“Netonulli” kliimaeesmärkide elluviimise ajastus on eriliselt ebaõnnestunud, arvestades Läänemaailmas juba niigi valitsevat majanduslikku ebastabiilsust.
Arvestades, et USA-s ja Euroopas vohab endiselt stagflatsioon (kaks halba asja korraga: kõrge hindade kasv käsikäes langeva majandusega), on viimane asi, mille pärast keegi peaks muretsema, globaalse temperatuuri tõus alla 1 °C viimase 100 aasta jooksul. Seda enam, et tänini puuduvad ühesed tõendid märkimisväärse kliimakriisi kohta ning muuhulgas on kõnekas, et agitaatorid, kes elanikkonnale lakkamatult sisendavad, et kriis on kohe nurga taga, teenivad “rohepöörde” programmist miljardeid dollareid valitsustelt ja mõttekodadelt, kellel on sedasi õigustatud huvi hüsteeriat tugevdada. Teisisõnu puudub igasugune alus drastilisteks piiranguteks kasvuhoonegaaside heitkogustele. Kliimakriisi ideoloogia osutub lähemal vaatlusel ebaveenvaks.
Niipea kui uurida kliimakultuse poliitikat kainemõistuslikult, saab kiiresti selgeks, et planeedi päästmine ei ole rohepöörajate esmaseks mureks.
Niipea kui uurida kliimakultuse poliitikat kainemõistuslikult, saab kiiresti selgeks, et planeedi päästmine ei ole rohepöörajate esmaseks mureks. Eeskätt on prioriteediks suurendada valitsusbürokraatia võimu tasemele, mida pole nähtud feodaalajast saadik (tõlkija märkus: antud kujund on kantud tahtest väidet ilmestada, ent on ometi ebatäpne, kuna feodaalajastul oli tsentraalvõimu sekkumise tase nii ülikute kui lihtrahva eludesse minimaalne – märksa täpsem võrdlus oleks siinkohal 21. sajandi kollektivistlike totalitaarrežiimidega). Rohepöörde jätkudes tasub seada vaim valmis sunnismaisuse naasmiseks.
Üks teguritest, mis võitluses kliimamuutustega seotud mandaatide üle pidevalt esile kerkib, on kasvav vajadus energia järele, mis omakorda põrkub kokku tootmisvahendite tahtliku kärpimisega. On selge, et rohepöörde taga seisev eliit soovib üha nahaalsemalt piirata tavaliste inimeste juurdepääsu energiale, dikteerides, et inimesed maksaksid üha defitsiitsema energia eest üha kõrgemat hinda.
On selge, et rohepöörde taga seisev eliit soovib üha nahaalsemalt piirata tavaliste inimeste juurdepääsu energiale, dikteerides, et inimesed maksaksid üha defitsiitsema energia eest üha kõrgemat hinda.
Suurepärane näide antud dünaamikast on valitsuste ulatuslikud ja vastuolulised jõupingutused sulgeda tuumaelektrijaamad, mis on süsinikuheitmete seisukohast üks puhtamaid energiavorme, mis meil on.
Saksamaa – mis sipleb pärast Vene gaasi ära langemist niigi süvenevas energiadefitsiidis – sulges aprilli keskel kolm viimast töötavat tuumaelektrijaama, jättes riigi kergesti kättesaadavast elektrist ilma. Riigis on tänaseks ühed kõrgeimad eratarbijate elektrihinnad kogu Euroopas ning need tõusevad lähiajal plahvatuslikult edasi.
Kuna energiahinnad tõusid eelmisel aastal Ukraina konflikti tagajärjel järsult, kõhklesid Saksamaa kantsleri Olaf Scholzi valitsuse osad liikmed tuumajaamade sulgemise teostatavuses, mis oli planeeritud aset leidma 2022. aasta lõpus. Scholz nõustus tähtaja ühekordse pikendamisega, ent nõudis, et lõplik sulgemine toimuks siiski 15. aprillil.
Tuumajaamade sulgemisega paralleelselt tõstis Saksamaa rahvusvaheline elektriettevõte E.ON alates 1. juunist hindu erakordsed 45%.
“Nordrhein-Westfaleni regiooni mõnedes piirkondades on uus hind 49,44 senti bruto kilovatt-tunni kohta, mis tähendab umbes 45-protsendilist tõusu keskmise tarbija jaoks,” ütles Eon Energie pressiesindaja Saksamaal.
Kogu olukorra juures on eriti absurdne asjaolu, et eelmisel talvel tekkinud puudujäägid sundisid Saksamaa valitsust suurendama söeküttel töötavate elektrijaamade töömahtu, sulgedes samas süsinikdioksiidi mitte eritavaid tuumajaamu.
Kui kliimamuutuste algatused ei tundu tänapäeval kuidagi loogiliselt kooskõlalised olevat, siis see on sedasi seepärast, et nende eesmärgiks ei olegi reaalsuses keskkonna päästmine, vaid garanteeritud kaose külvamine läbi ebapiisavate tuule- ja päikeseparkide, mis sillutavad teed inimeste vaesumisele, mis omakorda teeb majanduslikult ebakindla elanikkonna orjastamise tsentraalvõimu poolt üha lihtsamaks.
Adrian Bachmanni kommentaar:
Saksamaa sõgeda rohepöörde poliitika jätkudes ootab Euroopa suurimat tööstusriiki ning maailma suuruselt kolmandat eksportööri konkurentsivõime pöördumatu langus maailmaturgudel. Seda peamiselt monopoolsete tehnoloogiate valdamisest tulenevate absoluutsete eeliste järk-järgulise kadumise ning hinnatasemest tuleneva suhtelise eelise kadumise topeltefekti tõttu.
Olemasoleva kursi jätkudes ootab Saksamaad ees eemale jäämine Aasia turgudelt, mida õigustatakse tulevikus tõenäoliselt geopoliitiliste kaalutlustega, milleks on (Washingtonist, mitte Berliinist dikteeritud) vajadus eemalduda Hiinaga kauplemisest. Kõige lühemalt kokku võetuna: ameeriklased lihtsalt ei luba tulevikus eurooplastele majandussidemeid mis tahes riikidega, mis ei kuulu Washingtoni võimudomeeni.
Olemasoleva kursi jätkudes ootab Saksamaad ees eemale jäämine Aasia turgudelt, mida õigustatakse tulevikus tõenäoliselt geopoliitiliste kaalutlustega, milleks on (Washingtonist, mitte Berliinist dikteeritud) vajadus eemalduda Hiinaga kauplemisest. Kõige lühemalt kokku võetuna: ameeriklased lihtsalt ei luba tulevikus eurooplastele majandussidemeid mis tahes riikidega, mis ei kuulu Washingtoni võimudomeeni.
adrian bachmann
Saksa tööstusmasinad ning kõige kõrgema kvalifikatsiooniga töölised kolitakse tulevikus paljuski ümber Ameerika Ühendriikidesse ning osaliselt ka (jätkuvalt tuumaenergeetikat laialdaselt kasutavale) Prantsusmaale. Saksa kodumaale alles jääv tööstustoodang müüakse aga üha enam teistesse “rohepöörde” programmiga kaasa läinud riikidesse, mille toodang muutub energiadefitsiidi tõttu maailmaturgudel samuti üha konkurentsivõimetumaks.
Euroopa Liidu poolt rohepöördega mitte kaasa minevate riikide kaupadele asetatavad karistustariifid ei muuda Euroopa toodangut maailmaturgudel paraku kuidagi konkurentsivõimelisemaks, vaid kutsuvad üksnes esile vastumeetmed ning Aasia toodete ümber suunamise kiiresti ostujõudu kaotavast Euroopast.
Esimest korda viimase 200 aasta jooksul aset leidev üleüldine vaesumine, mis väljendub elukvaliteedi üha kesisemaks muutumises, ei oota tulevikus ees mitte üksnes Saksamaad, vaid kõiki Euroopa riike, mis on sotsiaalmajandusliku arengu prioriteedi asendanud monomaanilise ökofašismi ideega, mille keskmes ei peitu mitte niivõrd eliidi armastus eluslooduse, vaid põlgus ligimese vastu.
Esimest korda viimase 200 aasta jooksul aset leidev üleüldine vaesumine, mis väljendub elukvaliteedi üha kesisemaks muutumises, ei oota tulevikus ees mitte üksnes Saksamaad, vaid kõiki Euroopa riike, mis on sotsiaalmajandusliku arengu prioriteedi asendanud monomaanilise ökofašismi ideega, mille keskmes ei peitu mitte niivõrd eliidi armastus eluslooduse, vaid põlgus ligimese vastu.
adrian bachmann
Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema missiooniks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistetavaks tegemine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil. Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse pangalingiga:
