaalmeedias lakuvad nad oma haavu, öeldes üksteisele, et Hiina teeb lihtsalt odavat s***a ja ilma Ameerika tarbijateta läheb Hiina pankrotti.
Muidugi on teine tegur rassism, sama ameerikalik kui õunakook. Minge ajas tagasi ja lugege Hiina välistamise seaduse kohta USA-s 19. sajandil ning kogete déjà vu`d. Californias ja teistes osariikides tulid valged ameeriklased korduvalt välja šokeerivate seadustega Hiina sisserändajate diskrimineerimiseks. Ja sama laul, mida me nüüd kuuleme, kostis ka siis – sealhulgas: “Hiinlased varastavad meie töökohti.” Seda muidugi pärast seda, kui hiinlased tegid kõik raskemad tööd, mida valged teha ei tahtnud – nagu kulla kaevandamine ja transkontinentaalse raudtee ehitamine läbi mägede.
Tuntavat rassismi võite näha USA sotsiaalmeedias, sh Twitteris, Facebookis, Redditis jne, kus ameeriklased levitavad Hiina-vastaseid libauudiseid. Neile meeldib ja nad hääletavad kõige poolt, mis on Hiina suhtes negatiivne; ja kõike, mis on Hiina suhtes veidigi positiivne, peetakse propagandaks. YouTube’is saavad “Hiina kokkuvarisemise” videod alati tuhandeid üles tõstetud pöidlaid. See hullunud keskkond loob tagasisidesilmuse ja õhukindlad kajakambrid. Seega, kui räägite ühe inimesega, olete rääkinud 100 miljoni ameeriklasega, kuna neil kõigil on samad kõnepunktid.
Need zombiinimesed on täis vastuolusid. Näiteks kui Hiina majandus hakkab kokku varisema, siis kuidas saab see olla ohuks teistele? Miks on USA/EL nimetanud Hiinat “strateegiliseks rivaaliks” ja “ohuks”? Miks loovad Ameerika Ühendriigid sellise liidu nagu QUAD ja AUKUS, et võidelda Hiina vastu, riigi vastu, mis on väidetavalt kokkuvarisemise äärel?
Kui Hiina ei suuda luua ühtegi head toodet, siis miks kehtestab USA sanktsioonid Hiina tehnoloogiaettevõtetele? Kui Hiina tooted on nii kohutavad, siis miks sundis USA Euroopat mitte ostma Huawei 5G infrastruktuuri?
Kui Hiina on puruvaene, siis kuidas saab Hiina kõrgem keskklass osta rohkem Porschesid, BMW-sid ja Mercedes-Benze kui ameeriklased? Miks ihaldavad Ameerika ja Euroopa investeerimisfirmad Hiina 20 triljoni dollari suurust eravarahalduse turgu?
Kuidas saab Credit Suisse’i rikkuse aruanne öelda, et maailma rikkaimate inimeste top 10% hulgas on rohkem hiinlasi kui ameeriklasi? Muide, see on nii olnud alates 2018. aastast.
Kui Hiina on nii düstoopiline, siis kuidas külastas 2019. aastal USA-d ja Euroopat 10 miljonit Hiina turisti, kuid ometi naasid nad kõik koju?
Nende inimestega ei tööta mingi hulk loogikat, statistikat ega graafikuid.
Ameerika ja valgete ülemvõim on üsna sügavalt juurdunud. Näiteks on kümneid tuhandeid ameeriklasi, kes elavad ja töötavad Hiinas. Muidugi ei nimeta nad end sisserändajateks. Nad on emigrandid! Need inimesed hängivad Ameerika baarides Shanghais ja Pekingis, ei õpi kunagi hiina keelt ega hinda sealset kultuuri. Kui nad kasutavad VPN-i sotsiaalmeediasse tulekuks, norivad nad Hiina kallal.
Imperialism ei saa aktsepteerida teisi võrdsetena.
Muide, see toimib akadeemikute ja meedia puhul kogu Läänes. Kõik “Hiina uuringud” USA-s, Suurbritannias jne on jultunult Hiina- ja HKP-vastane tegevuskava. Ja “Hiina jälgijaid” uuritakse hoolikalt, veendumaks, et nad on vaenulikud kõige hiinapärase suhtes. 99% neist ekspertidest ei oska tegelikult hiina keelt rääkida ega kirjutada.
Mida vähem te riigi kohta teate, seda parem on teie propaganda.
Afroameeriklasest koomik Chris Rock rääkis, kuidas ta kannab 1000-dollarilist ülikonda, kuid New Yorgi taksojuhid ei peatu tema juures! See sarnaneb ameeriklastega, kes elavad Indiana või Arkansase jubedates linnades ja räägivad sellest, kuidas Hiina on vaene, kommunistlik või mida iganes.
Muidugi orkestreerivad kogu seda hullust Ameerika oligarhid. Lääne püramiidi tipus on pankurid ja Wall Streeti ülemad, kes on Hiina edu pärast äärmiselt mures. Hiinas istub valitsus finantsklassist kõrgemal – vastupidiselt Lääne süsteemile, kus poliitikud on korporatsioonide nukud. Seega on Hiina mudel Läänele olemuslikult ohtlik, isegi kui Hiina ei propageeri aktiivselt oma süsteemi.
Ameeriklased ei järgi litrit
Jäähokis on populaarne fraas: Järgige litrit. Sa tahad olla seal, kuhu litter liigub, mitte seal, kus litter praegu on. Sama kehtib ka geopoliitikas ja majanduses. USA eliit ei ole aga järjekindlalt suutnud litrit järgida.
1990. aastate lõpus lükkasid poliitilised planeerijad nagu Brzezinski ja kuulsad Hiina jälgijad nagu Gerald Segal Hiina potentsiaali idee tagasi ja väitsid, et see on äärmisel juhul lihtsalt piirkondlik võim.
Oma kuulsas 1999. aasta essees “Kas Hiina on oluline? ” lammutas Gerald Segal Hiina poliitilise ja majandusliku mudeli. Siin on mõned meeldejäävad laused:
- Parimal juhul on Hiina teise astme keskvõim.
- Tegelikult on Hiina väike turg, mis on maailmale suhteliselt väheoluline.
- Hiina moodustas 1997. aastal vaid 3% maailmakaubandusest. Peking on tõsiselt ülehinnatud jõud.
- Globaalse poliitilise jõu mõõtmine on keeruline, kuid Hiina mõju ja autoriteet on selgelt nõrgad.
Selline ülbus on põhjus, miks USA kutsus Hiina WTO-sse, ignoreeris Hiina tõusu ja veetis järgmised 18 aastat moslemiriike pommitades. Kui vaadata kogu peavoolumeediat viimase kahe aastakümne jooksul, siis Hiinat käsitledes oli peamine teema alati, et see on kokkuvarisemise äärel.
Ameeriklased võtsid pilgu litrilt. Kahjuks tegelevad nad isegi praegu sama propagandaga. Halvad harjumused surevad vaevaliselt. Eelmisel aastal tehti uuring – mis põhines öiste tulede satelliitvaatlustel! – ja väitis, et Hiina on aastakümneid oma SKP kasvu ülehinnanud.
Kuid reaalsus võidab Copiumi. Viimases IMF-i aruandes eeldatakse, et Hiina kasvab järgmise kahe aasta jooksul neli korda kiiremini kui USA. IMF ütles ka, et pool maailma majanduskasvust 2023. aastal tuleb vaid kahest riigist: Indiast ja Hiinast.
Siis on veel sellised trikimehed nagu Peter Zeihan, kelle sõnum on nagu rahustav opioid ärevale Ameerika meelele. Ameerika on endiselt suurim ja siin on 10 põhjust, miks Hiina varsti kokku variseb! Muide, demograafia või tööjõu vähenemine ei ole Hiina jaoks suur probleem. Tehisintellekt ja robotid muudavad Hiinat fundamentaalsel moel. (Siin on lühike Kai-Fu Lee kõne sel teemal.)
Pikaajaline trend
Riigid ja üksikisikud peavad pikaajalistele suundumustele selgelt otsa vaatama (järgmise 10-20 aasta jooksul). Kas kavatsete investeerida rohkem arenevatele turgudele või USA-sse? Kas teie lapsed hakkavad võõrkeelena õppima prantsuse või hiina keelt? Kas te toetate oma riigi sõdimist Venemaa vastu, arvates, et kogu maailm isoleerib Putini?
Vastused sõltuvad sellest, millist teavet te tarbite. Kas loete ainult Lääne peavoolumeediat? Kui jah, siis võite transformatiivsetest trendidest ilma jääda.
Ameerika ja Euroopa on taganemas; Hiina ja Aasia tõusevad. See on trend.
Hiina on tänu automatiseerimisele ja 4. tööstusrevolutsioonile jätkuvalt tootmise jõujaam, isegi kui paljud madala hinnaga tootmistöökohad viiakse mujale. India ja ASEAN-i riigid saavad sellest palju kasu. See on trend.
Hiina järgmine arenguetapp hõlmab ka finantsteenuseid. Shanghai ja Shenzhen haaravad turuosa New Yorgi ja Londoni käest. See on trend.
Jüaanist saab ülemaailmne valuuta. Araablased müüvad naftat jüaani eest. Saudi Araabia ja Iraan lõpetavad oma vastastikuse vaenutegevuse. Venemaa energia voolab Indiasse Kesk-Aasia ja Lähis-Ida kaudu. Aafrika kasv saab olema fenomenaalne. See on trend.
Kaubandus ja rahandus demokratiseeritakse. Toimuvad finantsuuendused, näiteks kaupadega tagatud valuutad – tere, BRICS+ – ja keskpankade digitaalsed valuutad. See maailmamajanduse de-dollariseerimine annab globaalse lõuna riikidele võimaluse kaubelda, kellega iganes nad tahavad, ilma et Ameerika sanktsioonid neid halvaksid. See on trend.
Ja minu prognoos: Hiina edestab 2030. aastaks USA-d. Kuigi SKP on vaid number, on see esilehe uudis igas ajalehes üle maailma. See sümboliseerib ja kuulutab tõeliselt multipolaarset maailma. See on trend.
Aita Makroskoobil edasi ilmuda
Hea külastaja… Tänan Sind, et oled meie lugejaks! Kuna Makroskoobi tegevuse jätkamine nõuab palju tööd ning väljaminekuid, sõltub portaali edasi püsimine oma lugejate toetusest, ilma milleta pole paraku ka Makroskoopi.
Kui soovid, et Makroskoop avaldaks ka edaspidi kaalukaid uudiseid, läbinägelikke analüüse ja mõtlemapanevaid arutelusid, siis saad sellele kaasa aidata, tehes pangas püsikande (või erakorralise suurema toetuse) portaali kontole:
ANNETUSE SAAJA: OÜ Nanoskoop
KONTO NUMBER: EE687700771007683571
SELGITUS: Makroskoobi annetus
Kuigi Makroskoobi lugejate majanduslikud võimalused on erinevad, on iga annetus portaali edasikestmise jaoks erakordselt oluline ning suure tänuga vastu võetud.
Aitäh!
