Cam Wakefield
Euroopa Liidu Nõukogu teatas, et edaspidi on liikmesriikide ministrite nõupidamistele ning tippkohtumistele oodatud ka sotsiaalmeedia sisuloojad, kuid teretulnud on üksnes valitud “suunamudjad”, kes on läbinud eelneva taustakontrolli, mille käigus on tuvastatud, et nad ei oma seisukohti, mis on “vastuolus Euroopa Liidu väärtustega”.
Nagu selgub, võimaldavad Euroliidu ebamäärased juhised ilma sisuliselt põhjendamata ükskõik keda miitingute kajastamiselt kõrvale jätta, sest “Euroopa Liidu väärtused” on mugavalt jäetud lahti selgitamata. Võime üksnes oletada, et keegi, kes on puudutanud migratsiooniküsimust, kahelnud Euro suurepärasuses või vihjanud, et ehk võib ka Euroopa Komisjon milleski eksida, ei pruugi osutuda Euroopa Liidu sündmuste kajastamise vääriliseks.
Avalikkusele ei ole tänini esitatud nimekirja “keelatud seisukohtadest”, mis tähendab, et “faktikontrolöril”, kellele on antud voli akrediteerida sisuloojaid vastavalt nende eurolojaalsuse tasemele, on õigus sisuloojate varasemaid seisukohavõtte lugedes otsustada, milline sotsiaalmeedia kommentaator on parketikõlbulik ja milline mitte.
Avalikkusele ei ole tänini esitatud nimekirja “keelatud seisukohtadest”, mis tähendab, et “faktikontrolöril”, kellele on antud voli akrediteerida sisuloojaid vastavalt nende eurolojaalsuse tasemele, on õigus sisuloojate varasemaid seisukohavõtte lugedes otsustada, milline sotsiaalmeedia kommentaator on parketikõlbulik ja milline mitte.
Cam Wakefield
Kujutagem nüüd korraks ette, kui analoogset lähenemist rakendataks ajakirjanike suhtes. Kui Euroopa Liit kuulutaks: “Aga loomulikult… saatke tippkohtumisele ajakirjanikke, kuid jätke kõrvale kõik sellised, kes on väljendanud Euroopa Liidu väärtustega vastuollu minevaid vaateid,” siis tõenäoliselt järgneks antud deklaratsioonile massiivne pahameeletorm. Brüssel mõistagi teab seda ja seetõttu ei näegi te kunagi seesugust lauset ajakirjanikele suunatud materjalides must-valgel kirja panduna.
Ajakirjanikud on teadupärast harjunud võimuesindajatele tülikaid probleeme tekitama ning nende selja taga seisab terve juristide armee. Sõltumatute sisuloojate jaoks ei eksisteeri seevastu mingit ajakirjandusvabaduse eest seisjate ringkaitset. Antud põhjusel saab Brüssel mistahes arvamuste väljendamise “sobivuskriteeriumite” alla liigitada ning eeldada, et mitte keegi ei märka, et sama nõude ajakirjanike suhtes esitamine oleks välistatud.
Ometi teevad nii ajakirjanikud kui poliitikamaastiku sisuloojad sisuliselt sama tööd. Sisulooja, kes selgitab Brüsseli otsuseid teismelistele, kes ei osta iial ajalehti, tegutseb funktsionaalselt ajakirjaniku rollis, sõltumata sellest, kas tal on vastav ametitunnistus. Samuti on tõsiasjaks, et nii mõnedki sisuloojad jõuavad tänapäeval oma käsitlustega laiema publikuni kui pressisaali akrediteeritud ajakirjanikud. Ainus erinevus kahe grupi vahel seisneb selles, et ajakirjanikke kaitstakse institutsionaalsel tasemel, samas kui sisuloojate õigusi juurdepääsule ning sõna levitamisele eitatakse.
Ja seega jõuame ebamugava küsimuseni… Kas ajakirjandusvabadus kuulub ka tegelikkuses Euroopa Liidu “väärtuste” hulka? Kui see peaks sedasi olema, siis on sisuloojate meelsuskontrolli nõue iseendaga vastuolus, kuna ajakirjandusvabaduse tuum seisnebki võimukriitiliste seisukohtade esitamises.
Reportereid lojaalsuse alusel valides muutub eurobürokraatide jutt ajakirjandusvabadusest paratamatult paroodiaks. Kui aga ajakirjandusvabadus ei kuulugi nõutud väärtuste hulka, siis näeme me selle välja jätmisest ühtlasi ka seda, mis sinna kuulub. Sõnavabaduse tähtsusesse uskuv institutsioon ei testi teadupärast arvamusi.
Kuid selleks, et välja öeldud nõue oma rolli täidaks, ei olegi vaja konkreetseid sisuloojaid kõrvale jätta. Hetkest, mil “euroliidu väärtustega” mitte vastuollu minemise kriteerium on teatavaks tehtud, hakkavad kõik, kes soovivad tippkohtumisi ja nõupidamisi kajastada, tegelema parketikõlbulikkuse saavutamise nimel enesetsensuuriga. See tähendab, et nad jätavad lausumata kriitilised märkused uusimate eurodirektiivide suunal ning hammustavad pigem keelde, kui lubavad endale naljatlemist Ursula von der Leyeni või mõne muu eurokraadi aadressil.
Hetkest, mil “euroliidu väärtustega” mitte vastuollu minemise kriteerium on teatavaks tehtud, hakkavad kõik, kes soovivad tippkohtumisi ja nõupidamisi kajastada, tegelema parketikõlbulikkuse saavutamise nimel enesetsensuuriga.
Cam Wakefield
Brüsselil ei ole sedasi tarvidust kedagi vaigistada, kui on võimalik sisendada inimestesse piisavalt ärevust, mis suunab neid ise endid vaigistama.
Mõistagi on kogu sisuloojate selekteerimise kava ajendatud Brüsseli parimatest kavatsustest “avardada kaasatust ja tuua institutsioonid avalikkusele lähemale”. Muud tingimused valituks osutumiseks on ju igati mõistlikud: arvestatava publiku olemasolu, varasem Euroopa poliitika käsitlemine ning suursponsorite ja poliitilise rolli puudumine. Kuid “väärtustega” mitte vastuollu minemise nõue teeb puhta töö heakskiidetute sobimatutest eraldamisel. Euroopa Liit ei otsi mitte sündmuste kajastajaid, vaid fänniklubi.
Ainsad poliitikud, kes on julgenud euroliidu sisuloojate ebamääraste “väärtuste” alusel selekteerimise kohta midagi öelda, on need, kes on juba varasemalt Brüsseli soosingust välja langenud. Flaami poliitik Gerolf Annemans märkis sarkastiliselt, et “Ma läheksin veelgi kaugemale: mitte milleski ei tohiks olla lubatud kahelda.” Endine Hollandi esindaja Euroopa Parlamendis Lucas Hartong tõdes seevastu kuivalt, et “Euroopa Liit ja tegelik demokraatia ei sobi kokku”. Rootsi demokraatide hinnangul annab Brüsseli ponnistus välistada kriitiliste sisuloojate pääsemise euroliidu üritustele märku eurobürokraatide abitusest ning meeleheitest.
Makroskoop saab ilmuda üksnes oma lugejate ja kuulajate toel. Juhul kui ka Sina oled huvitatud Makroskoobi edasisest ilmumisest, saad teha selleks omale jõukohase annetuse käesoleva loo lõpus toodud rekvisiitidel. Tänan tähelepanu ja abi eest!
Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema missiooniks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistetavaks tegemine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil. Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse alloleva pangalingiga.
