Loo AUDIOVERSIOON on kuulatav lehekülje lõpus
Ühendkuningriigi endine merelennuväe ülem Steve Jermy rääkis usutluses norra politoloogi Glenn Dieseniga, miks Ukrainal ei ole kunagi olnud mingisuguseid väljavaateid Venemaad lahinguväljal võita ning kuidas meedia kajastus Ukraina sõjast kujutab endast strateegilistest realiteetidest täielikult lahutatud väljamõeldist.
Glenn Diesen: Ma sooviksin Teie käest teada, mis on teie arvates Venemaa strateegia? Põhjus, miks ma Teie käest seda küsin, tuleneb asjaolust, et tänapäeval me polemiseerime Euroopas lõputult Putini isikust, ilma et eksisteeriks vähimatki süvenemist vastaspoole julgeoleku kaalutlustele ning sellest johtuvale strateegiale, mis on konkreetsete teguviiside aluspõhjuseks. Sedasi oleme me jõudnud olukorda, kus diskussiooni tase ei jõua sügavamale eklektilisest kogumist loosungitest, mis hõlmavad endas segast kompotti viidetest Hitlerile, territoriaalsetele ambitsioonidele, imperialistlikule DNA-le, ning mõistagi ei puudu siit ka lõputult tiražeeritud väljahõikumised Putini plaanist taastada Venemaa territoriaalne ulatus endiste Nõukogude Liidu liiduvabariikide territooriumi arvelt. Igasugune sisuline analüüs puudub, mis ei võimalda meil reaalselt lahti mõtestada parajasti Ukrainas käimas oleva sõja iseloomu, mis on viimaste aastate jooksul teinud läbi mitu muutust. Sellest tulenevalt olekski minu küsimus Teile, et kuidas Teie selgitaksite Venemaa eesmärke selles sõjas ning kuidas on Teie hinnangul Vene strateegia nende aastate jooksul muutunud?
Steve Jermy: Minu arusaam selle sõja olemusest tugineb suuresti minu enda uurimustele, millega ma tegin algust juba siis, kui teenisin Ühendkuningriigi relvajõududes. Olin juba toona šokeeritud, kuivõrd madala tasemega on sõjaväe mõtlemine strateegilisel tasandil. Ent Briti relvajõududes kogetud strateegilise mõtlemise väga madal tase tundub mulle tänaseks lausa kõrgpilotaažina võrreldes sellega, kuivõrd olematuks on muutunud suure pildi nägemise võime rahvusvahelistes suhetes diplomaatia tasandil. See on ka põhjuseks, miks ma oma raamatu kirjutasin.
Briti relvajõududes kogetud strateegilise mõtlemise väga madal tase tundub mulle tänaseks lausa kõrgpilotaažina võrreldes sellega, kuivõrd olematuks on muutunud suure pildi nägemise võime rahvusvahelistes suhetes diplomaatia tasandil.
Steve Jermy
Kui see sõda (2022. aasta veebruaris) algas, ei olnud mul sellega mingisugust vahetut kokkupuudet. Olin tegevteenistusest lahkunud ning töötasin siis erasektoris avamere naftapuurimise valdkonnas. Ent soovisin juba toona mõista, mis see võiks olla, mida Venemaa selles sõjas soovib saavutada, ning alustasin Philip Shorti sulest ilmunud suurepäraselt objektiivse Putini eluloo lugemisega. Seejärel aga kuulasin ära Oliver Stone’i poolt tehtud neli pikka intervjuud Putiniga. Olles esmase eeltöö teinud, sain koheselt aru, et tegemist on mehega, kellel on erakordselt vahe strateegiline mõtlemine.
Esimene asi, mis mulle selle sõja lahti mõtestamise puhul oli koheselt ilmne, oli asjaolu, et selle sõja aluspõhjus juurdub mõistagi Venemaa soovis tagada oma riigi ja rahva julgeolek. Tõsiasi, et Ukrainas aset leidva aluspõhjus peitub Venemaa soovis tagada oma julgeolek NATO vastu, on tegelikult olnud selge kõikidele Lääne strateegilistele mõtlejatele alates George Kennanist (kes oli USA külma sõja NSV Liidu “ohjamise” poliitika peamisi arhitekte), kes märkis juba 1990ndatel, et (NATO laiendamine Venemaa suunal) saab olema kõige katastroofilisem strateegiline viga ning ma usun, et tänaseks on kõigile arusaadav, et Kennani ennustus on täide läinud.
Sõja alguses ei olnud Venemaal kindlasti mingisugust soovi Ukrainat vallutada. … See sõda oleks võinud juba kohe alguses (2022. aasta kevadel) lõppeda, ent rahu sõlmimise võimalused lasti põhja (toonase Briti peaministri) Boris Johnsoni poolt, kes sööstis USA administratsiooni kannupoisina Kiievisse ning mahitas Zelenskit iga hinna eest sõda jätkama. Tegemist oli ühe suurima diplomaatilise avantüüriga 21. sajandil.
Steve Jermy
Mis puudutab Venemaa strateegiat Ukraina sõjas, siis see on miskit, mis on minu hinnangul nende nelja aasta jooksul pidevalt arenenud ning mida võiks jaotada viide erinevasse faasi.
Kõige esimene tähelepanek, mis on samuti ilmne, on asjaolu, et sõja alguses ei olnud Venemaal kindlasti mingisugust soovi Ukrainat vallutada. Antud asjaolu on enesestmõistetav igale militaarstrateegile, kuna 190 000 mehelise väega, kellest suure osa moodustasid Donbassi relvaüksuste liikmed, ei ole võimalik Iraagist märksa suuremat Ukrainat vallutada ega okupeerida. Oleks naiivne arvata, et Vene kindralstaap sellest ilmsest tõsiasjast toona aru ei saanud, mistõttu on ka loogiline järeldada, et sõja alguses kujutas sõjaline interventsioon endast peaasjalikult meedet survestada Ukrainat peagi alustatava diplomaatilise ofensiivi kontekstis.
Seega oli sissetungi alguses venelaste eesmärgiks tuua ukrainlased läbirääkimistelaua taha. See sõda oleks võinud juba kohe alguses (2022. aasta kevadel) lõppeda, ent rahu sõlmimise võimalused lasti põhja (toonase Briti peaministri) Boris Johnsoni poolt, kes sööstis USA administratsiooni kannupoisina Kiievisse ning mahitas Zelenskit iga hinna eest sõda jätkama. Tegemist oli ühe suurima diplomaatilise avantüüriga 21. sajandil. Pärast seda kui Zelenski oli saanud 2022. aasta kevadel (ÜK ja USA valitsuste poolt) juhised minna täiemahulisse sõtta, mõistsid ka venelased, et algselt diplomaatiliste läbirääkimiste survestamiseks mõeldud sissetungist saab täiemahuline sõda, kuna Ukraina taha koondub kogu NATO sõjaline tugi. Venelased mõistsid, et sellest tuleb täiemahuline sõda, mis ei olnud algselt nende taotluseks.
Sõja teine faas leidis aset 2022. aasta aprillist kuni septembrini ning see kujutas endast venelaste taktikalist tagasitõmbumist nn Surovikini liinile.
Steve Jermy
Sõja teine faas leidis aset 2022. aasta aprillist kuni septembrini ning see kujutas endast venelaste taktikalist tagasitõmbumist nn Surovikini liinile, mille eesmärk oli konsolideerida kontroll selle Donbassi osa üle, mis oli kaitstav selle vähese mehitatuse juures, mis venelaste käsutuses sõja alguses oli, alustades samas isikkooseisu värbamist sõjaks, mida nad algselt ei planeerinud, ent mille pikkuseks nad prognoosisid toona 30 kuud, kui mu mälu mind ei peta.
Sõja kolmas faas sai alguse umbes 2022. aasta oktoobris, mil venelased olid saanud valmis oma kaitseliini Donbassis, mis võimaldas koondada tähelepanu nii elavõju kui sõjatööstuskompleksi mobiliseerimisele. Sõja kolmandat faasi iseloomustas peamiselt brittide ja ameeriklaste poolt Kiievile peale surutud strateegia, mille käigus ukrainlased kaotasid kahe armee jagu mehi, joostes tulutult Vene kaitseliinide vastu ennast verest tühjaks. Ma kaldun arvama, et venelased ei osanud ise ka ette prognoosida, et Kiiev sedavõrd sõgedalt oma mehi surma on valmis saatma, ent kuna Moskva üheks eesmärgiks oli juba aastaid Ukraina demilitariseerimine, siis venelased istusid lihtsalt kaitses ja vaatasid, kuidas Kiiev oma armeel aadrit laseb. Oli selge, et ukrainlaste pealetungid olid enesetapjalikud, kuna neil polnud ilma õhuvägede abita mingisugust perspektiivi tungida läbi venelaste kaitseliinist, mis oli üsna läbitungimatuks tehtud.
Sõja kolmandat faasi iseloomustas peamiselt brittide ja ameeriklaste poolt Kiievile peale surutud strateegia, mille käigus ukrainlased kaotasid kahe armee jagu mehi, joostes tulutult Vene kaitseliinide vastu ennast verest tühjaks.
Steve Jermy
Sõja neljas faas sai aga alguse umbes 2023. aasta lõpus. Praegu käimasolevat sõja neljandat faasi iseloomustab venelaste taktika, mida ma nimetaksin “kurnamistaktikapõhiseks edenemiseks”. Selle eesmärk on liikuda vastast kurnavast kaitsetegevusest vaikselt vastast kurnava edasiliikumiseni, mille käigus asutakse aeglases tempos saavutama territooriumi hõivamist. Ma kahtlustan, et see on hetkel veel algses faasis ning keskendunud peamiselt Donbassi piirkonnale.
Tänaseks oleme jõudnud punkti, kus venelaste neljanda faasi kurnamistaktika on lasknud Ukraina armeel korralikult aadrit, viies selle samm-sammult lähemale kokkuvarisemisele. Prognoosin, et sõja viiendas etapis asuvad venelased välja kurnatud Ukraina armee nõrkust ekspluateerima ning kui sõjalise operatsiooni “demilitariseerimise” faas on läbi, asutakse realiseerima oma pikaajalisi eesmärke Ukrainas.
Praegu käimasolevat sõja neljandat faasi iseloomustab venelaste taktika, mida ma nimetaksin “kurnamistaktikapõhiseks edenemiseks”. Selle eesmärk on liikuda vastast kurnavast kaitsetegevusest vaikselt vastast kurnava edasiliikumiseni, mille käigus asutakse aeglases tempos saavutama territooriumi hõivamist. … Venelased ei soovi enda valdusesse kogu Ukrainat, vaid üksnes selle osa, mis tagab nende julgeolekuhuvid pikas perspektiivis.
Steve Jermy
Peamine küsimus on mõistagi, mis on Venemaa pikaajalised eesmärgid Ukrainas? Alustagem kõige olulisemast, milleks on asjaolu, et venelased ei soovi enda valdusesse kogu Ukrainat, vaid üksnes selle osa, mis tagab nende julgeolekuhuvid pikas perspektiivis. Usun, et venelastel on olemas nii minimalistlik kui maksimalistlik programm. Moskva minimalistlik programm on kirja pandud 12 ettepanekus, mille see on esitanud diplomaatiliste kõneluste eeltingimusena. Maksimalistlik programm näeb ilmselt ette kogu nn “Novorossija” territooriumi inkorporeerimist Venemaa alla, mille eesmärk on kõikide vene keelt kõnelevate territooriumite taasühendamine Vene emamaaga, mis on minu hinnangul Putini ultimatiivseks eesmärgiks.
Ukraina venekeelsete regioonide Venemaa alla liitmine annaks Moskvale üsnagi lihtsasti konsolideeritava territooriumi, kuna tegemist on nende Ukraina piirkondadega, mis niikuinii valisid 2014. aastal Venemaaga sõbralikke suhteid propageerivad poliitilised jõud. Antud plaani täitmine annaks Venemaale ka kontrolli Odessa ja Musta Mere (põhjaranniku) üle, mis omakorda neutraliseeriks selle piirkonna potentsiaalse platsdarmina Venemaa vastu.
Kõik, mida ma tänini näinud olen, kõneleb sellest, et Läänes ei eksisteeri mingisugust objektiivset strateegilist analüüsi, mis on tarvilik mis tahes sõjalise kampaania läbi viimiseks ning ennekõike tuvastamiseks, mis on sellise kampaania tagajärjed. Läänes puudub igasugune objektiivne strateegiline analüüs, mis on tänaseks asendatud täielikult nn “narratiiviga”. Ning selles peitub oluline erinevus Venemaa ja Lääne vahel – kui venelased tegutsevad Ukrainas strateegilistest realiteetidest lähtudes, siis Lääne eliit juhindub oma otsustes iseenese loodud poliitilistest narratiividest.
Läänes puudub igasugune objektiivne strateegiline analüüs, mis on tänaseks asendatud täielikult nn “narratiiviga”. Ning selles peitub oluline erinevus Venemaa ja Lääne vahel – kui venelased tegutsevad Ukrainas strateegilistest realiteetidest lähtudes, siis Lääne eliit juhindub oma otsustes iseenese loodud poliitilistest narratiividest.
Steve Jermy
Glenn Diesen: Vestlesin hiljuti endise CIA juhtiva luureohvitseriga, kes kinnitas ka omalt poolt teie resümeeringut, et Lääs on tänaseks jäänud iseenese loodud retoorika lõksu, mis korrutab monomaaniliselt, kuidas Ukrainas aset leidev kujutab endast Venemaa-poolset provotseerimata invasiooni eesmärgiga okupeerida kogu Ukraina. See on narratiiv, mida on lakkamatult korrutatud eesmärgiga mudida masside meelsust toetamaks sõjalist konfrontatsiooni Vene Föderatsiooni vastu.
Mul on veel täpsustav küsimus Odessa kohta, mis näib olevat nn “punaseks jooneks” eeskätt brittidele ja prantslastele ning mis on ka venelastele oluliseks territooriumiks, pidades silmas Transnistriat. Kuidas Teie näete Odessa küsimust tulevikus lahenevat? Kas Teie hinnangul on võimalik, et eurooplased on valmis minema Venemaaga sõtta Odessa nimel?
Steve Jermy: See on minu hinnangul igati loogiline, et venelased soovivad kontrolli mitte üksnes Odessa, vaid kogu seda ümbritseva territooriumi üle. Vähemasti selline oleks minu strateegiline kalkulatsioon, kui mina oleks venelaste olukorras.
Kokkupõrkes Vene armeega löödaks ilma õhuruumi kontrollita tegutsevad briti ja prantsuse maaväed venelaste poolt kiiresti pilbasteks. Ärgem unustagem, et Vene armee on hetkel maailmas kõige lahingvõimelisem, kuna see on hetkel hävitamas Ukraina maavägesid, mis on minu hinnangul maailmas võitlusvõimelt kohe teisel kohal.
Steve Jermy
See kujutaks endast nn “maksimalistliku” programmi täitmist. Mis puudutab brittide ja prantslaste valmisolekut Odessa nimel sõtta minna, siis minu hinnangul oleks see kolossaalne avantüür midagi sellist isegi üritada. Kokkupõrkes Vene armeega löödaks ilma õhuruumi kontrollita tegutsevad briti ja prantsuse maaväed venelaste poolt kiiresti pilbasteks. Ärgem unustagem, et Vene armee on hetkel maailmas kõige lahingvõimelisem, kuna see on hetkel hävitamas Ukraina maavägesid, mis on minu hinnangul maailmas võitlusvõimelt kohe teisel kohal.
Võtmeküsimus on siinkohal, kas britid ja prantslased oleksid valmis kandma tohutuid kaotusi elavjõus olukorras, kus nende populatsioonid ei ole vastavateks ohvriteks psühholoogiliselt häälestatud ning seda kõike olukorras, kus ohvriterohket sõda peetaks territooriumil, mis ei puutu üldse vahetult nende riikide enesekaitse teostamisse. Veelgi enam – ei ole absoluutselt mitte mingisuguseid fakte, mis viitaks sellele, et Venemaal on mingisugust ambitsiooni Euroopasse tungida – mitte miski, mida me võime venelaste tegevusest tuvastada, ei anna alust selliseks väiteks.
Esitagem endile kõige kainemõistuslikum küsimus… miks peaksid venelased tahtma Euroopasse tungida? Mis mõte sellel oleks? Euroopas pole mitte midagi, mida Venemaa hädasti vajab. Tegemist on autarkiliselt toimiva riigiga, millel on head suhted praktiliselt kõikide maailma regioonidega.
Steve Jermy
Esitagem endile kõige kainemõistuslikum küsimus… miks peaksid venelased tahtma Euroopasse tungida? Mis mõte sellel oleks? Euroopas pole mitte midagi, mida Venemaa hädasti vajab. Tegemist on autarkiliselt toimiva riigiga, millel on head suhted praktiliselt kõikide maailma regioonidega. Ning Ühendkuningriik ja Prantsusmaa on viimased riigid, mida Venemaa sooviks anastada – ainus viis, kuidas britid või prantslased Venemaaga sõjas eesliinil oleksid, oleks juhul kui nad ise sinna trügiksid.
Olen kindel, et niipea kui olukord eskaleerub punktini, kus suurte ohvrite kandmine muutub reaalseks perspektiiviks, tagurdavad Briti ja Prantsuse poliitikud ennast olukorrast välja ning aktsepteerivad Vene relvajõudude tohutu ülekaalu reaalsust, millesse nemad ei saa oma võrreldamatult väiksema militaarjõuga midagi parata.
Glenn Diesen: Kuidas Te hindade ukrainlaste praegust olukorda? Kas neil kunagi oli üldse võimalust venelasi võita?
Steve Jermy: Ukrainal ei olnud mitte kunagi mitte mingisugust väljavaadet sõda Venemaa vastu võita. Kirjutasin kolm kuud tagasi artikli, milles vaatasin sõjalise jõu fundamentaalseid alustalasid, mis on lõppastmes taandatavad kahele alusele – sõjalis-tööstuslik kapatsiteet ning energeetiline kapatsiteet seda tööstuslikku võimsust käitada. Ukrainal ei ole mitte kumbagi ressurssi küllaldaselt ning see vähene ressurss, mis neil on, on tänaseks oluliselt hävitatud venelaste lakkamatu pommituskampaania poolt.
Kirjutasin kolm kuud tagasi artikli, milles vaatasin sõjalise jõu fundamentaalseid alustalasid, mis on lõppastmes taandatavad kahele alusele – sõjalis-tööstuslik kapatsiteet ning energeetiline kapatsiteet seda tööstuslikku võimsust käitada.
Steve Jermy
Ka Euroopa ja USA tööstuslik-energeetiline kapatsiteet on reaalsuses piiratud, ent kui me vaatame Ukraina, Euroopa ja USA energeetilis-tööstuslikku kapatsiteeti sõjapidamiseks, siis nendest kolmest on tugevaimal positsioonil mõistagi Ühendriigid. Seevastu Venemaa energeetilised ressursid on küllaldased, et olla (ka sõja ajal) energeetika suureks eksportööriks ning see energeetika käitab nende sõjatööstusmasinat, mis suudab ainuüksi suurtükimürske toota enam kui kõik Lääneriigid kokku. Seega igasugune mõte, et Ukraina võiks selle sõja võita, oli mulle algusest peale läbinähtavalt vale.
Olen veendunud, et isegi kui Ukrainale lisanduks kogu NATO sõjaline kapatsiteet, siis sõjas Venemaa vastu me kaotaksime ikkagi ning põhjus, miks ma olen seda meelt, tuleneb asjaolust, et NATO-l ei ole enam neid võimekusi, mis meil eksisteerisid külma sõja lõpus.
Olen veendunud, et isegi kui Ukrainale lisanduks kogu NATO sõjaline kapatsiteet, siis sõjas Venemaa vastu me kaotaksime ikkagi ning põhjus, miks ma olen seda meelt, tuleneb asjaolust, et NATO-l ei ole enam neid võimekusi, mis meil eksisteerisid külma sõja lõpus.
Steve Jermy
Kui ma vaatan sõjapidamise sfääri, milles ma ise tegev olin, ehk täpsemalt merevägede võimekust puudutav, siis me peame vaatama reaalsusele näkku ning tunnistama, et meie pealveelaevade (fregattide ja hävitajate) flotill on vaid kolmandik sellest, mis see oli külma sõja lõpus, ja allveelaevade vastase võitluse võimekus sellest tulenevalt samuti.
Kui meil peaks olema soov Venemaa vastu sõtta minna – ning ma ei näe mingisugust põhjust, miks meil see soov peaks olema –, siis oleme kriitiliselt sõltuvad Ameeriklaste sõjalisest toest. Viimati kui ma vaatasin oli USA armee isikkooseis 427 000. Ent see mass on vaja kuidagi üle ookeani saada ning isegi kui poliitiline tahe selleks on olemas – ning seda ei ole –, oleks sellise hulga vägede liigutamine üle ookeani haavatav Vene allveelaevade rünnakutele.
Samuti on kogu Euroopa sõjatööstuslik kapatsiteet rünnatav Vene rakettrelvastuse poolt, mille alla tulistamiseks meil puudub võimekus. Olin mereväes õhutõrjefregati kapten ning võin teile kinnitada, et mitte ühelgi Euroopa sõjaväel ei ole kaitset Vene hüperhelikiirusel rakettide vastu – seda võimekust pole ka ameeriklastel peale väga üksikute THAAD seniitraketi patareide, mida ilmselgelt ei jätku. Seega reaalsus on selline, et meil ei ole Venemaa-vastases sõjas väljavaateid võiduks ning mõistagi ei ole seda lootust kunagi olnud ka ukrainlastel.
Samuti on kogu Euroopa sõjatööstuslik kapatsiteet rünnatav Vene rakettrelvastuse poolt, mille alla tulistamiseks meil puudub võimekus. Olin mereväes õhutõrjefregati kapten ning võin teile kinnitada, et mitte ühelgi Euroopa sõjaväel ei ole kaitset Vene hüperhelikiirusel rakettide vastu – seda võimekust pole ka ameeriklastel peale väga üksikute THAAD seniitraketi patareide, mida ilmselgelt ei jätku.
Steve Jermy
Kogu olukorra aluspõhjuseks on mõistagi see, et me ei mõelnud kordagi, millised järelmid saavad NATO laienemisel olema. Venelased ütlesid meile korduvalt – eeskätt 2006. ja 2008. aastal –, et NATO laienemine Vene piiridele Ukrainas ja Gruusias saab olema punaseks jooneks. Sellest hoolimata jätkasime me alliansi laiendamist, mõtlemata kordagi, et venelastel on oma hoiatustega tõsi taga. Ning nüüd, kus venelased on viimaks oma hoiatused tõeks teinud, ei ole meil sellele vastust. Samas on oluline mõista, et võttes arvesse Vene sõjatööstuse massiivsust ning asjaolu, et Vene relvajõud opereerivad sisemiste logistiliste liinide toega, ei oleks Ukrainal ka paremini varustatud USA ja Euroopa täieliku toe puhul seda sõda võimalik võita.
Glenn Diesen: Rääkisite sellest, kuivõrd keeruline on Vene relvasüsteeme tõrjuda, toonitades, kuidas Venemaal oleks võimalik kasutada Orešniku raketilööke, hävitades NATO riikide sadamad ja logistilised sõlmpunktid. Sellise stsenaariumi korral ei tundu mulle ebatõenäoline, et see sõda lõppeks enne, kui see on jõudnud õieti alatagi. Kuidas hindate praegu Venemaa ja NATO vahelise sõja puhkemise ohtu ning kuidas selline sõda Teie hinnangul võiks kulgeda?
Steve Jermy: Ma arvan, et selle sõja puhkemise tõenäosus on väike, kuna enamikel eurooplastel puudub isu selle sõja järele. Vaatamata sellele ei saa seda stsenaariumit ka täielikult välistada. Kõige tõenäolisem olustik, mis täismahus sõja esile võib kutsuda, on vaenutegevuse eskaleerumine samm sammu haaval, mis viiks meid punkti, kus meil ei ole enam võimalik tagasi pöörduda. Ning see on stsenaarium, mida me peame kõigi jõupingutustega vältima, kuna see oleks sõda, millest Euroopa saaks kannatama kaugelt rohkem.
Ometi usun, et eurooplastele hakkab viimaks tasapisi kohale jõudma asjaolu, millega ameeriklased näivad olevat nüüdseks leppimas, nimelt reaalsus, et Läänele on selles sõjas saamas osaks strateegiline kaotus. Põhjus, miks seda tänini keeldutakse tunnistamast, tuleneb narratiivist, mille eurooplased on sõja toetamiseks ise välja mõelnud – nimelt luul, mille kohaselt venelastega kokku leppimine tähendaks seda, et venelased tormavad kohe Euroopat anastama. Tegelikkuses teavad aga kõik, et see on puhas fiktsioon, kuna juhul kui Euroopa poliitiline eliit tõepoolest usuks narratiivi Euroopat ähvardavast Venemaast, oleks täiemõõtmeline mobilisatsioon sõjaks juba käimas. Ent mitte midagi sellist ei ole tegelikkuses toimumas. Mida lähemale venelaste võit selles sõjas päev-päevalt jõuab, seda lähemale jõuab päev, mil eurooplased on sunnitud tunnistama, et kogu Ukraina sõja projekt oli algusest peale avantüür.
Usun, et eurooplastele hakkab viimaks tasapisi kohale jõudma asjaolu, millega ameeriklased näivad olevat nüüdseks leppimas, nimelt reaalsus, et Läänele on selles sõjas saamas osaks strateegiline kaotus.
Steve Jermy
Ukraina sõja avantüüri prognoosis George Kennan ette juba 1996. aastal ning nüüd saab olema huvitav vaadata selle järellainetusi, mille mõju sellistele institutsioonidele nagu NATO ja Euroopa Liit saab olema kõikehõlmav. Majandussõja poolt Euroopale bumerangina tekitatud ulatuslik kahju on miskit, mida ma prognoosisin juba 2022. aastal Naval Review publikatsioonis avaldatud artiklis. Tänaseks on selge, et kõikide nende sanktsioonide mõju on olnud Euroopale oluliselt laastavam kui Venemaale ning ma olen olnud seda meelt, et Putin, kes on ilmselgelt väga hästi teadlik majandussõja jõuvahekordadest ja realiteetidest, nägi juba sõja alguses ette, et Venemaa odavate ja tarnekindlate energiakandjate ära lõikamine ning asendamine oluliselt kallimatega saab olema täpselt sama laastav kogu Euroopa majandusele, nagu see on tänaseks kinnitust leidnud.
Vaadates tulevikku, olen seda meelt, et nüüd, kus terve Euroopa majandus on laskumas üha sügavamasse struktuursesse kriisi, ei ole enam kaugel päev, mil ka eurooplased on valmis Ukraina hülgama, kui see on hind, mida neil on vaja maksta, et päästa oma endi majanduslik jätkusuutlikkus.
Majandussõja poolt Euroopale bumerangina tekitatud ulatuslik kahju on miskit, mida ma prognoosisin juba 2022. aastal Naval Review publikatsioonis avaldatud artiklis. Tänaseks on selge, et kõikide nende sanktsioonide mõju on olnud Euroopale oluliselt laastavam kui Venemaale.
Steve Jermy
Adrian Bachmanni kommentaar:
Lugedes Briti merelennuväe endise ülema igati kainemõistuslikku analüüsi Ukraina sõja arengutest, jääb üle vaid mõistatada, kas objektiivne ning realistlik vaade, mis lähtub geoökonoomilistest ning globaalse militaarbalansi tõsiaasjadest, tänapäeva Euroopas üldse veel eksisteerib. Viimastel aastatel reaalsusest üha rohkem irdunud, sõjauudistena välja käidud materjali lugedes on selles enam kui küllalt põhjust kahelda.
Mõte, et Ukraina võimuses on alistada maailma suurimat tuumaarsenali, sõjatööstuskompleksi ning energeetika ja tooraineressursse omavat Venemaad võib kõlada teostatavana üksnes isikutele, kellel puuduvad kas elementaarsed teadmised globaalset militaarbalanssi konstitueerivatest parameetritest või kes on piisavalt küünilised, et saata ukraina rahvas selgele enesetapumissioonile, mis on tänaseks surmanud ja sandistanud miljoneid mehi ning funktsionaalselt kollapseerinud Euroopa suurima riigi. Riigi, mis sõjakeerisesse paiskamata omanuks potentsiaali olla kontinendi rikkaimate seas.
Lugedes Briti merelennuväe endise ülema igati kainemõistuslikku analüüsi Ukraina sõja arengutest, jääb üle vaid mõistatada, kas objektiivne ning realistlik vaade, mis lähtub geoökonoomilistest ning globaalse militaarbalansi tõsiaasjadest, tänapäeva Euroopas üldse veel eksisteerib.
Adrian Bachmann
Kellel on huvi, võib tutvuda kommodoor Jermy täiendava analüüsiga Vene Föderatsiooni ning Lääneriikide vahelistest militaarstrateegilistest tõsiasjadest käesoleva loo lõpus toodud lingil.
Makroskoop saab ilmuda üksnes oma lugejate ja kuulajate toel. Juhul kui ka Sina oled huvitatud Makroskoobi edasisest ilmumisest, saad teha selleks omale jõukohase annetuse käesoleva loo lõpus toodud rekvisiitidel. Tänan tähelepanu ja abi eest!
Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema missiooniks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistetavaks tegemine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil.
Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse pangalingiga:
Esifoto: podyom/Shutterstock.com
SEOTUD LOOD:
