Loo AUDIOVERSIOON on kuulatav lehekülje lõpus
“Üksinda elamiseks peab olema kas loom või jumal, ütleb Aristoteles. Kuid ta jätab välja kolmanda variandi: peab olema mõlemat…”
Friedrich Nietzsche „Puuslikehämarus“ (Götzen-Dämmerung)
Meditsiiniajakirjas PLOS Medicine avaldatud 2010. aasta uuringu kohaselt kaasnevad kroonilise üksildusega samaväärsed terviseriskid nagu 15 sigareti suitsetamisega päevas. Kuigi meil on võime leevendada üksilduse kahjulikku mõju läbi sotsiaalsete sidemete tugevdamise, on igal ühel meist lisaks ka võime parandada oma võimet tunda üksi olemisest rõõmu ja leida iseenda seltskonnast kosutust. Tõde on see, et üksi olemine ei tähenda paratamatusena ka üksildust. Filosoof Henry David Thoreau tõdes üksinda Waldeni järve ääres veedetud aja kohta, et:
„Ma ei tunne siin end kunagi üksildasena… Ma pole veel leidnud seltskonda, mis oleks sama hea kaaslane kui üksindus.“
Henry David Thoreau “Walden”
Käesolevas loos uurime üksinduses peituvaid hüvesid ning vaatame lähemalt, miks üksindus ei ole tervisele kaugeltki nii kahjulik kui üksildus, soodustades tervise kahjustamise asemel hoopis karakteri arengut, luues tingimused võrreldamatuks vabaduseks, ravides paljusid vaimse tervise probleeme ning olles samas ka hädavajalik sügavama iseloomu kujundamiseks.
Üksindus ei ole tervisele kaugeltki nii kahjulik kui üksildus, soodustades tervise kahjustamise asemel hoopis karakteri arengut, luues tingimused võrreldamatuks vabaduseks, ravides paljusid vaimse tervise probleeme ning olles samas ka hädavajalik sügavama iseloomu kujundamiseks.
„Üksildus on üks asi, üksindus aga sootuks midagi muud: seda olete te nüüdseks õppinud!“
Friedrich Nietzsche “Nõnda kõneles Zarathustra: Raamat kõigile ja ei kellelegi” (Also sprach Zarathustra – Ein Buch für Alle und Keinen)
Oma raamatus “Üksindus: Filosoofiline kohtumine” (Solitude: A Philosophical Encounter) defineerib filosoof Philip Koch üksindust “järjepideva kogemusena, mida iseloomustab teistest inimestest tajudes, mõtetes, emotsioonides ja tegevustes eemaldumine … Üksindus on… lihtsalt kogemuslik maailm, kus teised inimesed puuduvad: sellest tingimusest piisab üksinduse jaoks, see tegur on omane kõigile üksindusekogemustele.”
Paljud ajaloo suurkujud jõudsid oma legendaarsetele positsioonidele tänu sellele, et nad kasutasid ära pikaajalise üksinduse pakutavaid eeliseid.
Paljud ajaloo suurkujud jõudsid oma legendaarsetele positsioonidele tänu sellele, et nad kasutasid ära pikaajalise üksinduse pakutavaid eeliseid. Jeesuse 40 päeva ja ööd kõrbes kuradiga maadeldes aitasid tal tõusta vaimsetesse kõrgustesse. Lao Tzu, Buddha ja Mooses kogesid üksinduses suurejoonelisi nägemusi, mis kujundasid nende edasist elu. Marcus Aurelius, Friedrich Nietzsche, Ralph Waldo Emerson, Albert Camus, Henry David Thoreau ja paljud teised filosoofid otsisid üksinduses pühapaika, kus arendada ühiskonna ruineerivast mõjust eemal olles oma iseloomu ja filosoofilisi arusaamu. Näiteks Nietzsche kirjutas, et:
„Kui ma olen ümbritsetud paljudest inimestest, siis elan ma samamoodi nagu paljud, ja ma ei mõtle nii, nagu ma tegelikult mõtlen; mõne aja pärast tundub alati, nagu tahaksid nad mind minu enda juurest pagendada ja minult hinge röövida… Siis vajan ma kõrbe, et jälle üllaks kasvada.“
Friedrich Nietzsche “Koidupuna: Mõtteid moraalist kui eelarvamusest” (Morgenröte: Gedanken über die moralischen Vorurteile)
Kui ma olen ümbritsetud paljudest inimestest, siis elan ma samamoodi nagu paljud, ja ma ei mõtle nii, nagu ma tegelikult mõtlen; mõne aja pärast tundub alati, nagu tahaksid nad mind minu enda juurest pagendada ja minult hinge röövida…
Friedrich Nietzsche
Admiral Richard Byrd veetis ühe talve üksi Antarktikas, kus ta talus jõhkrat külma, pikki öid pilkases pimeduses ja tema enda sõnadega „isolatsiooni, mida ükski võim maa peal ei suutnud vähemalt kuue kuu jooksul kaotada“. Kuid sellegipoolest andis see intensiivse üksinduse kogemus Byrdile üksilduse tunde asemel tema elu kõige transformatiivsema perioodi. Nagu Byrd selgitas oma raamatus “Üksi” (Alone):
“Jah, üksindus on suurem, kui ma eeldasin. Minu väärtustaju on muutumas ja paljud asjad, mis varem olid minu jaoks ebamäärased, näivad nüüd selguses kristalliseeruvat.”
Richard Byrd “Üksi” (Alone)
Kuid miks mõned inimesed löövad üksinduses õitsele, samas kui teised kannatavad üksilduse koorma all? Kokkuvõtlikult võib öelda, et üksildased inimesed ei ole tuttavad üksinduse voorustega või ei tea, kuidas neid ära kasutada. Eelkõige kuulub üksinduse vooruste sekka vabadus avastada, kes me oleme, ja seejärel kasvada selleks inimeseks. Või nagu filosoof Arthur Schopenhauer märkis:
“Inimene suudab olla tema ise ainult niikaua, kuni ta on üksinda; ja kui ta ei armasta üksindust, ei armasta ta ka vabadust, sest üksnes üksi olles on ta tõeliselt vaba… Piirangud on ühiskonnas alati kohal, nagu kaaslased, kellest ei ole võimalik lahti saada; ja proportsionaalselt inimese individuaalsuse suurusega on tal raske taluda ohvreid, mida igasugune suhtlemine teiste inimestega nõuab.”
Arthur Schopenhauer “Esseed ja aforismid” (Essays and Aphorisms)
Inimene suudab olla tema ise ainult niikaua, kuni ta on üksinda; ja kui ta ei armasta üksindust, ei armasta ta ka vabadust, sest üksnes üksi olles on ta tõeliselt vaba… Piirangud on ühiskonnas alati kohal, nagu kaaslased, kellest ei ole võimalik lahti saada; ja proportsionaalselt inimese individuaalsuse suurusega on tal raske taluda ohvreid, mida igasugune suhtlemine teiste inimestega nõuab.
Arthur Schopenhauer
Mõistmaks vabadust, mida üksindus meile pakub, võime lähemalt vaadelda ühiskondlike kohustustega kaasnevaid piiranguid. Sõbrad, perekond ja romantilised partnerid on hea elu olulised koostisosad, kuid samas esindavad nad ka nähtust, mida Philip Koch nimetas „nõudmiste struktuurideks“. Täpsemalt on need struktuurid „nõudmised, et neid kuulataks nende ootustele vastava huviga, et nende eest hoolitsetaks vastavalt nende tingimustele, et neile järgnetaks või neid juhitaks mööda rada nende endi tempos“. Lisaks piirab meie kogemust teiste inimeste emotsionaalne seisund. Kui teised on rõõmsameelsed, tõstab see ka meie meeleolu, kuid teiste halb tuju viib ka meie meeleolu sageli alla. Kummalgi juhul ei ole meie emotsionaalne seisund autonoomne, vaid sõltub meid ümbritsevatest inimestest. Või nagu R. D. Laing kirjutab:
“Teistel ei ole lõbus ja ka minul ei saa olla lõbus seni, kuni teistel on tusameel. Kui ma saan teiste meeleolu helgemaks muuta, siis saan minagi koos nendega rõõmutseda. Teiste inimeste rõõmsaks tegemine ei ole aga lõbu. See on raske töö.”
R. D. Laing “Sõlmed” (Knots)
Isegi võõrad inimesed piiravad meie kogemusi. Filosoof Jean-Paul Sartre soovitab meil kujutleda, et oleme üksi pargis. Me naudime oma kogemust puude, päikese ja lindudega – need eksisteerivad praegu vaid meie jaoks. Kuid siis istub meie vastas olevale pingile teine inimene. Me saame teadlikuks, et oleme nüüd kellegi teise teadvuses objekt ja see häirib meie idüllilist osadust meid ümbritseva keskkonnaga. Samamoodi kirjeldas psühholoog William James pettumust, mis tabab üksinda matkajat, kui ta märkab teist matkajat eemalt lähenemas. Ta tunneb end kohe eneseteadlikuma ja vähem vabana, vähem võimelisena lihtsalt olema. Just seda pidas Sartre silmas väitega „Põrgu on teised inimesed.“ Või nagu Sartre kirjutas:
„Ainuüksi Teise ilmumisega satun ma olukorda, kus ma pean enda kui objekti üle kohut mõistma, sest just objektina näin ma Teisele.“
Jean-Paul Sartre “Olemine ja olematus” (L’Être et le néant)
Üksinduses saame vabalt nautida oma ümbrust, ilma et meid häiriks teadmine, et oleme objekt kellegi teise tajuväljas.
Üksinduses kõik need piirangud puuduvad, sest üksindust iseloomustabki piirangute puudumine ja sotsiaalses suhtluses kättesaamatuks jääv vabaduse tase. Üksinduses saame vabalt nautida oma ümbrust, ilma et meid häiriks teadmine, et oleme objekt kellegi teise tajuväljas. Me oleme vabad tegema seda, mida ja millal me soovime. Me võime mõelda või tunda mida iganes ja järgneda oma kirgedele, ilma et muretseksime selle pärast, mida teised meist arvavad või kas me täidame nende ootusi või nõudmisi. “Vaba! Alguses tundub see kummastav, et keegi ei piira sind ühestki küljest” (Philip Koch “Üksindus: Filosoofiline kohtumine”). Inglise filosoof William Hazlittil oli kombeks võtta üksi ette pikki jalutuskäike lihtsalt selleks, et nautida üksinduse vabadust, ja nagu ta märkis:
“[Üksinda läbitud] teekonna hing on vabadus, täiuslik vabadus, mõelda, tunda, teha just nii, nagu meeldib. . . Mulle meeldib kordki kõike oma tahtmise järgi teha; ja see on miskit, mis on võimatu, kui sa ei ole üksi.”
William Hazlitt “Esseid inimestest ja kommetest” (Table Talk. Essays on Men and Manners)
Või nagu Philip Koch täheldas:
„Thoreau märkis: “Ma lähen ja tulen looduses vastavalt oma volile ja ma teen seda kummalise vabaduse saatel.” See on tõepoolest sedasi. Kuid miks? Ilmselge vastus on põgenemine sotsiaalse kontrolli eest, mis reguleerib kogu inimestevahelist suhtlust: üksinduses võid sa igal ajal karjuda „Tulekahju!“ ja sa võid seda teha ihualasti… Kindlasti väljendab liikumisvabadus universaalselt üksinduse vaimset vabadust, kus meie vaim rändab või eksleb või hüppab või lendab.”
Philip Koch “Üksindus: Filosoofiline kohtumine”
Enese avamine oma emotsioonidele, mõtetele, soovidele ja sisemistele kujutelmadele lubab meil kohtuda meie endi isiksuse selliste aspektidega, mille me teistega koos olles sotsiaalsete maskide alla peidame. Kuid üksinduses saame nendest maskidest vabaneda, sest ei ole kedagi, keda kuulata või kellele vastata, peale meie endi südametunnistuse hääle.
Üksinduse vabadus omab väärtust iseeneses, kuid see on abiks ka eneseavastamise ja isikliku arengu tööriistana. Sest kui me oleme üksi, ilma meie kogemust raamivate sotsiaalsete piiranguteta, saame tegeleda sellega, mida Philip Koch nimetas „häälestumiseks iseendale“. Või nagu ta selgitas:
„…häälestumist iseendale iseloomustab kõige paremini kujutlus vabalt voolamisest, mõtete, soovide ja emotsioonide voolamisest [teadvusse] ilma tsensuuri või juhtimise tundeta, koos vabalt tagasi voolava juurdepääsuga nende päritolu suunas.“
Philip Koch “Üksindus: Filosoofiline kohtumine”
Enese avamine oma emotsioonidele, mõtetele, soovidele ja sisemistele kujutelmadele lubab meil kohtuda meie endi isiksuse selliste aspektidega, mille me teistega koos olles sotsiaalsete maskide alla peidame. Kuid üksinduses saame nendest maskidest vabaneda, sest ei ole kedagi, keda kuulata või kellele vastata, peale meie endi südametunnistuse hääle. Pärast pikaajalist keerulist suhet veetis kirjanik May Sarton tükk aega täielikus üksinduses ja nagu ta kirjutas oma teoses „Ühe üksinduse päevaraamat“ (Journal of a Solitude):
„Hakkan nüüd aimama tagasipöördumist mingi sügava mina juurde, mis on pikka aega olnud toimida saamiseks teistes liiga neeldunud ja liiga räsitud.“
May Sarton, „Ühe üksinduse päevaraamat“ (Journal of a Solitude)
Või nagu ameerika filosoof Thomas Merton kirjutas oma teoses „Vaikne elu“:
„Kõik inimesed ei ole kutsutud erakueluks, kuid kõik inimesed vajavad oma elus piisavalt vaikust ja üksindust, et vähemalt aeg-ajalt kuulda oma tõelise mina sügavat sisemist häält. Kui seda sisemist häält ei kuulda…, siis on elu alati õnnetu ja kurnav… Kui inimene on pidevalt pagendatud omaenda kodust, eraldatud oma vaimsest üksindusest, lakkab ta olemast tõeline inimene. Ta ei ela enam inimesena.”
Thomas Merton, “Vaikne elu” (The Silent Life)
Kõik inimesed ei ole kutsutud erakueluks, kuid kõik inimesed vajavad oma elus piisavalt vaikust ja üksindust, et vähemalt aeg-ajalt kuulda oma tõelise mina sügavat sisemist häält.
Thomas Merton
Hääled, mida me üksinduses kuuleme, ei ole aga alati sugugi meeldivad. Mõnikord tähendab häälestumine iseendale, et taaselustame oma mineviku traumad ja laseme esile kerkida valusatel emotsioonidel, hirmudel ja ärevustel, mida oleme ühiskonna poolt pakutavatesse tähelepanu hajutavatesse tegevustesse sukeldudes vältinud.
„Sisemise häälestumise seisund ei ole alati rõõmus või rahulik… Mõnikord hõlmab see hävitava intensiivsusega konfliktide, raevude ja surelikkuse taju kogemist, mida oleme siiani püüdnud eitada… Igatsused, raevud, armukadedused, sõltuvused ja võõrandumised võib ohutult läbi elada, kui need isikud, kelle peale me neid valesti (või ohtlikult või rumalalt) valada võiksime, on eemal.“
Philip Koch “Üksindus: Filosoofiline kohtumine”
Kuigi üksinduses esilekerkivad konfliktid ja emotsioonid võivad põhjustada kannatusi, annab nende esilekerkimine meile võimaluse neile teadlikult vastu astuda. Ja kui me kasutame võimalust istuda vaikuses ja lasta oma ärevustel ja häirivatel emotsioonidel end üle ujutada, saame me neid ka läbi töötada, lahendada ja vabastada ning tervendada seeläbi kroonilisi vaimse tervise probleeme, mida nad tekitasid. Või nagu Albert Camus täheldas:
„Kui inimene on õppinud – ja mitte üksnes paberil – kuidas jääda üksi oma kannatustega, kuidas ületada oma põgenemissoovi, siis on tal jäänud elus vähe õppida.“
Albert Camus “Märkmeraamatud 1935-1951” (Notebooks 1935-1951)
Kui inimene on õppinud – ja mitte üksnes paberil – kuidas jääda üksi oma kannatustega, kuidas ületada oma põgenemissoovi, siis on tal jäänud elus vähe õppida.
Albert Camus
Üksinduse tervendav jõud ei ole liialdus. Jaapani arst Shoma Morita töötas välja zen-budismi põhimõtetele tugineva psühhoteraapia vormi, milles on loobutud terapeutilisest ja farmatseutilisest sekkumisest, pakkudes patsiendile nende asemel üksinduse keskkonda, kus ta on sunnitud silmitsi seisma kannatustega, mida ta on vältinud. Või nagu Ilsa Veith selgitab:
“Haiglasse saabudes peab neurootiline patsient… kuni nädal aega täielikku voodirežiimi järgima. Selle aja jooksul ei tohi ta kellegagi suhelda. Ta ei tohi lugeda ega kirjutada, suitsetada, helistada, raadiot kuulata ega televiisorit vaadata. Patsient jäetakse oma haigusega üksi, kuni tema ja ta haigus muutuvad üheks – ta peab oma haiguse täielikus üksinduses vastu võtma.”
Ilsa Veith “Eremiidid ja erakud” (Hermits and Recluses)
Enamikus mineviku kultuurides tunti üksinduse pakutavaid voorusi ning nii mõneski kultuuris hinnati üksindust kõrgemalt kui sotsiaalsust. Professor J. Ralph Audy täheldas Mehhiko Sierra Madre tarahumara indiaanlaste seas „peaaegu et üksinduse kultust“. Nagu ta selgitab:
Kultuuriliselt kindlaksmääratud üksi läbitavad otsirännakud on olnud tavapärased igas teadaolevas kultuuris läbi ajaloo… välja arvatud meie oma.
„Väike kuueaastane poiss võib võtta oma pinole-roa [pulbriks jahvatatud mais] ja kaduda koos lammastega nädalaks või kaheks, nägemata enne tagasitulekut ühtegi teist inimest… need indiaanlased on nii harjunud üksinda elama, et nad tunnevad piinlikkust ja kohmetust, kui neid kutsutakse teistega vestlema.“
J. Ralph Audy „Inimene kui üksildane loom“ (Man the Lonely Animal)
Isegi kultuurides, kus elati kogukondlikumalt, eraldusid inimesed pikemateks üksindusperioodideks teistest, et hõlbustada suuremaid elumuutusi. Näiteks moodustasid üksinda läbitud rännakud lahutamatu osa üleminekuriitustest, mille kaudu noorukist sai mees. Ühes üleminekuriituses viidi poiss eraldatud laagrisse kõrbes. Seal jäi ta üksi, mõnikord mitmeteks kuudeks. Kõik, mida ta ellujäämiseks vajas, valmistas või leidis ta ise. Ta pidas jahti, kogus toitu, kaitses end kiskjate eest ja seisis silmitsi hirmuga tundmatuse ja pimeduse ees. Ta häälestus iseendale, vaatas otsa oma üksindusele, ärevusele ja sõltuvusele, saavutas nende üle võidu ning muutis oma meeled taltsutamatust vaenlasest usaldusväärseks sõbraks. Ainult neid, kellel selline üksildane otsirännak edukalt õnnestus, pidas kogukond „tõelisteks meesteks“. Ja nagu James Hollis kirjutab:
„Rituaalne eraldatus tähistab sissejuhatust kesksele tõele, et ükskõik kui hõimupõhine meie sotsiaalne elu ka ei oleks, oleme oma teekonnal siiski üksi ja peame õppima, kuidas ammutada jõudu ja lohutust enda seest…. [poiss] kas õppis sõltuma oma mõistusest, julgusest ja relvadest, või ta hukkus.“
James Hollis “Saturni varju all” (Under Saturn’s Shadow)
Ükskõik kui hõimupõhine meie sotsiaalne elu ka ei oleks, oleme oma teekonnal siiski üksi ja peame õppima, kuidas ammutada jõudu ja lohutust enda seest….
James Hollis
Kultuuriliselt kindlaksmääratud üksi läbitavad otsirännakud on olnud tavapärased igas teadaolevas kultuuris läbi ajaloo… välja arvatud meie oma. See asjaolu annab märku meie ühiskonna sügavast vastumeelsusest üksinduse suhtes. Selle asemel, et tajuda üksindust väärtusliku kingitusena, näevad paljud selles midagi, mida tuleb taluda sotsiaalsete kohustuste või suhete vahepausil. Või mis veelgi hullem, üksindust nähakse kui midagi, millest tuleb kõrvale hiilida. Kui teised inimesed parajasti ei ümbritse meid, vahivad enamik meist ekraani, et juhtida tähelepanu kõrvale oma üksinduselt ja häältelt, mida me vaikuses kuulda võime. Võib-olla ongi meie kollektiivne põgenemine üksinduse eest põhjus, miks vaimuhaigustest ja nõrkusest on kujunenud uus norm. Sest nagu 17. sajandi filosoof Blaise Pascal märkis:
„Kõik inimkonna probleemid tulenevad inimese suutmatusest istuda üksinda vaikselt toas.“
Blaise Pascal “Mõtted” (Pensées)
Võib-olla ongi meie kollektiivne põgenemine üksinduse eest põhjus, miks vaimuhaigustest ja nõrkusest on kujunenud uus norm.
Adrian Bachmanni kommentaar:
Thomas Kempisest (keskaja teoloog ja filosoof) märkis kunagi tabavalt, et “niipalju kui ma olen läinud maailma inimeste sekka, olen ma rahva seast naastes tulnud tagasi vähema mehena.” Võimu juurde trüginud totalitaarse vaimulaadiga inimeste poolt ühest sõgedast sisendusest ja massihüsteeriast teise tormavad massid muudavad Kempise tõdemuse tänapäeval ilmselt veelgi asjakohasemaks kui 600 aastat tagasi, mil see mõttetera sai esialgselt välja lausutud.
Niipalju kui ma olen läinud maailma inimeste sekka, olen ma rahva seast naastes tulnud tagasi vähema mehena.
Thomas Kempisest
Inimene on paratamatult sotsiaalne loom ning vajab ainelise elukvaliteedi tagamiseks ning oluliseks edendamiseks koosolu teiste ligimestega. Ometi on vähemasti siinkirjutaja veendunud, et täna rohkem kui kunagi varem peab paika Kierkegaardi poolt välja lausutud tõdemus, mille kohaselt parim arstim, mis võiks sõgedusse langenud maailmale päästet tuua, on… vaikus. Vaikus, mille eeltingimuseks on üksiolu ning kaine pilguga vaatamine ja hindamine, kuhu ühest afekti seisundist teise tormav maailm on jõudnud, milline on meie endi koht selles sõgeduses – kas oleme isegi sellest nakatunud – ning millisel viisil me saaksime sõgeda maailmaga suhestuda, et säilitada iseenese siirus, ausus ja kainemõistuslikkus.
Inimese loomusesse on sedasi kätketud kummaline paradoks – kuigi üksiolu universaalse printsiibina tähendaks tsivilisatsiooni hävinemist, on see sedasi seatud, et vastab tõele Nietzsche lausumine, mis pani tähele, et “hullumeelsus on indiviidides haruldane, ent massidele ja ajastutele on see mitte erandiks, vaid reegliks”. Sedasi ka tänapäeval.
Täna rohkem kui kunagi varem peab paika Kierkegaardi poolt välja lausutud tõdemus, mille kohaselt parim arstim, mis võiks sõgedusse langenud maailmale päästet tuua, on… vaikus.
Adrian Bachmann
Makroskoobi üheks peamiseks eesmärgiks on olnud pakkuda hullunud ning suuresti võimude enesehuvi maskeerimiseks loodud “kohustuslikest valedest” koosnevas inforuumis ausameelsuse ja kainemõistuslikkuse oaasi, mis kajastab ühiskonnas ja maailmas aset leidvat ilustamata kujul ning seda mitte valikuliselt moraalseid kategooriaid maha varjates, vaid alati nendele toetudes aset leidvat mõtestades. Seda vähemasti senikaua, kuni Makroskoobi lugejad seda missiooni oma toetamise vääriliseks arvavad.
Kes on huvitatud mõtisklustest teemal, kuidas hullunud maailmas hingerahu ja kainemõistuslikkus säilitada ilma sellele moraalselt kapituleerumata, see leiab täiendavat lugemist ja kuulamist käesoleva loo lõpus viidatud lugudes.
Makroskoobi üheks peamiseks eesmärgiks on olnud pakkuda hullunud ning suuresti võimude enesehuvi maskeerimiseks loodud “kohustuslikest valedest” koosnevas inforuumis ausameelsuse ja kainemõistuslikkuse oaasi, mis kajastab ühiskonnas ja maailmas aset leidvat ilustamata kujul ning seda mitte valikuliselt moraalseid kategooriaid maha varjates, vaid alati nendele toetudes aset leidvat mõtestades.
Adrian Bachmann
Makroskoop saab ilmuda üksnes oma lugejate ja kuulajate toel. Juhul kui ka Sina oled huvitatud Makroskoobi edasisest ilmumisest, saad teha selleks omale jõukohase annetuse käesoleva loo lõpus toodud rekvisiitidel. Tänan tähelepanu ja abi eest!
Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema missiooniks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistetavaks tegemine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil.
Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse pangalingiga:
SEOTUD LOOD:
