Äsja avaldatud uurimuse kohaselt on viimase 25 aasta jooksul Ühendkuningriiki tulvanud umbes 100 korda rohkem immigrante kui eelnenud 25 aasta jooksul. Statistiline analüüs näitab, et enamus immigrante on põliselanikele majanduslikuks koormaks.
Suurbritannia endise immigratsiooniministri Robert Jenricki ja Poliitikauuringute keskuse koostöös valminud uurimusest selgub, kuidas massiline sisseränne ei ole Ühendkuningriigile toonud majanduskasvu, millega immigrantide maale toomist on aastakümneid õigustatud. Küll aga on immigratsioonilaine analüüsi järgi langetanud saareriigi avalike teenuste kvaliteeti.
Maikuus avaldatud aruandes on toodud välja mitmeid järeldusi, mis seavad kahtluse alla kogu Läänemaailmas domineeriva liberaalse narratiivi, mille kohaselt massiline sisseränne soodustab riikides majanduskasvu ja suurendab maksutulusid ning on Euroopa rahvaste jaoks sedasi igati positiivne nähtus.
„Hiljutise rände ulatus ja koosseis ei ole toonud märkimisväärset majanduslikku ja fiskaalset kasu, mida selle pooldajad on lubanud, kuid samas on see avaldanud tohutut survet eluasemete pakkumisele, avalikele teenustele ja infrastruktuurile alates teedest kuni perearstipraksisteni,“ märgitakse aruandes.
„Hiljutise rände ulatus ja koosseis ei ole toonud märkimisväärset majanduslikku ja fiskaalset kasu, mida selle pooldajad on lubanud, kuid samas on see avaldanud tohutut survet eluasemete pakkumisele, avalikele teenustele ja infrastruktuurile alates teedest kuni perearstipraksisteni,“ märgitakse aruandes.
Inglismaa eluasemepuudujääk kasvas viimase kümne aasta jooksul 1,34 miljoni elukoha võrra – mis tähendab, et täpselt nii palju eluasemeid on viimase kümne aasta jooksul ehitatud vähem kui elanikkonna majutamiseks vaja. Protsessi tulemuseks on kinnisvarahindade ja palga suhtarvu rekordiline tõus. Uuringus leiti, et 89 protsenti Ühendkuningriigi eluasemepuudujäägi kasvust moodustas immigrantide poolt põhjustatud rändesaldo.
Aruandes hoiatati, et Suurbritannia peaks praeguse sisserände tasemega toime tulemiseks ööpäevaringselt iga viie minuti järel ühe uue kodu ehitama. Igal aastal vajaminevad lisa 515 000 kodu on võrdväärsed sellega, et Ühendkuningriigis tuleks pidevalt riiki tulvavate immigrantide majutamiseks rajada Wales`i pealinna Cardiffi (elanikkond 362 000) suurune linn.
Enne Tony Blairi peaministrina ametisse vannutamist 1997. aastal oli Ühendkuningriigi rändesaldo 25 aasta jooksul 68 000 inimest. 25 aastat pärast vasakliberaalse leiboristide valitsuse sisse vannutamist on rändesaldo Ühendkuningriigis kasvanud 68 000 pealt 5 800 000-ni.
Enne Tony Blairi peaministrina ametisse vannutamist 1997. aastal oli Ühendkuningriigi rändesaldo 25 aasta jooksul 68 000 inimest. 25 aastat pärast vasakliberaalse leiboristide valitsuse sisse vannutamist on rändesaldo Ühendkuningriigis kasvanud 68 000 pealt 5 800 000-ni.
“Ainuüksi eelmisel aastal saabus Ühendkuningriiki kokku 1,2 miljonit inimest. See tähendab, et iga 60. täna Ühendkuningriigis elav inimene on saabunud riiki viimase 12 kuu jooksul,“ märgitakse videos.
Väljastpoolt Euroopa Liitu Suurbritanniasse saabuvate sisserändajate hulk on pärast Brexitit hüppeliselt kasvanud, kuid enamik uutest tulijatest ei tule Ühendkuningriiki tööle ja seega ei maksa nad ka makse ega elavda majandust. Arengumaadest sisserändajad reeglina tööd ei tee – vaid 15 protsenti viimase viie aasta jooksul väljastpoolt Euroopa Liitu Ühendkuningriiki saabunud isikutest sisenes riiki tööviisaga.
Tähelepanu väärib asjaolu, et aastatel 2001-2021 kasvas Suurbritannia rahvaarv 8 miljoni inimese võrra ning neist 7 miljonit olid sisserändajad.
Arengumaadest sisserändajad reeglina tööd ei tee – vaid 15 protsenti viimase viie aasta jooksul väljastpoolt Euroopa Liitu Ühendkuningriiki saabunud isikutest sisenes riiki tööviisaga.
Aruandes toodi välja ka erinevused sisserände kvaliteedis päritolupiirkondade kaupa. Näiteks Lähis-Idast, Põhja-Aafrikast ja Türgist saabuvad sisserändajad on „peaaegu kaks korda tõenäolisemalt majanduslikult mitteaktiivsed kui Ühendkuningriigis sündinud isikud“ ning Somaaliast ja Pakistanist tulijad maksavad tavaliselt neli kuni üheksa korda vähem tulumaksu kui Kanadast, Singapurist ja Austraaliast pärit sisserändajad.
Lahendusena soovitati aruandes 30 meedet, mida valitsus peaks rakendama, et „haarata taas kontroll“ massiimmigratsiooni üle, sealhulgas rangemad nõuded välismaistele üliõpilastele pärast õpingute lõppu Suurbritanniasse jäämise õiguse saamiseks.
Samuti kutsusid autorid riiki üles jagama siseministeeriumi kaheks ja looma eraldi piirivalve- ja immigratsioonikontrolli ministeeriumi, mis tegeleks nende küsimustega.
Lisaks soovitati muu hulgas iga-aastase ülempiiri kehtestamist viisadele osades töövaldkondades, eriti tervishoius ja sotsiaalhoolekandes, mis tavaliselt pakuvad madalamat palka ja meelitavad sisserändajaid Suurbritanniasse pääsemise nimel neis tööle asuma; kinnitamist, et riik on pühendunud netorände ajaloolise – st kümnete tuhandete inimeste – normi tasemel taastamisele; ning loobumist töötajate puuduses ametite nimekirjast, mis vabastab teatavad sisserände taotlejad rangematele viisakriteeriumidele vastamise kohustusest.
Adrian Bachmanni kommentaar:
Ühendkuningriigi ülevõtmine immigrantide poolt kõigest 25 aasta jooksul kujutab endast saareriigi kõige fundamentaalsemat etnilist transformatsiooni enam kui tuhande aasta jooksul. Mis peamine – tegemist on protsessiga, mis on etniliselt oluliselt võõrapalgelisem kui normannide või sakside sissetungid Briti saartele tuhande ja enama aasta eest. Selles olukorras ei ole Ühendkuningriik paraku Euroopas erandiks, kuna põliselanike välja vahetamine täielikult erineva etnilise ja sotsiaalkultuurilise taustaga, valdavalt kesise või olematu töökultuuriga riikidest on enamike Lääne-Euroopa riikide saatuseks.
Ühendkuningriigi ülevõtmine immigrantide poolt kõigest 25 aasta jooksul kujutab endast saareriigi kõige fundamentaalsemat etnilist transformatsiooni enam kui tuhande aasta jooksul.
Adrian Bachmann
Kuigi enamikes Lääne-Euroopa riikides on kodanike etnilise tausta statistiline fikseerimine poliitiline tabuteema, võib seda, millisel määral Euroopa on viimase 20 aasta jooksul minetanud oma europiidse palge, välja lugeda kahe ümberlükkamatu fakti kõrvutamisest. Esiteks – praktiliselt kõikide Euroopa riikide sündimus on olnud aastakümneid katastroofilises miinuses, olles ligi kaks korda alla taastootmiseks vajaliku taseme. Teiseks – vaatamata sellele on praktiliselt kõikide Euroopa riikide rahvastik jätkanud kasvamist (keskmise oodatava eluea konstantsena püsimise tingimustes). Küsimus, kelle arvelt see kasv on toimunud, on retooriline ning saab kogemuslikult vastatud, kui kõrvutada visiite Euroopa suurlinnadesse 30 aastat tagasi pildiga, mis metropolides täna avaneb.
Põliselanike välja vahetamine täielikult erineva etnilise ja sotsiaalkultuurilise taustaga, valdavalt kesise või olematu töökultuuriga riikidest on enamike Lääne-Euroopa riikide saatuseks.
Adrian Bachmann
Makroskoop saab ilmuda üksnes oma lugejate ja kuulajate toel. Juhul kui ka Sina oled huvitatud Makroskoobi edasisest ilmumisest, saad teha selleks omale jõukohase annetuse käesoleva loo lõpus toodud rekvisiitidel. Tänan tähelepanu ja abi eest!
Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema missiooniks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistetavaks tegemine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil. Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse pangalingiga:
Esifoto: Sean Aidan Calderbank/Shutterstock.com
