Loo AUDIOVERSIOON on kuulatav lehekülje lõpus
Kuigi maailmas tänaseks võimust võtnud kurjus ei ole kõigile inimestele kaugeltki ühesel määral mõistetav, on enamik inimesi nüüdseks aru saanud, et see, mis maailmas toimub, on fundamentaalselt ebanormaalne. Vaatamata kurjuse näilisele kõikvõimsusele üha ebanormaalsemaks muutuva normaalsuse loomisel viitavad teatud asjaolud sellele, et kurjuse ja sõgeduse jõud on mitte kuigi kauges tulevikus lõppemas.
Iiri kirjaniku John Watersi läbinägelikke tähelepanekuid inimkonna ühiskondlikust, majanduslikust ja psüühilisest reaalsusest vahendab usutluses šoti ajaloolane ja ühiskonnakriitik Neil Oliver.
Neil Oliver: Täna vestleme maailmas toimuvast John Watersiga…
Alustuseks sooviksin Sinult küsida, kas Sinu hinnangul oleme me tänaseks juba kogenud maailma üle võimust võtnud kurjuse kogu ulatust või oleme me alles kompamas meid ees ootava algust?
John Waters: Kardan, et hullem on alles ees ning siiani oleme näinud vaid pinnavirvendust. Meie ees avaneva kurjuse taga seisvad jõud on halastamatud ja nad ei hooli inimkonnast karvavõrdki, mistõttu võib öelda, et sel pimedusel ei olegi piire. Mul on väga kahju seda öelda, sest tean, et inimeste lootus on kustumas. Inimesed, kes mõni aeg tagasi veel lootsid, et midagi läheb paremaks, lülitavad end igasugusest infovoost välja, sest nad lihtsalt ei suuda toimuvat enam taluda. Saan sellest väga hästi aru, sest tunnen ise iga päev samamoodi ja janunen normaalsuse järele.
Meie ees avaneva kurjuse taga seisvad jõud on halastamatud ja nad ei hooli inimkonnast karvavõrdki, mistõttu võib öelda, et sel pimedusel ei olegi piire. Mul on väga kahju seda öelda, sest tean, et inimeste lootus on kustumas. Inimesed, kes mõni aeg tagasi veel lootsid, et midagi läheb paremaks, lülitavad end igasugusest infovoost välja, sest nad lihtsalt ei suuda toimuvat enam taluda. Saan sellest väga hästi aru, sest tunnen ise iga päev samamoodi ja janunen normaalsuse järele.
John Waters
Neil Oliver: Kas Sa pead silmas, et otsid ise samuti meid ümbritsevate sündmuste traumeerivale mõjule leevendust, või on Sinu jaoks toimuva paremini mõistmiseks vaja sellega otse ja sirgelt silmitsi seista?
John Waters: Kummalisel kombel ütleksin, et kuigi need kaks lähenemist näivad olevat omavahel konfliktis, soovin siiski mõlemat. Tahan tunda normaalsust, mis mõjub kui palsam hingele, kuid samas tahan ometi ilma ilustamata mõista, kuidas asjad maailmas tegelikult toimivad. Saan väga hästi aru inimestest, kes ei soovi ega suuda enam maailma sündmuseid vastu võtta, ja miks nad ei taha meid ümbritsevat kurjust enam näha.
Kuigi maailmas võimust võtnud kurjus ei ole kõigile inimestele kaugeltki ühesel määral mõistetav, on nüüdseks enamus inimesi sisimas aru saanud, et midagi on väga valesti ja seda rohkem kui kunagi varem. Ühes iseäralikus psühholoogilises katses paluti inimestel jälgida ekraanil palli liikumist ühe korvpallimeeskonna käest teise kätte ja nad ei pannud üldse tähele, et mängu ajal jalutas mängijate eest mööda gorilla ja vaatas otse kaamerasse. Samamoodi võib täna öelda, et inimesed peaaegu ise soovivad, et nende tähelepanu juhitaks maailmas toimuvalt kõrvale, sest see, mis toimub, on lihtsalt liiga kohutav, et seda taluda.
Endise ajakirjanikuna on mul raske andestada oma kolleegidele, kes on aastaid valetanud ja meie vabadusi õõnestanud ning samal ajal teeselnud, justkui kaitseks nad meid. Inimesed vaatavad ajakirjanike poole alt üles ja mõtlevad: “Kõik on korras. Täna öösel saame rahuliku südamega magada, sest vähemasti nemad seisavad meie eest.” Kuid reaalsuses lõpetasid ajakirjanikud tõe rääkimise ja meie kaitsmise juba kuus aastat tagasi ning nad valetavad kõik meile päevast päeva võimude poolt kehtestatud pseudoreaalsuse alalhoidmise nimel. Ja enamik inimesi elabki tänaseks selles fiktsioonis.
Reaalsuses lõpetasid ajakirjanikud tõe rääkimise ja meie kaitsmise juba kuus aastat tagasi ning nad valetavad kõik meile päevast päeva võimude poolt kehtestatud pseudoreaalsuse alalhoidmise nimel. Ja enamik inimesi elabki tänaseks selles fiktsioonis.
John Waters
Neil Oliver: Kas Sinu hinnangul on tegemist uudse olukorraga või on asjad tegelikult alati nii käinud? Arutasime abikaasaga hiljuti, et meil on selline tunne, nagu oleks rong sõidu ajal teisele teele suunatud ja meid surutaks mingisse alternatiivreaalsusesse. Viimasel ajal on palju juttu olnud kummalisest tseremooniast hinduismi jumaluse Shiva kujuga Euroopa Tuumauuringute Organisatsiooni (CERN, European Organization for Nuclear Research) juures ning nii Candace Owens kui Tucker Carlson kasutasid hiljuti sõna “loits”, viidates, justkui oleks meie üle mingi nõidus seatud. Aga kas Sinu arvates on uus üksnes inimeste taju toimuvast või toimub tõesti midagi uut?
John Waters: Olen valmis tunnistama oma naiivsust, kuid minu jaoks on see kõik tõesti uus. Minu teadvusse jõudis asjaolu, et midagi on väga valesti, alles 2020. aastal. Muidugi oli ka 2001. aasta 11. septembriga seonduv omaette saaga, kuid toona ma seda ei näinud. Iirimaa oli tol ajal endiselt veel kõrvaline kohake, kus elu oli ilus ja meie suurim mure seisnes selles, et mõni rokkbänd ei tahtnud Dublinisse esinema tulla. Praeguseks olen aru saanud, et seda tüüpi inimesed, kes täna maailma valitsevad, on alati olemas olnud, kuid Iirimaa ei jõudnud eriti nende radarile enne kui viimase 25 aasta jooksul. Tänaseks on välisinvesteeringute nimel oma riigi ja rahva maha müümise poliitika Iirimaa hävitanud. Saareriigist, millel oli oma ajalugu, kultuur ja kirjandus ning mille elanikud mäletasid ja armastasid oma maad, ajalugu, loodust, kirjandust, kultuuri, esivanemaid ja kõike muud, sai tühipaljas kivi Atlandi ookeanis. See on muutunud pelgalt üheks platsiks, kus tehakse äri, ning kohalikud on muutunud suuresti tülinaks, kes jäävad sellele ahnitsemisele jalgu.
Praeguseks olen aru saanud, et seda tüüpi inimesed, kes täna maailma valitsevad, on alati olemas olnud, kuid Iirimaa ei jõudnud eriti nende radarile enne kui viimase 25 aasta jooksul. Tänaseks on välisinvesteeringute nimel oma riigi ja rahva maha müümise poliitika Iirimaa hävitanud. Saareriigist, millel oli oma ajalugu, kultuur ja kirjandus ning mille elanikud mäletasid ja armastasid oma maad, ajalugu, loodust, kirjandust, kultuuri, esivanemaid ja kõike muud, sai tühipaljas kivi Atlandi ookeanis.
John Waters
Larry Finki taoliste isikute jaoks, kes soovivad seda maad mingil oma eesmärgil ära kasutada, on mäluga inimesed takistavaks teguriks, ning ma tajun selgesti, et nad püüavad nüüd vabaneda häirivatest kodanikest.
Neil Oliver: Šotimaal on olukord samasugune. Ka mina paiknesin maailma sündmuste suhtes mõnes mõttes perifeerias. Viimase kuue aasta jooksul olen hakanud mõtlema, et kas pole huvitav, kuidas selline pisike maalapp, üks “kivi ookeanis”, nagu Iirimaa, satub teravalt hävitustöö keskmesse. Muidugi kujundavad olukorda osalt migratsioon ja demograafilised muutused, kuid kas võib olla, et Iirimaa ja iirlaseks olemise juures on midagi olemuslikku, mis läheb kusagil väga korda? Mulle meenuvad naljad, kus kohtuvad inglane, iirlane ja šotlane ning iirlast kujutatakse alati juhmakana. Asjaolu, et iirlasi on nii kaua ja põhjalikult püütud pikatoimelistena näidata, peab ilmselt varjama mingisugust sügavamaat tõde: nimelt et Iirimaal püütakse midagi lämmatada.
John Waters: Võiks arvata, et iirlased tunnevad end sellistest naljadest solvatuna, kuid tegelikult tegid need nalja ka meile ja me leidsime neis muid aspekte ka. Samas on tähelepanuväärne, et Iirimaa on vähemalt korra päästnud terve tsivilisatsiooni – varajasel keskajal kui mungad siin barbarite poolt hävitatud raamatud uuesti kirja panid. Ja iirlastest mungad on laias maailmas palju inimesi aidanud, harinud ning usu juurde toonud, mille üle võime uhkust tunda.
On tähelepanuväärne, et Iirimaa on vähemalt korra päästnud terve tsivilisatsiooni – varajasel keskajal kui mungad siin barbarite poolt hävitatud raamatud uuesti kirja panid.
John Waters
Samuti teame, et meie 1916. aasta revolutsioon Briti impeeriumi vastu vallandas ülestõusude laine mujal maailmas. Iirlased olid Briti imperialistidele vastu hakkamises esimesed ja see oli väga eriline, sest ülestõusu juhtisid siis poeedid ja kirjanikud, kes teadsid, et nad küll hukatakse, kuid nad tõusevad taas iirlaste hinges lõpuks saavutatavas vabaduses ja iseseisvuses. Ja viis-kuus aastat pärast revolutsiooni me tõesti saavutasime korraks nominaalse iseseisvuse, kuid tänaseks on see kadunud. Minu arusaama järgi ei ole Briti impeerium kunagi päriselt lakanud eksisteerimast. Nagu keegi ütles, ei ole küsimus inglastes, šotlastes, waleslastes ega Ühendkuningriigis. Küsimus on Briti süsteemis, mis on okupeerinud mitte üksnes Iirimaa, Šotimaa ja Walesi, vaid ka Inglismaa, ning valitseb neis kõigis tänapäevani.
Psühhiaater Frantz Fanon, kes tegutses Alžeeria kodusõja ajal 1950-tel ja 1960-tel, on öelnud, et koloniseeritud maa elanikud muutuvad justkui ingliteks. See tähendab, et nad kaotavad kindla jalgealuse, mis ei ole küll õitsenguks tingimata vajalik, ja nad võivad olla väga ilusad, kuid ennast hallata nad ei suuda. Iirimaa puhul peab see võrdlus täiesti paika. Välisinvesteeringute kohale meelitamise poliitika on nagu vanaisa pärandatud peatänaval asuv maja koos poe- ja eluruumidega, millele me ei suuda enam kasutust leida. Ja kuna me ei tea enam, mida poes müüa, siis me üürime oma maja välja ja elame ise ülakorrusel. Viimased 40-50 aastat on iirlased just nõnda käitunud ning seetõttu ei ole meil tänaseks enam oma riiki. Iirimaa ei kuulu enam iirlastele.
Minu arusaama järgi ei ole Briti impeerium kunagi päriselt lakanud eksisteerimast.
John Waters
Kuid Iiri ajalooline mälu on veel alles ja kuigi see on praegu uinunud olekus väga õhukese sekulaarse materialismi kihi all, kardavad investorid, et ühel päeval ärkab Iirimaa vaim taas ning purustab nende struktuurid.
Neil Oliver: Tunnen samuti, et nii Iirimaal kui Suurbritannias laiemalt on midagi vana veel elus, midagi, mida on ajast aega püütud hävitada, ja see “miski” seisneb arusaamas, mida tähendab olla inimene ja elus. Ja kuigi seda on korduvalt püütud võõrastele jõududele allutada, on see suremise asemel hoopis ärkamas.
Iirimaa on meeleheitlikult püüdnud justnimelt mitte olla omanäoline ja matta oma isikupärasus maha, saades “normaalseks” nagu Ameerika, nagu telekas näidatakse, moodsaks ja valgustatuks ja progressiivseks, ning mingil määral on see õnnestunud.
John Waters
John Waters: Iirimaa on meeleheitlikult püüdnud justnimelt mitte olla omanäoline ja matta oma isikupärasus maha, saades “normaalseks” nagu Ameerika, nagu telekas näidatakse, moodsaks ja valgustatuks ja progressiivseks, ning mingil määral on see õnnestunud. Kohalik kultuur ja ajalugu on mattunud kümne virtsakoorma alla. Kuid minu jaoks jääb arusaamatuks, mis on viimase kuue aastaga niivõrd radikaalselt muutunud, et poliitikud ja ajakirjanikud käituvad nii, nagu nad käituvad. Kuidas saab olla, et kõik need väärtused, mida meile õpetati, on nüüd valed ja tõde on hoopis vastupidine? Näiteks pornograafiat ja pedofiiliat peeti kohutavateks nähtusteks ning neid ei toetatud mitte mingil moel. Kuid täna peetakse sellist suhtumist vanamoodsaks. Vahel ma laman öösel ärkvel ja mõtlen sellistele asjadele ega jõua ühegi järelduseni.
Neil Oliver: Paljud inimesed, mina sealhulgas, on hakanud vastumeelselt kasutama sõnu nagu kurjus, demooniline, saatanlik, kuratlik jne. Need sõnad tunduvad vanamoodsad ja harjumatud, justkui jäänukid mingist muust ajast. Kuid pimeduses ringi kombates pidet otsides pakuvad just need sõnad tuge. Kas Sinu hinnangul on sellised asjad nüüd palja silmaga nähtavad seetõttu, et koletis tajub oma peagi saabuvat kaotust? Kas me oleme tunnistajateks surmaagoonias monstrumi viimsele kõik-või-mitte-midagi lahingule või on meie ees horisondil juba midagi uut tõusmas?
Paljud inimesed, mina sealhulgas, on hakanud vastumeelselt kasutama sõnu nagu kurjus, demooniline, saatanlik, kuratlik jne. Need sõnad tunduvad vanamoodsad ja harjumatud, justkui jäänukid mingist muust ajast. Kuid pimeduses ringi kombates pidet otsides pakuvad just need sõnad tuge.
Neil Oliver
John Waters: Kaldun viimase versiooni poole, kuigi esineb päevi, mil mind valdab õud ümbritsevate sündmuste pärast. Siiski olen juba pikemat aega tundnud, et meid ei oota veel ees lõplik katastroof. Kõik need kurjuse plaanid kukuvad läbi, jättes ühiskonnast järele vaid rusud, kuid need rusud kokku varisenud ühiskonnast on eelistatud sellele, et see demooniline süsteem, mis oma silmust meie kaela ümber aasta-aastalt üha enam koomale tõmbab, ennast jätkusuutlikult kehtestaks. Minu jaoks on talumatu mõte, et meie lapselapsed peavad elama nende digitaalses vanglas, ja seetõttu eelistan elada rusudes, kui nii läheb.
Kasutan samuti aegajalt neidsamu sõnu, mida isegi nimetasid, kuid ma ei tunne end sealjuures mugavalt. Meie keel ei suuda toimuvat päriselt tabada. Õige sõna otsimine on nagu püüaks koristada ämblikuvõrke toanurgast, kuid tolmuhari ei ulatu nendeni, ja sul on vaja millegi peal seista, kuid ükski sõna, mida me siiani kasutanud oleme, ei ulatu enam nonde võrkudeni. Kui varem öeldi, et riik on hulluks läinud, siis see tähendas midagi. Aga täna puudub sellel igasugune mõte. Sõnad nagu “reaalsusest irdunud” ja “hullunud” ei ole enam küllaldased mõistmaks, mis meie ümber on toimumas.
Olen juba pikemat aega tundnud, et meid ei oota veel ees lõplik katastroof. Kõik need kurjuse plaanid kukuvad läbi, jättes ühiskonnast järele vaid rusud, kuid need rusud kokku varisenud ühiskonnast on eelistatud sellele, et see demooniline süsteem, mis oma silmust meie kaela ümber aasta-aastalt üha enam koomale tõmbab, ennast jätkusuutlikult kehtestaks. Minu jaoks on talumatu mõte, et meie lapselapsed peavad elama nende digitaalses vanglas, ja seetõttu eelistan elada rusudes, kui nii läheb.
John Waters
Ja nõnda me haarame kangemate sõnade järele nagu saatanlik või kurjus, kuid ma ei oska enam öelda, mida kurjus tähendab. Ajaloos oleme näinud, et kõige suurema kurjuse saadavad sageli korda kõige normaalsemad inimesed. Kas kurjus on siis mingi absoluutne konkreetne olevus, kes on inimesed oma kontrolli alla haaranud? See on võimalik ja ma ei välista seda. Kurjast vaimust vaevatud olemine kindlasti eksisteerib ning maailmas liiguvad ringi nii pimeduse kui ka valguse jõud.
Neil Oliver: Kas võib olla, et me oleme lõpuks hakanud modernsuse ja progressiivsuse õhukesest eesriidest läbi nägema? Meile on räägitud, et kõik need arengud on vääramatud ja ihaldusväärsed, teadvuse evolutsiooni loomulik jätk, kuid nüüd näeme, et oleme jätnud end kaitseta nähtuste eest, mida varem kartsime – nähtuste nagu saatan ja demooniline kohalolu –, ja mille vastu meil varem olid olemas kaitsemeetmed. Oleme ise ühepoolselt relvad maha pannud, hoolimata asjaolust, et kellegi teise käsutuses on tuumarelvad. Inimesed mõtlesid, et kogu maailm elab liberaalsetes demokraatiates, kuid nüüd on loor eest langenud ja me mõistame, et oleme kogu aja pimeduse jõududega vastamisi seisnud.
Teise maailmasõja järel levis mõtteviis, et kui me kõik räägime vaiksemalt ja viisakamalt ja hoidume teatud sõnu kasutamast ja oma lippudega lehvitamast, siis on kõik ideaalses korras. Siia juurde kuulusid ka majandusliku külluse ja n-ö liberaalse vabaduse jutud. Kuid probleem seisnes selles, et kogu materialistlik ja tarbimisele keskenduv maailm ehitati maha surutud religioosse kultuuri peale.
John Waters
John Waters: Teise maailmasõja järel levis mõtteviis, et kui me kõik räägime vaiksemalt ja viisakamalt ja hoidume teatud sõnu kasutamast ja oma lippudega lehvitamast, siis on kõik ideaalses korras. Siia juurde kuulusid ka majandusliku külluse ja n-ö liberaalse vabaduse jutud. Kuid probleem seisnes selles, et kogu materialistlik ja tarbimisele keskenduv maailm ehitati maha surutud religioosse kultuuri peale. Ja inimhing ei rahuldu pikas plaanis mitte millegagi, mida selles maailmas leida võib. 1960-tel aastatel välja käidud ideed seksuaalsest vabadusest jms ei täida seda tühimikku, mida me kõik oma südames tunneme. Kuid kuigi kriitikat on esinenud, ei saa öelda, et valdav osa inimestest oleks endaga sel teemal aus olnud, sest vastasel juhul meie lapsed ei kordaks samu vigu.
Iirimaa on olnud väga efektiivne katsebaas kõigi modernsete suundumuste jaoks, sest sinna jõudsid need suhteliselt hilja ja “arengud” toimusid lühikese aja jooksul. Neli aastat tagasi Newmani foorumi poolt läbi viidud Iirimaa otseinvesteeringute poliitika mõjusid käsitlenud uuringus leiti, et selle poliitika tulemusel on sagenenud võõrandumine ja tähenduse puudumine, mis omakorda tõstavad suitsiidide ja kuritegevuse statistikat. Samuti leiti, et linnades, kus paiknevad välisriigist pärinevate otseinvesteeringute abil rajatud tehased või muud rajatised, kasvas hääletamistulemustes liberalismi osakaal.
Kogu olukorras peitub minu hinnangul siiski üks lootuskiir. Nimelt ei ole tänaseks veel kätte jõudnud see punkt, kus inimesed mõistavad, et valitud tee on surmav nii meie, meie laste, kogukonna kui riigi jaoks. Selle punkti saabudes inimese süda pöördub ja algab ülestõus, mida vastaspoolel ei ole võimalik võita. Viimasel kuuel aastal on inimeste südame maha surumine küll üsna edukas olnud, kuid see ei saa igavesti toimida.
John Waters
Kogu olukorras peitub minu hinnangul siiski üks lootuskiir. Nimelt ei ole tänaseks veel kätte jõudnud see punkt, kus inimesed mõistavad, et valitud tee on surmav nii meie, meie laste, kogukonna kui riigi jaoks. Selle punkti saabudes inimese süda pöördub ja algab ülestõus, mida vastaspoolel ei ole võimalik võita. Viimasel kuuel aastal on inimeste südame maha surumine küll üsna edukas olnud, kuid see ei saa igavesti toimida. Siiani on ärganuid olnud natuke, nagu vee tilkumine, ja me ei ole veel jõudnud paisu tagant valla pääsemiseni. Osad inimesed ütlevad, et murdepunkti saabumise ajaks on juba liiga hilja, ja nagu varem mainisin, jäävad järele rusud, kuid me tõuseme rusudest taas üles. Seevastu juhul kui vastaspool peaks saavutama oma eesmärgid, pühitakse inimkond Maa pealt tervikuna minema.
Tähelepanuväärne on ka see, et nood inimesed, kes plaanitsevad inimkonna hukatust, ei mõista üldse inimese olemust ega isegi iseendid. Nende arvates on inimesi võimalik aedikusse ajada nagu kariloomi ja kariloomad ei korralda mässu, vähemalt mitte väljaspool allegoorilist kirjandust. Seetõttu ei näe nende plaan ette ülestõusu ja vastuhaku võimalust. Samuti ei kujuta nad ette, mis jääb neist endist ja nende soovidest järele siis, kui nende plaan inimkonna hävitamisel peaks täide minema. Kelle üle neil siis veel valitseda on? Kelle suhtes nad end siis ülimuslikuna tunnevad? Mida nad teevad kogu selle rahaga, mida nad praegu kokku ajavad, kui inimesi enam ei ole? Nad mõtlevad, et saavad kõik, mida soovivad, kuid lõpuks hävitavad nad kõik, mis üldse midagi väärt on, ja jäävad üksi oma haiglaste fantaasiatega.
Tähelepanuväärne on ka see, et nood inimesed, kes plaanitsevad inimkonna hukatust, ei mõista üldse inimese olemust ega isegi iseendid. Nende arvates on inimesi võimalik aedikusse ajada nagu kariloomi ja kariloomad ei korralda mässu, vähemalt mitte väljaspool allegoorilist kirjandust. Seetõttu ei näe nende plaan ette ülestõusu ja vastuhaku võimalust. Samuti ei kujuta nad ette, mis jääb neist endist ja nende soovidest järele siis, kui nende plaan inimkonna hävitamisel peaks täide minema. Kelle üle neil siis veel valitseda on? Kelle suhtes nad end siis ülimuslikuna tunnevad? Mida nad teevad kogu selle rahaga, mida nad praegu kokku ajavad, kui inimesi enam ei ole?
John Waters
Meie maailm on nende inimeste tegude ja võltsraha kasutamise tagajärgede tõttu vaesemaks jäänud. Paradoksaalsel kombel on neil tänaseks võimalik luua lõpmatul hulgal raha, kuid kogu selle raha mõte on tekitada üksnes lõpmatul hulgal kahju. Tänavaaukude lappimiseks raha ei piisa, kuid Iirimaa igal mõeldaval viisil hävitamiseks jätkub seda alati. Praegusel kujul on raha abil tekitatud kahjud pöördumatud, kuid hävingu korral hävinevad ka need ning meil avaneb võimalus teatud mõttes nullist uuesti alustada. Nende inimeste jaoks, kes tol hetkel elavad, saab see kahtlemata väga raske olema.
Tänavaaukude lappimiseks raha ei piisa, kuid Iirimaa igal mõeldaval viisil hävitamiseks jätkub seda alati.
John Waters
Neil Oliver: Kas meil õnnestub sellised ajad üle elada? Mõtlen sageli J. R. R. Tolkieni “Sõrmuste isanda” Frodo peale, kes soovis, et sõrmus ei oleks temani jõudnud: “Miks pean just mina sellega tegelema?” Ja Gandalf vastas talle: “Me ei saa valida aega, mis meile on määratud. Kõik, mis meil teha tuleb, on otsustada, mida teha meile antud ajaga.” Minult on küsitud, kui ma saaksin naasta teadmatusse nagu unne, kas ma siis teeksin seda. Ja minu kindel vastu on ei. Me peame küll kurjuse ja pimedusega silmitsi seisma ja me ei tea, mis järgmiseks juhtub, kuid vahel mulle tundub, et kõige sellega vastakuti seismise tõttu on meile ulatatud kuningriigi võtmed.
John Waters: Täpselt. Kolmekümnendates ja neljakümnendates eluaastates tundus mulle, et mu elu ei vii kuhugi. Tahtsin, et mu elu oleks nagu film, kus mina saaksin olla kangelane, keegi, kes on midagi väärt. Täna ma tunnen, et teen midagi, mis on kasulik ja mis omal tagasihoidlikul moel loob maailmas muutust, ning olen selle võimaluse eest tänulik.
Me ei saa valida aega, mis meile on määratud. Kõik, mis meil teha tuleb, on otsustada, mida teha meile antud ajaga.
Gandalf, J. R. R. Tolkien
Oma kõrget vanust arvestades ma ilmselt filmi lõpuni kohal ei ole, kuid usun tegelikult ka, et meie lool on õnnelik lõpp, ja seda sellepärast, et inimkond tervikuna on kokkuvõttes uskumatult vastupidav. Oleme ajaloos läbinud kõikmõeldavaid raskusi, kuid ometi oleme jätkuvalt siin. Meil ei ole võimalik ette teada, mida tulevik toob ja seetõttu usun, et paljud meie mured on tegelikult alusetud. Minul aitab olukorraga toime tulla ka kunagi anonüümsetes alkohoolikutes õpitud põhimõte elada üks päev korraga. Ma ei mõtle sedasi, et mul on vaja selle kõigega kogu ülejäänud elu hakkama saada. Täna on mul vaja toime tulla vaid tänase päeva raskusega ja homsed mured jäävad homsele päevale. Ja kuigi esineb hirmu ja depressiooni perioode, kogen ma ka rõõmsat ootusärevust, eriti vaadates oma väikest lapselast, kes täidab mind energiaga.
Neil Oliver: Meie ümber lahti rulluvad kurjuse plaanid kukuvad läbi, kuid isegi seda teades on oluline jääda realistlikuks ja uurida lähemalt, millega meil tuleb vastamisi seista. Oma meele avamine nii kaugele, kui suudame probleemi ulatust tabada, on kriitiliselt tähtis osa probleemi lahendamisest ja ületamisest. Ja kui me nõnda tehes julgeme vaadata kuristikku, leiame, et meile avanev pilt on niivõrd kardinaalses vastuolus loodu mõttega, et ainus ebamäärasus, mis veel alles jääb, on küsimus, kui kaua selle läbikukkumine aega võtab.
Usun tegelikult ka, et meie lool on õnnelik lõpp, ja seda sellepärast, et inimkond tervikuna on kokkuvõttes uskumatult vastupidav. Oleme ajaloos läbinud kõikmõeldavaid raskusi, kuid ometi oleme jätkuvalt siin.
John Waters
Adrian Bachmanni kommentaar:
Kui sõgedaks ja kurjaks on muutunud tänapäeva maailm? See on üks küsimus. Kui paljud inimesed seda sellisena kogevad? See on teine küsimus. Kolmandaks küsimuseks on mõistagi see, et kas minu kogemus ja tunnetus maailmast saab olla objektiivne, või ei ole see, mida me nimetame “objektiivseks tõeks heast ja kurjast”, midagi enamat kui subjektiivsete kogemuste summa, millel puudub igasugune üleisikuline, ülemeeleline pidepunkt? Ehk teisisõnu – kas moraal või “headus ja kurjus” võib olla siiski pelgalt statistika küsimus ning meiegi aja võikad teod (olgu selleks Gaza genotsiid, rahvaste süstemaatiline ja ülemaailmne hävitamine, üha maniakaalsem kontroll riigi poolt inimeste vara ja vabaduse üle vms) lakkavad olemast võikad momendil, mil 50,1% inimestest neid tajuvad täiesti normaalsetena?
Aga ei… sisimas teavad kui mitte päris kõik, siis enamik inimesi, et maailm, milles me elame, on viimase paarikümne aastaga muutunud kurjaks, anormaalseks ning silmakirjalikuks tasemel, mida see ei ole inimkonna ajaloos kas mitte kunagi olnud või kui, siis enne täieliku kollapsi eelõhtut, mis kõik unustuste hõlma pühib sedasi, et soerdlikuks seestunud ühiskonnast mälestustki ei jää.
Kas moraal või “headus ja kurjus” võib olla siiski pelgalt statistika küsimus ning meiegi aja võikad teod (olgu selleks Gaza genotsiid, rahvaste süstemaatiline ja ülemaailmne hävitamine, üha maniakaalsem kontroll riigi poolt inimeste vara ja vabaduse üle vms) lakkavad olemast võikad momendil, mil 50,1% inimestest neid tajuvad täiesti normaalsetena?
Adrian Bachmann
Võimalik, et seda on juhtunud inimkonna ajaloos rohkem kui me oskame arvata ning on küllaldaselt põhjust kahtlustada, et oleme ühiskonnana tänaseks moraalsele kollapsile järgnevale füüsilisele kokkuvarisemisele lähemal kui kunagi varem – põhiküsimuseks on pigem see, kas kollaps saabub sõjata või sõjaga. Sõjaga, mida peaaegu keegi ei soovi, ent millest ja mille esile kutsujatest peaaegu keegi ei julge avalikult rääkida.
Nagu varemalt korduvalt mainitud, on hävingust pääsemiseks vaid üks tee ning selleks teeks on julgus hakata rääkima asjadest tõtt, mida ehk iga teine inimene juba küllaltki hästi tunnetab, ent millest vaevu üks tuhandest söandab endiselt avalikult rääkida.
On küllaldaselt põhjust kahtlustada, et oleme ühiskonnana tänaseks moraalsele kollapsile järgnevale füüsilisele kokkuvarisemisele lähemal kui kunagi varem – põhiküsimuseks on pigem see, kas kollaps saabub sõjata või sõjaga. Sõjaga, mida peaaegu keegi ei soovi, ent millest ja mille esile kutsujatest peaaegu keegi ei julge avalikult rääkida.
Adrian Bachmann
Makroskoop saab ilmuda üksnes oma lugejate ja kuulajate toel. Juhul kui ka Sina oled huvitatud Makroskoobi edasisest ilmumisest, saad teha selleks omale jõukohase annetuse käesoleva loo lõpus toodud rekvisiitidel. Tänan tähelepanu ja abi eest!
Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema missiooniks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistetavaks tegemine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil. Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse alloleva pangalingiga.
