Loo AUDIOVERSIOON on kuulatav lehekülje lõpus
Godfrey Bloom
Briti erumajor, endine europarlamendi saadik Godfrey Bloom selgitab kainemõistuslikult kuidas ametkondade ning ametnike armee röövib tänaseks enamuse inimeste teenistusest endale ning kuidas riigibürokraatia laiali saatmine kahekordistaks koheselt päris töö tegijate elatustaseme, muutes elu türannlikust riigimasinast vabanenud ühiskonnas vabamaks ja elamisväärsemaks.
Oma kommentaaris selgitab Adrian Bachmann miks juhul kui inimeselt võetakse vara tema tahte vastaselt vägivalla ähvardusel, on tegemist kuriteoga, mille puhul asjaolu, et vägivallateo toimepanijaks on riik, mitte eraisik, ei muuda tegu mitte vähem, vaid rohkem moraalselt kurjaks. Sellest tulenevalt võib inimestelt nende vara vägivaldselt ära võtmist riigi poolt defineerida ka legaliseeritud vargusena – eriti juhul kui vägivaldselt ära võetud raha jagatakse riigivõimu kaaperdanud kartelli vahel, kes on muutnud riigi sisuluselt elanikkonna röövimise masinaks.
Saatejuht: Ühes oma hiljutises kõnes kutsusite ametnikke üles laskma ettevõtetel ja töölistel lihtsalt oma tööd teha, väites, et mida vähem ettevõtteid riigibürokraatia poolt reguleeritakse ja maksustatakse ning mida vähem riik ettevõtlusesse sekkub, seda kiiremini majandus kasvab. Ehk selgitate lähemalt, kus jookseb Teie hinnangul piir õigustatud ja õigustamata maksustamise ja riigi sekkumise vahel? Ning kas teie hinnangul on üldse olemas sellist nähtust nagu legitiimne maksustamine?
Kas on üldse olemas sellist nähtust nagu legitiimne maksustamine?
Godfrey Bloom: See on keeruline küsimus, mida mulle on varemgi esitatud. Võrdleksin õiglase maksustamise hüpoteetilist korda olukorraga, kus kõikidel kodanikel on olemas pangakaart, mida neil pole kohustust kasutada ning millele raha üle kanda. Ehk teisisõnu – vabas riigis oleksid riigimaksud suuresti vabatahtlikud ning iga kodanik saaks seeläbi valida kas ta sooviks makste makstes riigi teenustest osa saada või pigem nendest loobuda. See tähendab, et teil oleks võimalik näiteks bensiinijaamas, pubis või poes näidata kaarti, mis tõestab, et te olete loobunud riigi teenuste tarbimisest mis tõttu saaksite osta kaupu ja teenuseid maksudega maksustamata hinnatasemel.
vabas riigis oleksid riigimaksud suuresti vabatahtlikud ning iga kodanik saaks seeläbi valida kas ta sooviks makste makstes riigi teenustest osa saada või pigem nendest loobuda. See tähendab, et teil oleks võimalik näiteks bensiinijaamas, pubis või poes näidata kaarti, mis tõestab, et te olete loobunud riigi teenuste tarbimisest mis tõttu saaksite osta kaupu ja teenuseid maksudega maksustamata hinnatasemel.
GODFREY BLOOM
Mida see praktiliselt teie jaoks tähendaks? Kuna rohkem kui pool kütusehinnast moodustub maksudest, oleks kütus teie jaoks ka poole võrra odavam. Sama kehtib kõige muu suhtes, mida te ostate, sealhulgas langeks teie jaoks oluliselt auto hind. Nõnda jääks teil piisavalt raha üle, et osta ise omale kõige meelepärasem tervisekindlustus. Ilma maksudeta jääb teile oluliselt rohkem raha kätte, kaotades sedasi vajaduse enamiku riigi poolt vahendatud – ning halvasti hallatud – teenustele.
Meile väidetakse, et miinimumpalk on tõusnud, ning valitsus ootab, et me oleksime tänulikud, et nad sunnivad tööandjaid töötajatele miinimumpalka maksma. Aga selline süsteem ei toimi. Tegelikult juhtub see, et üha rohkemad pubid ja restoranid ei jõua kokale ja teenindajatele palka maksta, mistõttu varem igapäevaselt avatud olnud toidukohad on aina enam avatud üksnes nädalavahetusel.
Inimesi hakatakse vallandama ja tootmine kolitakse Hiinasse või Indiasse, kuna ettevõtjad ei saa endale lubada kvalifitseerimata tööjõule Ühendkuningriigi palga maksmist. Selline sekkumine teeb aga kõikide inimeste elu raskemaks, samas kui ilma riigi sekkumiseta võiks kõik kodanikud juba algusest peale mugavalt elada.
Inimesed küsivad seepeale ootuspäraselt, et mis saab sellisel juhul riiklikust sotsiaalhoolekande süsteemist? Vastus sellele on samuti väga lihtne… Riiklik sotsiaalhoolekande süsteem on meelevaldne ja amoraalne. Ilma maksudeta võiks töötajatele jääda kätte kogu nende raske vaevaga saadud teenistus, millest iga kodanik saaks osta endale mitte üksnes spetsiaalselt nendele kõige paremini sobivaid sotsiaal- ja tervisekindlustuse poliise, vaid annetada ka oma enda valitud heategevusorganisatsioonidele, kes hoolitsevad nende abivajajate eest, keda ta reaalselt soovib aidata, selle asemel et leppida oma maksudega röövitud vara laiali jagamisega isikutele keda korrumpeerunud poliitikud ning ideoloogilised bürokraadid peavad rohkem sinu vara vääriliseks kui sind ennast.
Riiklik sotsiaalhoolekande süsteem on meelevaldne ja amoraalne. Ilma maksudeta võiks töötajatele jääda kätte kogu nende raske vaevaga saadud teenistus, millest iga kodanik saaks osta endale mitte üksnes spetsiaalselt nendele kõige paremini sobivaid sotsiaal- ja tervisekindlustuse poliise, vaid annetada ka oma enda valitud heategevusorganisatsioonidele, kes hoolitsevad nende abivajajate eest, keda ta reaalselt soovib aidata, selle asemel et leppida oma maksudega röövitud vara laiali jagamisega isikutele keda korrumpeerunud poliitikud ning ideoloogilised bürokraadid peavad rohkem sinu vara vääriliseks kui sind ennast.
Godfrey Bloom
Kui me vaatame ajalooliselt heaoluriigi algusaegu, näiteks 1940.-tel aastatel Sir William Beveridge’i koostatud plaani, siis lubati inimestele iganädalase kindlustusmakse eest “tasuta” teenused hällist hauani, sealhulgas tervishoid ja tagasihoidlik pension. See tähendas muuhulgas seda, et kui teiega juhtus midagi, mis ei olnud teie oma süü ja mis takistas teid töötamast, siis riik hoolitses teie eest.
Sealjuures ütleks iga ajaloolane teile, et enne niinimetatud “heaoluriiki” tagasid elanikkonnale tugivõrgu vabade kodanike vastastikuse abi võrgustikud, mida Ühendkuningriigis nimetati ka sõbralikeks ühinguteks. Ehk teisisõnu – oma kindlustusmakse maksite te ühingule, kuid siinjuures oli üks oluline erinevus võrreldes tänapäevase heaoluriigiga: toetustest elamine ei saanud olla elustiilivalik. Alati leidus keegi, kes tegi kindlaks, et te ei püüa süsteemi petta.
Muuhulgas küsivad inimesed tihtilugu, et mis saaks ilma riigita politseist. Olgem nüüd siingi lõpuni ausad ning tunnistagem fakti, et meie politsei on tänaseks sisuliselt täiesti kasutu. Mina näiteks elan sedavõrd väikeses külas, kus ei esine üldse mingit kuritegevust, ning ma ei soovi oma sissetulekust politsei jaoks makse maksta. Politsei asemel võiks toimida sarnane süsteem nagu teatud piirkondades Beverly Hillsis ja Kaplinnas, kus makstakse oma turvalisuse tagamise eest vastavatele isikutele. Mida teeb tänasel päeval meie maksudest meie ja meie vara kaitsmise nimel ülal peetav politsei? Politseil pole tänapäeval aega enamaks kui arvutis nuhkimiseks, üritades palavikuliselt välja selgitada, kes parajasti mida sotsiaalmeedias ütles, et tuvastada sedasi “vihakuritegude” koosseise.
Oluline on teadvustada ka seda, et kõik, mida riik ette võtab, on kohutavalt madala kvaliteediga. Vaadakem näiteks meie riiklikku tervishoiusüsteemi. Selle eelarve on ligikaudu 170 miljardit naelsterlingit aastas ning selle palgal on kokku 1,2 miljonit inimest. Kuidas on võimalik, et vaid 55% riikliku tervishoiuteenuse töötajatest, kellele me oma maksudest palku maksame, omab meditsiinilist kvalifikatsiooni? Ma mõistagi saan aru, et lisaks arstidele on vaja ka koristajaid ja muid töötajaid, ent kas tõesti peavad ligi pooled kogu tervishoiusüsteemi töötajatest olema peamiselt administratiivse funktsiooniga bürokraadid?
Kuidas on võimalik, et vaid 55% riikliku tervishoiuteenuse töötajatest, kellele me oma maksudest palku maksame, omab meditsiinilist kvalifikatsiooni? Ma mõistagi saan aru, et lisaks arstidele on vaja ka koristajaid ja muid töötajaid, ent kas tõesti peavad ligi pooled kogu tervishoiusüsteemi töötajatest olema peamiselt administratiivse funktsiooniga bürokraadid?
Godfrey Bloom
Täna hommikul juhtusin vestlema ühe prouaga, kes on juba mitu nädalat oodanud MRT-uuringu järjekorras. Ütlesin haigele vanaprouale, et kui see raha, mis me oleme saatnud Ukraina relvastamiseks, oleks kulutatud tervishoiule, siis oleksime saanud osta 260 uut magnetresonantstomograafi ja ta ei oleks pidanud uuringu järjekorras ootama. Tema vastas seepeale vaguralt, et see on tõesti nii, kuid nüüd see raha aitab inimesi Ukrainas. Propaganda on inimeste mõtteviisist niivõrd läbi imbunud, et nad on valmis pikalt uuringut oodates valudes kannatama selle nimel, et saata raha ühele maailma kõige korruptiivsema valitsusega riigile.
Mõistagi ei ole “vabaks ajakirjanduseks” tituleeritu, kus sellist propagandat levitatakse, mitte mingil moel vaba. Kas ei ole vaba ajakirjanduse kohustuseks küsida, mida teeb kogu see mitte-meditsiiniline personal meie tervishoiusüsteemis ning mida teevad kõik need loendamatud ühiskonda “mitmekesisuse” juurutamise, “netonulli” tagamise ja muude kummaliste ametkondade töötajad? Kus on meie arstid ja õed, keda meil hädasti vaja on? Kus on uuringuteks vajalikud aparaadid, mille eest te meilt makse korjasite?
Ütlesin haigele vanaprouale, et kui see raha, mis me oleme saatnud Ukraina relvastamiseks, oleks kulutatud tervishoiule, siis oleksime saanud osta 260 uut magnetresonantstomograafi ja ta ei oleks pidanud uuringu järjekorras ootama.
Godfrey Bloom
Austria majanduskoolkonna esindajad teeksid teile kohe selgeks, et riigi poolt pakutavad “tasuta” teenused on kõige naeruväärsem idee, mida on võimalik välja mõelda. Kas te suudate kujutleda näiteks mõnda pubi, mis oleks käitatud riigiaparaadi ametnike poolt? See oleks pubiks, kus õlu oleks küll tasuta, sest riik peab seda teie maksudest üleval, ent kõik selle juures oleks häbiväärne, alustades õllest ja lõpetades teenindusega.
Võrdluseks võin tuua oma kohaliku pubi, mis on suurepärane, sest seda peab kindla käega proua, kes hoolitseb kirgliku entusiasmiga, et sealne õlu oleks esmaklassiline ning ohtra valikuga, teenindus sealjuures professionaalne ning talvel tervitaks meid kaminas hubane tuli. Kui me kõik mõistame, et valitsus ei saaks hakkama isegi korraliku pubi pidamisega, siis kuidas on loogiline eeldada, et riigiaparaat suudab tagada võrreldamatult keerukamate teenuste tagamise? On viimane aeg vaadata reaalsusele näkku ning teha kriitilised korrektuurid ühiskonnakorralduses, mis on tänaseks muutunud riigi elanike väljakurnamise korruptiivseks aparaadiks.
Adrian Bachmanni kommentaar:
Kui küsimuse all on inimese varast ilma jäämine teise isiku kasuks, siis võtmeküsimuseks, mis eristab vargust vabatahtlikust varast loobumisest, on isiku nõusolek oma varast teise isiku kasuks loobuda. Juhul kui vara loovutamise vabatahtlikkuse element puudub ning teine isik omandab inimese vara vägivalla (või vägivalla ähvarduse) abil, on tegemist varguse, täpsemini aga varguse raskekujulise vormi ehk rööviga.
Seega, kui inimeselt eksproprieeritakse tema vara tema tahte vastaselt vägivalla ähvardusel, on tegemist ühemõtteliselt kuriteoga. Kuriteoga, mille puhul asjaolu, et selle toimepanijaks on riik, mitte eraisik, ei muuda tegu vähem, vaid rohkem moraalselt kurjaks. Sellest tulenevalt võib inimestelt nende vara vägivaldselt ära võtmist riigi poolt defineerida ka legaliseeritud vargusena.
Kui inimeselt eksproprieeritakse tema vara tema tahte vastaselt vägivalla ähvardusel, on tegemist ühemõtteliselt kuriteoga. Kuriteoga, mille puhul asjaolu, et selle toimepanijaks on riik, mitte eraisik, ei muuda tegu vähem, vaid rohkem moraalselt kurjaks. Sellest tulenevalt võib inimestelt nende vara vägivaldselt ära võtmist riigi poolt defineerida ka legaliseeritud vargusena.
Adrian Bachmann
Kõnekas, ent mitte vähimalgi määral üllatav, on asjaolu, et riikide poolt on läbi aegade kehtestatud loendamatul arvul seadusi, mis kriminaliseerivad kõikvõimalikud eraisikutepoolsed riigi vara vargused. Seevastu seadusi, mis kriminaliseerivad riigipoolsed eraisikute vara vargused, praktiliselt ei eksisteeri.
Riikidele seadustega asetatud piiranguid isikute vara omastamise kitsendamiseks praktiliselt ei esine, kuna vaikivaks eelduseks on arusaam, et riigil on õigus meelevaldselt omandada inimeste vara täpselt sellisel määral ja sellisteks otstarveteks, nagu riik ise heaks arvab. Mõistagi peab siinkohal silmas pidama, et “riik” kui selline on abstraktsioon ning tähistab alati isikut või isikuid, kes on inimeste teadvuses õigustatud kasutama riigi vägivallaaparaati.
Tõsiasi on see, et me oleme tänaseks jõudnud olukorda, kus umbes 70% inimeste tööga teenitud sissetulekust riisutakse töö tegijatelt ehk rikkuse loojatelt läbi töömaksude, tulumaksu, käibemaksu, aktsiiside, eriotstarbeliste maksude ning koormiste. Tegemist on reaalsusega, mida väga väike osa elanikkonnast teadvustab või soovib teadvustada, kuna antud fakti tunnistamine tähendab tunnistamist, et “vabaks ühiskonnaks” nimetatu on pettekujutelm ning “vabad kodanikud” ei erine funktsionaalselt kuigipalju vabakäigu orjadest.
Tõsiasi on see, et me oleme tänaseks jõudnud olukorda, kus umbes 70% inimeste tööga teenitud sissetulekust riisutakse töö tegijatelt ehk rikkuse loojatelt läbi töömaksude, tulumaksu, käibemaksu, aktsiiside, eriotstarbeliste maksude ning koormiste. Tegemist on reaalsusega, mida väga väike osa elanikkonnast teadvustab või soovib teadvustada, kuna antud fakti tunnistamine tähendab tunnistamist, et “vabaks ühiskonnaks” nimetatu on pettekujutelm ning “vabad kodanikud” ei erine funktsionaalselt kuigipalju vabakäigu orjadest.
Adrian Bachmann
Kuna orjanduslik kord on läbi ajaloo olnud ülekaalukalt domineerivaks ühiskonnakorralduse vormiks, ei tohiks tulla üllatusena, et antud süsteem toimib enamiku populatsiooni jaoks edasi, olgugi et malbemal ning võrreldamatult anonümiseeritumal kujul kui möödunud aegadel.
Kui me võtame lähtepunktiks, et enamik inimesi saavad tänapäeval tarbida alla 30% enda poolt loodud rikkusest, olles sunnitud loovutama üle 70% oma teenistusest maksudena riigimasinale, muutub asjakohaseks võrdlus mineviku orjanduslike kordadega. Küsigem siis endilt, kui palju erineb tänapäeva keskmine inimene varasema ajastu orjast, kelle poolt loodud lisaväärtusest omandati vägivalla ähvardusel samuti kaugelt üle poole?
Tõenäoliselt kulus orja poolt loodud rikkusest orja ülalpidamiskuludeks samuti mitukümmend protsenti, samas kui lõviosa orja tööviljadest kuulus samal viisil ning samuti igati õiguspäraselt tema peremehele, peremehe jaoks olulisteks eesmärkideks, mis võisid orjade huvidega kohati kattuda, ent enamasti mitte. Lõppastmes otsustas ikkagi peremees, milline osa orjade poolt loodud lisaväärtusest kanaliseeriti orjade hüvanguks ja millise osa võttis peremees reservatsioonideta endale.
Mõistagi on iga ühiskonnaliige, kes tarbib ühiskondlikke majanduslikke hüviseid, kohustatud nende eest ka maksma. Sellest tulenevalt ei ole iga maks, mille alusel finantseeritakse reaalseid ühiseid hüvesid, klassifitseeritav automaatselt riigipoolse vargusena, kuna sellisel juhul on tegemist hüvedega, mille nimel maksude maksmine omab elanikkonna nõusolekut.
Lõpetuseks oleks paslik võrrelda kahte ühiskonnamudelit, millest esimene rakendab ideaalilähedast maksustamise poliitikat ning teine (nii moraalselt kui majanduslikult) kõige laostavamat skeemi. Alustagem maksudesse puutuvalt eetiliselt ja majanduslikult optimaalsest elukorraldusest…
Ideaalses ühiskonnas on riigi poolt inimestelt ära võetav lisaväärtus minimaalne. Maksukoormus ulatub ühekohalise protsendini, maksimaalselt kümnendikuni inimeste ja ettevõtete poolt genereeritud tulust ning maksudega kokku kogutut haldab väga väike riigiaparaat, mis moodustub mõistuse ja moraali poolest esmaklassilistest isikutest, kes tegutsevad eranditult mitte endi, vaid kogu ühiskonna ühise hüve motiivist lähtuvalt. Veelgi enam, riigiaparaadis maksudega kokku kogutud vahendeid haldavad isikud on väga hästi teadlikud, et nende poolt hallatav maksutulu on mitte riigi ametkondade ja ametnike, vaid jätkuvalt rahva vara, mida on lubatud kasutada üksnes ühiskonna kui terviku hüvanguks ning vaid nendel sihtotstarvetel, milleks on olemas elanikkonna mandaat.
Ideaalses ühiskonnas on riigi poolt inimestelt ära võetav lisaväärtus minimaalne. Maksukoormus ulatub ühekohalise protsendini, maksimaalselt kümnendikuni inimeste ja ettevõtete poolt genereeritud tulust ning maksudega kokku kogutut haldab väga väike riigiaparaat, mis moodustub mõistuse ja moraali poolest esmaklassilistest isikutest, kes tegutsevad eranditult mitte endi, vaid kogu ühiskonna ühise hüve motiivist lähtuvalt.
Adrian Bachmann
Antud ühiskonnas annab iga maksudega kokku kogutud rahaühik rohkem kui ühe rahaühiku jagu lisaväärtust, luues kõikides majandussektorites – tööstuses, teeninduses, põllumajanduses, turisminduses, kaubanduses, ehituses jne – keskkonna, kus töötajatel ja ettevõtjatel on lisaväärtust üha lihtsam luua.
Selline ühiskond on minimaalselt koormatud tarbetut administratiivkulu tekitavast bürokraatiast, selle kodanikud on silmatorkavalt vabad nii vaimses kui majanduslikus mõttes (kuna üks ei saa eksisteerida ilma teiseta – võla- ja maksuorjade ühiskond ei saa olla vaba ühiskond) ning sellise ühiskonna liikmete solidaarsustunne riigiga on kõrge, kuna maksude maksmine on tunnetatud nii eetiliselt kui majanduslikult igati õigustatuna. Mõisted “mina”, “minu maa”, “minu rahvas” ja “minu riik” moodustavad õiglase ja kainemõistusliku maksusüsteemiga riigis inimeste teadvuses harmoonilise terviku, kus elu eetiline ja majanduslik dimensioon ei ole antagonistlikus, vaid sümbiootilises suhtes ning kõrge materiaalse ja vaimse vabaduse määr toestavad teineteist, luues riigi, kus on nii aineliselt kui vaimselt hea elada.
Kõige halvema maksusüsteemiga ühiskond on seevastu selline, kus maksusüsteem on vastupidiselt ideaalmudelile täielikult destruktiivne nii eetilises plaanis kui majandusliku lisaväärtuse loomise seisukohalt. See on süsteem, kus riigiaparaat röövib reaalset rikkust loovatelt töötajatelt ning ettevõtetelt nende tahte vastaselt enamuse rikkusest, kanaliseerides maksudega riisutu kahe väga erineva suuruse ning kompenseerituse tasemega grupi hüvanguks.
Nendest esimene – väga vähearvukas klass – on riigiaparaadi ümber koondunud ning riigitellimustest toituvad “siseringi” korruptiivsed magnaadid. Need on inimesed, kes reaalselt rikastuvad terve ühiskonna vaesumise hinnaga ning kes premeerivad süsteemi käitavat ametnike eliiti ja poliitilist ladvikut rahva vara endi taskusse kanaliseerimise eest väga tulusate sinekuuridega pärast avalikust teenistusest lahkumist. Teine – märkimisväärselt suur ning üha paisuv – klass moodustub aga bürokraatide armeest, kes kasutavad lisaväärtust loovatelt inimestelt võetud vara selleks, et lisaväärtuse loomist üha koormavamate regulatsioonide abil üha võimatumaks muuta.
Täielikult äraspidise maksusüsteemiga ühiskond on seega ühiskonnaks, kus töölised ja ettevõtjad ei tööta üha kasvavas jõukuses enese heaolu kasvatamise lootuses, vaid üha kasvavas ning tõenäolisemaks muutuvas laostumise hirmus. See on ühiskond, kus aina väiksemal osal elanikkonnast on soov ennast “vaeseks töötada”, otsides üha enam päästet hõlptulust, skeemidest, kriminaalsusest või lihtsalt põgenemisest emigreerumise kaudu. Kui vastav arusaam saab domineerivaks ühiskonna nooremates generatsioonides, on sellise riigi saatus pöördumatu ja kiire kollaps.
Täielikult äraspidise maksusüsteemiga ühiskond on seega ühiskonnaks, kus töölised ja ettevõtjad ei tööta üha kasvavas jõukuses enese heaolu kasvatamise lootuses, vaid üha kasvavas ning tõenäolisemaks muutuvas laostumise hirmus. See on ühiskond, kus aina väiksemal osal elanikkonnast on soov ennast “vaeseks töötada”, otsides üha enam päästet hõlptulust, skeemidest, kriminaalsusest või lihtsalt põgenemisest emigreerumise kaudu. Kui vastav arusaam saab domineerivaks ühiskonna nooremates generatsioonides, on sellise riigi saatus pöördumatu ja kiire kollaps.
Adrian Bachmann
Mõistagi saabki ebanormaalse maksukoormuse läbi rahva vara poliitilise siseringi võrgustiku tarbeks eksproprieeriv, bürokraatiat ning majanduslikult sõgedaid projekte finantseeriv riik funktsioneerida üksnes väga lühikest aega, kannibaliseerides moraalsematel ja kainemõistuslikumatel aegadel loodud rikkust kuni ühiskonna moraalse ja majandusliku kokkuvarisemiseni.
Selline on teekond, millel kulgeb tänaseks enamik Euroopa riike, mille üheks kõige markantsemaks näiteks on paraku ka Eesti.
Poliitökonomisti jaoks kujutab Eesti makroökonoomiliselt harva esinevat näidet majandusliku kollapsi funktsioonist, millelaadset on (mitte sõjas olevate riikide seas) raske leida. Tegemist on riigiga, mis on tänaseks kogenud 3 aastat järjest majanduslangust, olles majanduse kokkuvarisemise kiiruse poolest 2024. aastal edestatud maailma ligi 200 riigi seast vaid viie riigi poolt, millest kolm (Jeemen, Haiti ning Sudaan) on kodusõjas. Vaatamata olukorra eksistentsiaalsele kriitilisusele on tegemist riigiga, mis suunab (suuresti tõusvate maksude tõttu) kokku variseva konkurentsivõime tingimustes üha suurema osa oma aina väiksemast tulubaasist majanduslikult täiesti perspektiivitutesse roheenergia ning taristu projektidesse, mis rikastavad üksnes projekti kaasatud erihuvisid, kustutades seeläbi riigi kui terviku jaoks pöördumatult valguse tunneli lõpus ning muutes riigi peagi ei enamaks kui pankrotipesaks 40 miljardi euroni ulatuvate välisvõlgade katteks.
Poliitökonomisti jaoks kujutab Eesti makroökonoomiliselt harva esinevat näidet majandusliku kollapsi funktsioonist, millelaadset on (mitte sõjas olevate riikide seas) raske leida. Tegemist on riigiga, mis on tänaseks kogenud 3 aastat järjest majanduslangust, olles majanduse kokkuvarisemise kiiruse poolest 2024. aastal edestatud maailma ligi 200 riigi seast vaid viie riigi poolt, millest kolm (Jeemen, Haiti ning Sudaan) on kodusõjas.
Adrian Bachmann
Tasub meeles pidada, et kuigi Eesti kujutab endast tänaseks sotsiaalmajanduslikult kokku kukkuva ühiskonna ilmselt kõige ekstreemsemat näidet Euroopas, on olukord sarnane enamikus kontinendi riikides ja maailmas laiemalt. Sajandi eest vaevu 10% kogutoodangust moodustanud riigisektoriga, jõulist majanduskasvu näidanud ning suure ettevõtlusvabaduse tasemega riikidest on Euroopas tänaseks saanud üksnes mälestus, olles asendunud 50%-le SKT-st ligineva või juba ületanud avalike kulutuste mahuga vaesuvate riikidega, milles üha kasvavate maksude alusel üha koormavamaid regulatsioone taluvad ettevõtted kolivad oma tegevust nendesse Euroopa riikidesse, mis toimivad kainemõistuslikkuse oaasidena, või siis sootuks kontinendilt lahkudes.
Lõpetuseks… kuigi lausumine, mille kohaselt elus ei ole midagi kindlat peale surma ja maksude, vastab tõele, vastab tõele ka tõdemus, et maksud omavad kontrolli alt väljudes potentsiaali köndistada ning lõppastmes surmata kogu majanduse. Ning kui majandus lisaväärtuse loomise ning vahetamise süsteemina saab toimida ka ilma maksudeta, ei ole makse võimalik koguda ilma majanduseta. See on tõdemus, mis paistab tänaseks olevat riigiaparaatides ununenud ning mille meeles pidamisest sõltub täna rohkem kui kunagi varem igasuguse ettevõtluse, tööturu ning materiaalse hüveolu säilimine nii Eestis kui Euroopas laiemalt.
Makroskoop saab ilmuda üksnes oma lugejate ja kuulajate toel. Juhul kui ka Sina oled huvitatud Makroskoobi edasisest ilmumisest, saad teha selleks omale jõukohase annetuse käesoleva loo lõpus toodud rekvisiitidel. Tänan tähelepanu ja abi eest!
Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema missiooniks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistetavaks tegemine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil. Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse alloleva pangalingiga.
