Loo AUDIOVERSIOON on kuulatav lehekülje lõpus.
Staažikas saksa ajakirjanik Patrik Baab kirjeldab intervjuus norra politoloogile Glenn Diesenile oma kogemustest lähtuvalt mehhanismi, mille alusel vaba ajakirjandus on Euroopas Ukraina sõja tõttu tsenseeritud olematusse. Baab kirjeldab, kuidas meedia toimib tänapäeval infosõja instrumendina, kus avaldatava materjali avaldamiskõlbulikkust ei määra selle olulisus ega objektiivsus, vaid kasulikkus võimude sõjalis-poliitilise agenda edendamisel.
Glenn Diesen: Kasutasite meedia tänasest olukorrast rääkides väljendit “propagandapress”. Selgitaksite ehk lähemalt lahti, mida te selle mõiste all täpsemalt silmas peate?
Patrik Baab: Tänapäeva meedia ei kajasta enam reaalsust. Oleme jõudnud punkti, kus ajakirjanikud esitavad infot, mis on risti vastupidine tegelikult toimunule. Kõige hiljutisemaks näiteks antud fenomenist on sõjaga seonduva kajastamine reportaažides Ukrainast. Olen ise Ukrainas viibinud ning võin omalt poolt kinnitada, et paljutki sellest, mida ma seal tegelikkuses nägin ja uurisin, ei käsitleta meedias üldse.
Tänapäeva meedia ei kajasta enam reaalsust. Oleme jõudnud punkti, kus ajakirjanikud esitavad infot, mis on risti vastupidine tegelikult toimunule.
Patrik Baab
Täiendavalt võib lisada, et Lääneriigid kannavad silmaklappe, mis puudutab võimalust katastroofilise maailmalõpustsenaariumi vallandumise osas selle sõja tagajärjena. Meedia ei puuduta riski, et Kesk-Euroopas võib nüüd peagi vallanduda tuumasõda. Samuti ei kõnelda Lääne peavoolumeedias tavaliste Ukraina elanike igapäevastest elamistingimustest ega ka Ukraina sõja taustast ja kujunemisloost. Sellel sõjal on pikk ajalugu – endise NATO peasekretäri Jens Stoltenbergi sõnadega, see sõda ei alanud tegelikult ju 2022. aasta veebruaris, vaid 2014. aastal Maidani riigipöördega.
Meedia ei võta mitte mingisugust moraalset vastutust oma tegude eest, tootes uudislugusid üksnes sõja jätkumise nimel, jättes samas täielikult tähelepanuta fakti, et selles sõjas surevad sajad tuhanded päris inimesed.
Meedia ei võta mitte mingisugust moraalset vastutust oma tegude eest, tootes uudislugusid üksnes sõja jätkumise nimel, jättes samas täielikult tähelepanuta fakti, et selles sõjas surevad sajad tuhanded päris inimesed.
Sealjuures hoiduvad väljaanded ja ajakirjanikud omaenese seatud reegleid järgimast. Näiteks näeb üks ajakirjanduse keskseid põhimõtteid ette, et sündmuste kajastamisel on oluline anda sõna kõigile osapooltele ning ühe poole vaatepunktist tehtud loo juures peab andma hääle ka vastaspoolele. See on objektiivse ajakirjanduse reegel, mis on tänaseks faktiliselt surnud.
Minu hinnangul väldib meedia toimuva mitmekülgset kajastamist viiel põhjusel: 1) meedia omandiküsimus; 2) toimetuste töökorraldus; 3) noorte ajakirjanike väljaõpe; 4) NATO psühholoogilise sõjapidamise aparaadi poolt toodetud ülivõimas propaganda, ning 5) digitaliseerumine.
Alustame meedia omandiküsimusest. Ajakirjandusväljaanded ja uudisteagentuurid kuuluvad erakätesse ja nende omanikel on õigus määrata oma toimetuste poliitiline suund. See tähendab, et kui ajakirjanik ei soovi väljaandele määratud suunda järgida, siis ta seal tööd ei saa. Töötasin Põhja-Saksamaa avalikõiguslikus televisioonis reporterina ning võin kinnitada, et meediaväljaannete juhtkond on peavooluajakirjanduses poliitikutega tihedalt läbipõimunud seetõttu, et poliitikud istuvad meedia järelevalve nõukogudes ning otsustavad peatoimetajate karjääri üle.
Teiseks on oluline roll meedia üldisel töökorraldusel. Nimelt on toimetajad ja reporterid valdavalt kas vabakutselised või ühe kuni viie aasta pikkuse piiratud lepinguga allhankijad, kes sõltuvad täielikult ülemuste otsustest. Lepingu alusel töötavatele ajakirjanikele makstakse eetriminuti või avaldatud tekstirea kaupa, mistõttu toodavad nad alati just sellist sisu, mida ülemus soovib. Ning ülemused omakorda on sageli tihedalt seotud transatlantiliste organisatsioonide või transatlantilist poliitikat ajavate erakondadega.
Lepingu alusel töötavatele ajakirjanikele makstakse eetriminuti või avaldatud tekstirea kaupa, mistõttu toodavad nad alati just sellist sisu, mida ülemus soovib. Ning ülemused omakorda on sageli tihedalt seotud transatlantiliste organisatsioonide või transatlantilist poliitikat ajavate erakondadega.
Patrik Baab
Kolmandaks kujundavad meediamaastikku ajakirjanike ettevalmistuse eripärad. Siin saan konkreetselt rääkida ainult Saksamaa näitel, kus on televisioonis või trükimeedias ajakirjanikuna töö leidmiseks vaja enne läbida hulgaliselt praktikaid, mis on valdavalt tasustamata. See tähendab, et tudengid ei saa loenguperioodide vahel palgatööd teha. Kuna praktikad tuleb läbida kõrge elukallidusega suurlinnades nagu München, Frankurt või Hamburg, toimub juba ülikoolis teatav sotsiaalmajanduslik selektsioon.
Enamik minu kolleege on ülemklassi kuuluvate jõukate perede järeltulijad, nende vanemad on hambaarstid, ettevõtete juhid jms. Selline klassiselektsioon tagab omakorda, et väljaannete toimetustesse jõuavad peaaegu ainult jõukamate ühiskonnakihtide vaatenurgad. Toimetused koosnevad inimestest, kelle aktsiaportfelli kuuluvad ka sõjatööstusettevõtete aktsiad ja kes lõikavad seeläbi sõjast kasu. Kuid avalikkuses sellest ei räägita. Selle asemel kuuleme lõputult tiražeeritud sõnumit, et me peame aitama vaestel ukrainlastel venelasi võita, maksku see mis maksab.
Neljandaks levitab NATO sihipäraselt kolossaalsel tasemel propagandat. Aastaid tagasi oli Pentagoni palgal 27 000 avalike suhete spetsialisti ning USA sõjaväe infooperatsioonide allüksuse aastane propagandaeelarve oli 5 miljardit dollarit. Need on vanad numbrid, kuid näitavad, et toimetajal ei ole vähimatki võimalust massiivse propagandatööstuse vastu astuda. Tal lihtsalt ei jätku selleks aega ega inimressurssi.
Aastaid tagasi oli Pentagoni palgal 27 000 avalike suhete spetsialisti ning USA sõjaväe infooperatsioonide allüksuse aastane propagandaeelarve oli 5 miljardit dollarit. Need on vanad numbrid, kuid näitavad, et toimetajal ei ole vähimatki võimalust massiivse propagandatööstuse vastu astuda. Tal lihtsalt ei jätku selleks aega ega inimressurssi.
Patrik Baab
Propagandataktikana rakendab NATO avalikkuse vastu kognitiivse sõjapidamise meetodeid. Nende propagandistid ei soovi muuta mitte eelkõige inimeste mõtete sisu, vaid mõtlemise viisi. Küsimus ei seisne lihtsalt infos, vaid masside mõtlemise emotsioonidele toetamises. Ratsionaalsuse asemel püütakse levitada pimedat viha, eeskätt venelastevastast viha, põlgust jms.
Viimane ja kõige keerukam tegur, mis meediamaastiku reaalsust kujundab, on digitaliseerumine nii sisu tootjate kui ka tarbijate poolel. Praktikas tähendab digitaliseerumine, et meediaettevõtted tegutsevad justkui vabaturu tingimustes. Igaüks võib turule siseneda ja midagi müüa või osta. Kuid samas määravad digitaalse turu reeglid ära suurte infoettevõtete eraomanikud – st Google’i, Amazoni jms omanikud –, kes on ühtlasi ka turu omanikud. Nemad otsustavad, kes ja mida turul müüa võib, millist infot teil on seal võimalik leida… Seega määravad omanikud turul osalejate õigused ja siin ei ole enam tegemist infovabaduse, vaid puhta eraotsusega.
Kõik eelpool mainitu ongi toonud meid olukorrani, kus meil ei ole võimalik internetis reaalsust kuigi lihtsalt kogeda. Tänapäeval on Lääne massimeediast võimalik leida vaid selliseid uudislugusid, mis on läbinud eraettevõtete ja eriteenistuste üleslaadimise filtri, mis teeb objektiivse info leidmise väga keeruliseks. Selleks, et teada, mis tegelikult toimub, on vaja ise kohal olla, sest internet ei peegelda valdavalt asjade tegelikku seisu.
Tänapäeval on Lääne massimeediast võimalik leida vaid selliseid uudislugusid, mis on läbinud eraettevõtete ja eriteenistuste üleslaadimise filtri, mis teeb objektiivse info leidmise väga keeruliseks.
Patrik Baab
Samal ajal on peamiseks meedia tarbimise vahendiks kujunenud nutitelefon. Infot tarbitakse, omandatakse, kuuldakse ja loetakse teel tööle, bussi oodates, jalgrattal, töötamise või kõndimise ajal… See tähendab, et inimeste infoga kohal olemise ja keskendumise hetk on väga lühike ja enamasti on nende tähelepanu jagatud ka millegi muu suhtes, nad kuulavad uudiseid ja jälgivad ühtlasi liiklust. Ja toimetajad teavad seda ning arvestavad sellega oma lugude koostamisel. Selleks, et saada piisavalt klikke ja silmapaare oma lehele, püüavad nad rõhuda isikupärastamisele ja emotsioonidele, mis püüaks kõige muu taustal tähelepanu. Seetõttu ei minda ekraanikeskses infovoos kuigi sügavale. Tänaseks elame me maailmas, mida kujundab täielikult propaganda.
Glenn Diesen: Just. Olen väga nõus Teie öelduga selektsiooni osas. Tänapäeval praktiliselt puudub vajadus ajakirjanike poolt loodud sisu nomenklatuurset konformsust pidevalt kontrollida, kuna ajakirjanikud, kes valitakse vastavale positsioonile, on karakteri poolest juba eos võimutruud ideoloogid.
Tänapäeval praktiliselt puudub vajadus ajakirjanike poolt loodud sisu nomenklatuurset konformsust pidevalt kontrollida, kuna ajakirjanikud, kes valitakse vastavale positsioonile, on karakteri poolest juba eos võimutruud ideoloogid.
Glenn Diesen
Oma raamatus poliitilisest propagandast ja russofoobiast viitasin ajalehes New York Times avaldatud töökuulutusele, kus otsiti ajakirjanikku. See võis olla aastal 2016. Kuulutus algas jutuga sellest, et Putin on brutaalne ja tema rõhuv režiim ohustab kogu Euroopa vabadust. Seejärel teatati, et me otsime sõltumatut ajakirjanikku. Juba kuulutuse tekstile tuginedes on üheselt selge, milliseid seisukohti ajakirjanikult eeldati. Nad ei otsinud objektiivset ja sõltumatut ajakirjanikku, vaid kedagi, kes on minimaalse eeldusena jõudnud maailmas toimuva suhtes samadele järeldustele nagu värbajad. Seega olen Teie arutluskäiguga täiesti nõus.
Kas võib olla, et lisaks kõigile Teie nimetatud põhjustele on meediamaastiku olukorra taga veel sügavam ideoloogiline probleem? Vähemalt Euroopa Liidu ülikoolides jääb mulje, et kõikjal valitseb kinnisidee konstruktivismist ehk arusaamast, nagu oleks inimestel võimalik sotsiaalselt omaenda maailma kujundada. Tänapäeval Euroopas kehtiva “konstruktivistliku” meedia käsitluse kohaselt ei olegi meedia ülesanne enam reaalsust objektiivselt kajastada, vaid inimeste subjektiivseid arusaamu meelepärasesse vormi manipuleerida. Täpselt samamoodi lähtuvad ka poliitikud eesmärgist kujundada uut sotsiaalset reaalsust.
Tänapäeval Euroopas kehtiva “konstruktivistliku” meedia käsitluse kohaselt ei olegi meedia ülesanne enam reaalsust objektiivselt kajastada, vaid inimeste subjektiivseid arusaamu meelepärasesse vormi manipuleerida.
Glenn Diesen
Seega on sõjareportaaži mõte mitte peegeldada objektiivselt tõsielulist ja strateegilist reaalsust, vaid kasvatada lugejate toetust sõjale ning see eeldab enesekindlust, mis sisendaks lugejatesse usku, et me oleme seda sõda iga hetk võitmas. Sisendus, mida lakkamatult massidesse sisendatakse, on lühidalt kokkuvõetuna umbes järgmine: “Venelased on ebakompetentsed, ent samas ka kurjad ja ohtlikud. Ukrainlased on võimekad ja heroilised, ent samas ka ohvrid. NATO-l ei olnud selle sõja puhkemises aga vähimatki süüd”. Senikaua kuni inimesed sellist juttu jätkuvalt usuvad, toetavad nad sõda ja see omakorda aitab meid võidule. Ent lüüasaamiste kajastamine peab olema välistatud, niipalju kui see vähegi võimalik on.
Samuti ei tohi rääkida sündmuste taustast, sest kui rääkida sellest, kuidas venelased mõtlevad – nemad näevad seda sõda oma eksistentsi kaitsevahendina, sellega ei pruugi nõustuda, kuid nii nad seda näevad – võib juhtuda, et kujundate reaalsuse, kus olete sellist mõtlemist legitimeerinud ja inimesed hakkavad ka Vene poole lähtepunkte mõistma. Seetõttu ei või mingisugust taustainfot lubada ja see tsenseeritakse juba eos välja. Sellest kui tohutul hulgal ukrainlasi on selles sõjas hukkunud on massimeedias aga täielikult keelatud rääkida, sest vastasel juhul satuks ohtu elanikkonna toetus sõja jätkamiseks, mis omakorda kahandaks sõja finantseerimist ning vähendaks Ukraina võimekust lahinguväljal.
Sellest kui tohutul hulgal ukrainlasi on selles sõjas hukkunud on massimeedias aga täielikult keelatud rääkida, sest vastasel juhul satuks ohtu elanikkonna toetus sõja jätkamiseks, mis omakorda kahandaks sõja finantseerimist ning vähendaks Ukraina võimekust lahinguväljal.
Glenn Diesen
Kui meedia oleks objektiivne ning juhiks tähelepanu ukrainlaste kaotustele, julmadele värbamistaktikatele, NATO provokatsioonidele, rahulepingute saboteerimistele ja sanktsioonide mittetoimimisele, siis kujutaks see ohtu sõjalisele võimekusele. Äraspidine loogika, millest lähtutakse, on umbes järgmine: sanktsioonid ei toimi sellepärast, et keegi sõnus need ära ja ütles, et need ei toimi, õõnestades sellega avalikkuse toetust, nüüd avalikkus ei toeta sanktsioone ja sellepärast ei oma need soovitud mõju.
Seega võib kokkuvõtvalt tõdeda, et meedial ei ole reaalsuse kajastamise eesmärki Ukraina sõja kontekstis kunagi olnudki. Raportite avaldamiskõlbulikkust ei hinnata nende objektiivsuse alusel, vaid üksnes selle alusel, kas ja kui palju need aitavad kaasa sõjapidamise jätkamisele. Ning siin astubki mängu kõikehõlmav tsensuur. Kellelgi ei tohi lasta öelda midagi, mis võiks meie positsiooni delegitimeerida. Kas selline reaalsus ei ole mitte meie meediamaastiku tänaseks täielikult hävitanud?
Meedial ei ole reaalsuse kajastamise eesmärki Ukraina sõja kontekstis kunagi olnudki. Raportite avaldamiskõlbulikkust ei hinnata nende objektiivsuse alusel, vaid üksnes selle alusel, kas ja kui palju need aitavad kaasa sõjapidamise jätkamisele.
Glenn Diesen
Patrik Baab: Jah, absoluutselt. Ukraina sõda võib vaadelda kolmel tasandil.
Esimene tasand on eesliinil. Tegemist on täismahus sõjaga üle kogu Ida-Ukraina. Vene sõjavägi kasvatab seal survet ja liigub sammhaaval edasi, samas kui Ukraina on kaotanud sõjakeerises tohutul hulgal elusid. Möödunud aastal lekkis avalikkusesse info, mille kohaselt Ukraina kindralstaabi salastatud andmetel ulatusid Ukraina kaotused kokku 1,7 miljoni sõdurini.
Teine tasand selles konfliktis on majandussõda Vene Föderatsiooni vastu. Ja Teil on täiesti õigus, kui märgite, et sanktsioonid kukkusid läbi. Üha uuesti sama taktika rakendamine, uute sanktsioonide määramine ja sealjuures teistsuguste tulemuste ootamine annab minu meelest märku Lääne eliidi vaimuhaigusest.
Kolmandaks tasandiks ongi aga propagandasõda ning meedia mängib selles keskset rolli. Igaüks, kes esitab infot reaalse olukorra kohta, kuulutatakse viivitamatult “Putini sõbraks” ja “propagandistiks”. Mind on Saksamaal korduvalt sedasi nimetatud, 2022. aasta sügise referendumi kontekstis nimetati mind Putini käsilaseks ja seda meemi korratakse tänini, kuigi olen käinud kohtus, et tõestada igasuguste sidemete puudumist Vene valitsusega.
Selline laimamine kuulub mõistagi eriteenistuste võtete hulka. Eriteenistuste agendid täidavad regulaarselt Vikipeedia artikleid oma laimava infoga, sest nad teavad, et meediaväljaannete toimetajad toetuvad oma pealiskaudsuses sageli üksnes Vikipeediale. Igapäevaselt uudiseid tootes ei ole toimetajatel esiteks aega põhjalikult millessegi süveneda ja Vikipeediast saavad nad kiiresti info kätte. Muuhulgas väldivad nad Vikipeediale toetudes konflikti peatoimetajatega, kellel ei ole enamasti samuti muid allikaid peale Vikipeedia.
Peamiseks võtteks, mida kasutatakse, on valetamine justnimelt läbi selle, et informatsioon, mis on oluline ja tõene (ent ametlikku narratiivi kahtluse alla seadev), jäetakse valikuliselt välja ning seda ei lubata avaldada. Meedia jätab täna ebamugava reaalsuse oma kajastustest täielikult välja ja toetub täiesti kriitikavabalt NATO infosõja propagandale. Minu sõber, endine NATO sõjalise komitee esimees ja Saksa sõjaväe ülem Harald Kujat rääkis, kuidas reaalsuse moonutus toimub süstemaatiliselt kolme teguri koosmõjus, milleks on ignorantsus, ideologiseeritus ja ebakompetentsus.
Peamiseks võtteks, mida kasutatakse, on valetamine justnimelt läbi selle, et informatsioon, mis on oluline ja tõene (ent ametlikku narratiivi kahtluse alla seadev), jäetakse valikuliselt välja ning seda ei lubata avaldada. Meedia jätab täna ebamugava reaalsuse oma kajastustest täielikult välja ja toetub täiesti kriitikavabalt NATO infosõja propagandale. Minu sõber, endine NATO sõjalise komitee esimees ja Saksa sõjaväe ülem Harald Kujat rääkis, kuidas reaalsuse moonutus toimub süstemaatiliselt kolme teguri koosmõjus, milleks on ignorantsus, ideologiseeritus ja ebakompetentsus.
Patrik Baab
Ebakompetentsus viitab sellele, et ajakirjanikud ei järgi omaenda reegleid, sh kohustust vastata seitsmele uuriva ajakirjanduse fundamentaalsele küsimusele: kes tegi, mida tegi, millal tegi, kus tegi, miks tegi, kuidas tegi ning… kust pärineb info, mille põhjal eelnevale kuuele küsimusele vastus anti. Samuti ei anna ajakirjanikud enam üldse sõna erinevatele osapooltele ega kontrolli oma info tõele vastavust. Enamik Saksa ajakirjanikke ei tea Ukrainast, Ida-Ukrainast ega Venemaast mitte midagi. Neil pole õrna aimugi, mis seal kohapeal toimub, samas kui kolossaalne ignorantsus täidetakse üleolevalt ja laisalt ideoloogiaga, mis annab neile kogu vajaliku tausta loo tiražeerimiseks. Need on lühidalt kokkuvõetuna põhjused, miks ajakirjandus ei vääri täna enam vähimalgi määral oma auditooriumi usaldust.
Adrian Bachmanni kommentaar:
Ukraina sõja kajastuse absurdsuse tase on massimeedias kasvanud nivooni, mis ületab tänaseks juba koroonasulgude ajal kogetu.
Toogem siinkohal teemasse puutuvalt ühe ilmeka näite… Hiljuti Deutche Welle reporterile antud intervjuus kaitses Poola välisminister Radoslaw Sikorsky positsiooni, et NATO liikmelisuse nimel peetav sõda Ukrainas peab jätkuma, kuna Ukraina NATO-sse kuulumine on ainus, mis tagaks riigile kaitse Venemaa kallaletungi eest. Seda mõistagi seetõttu, et Venemaa ei söandaks eales tungida NATO-le kallale. Sikorsky väitis, et juhul kui Ukrainat ei toetata ning Venemaal lastakse Ukraina alistada, siis… järgmisena tungib Venemaa NATO-le kallale.
Hiljuti Deutche Welle reporterile antud intervjuus kaitses Poola välisminister Radoslaw Sikorsky positsiooni, et NATO liikmelisuse nimel peetav sõda Ukrainas peab jätkuma, kuna Ukraina NATO-sse kuulumine on ainus, mis tagaks riigile kaitse Venemaa kallaletungi eest. Seda mõistagi seetõttu, et Venemaa ei söandaks eales tungida NATO-le kallale. Sikorsky väitis, et juhul kui Ukrainat ei toetata ning Venemaal lastakse Ukraina alistada, siis… järgmisena tungib Venemaa NATO-le kallale.
Adrian Bachmann
Nüüd… Poola välisministri poolt väljendatud positsioon kuulub ilmsesti mitte üksnes vale, vaid loogilise absurdi kategooriasse, mis on lausumine, mis peab olema loogilise paratamatusena ebatõene, sõltumata empiirilistest tähelepanekutest, mida väidetu endas kätkes. Ent veelgi kõnekam kui Poola välisministri lausumise häbitus ja mõistusevastasus oli Saksa ringhäälingu reporteri täielik võimetus tuua esile isegi algkooli õpilasele ilmne loogiline võimatus Sikorsky alasti vales ja valelikus väljalausumises. Täpselt nii truualamlik ongi tänapäeva Euroopas nn “vaba meedia” ning “uuriva ajakirjanduse” suhe poliitilise võimuga ning selle poolt levitatud narratiividega, millede puhul ei omagi enam tähtsust, kuivõrd läbinähtavalt absurdsed need on.
Lõppastmes peitub meedia poolt Ukraina sõja, ent ka kõikide teiste kriitilise tähtsusega teemade kohta levitatavate valede alus ühes juurpõhjuses. Selleks on tõsiasi, et nii tänapäeva meedia kui selle auditoorium koosneb valdavalt inimtüübist, kelle jaoks nii kommunikatsioon kui massikommunikatsioon on eeskätt iseenda sotsiaalse turvalisuse ning majandusliku edu tagamise mehhanismiks. Ehk teisisõnu, nii ajakirjanikud kui inimesed üldisemalt ei lausu mitte seda, mis on kõige tõesem ja olulisem (mis on valedele tugineva võimu jaoks alati kõige ohtlikum kombinatsioon), vaid seda, mida nad peavad lausuma selleks, et oma sotsiaalset ja majanduslikku positsiooni kas säilitada või edendada. Selline ongi väga lühidalt kokku võetuna nn “tõejärgse” ühiskonna baasdünaamika.
Nii ajakirjanikud kui inimesed üldisemalt ei lausu mitte seda, mis on kõige tõesem ja olulisem (mis on valedele tugineva võimu jaoks alati kõige ohtlikum kombinatsioon), vaid seda, mida nad peavad lausuma selleks, et oma sotsiaalset ja majanduslikku positsiooni kas säilitada või edendada. Selline ongi väga lühidalt kokku võetuna nn “tõejärgse” ühiskonna baasdünaamika.
Adrian Bachmann
Makroskoop saab ilmuda üksnes oma lugejate ja kuulajate toel. Juhul kui ka Sina oled huvitatud Makroskoobi edasisest ilmumisest, saad teha selleks omale jõukohase annetuse käesoleva loo lõpus toodud rekvisiitidel. Tänan tähelepanu ja abi eest!
Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema missiooniks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistetavaks tegemine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil. Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse alloleva pangalingiga.
SEOTUD LOOD:
