AUDIOVERSIOON kuulatav lehekülje lõpus
Alex Krainer
Alex Krainer on horvaatia päritolu investor, ökonomist, globaalse haardega geoökonoomiliste ja geopoliitiliste trendide analüütik ning mitmete maailmamajandust ja geostrateegiat käsitlevate raamatute autor. Olles töötanud mitmetes Euroopa ja Ühendriikide finantsinstitutsioonides, omab Krainer sisevaadet nii ülemaailmse majandussüsteemi metatrendidesse kui geopoliitilistesse süvahoovustesse, mis mõjutavad sotsiaalmajanduslikke protsesse globaalsel skaalal.
Järgnevas arutelus selgitab Krainer, kuidas inimeste vara üha enam maksudega endasse neelav, lõputult paisuv ning rahvast üha sügavamate võlgade alla mattev riigimasin on paratamatu nähtus, millest vabanemine on võimatu. Võimatu juhul kui ei vabaneta riike finantssektori sõltlaseks tegevast võlapõhisest rahasüsteemist, mis tingib üha rõhuvama, eraomandit ja ettevõtlust hävitava ühiskonnakorralduse, mis on tänaseks jõudnud punktini, kus riigisektor hõlmab peagi üle poole Lääneriikide majandustegevusest.
Meenutades käesoleva aasta juulis aset leidnud dramaatilisi sündmusi Ühendriikide poliitikamaastikul, mäletame, kuidas president Donald Trump võttis pärast nädalaid kestnud polariseerivaid arutelusid vastu maksumuudatusi ning USA riiklikke kulutusi käsitleva seaduse „One Big Beautiful Bill”.
Seaduse vastuvõtmisele eelnevalt jagunesid selle pooldajate ja kriitikute seisukohad peaaegu võrdselt nende vahel, kes pidasid eelarve eelnõud õigustatuks, ning nende vahel, kes uskusid, et uue eelarveseadusega astuvad Ameerika Ühendriigid järjekordse sammu lähemale pankrotile. Sealjuures oli üks häälekamaid eelnõu vastaseid miljardärist leidur Elon Musk, kes avaldas USA föderaalvõla plahvatuslikku kasvu illustreeriva graafiku ning küsis retooriliselt: „Millal nad kavatsevad selle kõvera tasandada?”
Vastus küsimusele, millal riigid tasuvad oma võlad, on tegelikkuses väga lihtne… Mitte ükski riik ei ole võimeline praegu kehtiva finantssüsteemi raames oma võlgu tagastama ilma rahasüsteemi olemusliku reformita. Praegu eksisteeriv finantssüsteem on loodud garanteerimaks, et riigid suudavad opereerida üksnes lakkamatult kasvavate võlgade ning eelarvedefitsiitide tingimustes.
Kõverat ei ole võimalik tasandada
Mäng kordub üha uuesti ja uuesti… Igas valimistsüklis soovivad “konservatiivid” vähendada valitsuse eelarvepuudujääki, tasakaalustada eelarvet, maksta ära riigivõlad ja lähtuda „väikese valitsuse” ideaalist. Kuid seni, kuni meie majandused toimivad tagatiseta fiat-valuuta ning osalise kohustusliku reservimääraga panganduse mudelis, ei oma süvatasandil mingisugust tähtsust, kas valitsused edendavad nn “konservatiivset” või varjamatult sotsialistlikku majanduspoliitikat. Võlapõhises rahasüsteemis kujutab võla lakkamatu kasv sellist “kõverat”, mida ei ole matemaatiliselt võimalik tasandada.
Mäng kordub üha uuesti ja uuesti… Igas valimistsüklis soovivad “konservatiivid” vähendada valitsuse eelarvepuudujääki, tasakaalustada eelarvet, maksta ära riigivõlad ja lähtuda „väikese valitsuse” ideaalist. Kuid seni, kuni meie majandused toimivad tagatiseta fiat-valuuta ning osalise kohustusliku reservimääraga panganduse mudelis, ei oma süvatasandil mingisugust tähtsust, kas valitsused edendavad nn “konservatiivset” või varjamatult sotsialistlikku majanduspoliitikat. Võlapõhises rahasüsteemis kujutab võla lakkamatu kasv sellist “kõverat”, mida ei ole matemaatiliselt võimalik tasandada.
Alex Krainer
Rahandussüsteem määrab tulemuse vääramatult ette: nii konservatiivid kui ka sotsialistid liiguvad mööda sarnast trajektoori kuni süsteemi lõpliku kokkuvarisemiseni. Valitsuse kontrolli all olev osa majandusest hakkab järk-järgult üha enam eraettevõtteid välja tõrjuma ning koos valitsuse rolli suurenemisega kasvavad ka võlad ja defitsiitkulutused. Kõik nimetatud sümptomid tulenevad üldsusele tundmatuks jäänud majandusnähtusest, mida nimetatakse deflatsiooniliseks lõheks.
Deflatsiooniline lõhe
Järgmised paar lõiku võivad tunduda veidi keerulised, kuid palun mõelge kaasa. Tegemist on majandusteaduse ühe tähtsaima aluspõhimõttega, mida on oluline mõista, mistõttu on see üldsuse eest varjul hoitud ja Lääne ülikoolide majandusteaduse õppekavadest välja jäetud.
Deflatsioonilise lõhe mõistmiseks peame vaatlema suletud majandussüsteemi, milles toodetakse teatud kogus kaupu ja teenuseid. „Suletud” olemise all pean silmas eeldust, et süsteemil puudub väliskaubandus. Kõigi toodetud kaupade ja teenuste hinnasiltide kogusumma on võrdne süsteemi toodangu kogukuluga: see esindab rahasummasid, mida ettevõtted kulutavad toorainele, palkadele, rendile ja intressidele, pluss ettevõtjate kasumile.
Need summad kujutavad endast sissetulekut nende jaoks, kelleni need jõuavad, ja moodustavad ühtlasi süsteemi koguostuvõime. Kokkuvõttes on kogukulud, kogutulud ja koguhinnad võrdsed, sest need esindavad sama tehingu erinevaid osapooli. Hinnad, millega süsteemi toodangut turul müüa saab, sõltuvad teatava ajavahemiku jooksul kulutamiseks kättesaadavast rahasummast. Süsteemi tasakaalu säilitamiseks peaksid koguhinnad täpselt katma süsteemi koguostuvõime.
Kuid probleem tekib sellest, et praeguses finantssüsteemis on kaks süsteemi ostujõudu oluliselt vähendavat tegurit: (1) säästud ja (2) võla tagasimaksed. Nimelt ei kuluta inimesed alati kogu oma sissetulekut ära. Selle asemel eelistavad nad osa sissetulekust säästudena kõrvale panna, mis aga vähendab süsteemis kättesaadavat koguostujõudu.
Seega olukorras, kus eksisteerivad säästud, on kättesaadav ostujõud madalam kui koguhinnad. Selleks, et süsteem oleks tasakaalus, peaksid säästud ilmuma turule investeeringute vormis, kuid kui koguinvesteeringud on väiksemad kui kogusäästud, jääb ostujõud ikkagi alla kogu toodangu koguhindade eest müümiseks vajaliku summa. See ostujõu puudujääk süsteemis ehk säästude ülejääk investeeringute suhtes ongi deflatsiooniline lõhe.
Teine süsteemne ostujõu kahanemise põhjus on võlgade tagasimaksed: kuna (peaaegu) kogu raha, mis majandust jooksutab, siseneb ringlusse võla kujul, siis “kustutab” võlgade tagasimaksmine valuuta ja koos sellega ka ostujõu.
Ilma valitsuse sekkumiseta langeb majandus depressiooni
Tasakaalu on süsteemis võimalik taastada kas kaupade pakkumise vähendamise ja hindade langetamise, süsteemi koguostuvõime suurendamise või mõlema meetodi kombinatsiooniga. Hindade ja tootmismahu alandamine stabiliseerib majandussüsteemi madalal majandusaktiivsuse tasemel. Süsteemi ostujõu suurendamine seevastu stabiliseerib selle kõrgemal aktiivsustasemel.
Ilma sekkumiseta langeks kaasaegne majandussüsteem iseenesest süvenevasse deflatsioonilisse depressiooni, sest deflatsiooniline lõhe tooks kaasa hindade ja tootmismahu languse, sissetulekute vähenemise ja töötuse kasvu. Lisaks kukub majanduslanguse ja depressiooni ajal investeeringute maht tavaliselt veelgi kiiremini kui säästude maht. Sellise stsenaariumi vältimine eeldab valitsuse sekkumist.
Ilma valitsuse sekkumiseta stabiliseeruks majandus siis, kui säästude tase langeks investeeringutega samale, st depressiooni tasemele. Selline valik on aga kõikides kaasaegsetes majandustes tabu ja valitsused järgivad alati majanduskasvu imperatiivi. Kasvu ergutamiseks võlapõhises rahasüsteemis peavad valitsused sellesse pidevalt süstima uut ostujõudu. Kuid maksustamise kaudu ei ole seda võimalik saavutada, sest maksustamine ei loo uut ostujõudu: maksud võtavad lihtsalt raha selle teenijatelt ja kannavad ümber riigi omandisse.
Kasvu ergutamiseks võlapõhises rahasüsteemis peavad valitsused sellesse pidevalt süstima uut ostujõudu. Kuid maksustamise kaudu ei ole seda võimalik saavutada, sest maksustamine ei loo uut ostujõudu: maksud võtavad lihtsalt raha selle teenijatelt ja kannavad ümber riigi omandisse.
Alex Krainer
Seetõttu ei jää valitsustele muud võimalust kui jätkata defitsiitset kulutamist, suurendades oma niigi maksutulu ületavat võlga veelgi. Ning sellest tulenevalt tegutsevadki peaaegu kõik kaasaegse maailma valitsused eelarvepuudujäägis ja kasvatavad pidevalt riigivõlga. Hoolimata pidevatest juttudest eelarve tasakaalustamisest, võlgade tagasimaksmisest või võla ülemmäärade kehtestamisest võlad üksnes kasvavad, ning seda aja jooksul prognoositavalt kiirenevas tempos. Pole vahet, kas nimetame seda süsteemi „sotsialistlikuks” või „kapitalistlikuks”, mõlemad nõuavad valitsuse üha kasvavat osalust majanduses.
Tänapäeval moodustavad paljudes nimeliselt „kapitalistlikes” riikides valitsuse kulutused peaaegu poole SKP-st ja mõnel juhul isegi märkimisväärselt rohkem. Näiteks kapitalismi emamaal Suurbritannias on valitsuse osakaal riigi kogutoodangust 44%, Prantsusmaal aga üle 58%.
Tänapäeval moodustavad paljudes nimeliselt „kapitalistlikes” riikides valitsuse kulutused peaaegu poole SKP-st ja mõnel juhul isegi märkimisväärselt rohkem. Näiteks kapitalismi emamaal Suurbritannias on valitsuse osakaal riigi kogutoodangust 44%, Prantsusmaal aga üle 58%.
Alex Krainer
Suur Ameerika võlalae kabukiteater
Ameerika Ühendriikides oleme juba üle saja aasta olnud publikuks „võlalae” kabukiteatri perioodilistele kordusetteastetele. Iga kord kui USA riigivõlg jõuab ei tea mitmes kord järjekordselt „võlalaeni”, nõuavad ilma mingite piiranguteta kulutama harjunud sotsialistid valitsuse kulutuste suurendamist ja võlalae tõstmist ning konservatiivid annavad suurejoonelise etenduse fiskaalkonservatismi ja eelarve tasakaalustamise teemadel. Kuid olenemata sellest, kumma poole valduses on parajasti presidenditool või kongressi ülekaal, on rohkem kui sajandi jooksul USA riigivõla piirmäära ikka ja alati ning ilma ühegi erandita tõstetud – või kui täpsem olla, siis ainsad korrad, kui riigivõla lage pole formaalselt tõstetud, on seda lihtsalt ignoreeritud, lastes võlal edasi kasvada.
Olenemata sellest, kumma poole valduses on parajasti presidenditool või kongressi ülekaal, on rohkem kui sajandi jooksul USA riigivõla piirmäära ikka ja alati ning ilma ühegi erandita tõstetud.
Alex Krainer
Sotsialism on paratamatu, meeldib see teile või mitte…
Depressiooni vältimine ja majanduskasvu saavutamine nõuab valitsuse sekkumist ja tagab defitsiitkulutuste kiireneva kasvu koos proportsionaalse kasvuga riigivõla mahus. See on võlapõhise rahasüsteemi paratamatus, mis on täiesti sõltumatu sellest, kas süsteemi kirjeldatakse “kapitalistliku” või “sotsialistlikuna”. See peaks olema ilmne ka siis kui jälgida Ameerika Ühendriikide riigivõla trajektoori:
Seega peavad konservatiivid aduma, et igasugune poliitiline võitlus “sotsialismi vastu” ei too kaasa utoopiat väikesest riigimasinast ja vabast ettevõtlusest senikaua, kuni kogu meie majandus põhineb osalise kohustusliku reservimääraga panganduse poolt jooksutatud võlapõhisel rahasüsteemil. Isegi kui alustame riigivõlaga nullist, viib majanduskasvu taotlemine kogu süsteemi ikkagi samale hävingurajale.
Aja jooksul tõrjub valitsussektor erasektori matemaatilise seaduspära alusel järk-järgult välja ning selle tulemusena leiame end igal juhul sotsialismist, tahame me seda või mitte. Isegi kui mõni poliitik kuulutab end anarhokapitalistiks ja usub, et suudab rajada kapitalistliku utoopia (nagu näiteks Javier Millei Argentiinas), on lõpptulemus rahasüsteemi muutmata ikkagi sama.
Seega peavad konservatiivid aduma, et igasugune poliitiline võitlus “sotsialismi vastu” ei too kaasa utoopiat väikesest riigimasinast ja vabast ettevõtlusest senikaua, kuni kogu meie majandus põhineb osalise kohustusliku reservimääraga panganduse poolt jooksutatud võlapõhisel rahasüsteemil.
Alex Krainer
Kapitalistliku ideoloogia kirglikud pooldajad protesteerivad sellise väite vastu ja viitavad tuntud majandusteadlaste teoreetilistele töödele, sh näiteks Ludwig Von Misese, Murray Rothbardi või Friedrich Hayeki omadele. Kui ka teie kuulute selliste kapitalismi pooldajate hulka, siis palun teil nimetada üksainuski reaalne näide edukast vabaturumajandusest, kus valitsus ei ole kunagi olnud eelarvepuudujäägis ega kogunud riigivõlga. Ma olen valmis seda vastust ootama.
Nimetatud teoreetikute mõttekäigud kõlavad küll paberil hästi, kuid maailmas ei leidu ühtegi majandust, kus neid põhimõtteid edukalt rakendatud oleks.
Neile, kes kaitsevad vabaturu ideoloogiat ja vabandavad selle ebaõnnestumise välja inimliku korruptsiooni ja ühiskondlike struktuuride nõrkusega, märgin, et just nõnda selgitasid marksistid ka kommunistliku utoopia ebaõnnestumist. Teooria on iseenesest suurepärane, kuid need neetud inimesed ei suuda seda õigesti rakendada!
Ülevalt alla või alt üles?
Siinkohal on meil võimalus käsitleda levinud ekslikku dihhotoomiat „sotsialistlike” ja „kapitalistlike” majanduste vahel. Nimelt voolab süsteemis, mida me nimetame „kapitalistlikuks” majanduseks, suurem osa valitsuse poolt ringlusse suunatud ostujõust ülevalt alla, samas kui süsteemis, mida me nimetame „sotsialistlikuks” majanduseks, voolab see alt üles.
“Kapitalistlikud” valitsused kulutavad avatud käega suurte eraettevõtete eest hoolitsemisele – täpsemalt subsiidiumide jagamise ja heldete riigitellimuste sõlmimise näol. “Sotsialistlikud” valitsused seevastu kulutavad palju raha sotsiaalhoolekande programmidele, näiteks “odavale” või “tasuta” (st tasutud inimestelt ära võetud maksurahaga) tervishoiule, haridusele, külluslikele töötuhüvitistele ja pensioniskeemidele ning programmidele, mis säilitavad täieliku tööhõive isegi valdkondades, kus erasektor ei suuda töökohtade hoidmist õigustada.
„Kapitalistid” vihkavad “sotsialistlikke” kuluvalikuid. Reeglina on vabaturumajandusel põhinevat kapitalismi tugevalt pooldavad inimesed edukad ettevõtjad, kes hindavad riskide võtmist, rasket tööd ja rikkuse loomist erainitsiatiivi kaudu. Mõte, et riik kulutaks nendelt võetud raha laiskade ja seda mitte väärivate parasiitide peale, on neile mõistetavalt vastumeelne. Kuid ettevõtjana tuleb arvestada, et kõik need rahalist toetust mitte väärivad parasiidid võivad ühtlasi olla sinu kliendid, nii et isegi kõige karmimatele ärimeestele tuleb kasuks, kui laiskadel parasiitidel jätkub raha, mida kulutada.
„Kapitalistid” vihkavad “sotsialistlikke” kuluvalikuid. Reeglina on vabaturumajandusel põhinevat kapitalismi tugevalt pooldavad inimesed edukad ettevõtjad, kes hindavad riskide võtmist, rasket tööd ja rikkuse loomist erainitsiatiivi kaudu. Mõte, et riik kulutaks nendelt võetud raha laiskade ja seda mitte väärivate parasiitide peale, on neile mõistetavalt vastumeelne.
Alex Krainer
Alternatiivne olukord, kus valitsused kulutavad raha suurte ettevõtete peale, on palju ohtlikum. Kui ostujõudu jaotatakse alt ülespoole, siis otsustavad raha kulutamise viiside üle tavalised inimesed, kes toetavad pigem tavalisi ettevõtteid, mis toodavad tarbekaupu ja teenuseid: pagareid, rõivatootjaid, restorane, kohvikuid, muusikuid, giide, jalgrattaparandajaid jne.
Kui aga riik kulutab raha suunaga ülevalt alla, tekib moraalne oht, et võitjad ja kaotajad on väidetavalt vabas turukonkurentsis tegelikult ette määratud. Võitjateks osutuvad siis tavaliselt need ettevõtted ja klikid, kes suudavad poliitilisse lobitöösse kõige rohkem „investeerida”. Selle tulemusena saame “liiga suur ja tähtis, et lasta läbi kukkuda” tüüpi pangad, toidu kättesaadavust kontrolliva industriaalpõllumajanduse, poliitikat suunavad naftakompaniid, rahvusvahelised farmaatsiahiiud, väheste otsustajate kätte koondatud massimeedia, kõike kontrollivad tehnoloogiakorporatsioonid ja tohutult ülepaisutatud sõjalis-tööstusliku kompleksi. Lõppkokkuvõttes soodustab selline korraldus korporatismi tekkimist ja see on termin, mida Benito Mussolini kasutas fašismi iseloomustamiseks. Tänapäeval eelistame korporatismi asemel kasutada pehmema tähendusväljaga mõistet „era- ja avaliku sektori partnerlus”. Kõige selle kahjulikuks tagajärjeks on ühiskonna sõltuvus igavestest sõdadest ja kalduvus impeeriumi ehitamisele – kaks nähtust, mis peaks nüüdseks olema tuttavad kõigile, kes on toimuvale tähelepanu pööranud.
Kui aga riik kulutab raha suunaga ülevalt alla, tekib moraalne oht, et võitjad ja kaotajad on väidetavalt vabas turukonkurentsis tegelikult ette määratud. Võitjateks osutuvad siis tavaliselt need ettevõtted ja klikid, kes suudavad poliitilisse lobitöösse kõige rohkem „investeerida”. Selle tulemusena saame “liiga suur ja tähtis, et lasta läbi kukkuda” tüüpi pangad, toidu kättesaadavust kontrolliva industriaalpõllumajanduse, poliitikat suunavad naftakompaniid, rahvusvahelised farmaatsiahiiud, väheste otsustajate kätte koondatud massimeedia, kõike kontrollivad tehnoloogiakorporatsioonid ja tohutult ülepaisutatud sõjalis-tööstusliku kompleksi.
Alex Krainer
Kui me soovime parandada tänapäeva maailmas valesti läinud aspekte, siis on oluline, et meie analüüs jõuaks sügavamale ega piirduks mugavate, kuid eksitavate märksõnadega nagu „sotsialism” vs „kapitalism” või vasak vs parempoolne ning et me dekonstrueeriksime süsteemi olemuse lahti, et seda oleks võimalik sisuliselt muuta.
Loosunglikud “sildid” hoiavad alal ühiskonnas juurdunud ideoloogilist lõhet, võimaldades kummalgi poolel teist diskvalifitseerida, ilma et oleks vaja peatuda ja asjade olemuse üle tegelikult mõelda. Selles mõttes banaalsed poliitilised sildid üksnes põlistavad meie probleeme ja raskendavad süsteemi disfunktsionaalsete elementide ületamist ning arengut optimaalsema sotsiaalse korralduse suunas.
Tänapäeval meid ümbritsevate sündmuste taustal on igati mõistetav, et paljud „konservatiivsed” inimesed soovivad saada valitsuse kulutused kontrolli alla, lõpetada eelarvepuudujäägid ning panna pidur riigivõla kasvamisele. Ent selleks, et me saaksime haige süsteemi üle võitu, luues inimeste eludesse oma nina mitte toppiva, tagasihoidlikus suuruses riigimasina, peame me esmalt vabanema pettusele üles ehitatud finantssüsteemist. Vastasel juhul piirduvad meie ponnistused pelgalt ideoloogiliste siltide kleepimisega, ilma, et meil oleks lootustki luua päriselt kainemõistuslik ning jätkusuutlik ühiskondlik korraldus.
Adrian Bachmanni kommentaar:
Kuigi Ühendriikide rahasüsteemi peenmehaanika on mõistatav detailides ilmselt vaid mõnele tosinale inimesele maailmas, on süsteemi üldine toimimisloogika sarnane kõikidele teistele võlapõhistele rahasüsteemidele. Võlapõhine rahasüsteem on süsteemiks, kus lõviosa rahana käibivatest vahenditest on loodud pankade poolt võlana “õhust”, kuna riik on loovutanud maksevõimet omava virtuaalväärtuse (s.o raha) loomise õiguse panganduskartellile, asetades sedasi kogu elanikkonna matemaatilise paratamatusena võlasõltlase positsiooni.
Võlapõhine rahasüsteem on süsteemiks, kus lõviosa rahana käibivatest vahenditest on loodud pankade poolt võlana “õhust”, kuna riik on loovutanud maksevõimet omava virtuaalväärtuse (s.o raha) loomise õiguse panganduskartellile, asetades sedasi kogu elanikkonna matemaatilise paratamatusena võlasõltlase positsiooni.
Adrian Bachmann
Kuid miks peaks ükski riik, millel on võime (ja enamasti ka vajadus) väljastada võlakirju, loobuma vabatahtlikult raha väljastamise monopolist eraisikutest keskpankade kartelli kasuks?
Selline on mõistatusena kõlav küsimus, mis peaks olema igasuguse rahandusõpiku keskseks teemaks, ent mida üheski majandusõpikus ei käsitleta ajaloolis-faktoloogilisel viisil mitte kunagi – ning mida selgitatakse parimal juhul vaid meelevaldsete loosungitega vajadusest tagada “rahasüsteemi sõltumatus”.
Antud loosung on iseeneses mõistagi loogiliselt ebakõlaline, kuna “rahasüsteemi sõltumatuks muutmine” tähendab reaalsuses üksnes selle täielikku sõltuvusse viimist panganduskartellist, mis ei ole erinevalt riigist vastutav kodanike ees.
Ultimatiivselt on kogu rahasüsteem, milles me tänasel päeval elame, mõistusevastane ja amoraalne kõikide suurte religioonide ning moraalisüsteemide kohaselt. Täna kogu Läänemaailmas kehtiva rahandussüsteemi näol on tegemist süsteemiga, kus riik on loovutanud raha loomise õiguse erapankurite kätte, kasutades ise samal ajal rahva kallal vägivalla ähvardust, et nõuda maksudena sisse igast teenitud eurost/dollarist umbes 70 senti (s.o keskmise inimese maksukoormus), millest aasta-aastalt üha suurem osa läheb riigivõla tasumiseks peamiselt erapankadele, mis võiks olla olemata olukorras, kus raha emissioon (nii kupüüride kui digitaalvekslitena) oleks riigi monopol.
Ultimatiivselt on kogu rahasüsteem, milles me tänasel päeval elame, mõistusevastane ja amoraalne kõikide suurte religioonide ning moraalisüsteemide kohaselt. Täna kogu Läänemaailmas kehtiva rahandussüsteemi näol on tegemist süsteemiga, kus riik on loovutanud raha loomise õiguse erapankurite kätte, kasutades ise samal ajal rahva kallal vägivalla ähvardust, et nõuda maksudena sisse igast teenitud eurost/dollarist umbes 70 senti (s.o keskmise inimese maksukoormus), millest aasta-aastalt üha suurem osa läheb riigivõla tasumiseks peamiselt erapankadele, mis võiks olla olemata olukorras, kus raha emissioon (nii kupüüride kui digitaalvekslitena) oleks riigi monopol.
Adrian Bachmann
Selline on kõige lühemalt kokku võetuna süsteem, mille alusel toimib mitte üksnes USA majandus, vaid kogu Läänemaailm tervikuna ning suur osa Läänemaailma pangandussüsteemi ning selle ümber klasterdunud korporatsioonide omanduses olevatest arengumaadest. See on süsteem, mis välistab materiaalse ja sellest tulenevalt ka vaimse vabaduse võimalikkuse enamikele inimestele, muutes igasuguse idee demokraatiast võimatuks nii sotsiaalküberneetika kui massipsühholoogia rakursi alt vaadatuna.
Mis puudutab protsessi, mille käigus tervest Läänemaailmast on tänaseks saanud sisuliselt sotsialistlik-liigkasuvõtlik süsteem, siis majandust hävitava ning reaalselt töökaid inimesi vaesustava liigkasuvõtmise-riigibürokraatia süsteemi olemuse võttis 20. sajandi alguses kokku juudi-austria päritolu poliitik ning ühiskonnateadlane Rudolf Hilferding.
1920ndatel aastatel Saksamaa rahandusministrina töötanud sotsialist-marksistist Hilferding ennustas juba sada aastat tagasi, kuidas finantskapitali tohutu kontsentreerumine ning läbipõimumine riigibürokraatiaga viib lõppastmes välja sotsialistliku ühiskonnakorralduse tekkeni ka ilma vägivaldse revolutsioonita, luues ühiskonna, kus eraettevõtlus on sisuliselt hävitatud ning kontroll majandussüsteemi üle on tsentraliseeritud üliväikese grupi finantskapitalistide ning riigibürokraatide kätte.
Elamegi tänaseks süsteemis, kus käputäis nn “süsteemselt olulisi pankasid” loob lõviosa majandussüsteemi käitavast (virtuaal)rahast ning finantseerib soodsatel tingimustel suurkorporatsioone, samas kui väikeettevõtjate väljavaated ettevõtluslaene saada muutuvad üha ahtamaks. Suurpangad ning suurkorporatsioonid on seevastu üha tihedamalt läbi põimunud riigibürokraatiaga, mille kõrgematel positsioonidel istujad ootavad hästi tasustatud sinekuure, mis neid suurkorporatsioonides ootavad tänutäheks “seadusloome” eest, mis muudab väikeste ning keskmise suurusega ettevõtjate majandustegevuse üha keerulisemaks, suurendades bürokraatia ning riigilõivude abil mistahes majandustegevusega tegelemise sisenemisbarjääre.
Elamegi tänaseks süsteemis, kus käputäis nn “süsteemselt olulisi pankasid” loob lõviosa majandussüsteemi käitavast (virtuaal)rahast ning finantseerib soodsatel tingimustel suurkorporatsioone, samas kui väikeettevõtjate väljavaated ettevõtluslaene saada muutuvad üha ahtamaks. Suurpangad ning suurkorporatsioonid on seevastu üha tihedamalt läbi põimunud riigibürokraatiaga, mille kõrgematel positsioonidel istujad ootavad hästi tasustatud sinekuure, mis neid suurkorporatsioonides ootavad tänutäheks “seadusloome” eest, mis muudab väikeste ning keskmise suurusega ettevõtjate majandustegevuse üha keerulisemaks, suurendades bürokraatia ning riigilõivude abil mistahes majandustegevusega tegelemise sisenemisbarjääre.
Adrian Bachmann
Teisisõnu, kogu Euroopa elab nüüdseks majandussüsteemis, kus keskmise kodaniku tööviljadest rekvireeritakse umbes 70% maksudena riigiaparaadile, mis toodab vastutasuks regulatsioone, mis muudavad majandusliku rikkuse loomise aasta-aastalt üha keerulisemaks. Kombineerituna sisuliselt kõikide Euroopa riikide valitsejate allutatusega angloameerika eliidi poolt seatud geopoliitilisele programmile, on resultaadiks Euroopa rahvaste rikkuse eksproprieerimine ning vabaduse kadu.
Makroskoop saab ilmuda üksnes oma lugejate ja kuulajate toel. Juhul kui ka Sina oled huvitatud Makroskoobi edasisest ilmumisest, saad teha selleks omale jõukohase annetuse käesoleva loo lõpus toodud rekvisiitidel. Tänan tähelepanu ja abi eest!
Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema missiooniks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistetavaks tegemine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil.
Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse pangalingiga:
