Charles Hugh Smith
Iga kord, kui keegi tõstatab küsimuse “sõltuvusmajandusest”, jäävad ka muidu kõige häälekamad arvamusliidrid kõrvulukustavalt vaikseks, kuna antud nähtusest rääkimine tähendab asjade tegeliku nimega nimetamist. See on aga ebamugav, kuna lõhub meie maailmapildi, mis tugineb üha kasvaval määral ebamugavate tõdede eitusel.
Just nimelt eitusel, sest õigupoolest on meie majandus üha enam eskapistlik ehk eitusele rajatud majandus. Seevastu näilise normaalsuse poolt pakutava stabiilsuse alal hoidmine nõuab, et me väldiksime iga hinna eest asjade nimetamist nende tegelike nimedega.
Me püsime sõltuvusmajanduse teemal vagusi, sest selle vundamendiks on ääretult kasumlike sõltuvuste ühiskondlik normaliseerimine sellisel määral, et tänaseks on enamus inimestest saanud millegi sõltlasteks, ent keelduvad samas tunnistamast oma sõltuvust sõltuvusena, kuna sõnadel “sõltuvus” ja “väljapressimine” on sedavõrd negatiivne tähendusväli, et need ohustavad ühtaegu nii meie minapilti – st kuulumist turvalise, stabiilse ja vastuvõetava enamuse hulka – kui ka meie uhkust teadmisest, et oleme pea jagu üle ligimestest, kes on oma sõltuvustele kapituleerunud.
Me püsime sõltuvusmajanduse teemal vagusi, sest selle vundamendiks on ääretult kasumlike sõltuvuste ühiskondlik normaliseerimine sellisel määral, et tänaseks on enamus inimestest saanud millegi sõltlasteks.
Charles Hugh Smith
Mainides sõna “sõltuvus” kangastuvad meile kujutlused narkootikumidest ja kadunud hingedest, kes on lõksus mingisuguse lõppastmes hukatusliku elamuse otsinguil. Kuna me hindame kui mitte tegudes, siis vähemasti sõnades jätkuvalt kõrgelt distsipliini ja tahtejõudu, vaatame me sõltlastele ülalt alla, sest nende emotsionaalne iha kohese mõnu ja lohutuse järele on haaranud võimu nende ratsionaalse tahte üle.
Sotsiaalse stigma hirm on aluspõhjuseks, miks meile endile mõjub ärritavalt, kui keegi väidab, et oleme sõltuvuses oma nutitelefonidest, sotsiaalmeediast, snäkkidest, rämpstoidust, uudsuse ihast, selfidest, meelelahutusest, lõputust „uudiste“ kerimisest ja mõistagi kõigest, mis „rahaga” seostub. Samas… kõik need sõltuvused on tänaseks normaliseeritud. Ja sedasi me rahustame endid mõttega, et kuna „kõik teevad seda“, siis ei saa see ju olla sõltuvus, vaid “uus normaalsus”?
Sotsiaalse stigma hirm on aluspõhjuseks, miks meile endile mõjub ärritavalt, kui keegi väidab, et oleme sõltuvuses oma nutitelefonidest, sotsiaalmeediast, snäkkidest, rämpstoidust, uudsuse ihast, selfidest, meelelahutusest, lõputust „uudiste“ kerimisest ja mõistagi kõigest, mis „rahaga” seostub. Samas… kõik need sõltuvused on tänaseks normaliseeritud.
Charles Hugh Smith
Eitamine ei seisne üksnes selles, et teatud käitumist ei tunnistata sõltuvusena; see hõlmab ka meie sõltuvuste ümber ehitatud majanduse põhidünaamika eitamist. Nagu Charles Darwin täheldas: „Instinkti olemus seisneb selles, et seda järgitakse mõistusest sõltumatult.“
On loomulik otsida midagi, mis pakuks meile vahetut mugavust ja troosti ning tunda ligitõmmet ühiskondlikult heaks kiidetud asjade suhtes, mis pakuvad uudsust, meelelahutust ja kuuluvuse tunnet, juhtides samas tähelepanu kõrvale meie argimuredelt. Need on pelgalt instinktiivsed, sügavale sissejuurdunud viisid kogeda dopamiini ja endorfiini vallandumist ajus.
Sõltuvusmajandus kasutab meie instinkte aga üha armutumalt ära, kujundades oma tooteid ja teenuseid sellistena, et meie sõltuvus nendest oleks garanteeritud. Mehaanika on siinkohal brutaalselt lihtne… Kohese dopamiini vabanemise korral hägustuvad inimeses nii ratsionaalsus kui ka tahe ning tugevneb instinkt, mis aitab saada järgmist mõnu ja lohutuse laengut.
Sõltuvusmajandus kasutab meie instinkte aga üha armutumalt ära, kujundades oma tooteid ja teenuseid sellistena, et meie sõltuvus nendest oleks garanteeritud.
Charles Hugh Smith
Kogu meie majandus on piltlikult väljendudes ehitatud üles väitele “vean kihla, et sa ei suuda piirduda ainult ühega,” ning see protsess on kergesti võimendatav ning psüühiliseks relvaks muudetav. Kuid sama oluline kui meie ihade relvastamine meie endi vastu on meedias levitatav narratiivne kontroll destruktiivsete sõltuvuste normaliseerimise üle. Meile sisendatakse, et ka juhul, kui me vaatame oma telefoni impulsiivselt sadu kordi päevas, ei ole see sama nagu uut “laksu” otsiv narkosõltlane; see on normaalne. Dopamiinilaengu saamiseks snäkkide söömine ei ole samuti sõltuvus, kuna seegi on normaliseeritud käitumislaad.
Narratiivne kontroll toimib tänaseks sedavõrd tõhusalt, et igaüht, kes keeldub normaliseeritud sõltuvustega kaasa minemast, ei peeta mitte pelgalt ebanormaalseks, vaid lausa ohtlikuks, sest keeldumine tähendab muuhulgas avalikku deklareerimist, et „see kõik on hävitavalt sõltuvust tekitav.“
Samamoodi nagu alkohoolik ei suuda tunnistada, et ta on alkoholist sõltuvuses, suudame ka meie üha vähem olla ausad selle suhtes, et meie sõltuvused on sõltuvused. Kuigi meie mõistus ei suuda meie kõvasti sissejuurdunud instinkte enam uutele radadele suunata, suudab see jätkuvalt kõike ratsionaliseerida.
Sama võib öelda väljapressimise kohta, mis on koleda kõlaga sõna, kutsudes esile kujutlusi gängsteritest ja abitutest ohvritest. Asjaolu, et väljapressimise näol on tegemist korporatiivse Ameerika põhistrateegiaga, on paraku alasti tõde, mida me eelistame varjata eitusega.
Asjaolu, et väljapressimise näol on tegemist korporatiivse Ameerika põhistrateegiaga, on paraku alasti tõde, mida me eelistame varjata eitusega.
Charles Hugh Smith
Pettus on “eituse majanduse” keskne dünaamika ning see leiab aset mitmel tasandil. Näiteks on tänapäeval saanud laialt levinud praktikaks, et tooteid märgistatakse eksitavalt, et petta tarbijaid ostma seda, mida nad otsivad – kõrge staatusega toodet, mis tõstab nende enesehinnangut klassipõhises ühiskonnas –, saades tegelikult kehvema toote, mis on tahtlikult pakendatud valeväitele viitaval moel.
Sedasi ilutseb näiteks kohvipakendil suurelt silt „Kona kohv“, kuid üksnes vähesed märkavad pakendil toodud imepisikest kirjet, mille kohaselt toode sisaldab tegelikkuses vaid 10% ulatuses Kona kohvi. Ülejäänud 90% on odav täiteaine. Sellise pettuse tagant aimub ilmselge äriplaan: märgistada odav kohv ühe maailma kalleima kohvina ning müüa seda kõigile, kelle enesehinnang tõuseb pügala võrra kõrgemale kvaliteetsena märgistatud kohvi juues.
Sarnane pettus toimib universaalselt: kunagi mainekat kaubamärki valmistatakse täna tegelikkuses odava massikaubana, kuid samas saab kaubamärgi kuulsust jätkuvalt ekspluateerida suurema kasumimarginaali nimel.
Kunagi mainekat kaubamärki valmistatakse täna tegelikkuses odava massikaubana, kuid samas saab kaubamärgi kuulsust jätkuvalt ekspluateerida suurema kasumimarginaali nimel.
Charles Hugh Smith
Lubage, et toon veel ühe konkreetse näide. Käisin hiljuti sõbraga kaasas hulgikaupa jaeklientidele pakkuvas kaupluses. Minu sõber soovis osta nimelt jõhvikamahla. Tema rõõmuks oli hämmastaval hulgal mahlapakenditel suurelt väide, et need on 100% jõhvikamahl, kuid enamasti ei vastanud väide reaalsusele, kuna etiketi hoolikas lugemine näitas, et need olid „100% mahl“, kuid mitte 100% jõhvikamahl – tegelikult olid need odavamate mahlade segud. Ainult ühe kaubamärgi koostisosade loetelu sisaldas üksnes jõhvikamahla. Kõik ülejäänud kaubamärgid lihtsalt petsid tarbijaid sihilikult.
Kõige tähtsam pettus on aga see, mis hoiab meid endid tunnistamast, et meie majandus ei lõika tänaseks mitte üksnes pettusest kasu, vaid on juba tervenisti sõltuv pettusest, sõltuvusest ja väljapressimisest, millede kadudes kaoksid ka pettusele üles ehitatud majanduses opereerivad ettevõtted.
Meie majandus ei lõika tänaseks mitte üksnes pettusest kasu, vaid on juba tervenisti sõltuv pettusest, sõltuvusest ja väljapressimisest, millede kadudes kaoksid ka pettusele üles ehitatud majanduses opereerivad ettevõtted.
Charles Hugh Smith
Ning just eitus on see, mis majanduse kokkuvarisemist tagasi hoiab. Asjade nende tegeliku nimega nimetamast keeldumine ongi peamine olukorra ratsionaliseerimise viis, mis võimaldab vältida meie majanduse destruktiivsetest sõltuvustest sõltumisele otsa vaatamist.
Olukorra eitamine ei saa lõppeda hästi… Eituse majandus on ultimatiivselt määratud kokku kukkumisele varem või hiljem ning meie ainsaks pääseteeks sõltuvuspõhises majanduses on… jah, pole parata… oma sõltuvustest vabaneda.
Adrian Bachmanni kommentaar:
Majanduse olemusest ning suhtest eetika, psühholoogia ning ühiskonna kui terviku toimimisega saab edasi lugeda alljärgnevas viidatud lugudes.
Makroskoop saab ilmuda üksnes oma lugejate ja kuulajate toel. Juhul kui ka Sina oled huvitatud Makroskoobi edasisest ilmumisest, saad teha selleks omale jõukohase annetuse käesoleva loo lõpus toodud rekvisiitidel. Tänan tähelepanu ja abi eest!
Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema missiooniks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistetavaks tegemine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil.
Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse pangalingiga:
SEOTUD LOOD:
