2023. aprillis ootamatult eetrist eemaldatud Ameerika ühe populaarseima teležurnaali saatejuht Tucker Carlson oli Ühendriikide peavoolumeedia väljaannete viimaseks võimukriitiliseks hääleks, kelle elimineerimine USA juhtiva telekanali FOX News teenistusest (saate rekordilise vaadatavuse kiuste) oli ajastu märgiks, mida paljud kommentaatorid on arvanud vaba ajakirjanduse surmaks Ameerikas. Paralleelselt USA kuulsaima elava uuriva ajakirjaniku Seymour Hershi maha salgamisega väljaannete poolt, milles legendaarne poliitkommentaator aastakümneid karjääri tegi, võib Carlsoni lahkumist peavoolumeediast arvata veelahkmeks, pärast mida ametlike narratiivide suhtes skeptilised seisukohad on Ühendriikides lubatud üksnes alternatiivmeedia väljaannetes, mis ei teeni teineteisest eraldamatuks muutunud süvariigi ja suurkorporatsioonide huvisid. Järgnevas intervjuus vestles Carlson Kennedyte poliitilise dünastia esindaja, presidendikandidaat Robert F. Kennedy juunioriga, kelle vaated Ameerikale ja maailmale vastanduvad suuresti Washingtoni “süvariigile”.
Bobby Kennedy on üks tähelepanuväärsemaid inimesi, keda me oleme kohanud ja meil on hea meel, et ta on meiega liitunud. Bobby, ma tänan, et te soostusite saatesse tulema. Teid tembeldatakse teadupärast “vaktsiinihulluks”, keda ei tasu kuulata, kuid vaadates teie äsjast teadaannet, siis ei olnud see seotud isegi niivõrd ravimitööstusega, kuivõrd Ameerika rolliga siin maailmas laiemalt ja sellega, mis kursi me peaksime riigina tulevikus valima. Kui te ei ole vastu, siis palun tehke meie vaatajatele kokkuvõte sellest, kuhu Ameerika teie arvates praegusel hetkel jõudnud on ja mida me peaksime teie arvates teisiti tegema.
Ma pidasin maha õigupoolest üsna pika kõne, Tucker. Ja tänan teid veel kord, et mind saatesse kutsusite ja selle väga lahke sissejuhatuse eest. Ma arvan, et minu kõne keskendus peamiselt sellele korrumpeerunud liidule riigi ja korporatiivse võimu vahel. Riigi ja korporatiivse võimu sümbioos on Ameerikat korporatiivseks kleptokraatiaks muutmas – see tähendab sotsialismisüsteemi, mis on mõeldud üksnes rikastele, samas kui tavakodanikele kehtivad jõhkra ja armutu kapitalismi džungliseadused. See on süsteem, mis hoiab Ameerika Ühendriike pidevalt sõjas, päästes samal ajal suurpanku vastutusest oma otsuste tagajärgede osas.
Riigi ja korporatiivse võimu sümbioos on Ameerikat korporatiivseks kleptokraatiaks muutmas – see tähendab sotsialismisüsteemi, mis on mõeldud üksnes rikastele, samas kui tavakodanikele kehtivad jõhkra ja armutu kapitalismi džungliseadused.
Eelmisel kuul teatas USA valitsus 30 miljonile inimesele, et vähendab nende toidutalongide väärtust 90% võrra. Lisaks sellele kaotas 15 miljonit inimest päevapealt tervisekindlustuse. Samal kuul andis seesama valitsus aga Silicon Valley pangale 300 miljonit dollarit ja suurendas Ukraina sõja maksumust meie riigi jaoks 113 miljardi dollarini. Washington saadab Ukrainale 113 miljardit relvaabi, samal ajal kui USA keskkonnakaitseagentuuri eelarve küünib vaevu 12 miljardini, Ühendriikide Haiguste Kontrolli ja Tõrje Keskuse eelarve jääb 11 miljardi piiresse ning 57% Ameerika kodanikest ei oma isegi tuhandet dollarit hädaolukordade puhuks. Veerand meie riigi elanikkonnast on aga näljas. Me vähendame rahastust hoolekandele ja piirame toidutalongide väärtust 90% võrra ning samal ajal päästame pankureid. Me finantseerime sõda, mida me ei saa endale lubada. Ning me teeme seda kõike trükkides lihtsalt raha.
Me vähendame rahastust hoolekandele ja piirame toidutalongide väärtust 90% võrra ning samal ajal päästame pankureid.
Oleme viimase 14 aasta jooksul trükkinud kümne sajandi jagu dollareid ja see on põhjustanud inflatsiooni, mis on sisuliselt maks vaestele. Põhitoiduainete nagu kanaliha, piimatoodete ja piima hinnad on viimase kahe aasta jooksul tõusnud 76% võrra. Nüüd kärbime me aga inimeste toidutalonge ja päästame pankasid… ning seda kõike ühel ja samal kuul? See ei ole üldse loogiline. Me peame vabanema korporatiivsest kontrollist meie valitsuse üle. Meie demokraatia on degenereerumas korporatiivseks plutokraatiaks.
Inflatsioon on sisuliselt maks vaestele. Põhitoiduainete nagu kanaliha, piimatoodete ja piima hinnad on viimase kahe aasta jooksul tõusnud 76% võrra.
Pean tunnistama, et nõustun enamiku teie öelduga. Isegi kui ma ei nõustuks, ütleksin, et see mõttekäik on huvitav. Teil on terviklik maailmavaade. Olete sel teemal ka palju raamatuid kirjutanud… Kas need küsimused ei vääri mitte laialdast arutelu enne uusi presidendivalimisi? Mulle tundub, et väärivad.
Ma arvan samuti nii ja eriti sõjaga seotud probleemidesse puutuvalt. Mu enda poeg sõdis Ukrainas. Kõige lugupeetumad diplomaatilised gurud nagu Henry Kissinger, Jack Matlock ja Larry Wilkerson ütlesid kõik, et sõda Ukrainas on meie riigi jaoks suureks probleemiks, sest geopoliitilisest vaatepunktist viib see venelased lähemale hiinlastele, ning see on USA jaoks halvim võimalik stsenaarium, mis üldse olla saab.
Oleme ehk Ukrainas kohal õigetel põhjustel. Me tunneme kaasa Ukraina rahvale, sellele ebaseaduslikule sissetungile ja jõhkrusele ning hindame selle rahva vaprust ja julgust. Nagu ma mainisin, minu poeg teenis seal. Ta liitus erivägedega. Ta võitles Harkivis. Ameeriklased hoolivad nõrgemast poolest. Nad hoolivad seda tüüpi kannatustest.
Kuid me peame endalt küsima, miks me oleme ikkagi Ukrainas? Kaitseminister Lloyd Austin ütles, et me oleme seal selleks, et venelasi kurnata. President Bidengi on tunnistanud, et me oleme seal selleks, et Vladimir Putin võimult kukutada. Ent kui see on meie sekkumise põhjuseks, siis sisuliselt tapame me kahe suurriigi vahelises sõjas ukrainlasi, kes on pelgalt etturiteks.
Tahaksin lõpetuseks öelda veel midagi, millest keegi ei räägi. Keegi ei räägi sellest, et 300 000 sõduri tõttu on hukkunud 14 000 Ukraina tsiviilisikut. Venelased tapavad lahinguväljadel ukrainlasi aga vahekorras 7:1 või 8:1. Ukrainlased ei suuda seda kõike ju lõputult taluda. Mida meile sellest sõjast räägitakse – see pole lihtsalt tõsi.
Ei, see pole tõsi. Loodan, et hoolimata sellest, et kritiseerisite nende leivaisasid, austavad ka teised meediaväljaanded meie riiki ja selle valijaid piisavalt, et teie öeldut kuulda võtta.
Adrian Bachmanni kommentaar
Koos Rockefelleritega USA kuulsaimate poliitiliste dünastiate hulka kuuluv Kennedyte klann representeerib Ameerika kollektiivses teadvuses ikooni Ameerika rüvetatud headusest, mille mõrv leidis aset hetkel, kui kuulid läbistasid president John F. Kennedy pead 1963. aasta 22. novembril.
Inimlikult ebatäiusliku, ent põhiolemuses julge, ülla ja aristokraatse JFK mõrv tumedate jõudude poolt on istutanud ameeriklaste alateadvusesse trauma – enamike ameeriklaste jaoks sublimeeritud, alternatiivmeediat järgivate kodanike jaoks aga teadvustatud kujul – et mingi kuri jõud on võtnud üle nende riigi ning hävitanud viimase poole sajandi jooksul Ameerika unelma, muutes usu Ameerikasse kui heasse jõusse maailmas üha vähem usutavaks.
President Kennedy vennapoeg, kelle isa mõrvati samuti poliitatentaadis, representeerib seega kreeka tragöödia väärilist figuuri, kes võiks teoreetiliselt koondada heade kavatsuste ja moraalse selgrooga ameeriklased ühte, et võtta oma riik tagasi jõudude käest, mis selle viimase poole sajandi jooksul (tegelikkuses osaliselt juba enne seda) on kaaperdanud.
Adrian Bachmann
President Kennedy vennapoeg, kelle isa mõrvati samuti poliitatentaadis, representeerib seega kreeka tragöödia väärilist figuuri, kes võiks teoreetiliselt koondada heade kavatsuste ja moraalse selgrooga ameeriklased ühte, et võtta oma riik tagasi jõudude käest, mis selle viimase poole sajandi jooksul (tegelikkuses osaliselt juba enne seda) on kaaperdanud. Sellest tulenevalt on ootuspärane, et USA järgmistel presidendivalimistel ennast kandidaadina üles seadnud Robert F. Kennedy juunior kujutab endast ohtu kogu Ühendriikide “süvariigile”, mis võib osutuda oluliselt plahvatuslikumaks reaalse sotsiaalpoliitilise ja kultuurilise ümbersünni tähenduses kui Donald Trump eales oli. Muuhulgas seletab eelpool toodud intervjuu suurepäraselt põhjusi, miks Fox News vallandas üleöö mehe, kes tõi nendeni rekordilise vaatajaskonna.
Kurjus võidab, kui head mehed ei tee midagi. Ning tänapäeval on julged mehed muutunud sisuliselt välja surnud liigiks. Alalhoidliku, pugejaliku ning printsiibitu omakasu motiiv näib olevat triumfeeriv kogu meessoo üle nii siin kui sealpool Atlandi Ookeani. Tucker Carlson ning Robert Kennedy juunior on meesteks, kes näitavad meile vastupidise valiku võimalikkust. Jääb üle loota, et nende üllas võitlus kannab vilju mitte üksnes igavikus, vaid ka ajalikus olemises, muutes selle maailma elamisväärsemaks meie kõigi jaoks.
Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema missiooniks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistetavaks tegemine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil. Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse pangalingiga:
