Sõnavabaduse surm: Brasiilia sulges X-Twitteri, trahvides kasutajaid 8900 dollariga

Oliver Wiseman

Brasiilia valitsus pälvis kogu maailma tähelepanu, keelates augusti lõpus sotsiaalmeediaplatvormi X, endise nimega Twitter, tegutsemise, mistõttu Elon Muskile kuuluv suhtluskeskkond ei ole Lõuna-Ameerika suurimas riigis enam ligipääsetav. Kui mõni 22 miljonist X- i kontot omavast brasiillasest siiski VPN-i kaudu sisse logida üritamisega vahele jääb, siis ähvardab teda 8900 USA dollari suurune trahv iga sisselogitud päeva kohta.

Ameerika Ühendriikides on see võigas rünnak sõnavabaduse vastu leidnud üldist hukkamõistu. President Joe Biden mõistis Valge Maja avalduses USA-s baseeruva platvormi mahasurumise hukka kui türanliku ja põhjendamatu rünnaku vabaduse vastu ning Ameerika juhtivad ajalehed väljendasid Brasiilia otsuse suhtes pahameelt, hoiatades, et kunagine liberaalne demokraatia on astunud suure sammu autokraatia suunas. Brasiilia saatkonna ette kogunesid aga suured rahvahulgad oma nördimust väljendama.
Mõistagi oli seesugune USA reaktsioon vaid fantaasia vili.

Joe Biden ei ole tänini Brasiilias toimuva kohta midagi öelnud. New York Timesi ja Washington Posti toimetused vaikivad kui haud ning sellised kunagised võimsad inimõiguste ja sõnavabaduse kaitsmisele pühendunud organisatsioonid nagu ACLU, Amnesty International ja PEN ei tee Brasiilias aset leidvat märkama.
Tervemõistuslike ameeriklaste vaikimine on olnud tõepoolest kõrvulukustav. Kuid kellelegi, kes on viimase kümne aasta jooksul jälginud arutelusid sõnavabaduse üle, ei ole toimuvas midagi üllatavat.

Joe Biden ei ole tänini Brasiilias toimuva kohta midagi öelnud. New York Timesi ja Washington Posti toimetused vaikivad kui haud ning sellised kunagised võimsad inimõiguste ja sõnavabaduse kaitsmisele pühendunud organisatsioonid nagu ACLU, Amnesty International ja PEN ei tee Brasiilias aset leidvat märkama.
Tervemõistuslike ameeriklaste vaikimine on olnud tõepoolest kõrvulukustav. Kuid kellelegi, kes on viimase kümne aasta jooksul jälginud arutelusid sõnavabaduse üle, ei ole toimuvas midagi üllatavat.

Oliver Wiseman

Juriidiline võitlus, mis kulmineerus X-i Brasiilias blokeerimisega, kasvas välja algatusest, mille eesmärk oli summutada seda sorti parempoolsed “valeuudised”, mis on Ameerika eliiti alates 2016. aastast ärevuses hoidnud. Tsensuuripüüdlusi juhtiv vastuolulise kuulsusega kohtunik Alexandre de Moraes sai 2022. aasta Brasiilia valimiste eel ulatuslikud volitused anda platvormidele korraldus blokeerida internetikeskkondades kasutajaid, et võidelda nn “vihakõne” ja “väärinfo” vastu. Teiste seas kästi blokeerida ka tuntud konservatiive ja ametisolevaid seadusloojaid. Elon Muskile kuuluv X on selliseid korraldusi aga eiranud ning üha süvenev vastasseis Brasiilia riigi ja Muski vahel on tänaseks kulmineerunud platvormi sulgemisega.

Brasiilia juhtum võiks meile meelde tuletada, et me võime igaüks Muskiga paljudes muudes küsimustes eriarvamusele jääda, kuid olla siiski samas talle tänulikud, et maailma ehk peamine alles jäänud vaba kõne platvorm kuulub sõnavabaduse absoluutsusesse uskuvale miljardärile, kes on valmis oma raha kasutama sõnavabaduse eest seismiseks.

Brasiilia juhtum võiks meile meelde tuletada, et me võime igaüks Muskiga paljudes muudes küsimustes eriarvamusele jääda, kuid olla siiski samas talle tänulikud, et maailma ehk peamine alles jäänud vaba kõne platvorm kuulub sõnavabaduse absoluutsusesse uskuvale miljardärile, kes on valmis oma raha kasutama sõnavabaduse eest seismiseks.

Oliver Wiseman

Brasiilia sõda Muski vastu on olnud totaalne: de Moraes on külmutanud Muski satelliit-internetifirma Starlink pangakontod. Kõige toimuva üle on avalikult rõõmustanud Brasiilia president Lula da Silva, kes teatas septembri alguses, et „maailm ei ole kohustatud leppima Muski paremäärmusliku ideoloogiaga ainult sellepärast, et ta on rikas“.

Ameeriklastel on lihtne arvata, et Brasiilias toimuv – niipalju kui nad üldse uudiseid jälgivad – on miskit, mis toimub kusagil kaugel. Kuid Brasiilia uue tsensuuri loogika on kooskõlas sellega, mida suur osa Ameerika valitsevast klassist sooviks ka USA-s saavutada. Paljud neist peavad end lihtsalt liiga viisakalt üleval, et seda täna veel otse välja öelda. Aeg-ajalt libisevad neil maskid ometi näolt.

Võtame näiteks USA endise tööhõive ministri ja Berkeley Ülikooli professori Robert Reichi. Septembri alguses kutsus Reich ajalehes The Guardian „reguleerivaid asutusi kogu maailmas“ üles „ähvardama Muski arreteerimisega, kui ta ei lõpeta valede ja vihkamise levitamist X-is“.

Või Jay Graberi, Twitteri konkurendi BlueSky tegevjuhi, kes naudib populaarsust selliste inimeste seas, kes arvavad, et Elon Musk kujutab endast tõsist ohtu demokraatiale. Graber aplodeeris avalikult Brasiilia otsusele sulgeda tema platvormi peamine konkurent. „Hea töö Brasiilia, te tegite õige valiku,“ rõõmustas ta.

Näitena võib esile tuua ka Ühendriikide asepresidendikandidaadi Tim Walzi, kelle sõnul „ei eksisteeri sõnavabaduse garantiid väärinfo või vihakõne suhtes.“

Ühendriikide asepresidendikandidaadi Tim Walzi sõnul „ei eksisteeri sõnavabaduse garantiid väärinfo või vihakõne suhtes.“

Õnneks on Walz eksinud. Aga tema viga on paljastav ja tüüpiline mõtteviisile, mille kohaselt Brasiilia uudised ei ole meie mure. Lõppude lõpuks on „võitlus valeinformatsiooni vastu“ just see, mida peavooluameeriklased – olgu siis poliitikud, teadlased või ennekõike ajakirjanikud – on juba peaaegu kümme aastat nõudnud.

Täpselt samasugune oli ka Bideni administratsiooni sotsiaalmeediaplatvormidele suunatud surve avaldamise kampaania põhjendus pandeemia ajal. Facebooki omaniku Meta tegevjuht Mark Zuckerberg tunnistas augusti lõpus USA kongressile saadetud kirjas, et nimetatud survekampaania tsensuuri rakendada tõesti leidis aset:

„Bideni administratsiooni kõrgemad ametnikud, sealhulgas Valge Maja, avaldasid meie meeskondadele kuude jooksul korduvalt survet, et me tsenseeriksime teatud Covid-19-ga seotud sisu, sealhulgas huumorit ja satiiri, ning väljendasid meie meeskondade suhtes suurt pettumust, kui me ei nõustunud seda tegema.“ Zuckerberg lisas veel: „Ma usun, et valitsuse surve oli vale, ja ma kahetsen, et me ei väljendunud selles suhtes otsekohesemalt.“

Brasiilia ei ole ainus uus rinne globaalses võitluses sõnavabaduse eest. Nimelt selgitas Matt Taibbi septembri alguses taskuhäälingus Honestly, et Suurbritannias, kus juba praegu kehtivad ulatuslikud vihakõnevastased seadused ja räägitakse orwellilikult „mittekriminaalsetest vihajuhtumitest“, plaanib uus leiboristlik valitsus „kahjulike või vihkavate veendumuste“ propageerijate mahasurumist ja kaalub misogüünse kõne klassifitseerimist „äärmusluseks“.

Suurbritannias, kus juba praegu kehtivad ulatuslikud vihakõnevastased seadused ja räägitakse orwellilikult „mittekriminaalsetest vihajuhtumitest“, plaanib uus leiboristlik valitsus „kahjulike või vihkavate veendumuste“ propageerijate mahasurumist ja kaalub misogüünse kõne klassifitseerimist „äärmusluseks“.

Matt Taibbi

Ka Prantsusmaal on infoportaali Telegram tegevjuhi Pavel Durovi vahistamine augusti lõpus toonud kaasa hoiatusi riigi üha suurema sekkumise pärast internetis sõna võtmisesse. Durovile on esitatud süüdistused murettekitavalt pikas nimekirjas kuritegudes, sealhulgas isegi lapsporno levitamises, ning Prantsuse prokurörid väidavad, et Durov on osaline kuritegevuses, mis tema platvormil toimus.

Tegemist on keerulise juhtumiga ja paljud selle üksikasjad jäävad ebaselgeks, kuid nagu kirjutab Andrey Mir uudistekeskkonnas The Free Press, on Durovi vahistamine pärast „võimudega koostööst keeldumist“, nagu ka Brasiilias toimunud sotsiaalmeediaplatvormide mahasurumise puhul, märk sellest, et vaba infovahetuse ajajärk internetis on lõppemas. „Institutsiooniline kontroll avaliku sfääri ja inimeste elude üle kukkus interneti esialgse levikuga kildudeks,“ kirjutab Andrey. „Durovi arreteerimine annab aga märku, et riik on oma haaret tugevdamas.“

Vaba infovahetuse ajajärk internetis on lõppemas.

Andrey Mir

Allikas

Adrian Bachmanni kommentaar:
8900-dollariline trahv inimeste vaba infovahetuse foorumiks oleva sotsiaalmeediaplatvormi vaatamise eest… Selline on tänaseks päevaks reaalsus, mida ei ole võimalik vähegi veenval viisil kirjeldada muud moodi kui brutaalse ideoloogilise terrorina inimeste suhtes, kelle üle türanniat praktiseerivad võimurid tituleerivad ennast jätkuvalt vaba ja demokraatliku riigi esindajateks.

Silmakirjalikkuse kontsentratsioon, mida sõnavabaduse surmamise aina ilmsema programmi käigus kogu maailmas selle programmi käitajate poolt demonstreeritakse, annab aga tunnistust moraalsest madalusest, mis muudab igasuguse intellektuaalselt ausa interaktsiooni võimatuks.

George Orwelli kohaselt on läbinisti totalitaarse ühiskonna üheks peamiseks tunnuseks asjaolu, et pelk tõe rääkimine muutub seesuguses režiimis võimude poolt rangelt karistatavaks revolutsiooniliseks aktiks. See on tunnus, mis on tänaseks üha enam tuvastatav praktiliselt kõikides riikides, mida tituleeritakse mehaanilise monotoonsusega jätkuvalt “vabadeks ja demokraatlikeks” , tonaalsusega, mis muutub seda tigedamaks, mida absurdsemaks muutub selle iseloomustuse sisu vägivaldse repressiivsüsteemi tegelikkuse valguses.

George Orwelli kohaselt on läbinisti totalitaarse ühiskonna üheks peamiseks tunnuseks asjaolu, et pelk tõe rääkimine muutub seesuguses režiimis võimude poolt rangelt karistatavaks revolutsiooniliseks aktiks. See on tunnus, mis on tänaseks üha enam tuvastatav praktiliselt kõikides riikides, mida tituleeritakse mehaanilise monotoonsusega jätkuvalt “vabadeks ja demokraatlikeks” , tonaalsusega, mis muutub seda tigedamaks, mida absurdsemaks muutub selle iseloomustuse sisu vägivaldse repressiivsüsteemi tegelikkuse valguses.

Adrian Bachmann

Makroskoop saab ilmuda üksnes oma lugejate ja kuulajate toel. Juhul kui ka Sina oled huvitatud Makroskoobi edasisest ilmumisest, saad teha selleks omale jõukohase annetuse käesoleva loo lõpus toodud rekvisiitidel. Tänan tähelepanu ja abi eest!

Esipilt: Sergei Elagin/Shutterstock.com