Loo AUDIOVERSIOON on kuulatav lehekülje lõpus
Makroskoop meenutab (massipsühhooside tekkepõhjusi uuriva psühholoogi) Mattias Desmeti poolt eilses loos arutletud füüsiku John Clauseri “tühistamise” loo tagamaid.
Juuli alguses kritiseeris 2022. aasta Nobeli füüsikapreemia laureaat dr John Clauser “kliimakriisi” narratiivi kui “teaduse ohtlikku korruptsiooni, mis ohustab maailma majandust ja miljardite inimeste heaolu”.
Teadlase sõnavõtt ei ole ootuspäraselt jäänud tagajärgedeta. Kõne, mille maailma üks tunnustatumaid füüsikuid pidi Rahvusvahelisele Valuutafondile (IMF) kliimamudelite kohta esitama, “tühistati” üleöö ning sündmusest teatanud leht on Valuutafondi veebilehelt samuti eemaldatud.
Kõne, mille maailma üks tunnustatumaid füüsikuid pidi Rahvusvahelisele Valuutafondile (IMF) kliimamudelite kohta esitama, “tühistati” üleöö ning sündmusest teatanud leht on Valuutafondi veebilehelt samuti eemaldatud.
Dr Clauser pidi Rahvusvahelise Valuutafondi sõltumatule hindamisbüroole kõnelema teemal “Räägime otse – kui palju saame usaldada Valitsustevahelise kliimamuutuste paneeli (IPCC) kliimaprognoose?” Tundub, et “mitte kuigi palju” pole antud küsimusele tänaseks enam poliitiliselt korrektne ega eetrikõlbulik vastus.
Clauser on kauaaegne niinimetatud “kliimamudelite” kriitik ja kritiseeris 2021. aasta Nobeli füüsikapreemia seotust nendega. Clauser ei ole üksi, sest paljud tunnevad, et kliimamudelid põhinevad peamiselt matemaatikal ja läbikukkunud arvamustel tuginenud kliimaennustuste ajaloo tõttu ei vääri need tunnustust puhta teadusena. Mitte, et seda arvamust jagaks rohelisest aktivistist ajakiri National Geographic, mis avaldas oma veergudel artikli “Kuidas kliimamudelid said nii täpseks, et võitsid Nobeli”.
Ekslik kliimateadus on “metastaseerunud massiivseks šokiajakirjanduslikuks pseudoteaduseks”.
John Clauser
Juulis täheldas Clauser, et ekslik kliimateadus on “metastaseerunud massiivseks šokiajakirjanduslikuks pseudoteaduseks”. Ta jätkas, et see pseudoteadus on kujunenud patuoinaks paljude teiste seotud pahede eest süüdistamisel. Seda on edendanud ja laiendanud ekslikud äriturunduse agendid, poliitikud, ajakirjanikud, valitsusasutused ja keskkonnakaitsjad. “Minu arvates tõsiseltvõetavat kliimakriisi ei eksisteeri,” lisas ta.
Clauser on kõige hiljutisem Nobeli füüsikapreemia laureaat, kes on kliimakriisi idee ümber lükanud. Kaaslaureaat professor Ivar Giaever on juhtiv allakirjutanu maailma kliimadeklaratsioonile, milles öeldakse, et kliimaga seotud hädaolukorda tegelikkuses ei eksisteeri. Lisaks väidetakse deklaratsioonis, et kliimamudelid ei ole “kaugeltki usutavad ülemaailmsete poliitika kujundamise vahenditena”. 1998. aasta Nobeli laureaat professor Robert Laughlin on samuti väljendanud seisukohta, et kliima on “väljaspool meie kontrollivõimet” ning inimkond ei saa ega tohiks kliimamuutustele reageerimiseks midagi teha.
Minu arvates tõsiseltvõetavat kliimakriisi ei eksisteeri.
john Clauser
Austraalia kliimaajakirjanik Jo Nova oli Clauseri hiljutisi kommentaare kajastades heas vormis. “Skeptiliste Nobeli preemia laureaatide puhul on häda selles, et nad näitavad “kliimaeitajaks” sildistamise programmi nii rumalana kui üldse võimalik,” märkis Nova. Ta mainis, et peavoolumeedia ei tunne Clauseri hiljutiste kommentaaride vastu huvi ning küsis: “Kui palju kahju see “rohepöörde” programmile teeks, kui laiem üldsus saaks teada, et üks maailma tunnustatumaid teadlasi ei nõustu meile massimeedia vahendusel lakkamatult korrutatava kliimakriisi mantraga?” Küsimusel on muidugi ilmselge vastus. Üsna palju.
Kui palju kahju see “rohepöörde” programmile teeks, kui laiem üldsus saaks teada, et üks maailma tunnustatumaid teadlasi ei nõustu meile massimeedia vahendusel lakkamatult korrutatava kliimakriisi mantraga?
Austraalia kliimaajakirjanik Jo Nova
Sama seltskond, kes kuulutab meile meedia veergudel lakkamatult, et me peame „kuulama eksperte“, ei kuula ise ühtegi eksperti, kes neile ei meeldi. Nad laulavad kiidulaulu “ÜRO ekspertidele”, kes varjavad olulisi fakte, ning pingutavad, et vältida teaduse tegelikke hiiglasi. Nad küsivad parima eetriajaga telesaadetes pigem keskkoolist väljalangenute arvamust kliimamuutuste kohta kui intervjueerivad Nobeli preemia laureaate. Kõik, mida me sedasi kogeme, on sisuliselt valetamine oluliste faktide maha vaikimise kaudu. Ning mõistagi on see kõik aktiivne pettus. Mis peamine – kogu kliimaliikumine on sellele metoodikale üles ehitatud.
1998. aasta Nobeli laureaat professor Robert Laughlin on samuti väljendanud seisukohta, et kliima on “väljaspool meie kontrollivõimet” ning inimkond ei saa ega tohiks kliimamuutustele reageerimiseks midagi teha.
Maailma Valuutafond on tihedalt seotud rahvusvaheliste rahavoogude juhtimisega ning me võime üksnes loota, et see näitab üles suuremat valmisolekut “hinnata” rahavoogudega seonduvat kui kliimamudelite prognoose. Dr Clauser sai oma Nobeli preemia murrangulise töö eest kvantmehaanika valdkonnas, aine ja valguse uurimise eest algosakeste ja aatomitasandil. 2010. aastal pälvis ta ka Wolfi füüsikaauhinna, mida peetakse Nobeli järel prestiižseimaks füüsikaauhinnaks. Lisaks nimetatud elutööle on Dr Cluser teinud ka ettepanekuid, kuidas praeguseid kliimamudeleid saaks paremaks muuta.
Püüded modelleerida kaootilist ja mittelineaarset atmosfääri on mitmes osas puudulikud. Katsed kliimamudelite abil tulevasi temperatuure prognoosida kukuvad enamasti läbi naeruväärsel ebatäpsuse tasemel ja nende prognoosid ei ole eriti midagi enamat arvamusest loodusjõudude, näiteks vulkaanide ja pilvede, mõju kohta. Clauseri arvates alahindavad kliimamudelid suuresti pilvede mõju, mis katavad poole Maast ja pakuvad võimsat – ja domineerivat – termostaatilist kontrolli globaalsete temperatuuride üle. Hiljuti ütles Clauser ka Korea kvantkonverentsil, et ta ei usu, et kliimakriis on üldse olemas, märkides: “Põhiprotsessid on liialdatud ja valesti mõistetud umbes 200 korda.”
Hiljuti ütles Clauser ka Korea kvantkonverentsil, et ta ei usu, et kliimakriis on üldse olemas, märkides: “Põhiprotsessid on liialdatud ja valesti mõistetud umbes 200 korda.”
Küünik võib lisada, et selline liialdatud ebatäpsuse aste võib olla küll vastuvõetav majandusmaailmas, kuid teadusmaailmas tuleks julgustada tõetruumaid standardeid.
Adrian Bachmanni kommentaar:
Inimkond vajab eksisteerimiseks mingisugust alusmüüti, mis ühiskonna elu mõtestab ning võimaldab individuaalsete identiteetide kokku liitmist kollektiivseks identiteediks – kogukonnaks, rahvuseks, kultuurkonnaks, tsivilisatsiooniks, inimkonnaks tervikuna. Olles eemale tõuganud usu Jumalasse ning inimeseülesesse, muutumatusse ja objektiivsesse universaalsesse moraaliseadusesse, mille järgimisest ajalikus elus sõltub inimese väärtus ja ajatu eksistentsi saatus, loodi postkristliku Läänemaailma eliidi poolt uus jumalatu kosmoloogia, mille keskmes ei paikne Jumal, vaid inimene ise, kellel on täielik vabadus määratleda oma elu tähendust. Kõlab ahvatlevalt…
Privilegeeritud kvaasijumala staatus ei ole mõeldud inimkonnale tervikuna – ega ka intellektuaalselt ausatele teadlastele, niipalju kui neid tänaseks alles on jäänud – vaid vähestele valitutele, kes arvavad ennast olevat kvalifitseeritud täitma Jumala positsiooni nii hea ja kurja arbiiteritena kui ka otsustajatena planeedi ökoloogia ja kliima osas – milline see on ning milline see peaks olema.
adrian bachmann
Täpsemalt vaatlusel selgub paraku, et tegemist on maailmakorraga, kus privilegeeritud kvaasijumala staatus ei ole mõeldud inimkonnale tervikuna – ega ka intellektuaalselt ausatele teadlastele, niipalju kui neid tänaseks alles on jäänud – vaid vähestele valitutele, kes arvavad ennast olevat kvalifitseeritud täitma Jumala positsiooni nii hea ja kurja arbiiteritena kui ka otsustajatena planeedi ökoloogia ja kliima osas – milline see on ning milline see peaks olema.
Nagu John Clauseri juhtum näitab, ei ole Nobeli füüsikapreemia laureaat mõistnud, et maailma klimaatiline realiteet ja perspektiivid ei väljendu mitte objektiivsete empiiriliste vaatluste tulemustes, vaid maailmakorda dikteeriva nanoskoopiliselt väikese eliidi narratiivides. Nende kahe põrkumisel on esimene sunnitud taanduma, jättes teadlase dilemma ette, kas eelistada truudust tõele või valede ja pooltõdede propageerimiseks heldelt välja jagatavaid grandirahasid selle maailma vägevatelt.
Lääne postkristlik, varjatud võimustruktuuridele ja agendadele rajanev maailmakord ongi süsteem, kus osade meelevald on absoluutsem kui teistel ning tõde on kaotanud oma tähenduse kõikide inimeste ülese kategooriana ning muutunud pelgalt võimumaiaste oligarhide mängukanniks – “narratiivideks”, mille valitsetavad massid peavad karistuse ähvardusel omaks võtma. Ning hetkel valitsevate “kohustuslike valede” oluliseks osaks on käsitlus inimesest kui väärtusetust parasiidist, kelle eksistents – vähemasti vaba ja materiaalselt kindlustatud ja suure sõltumatuse määraga eksistents – on ohustamas kogu maailma ökosüsteemi.
Lääne postkristlik, varjatud võimustruktuuridele ja agendadele rajanev maailmakord ongi süsteem, kus osade meelevald on absoluutsem kui teistel ning tõde on kaotanud oma tähenduse kõikide inimeste ülese kategooriana ning muutunud pelgalt võimumaiaste oligarhide mängukanniks – “narratiivideks”, mille valitsetavad massid peavad karistuse ähvardusel omaks võtma.
adrian bachmann
Tegelikkuses aga ei ole materiaalselt kindlustatud, võlavaba ja iseennast (teiste inimeste õigusi austavates piirides) administreeriv vaba kodanik mõistagi vähimalgil määral ohuks planeedi kliimale, vaid inimtekkelise globaalse soojenemise luulu propageerivale eliidile, kes ise ei kavatse loobuda ühestki vabadusest ega rikkusest, mille ohverdamist massidelt nende orjuse vundamenteerimiseks üha jultunumalt nõutakse.
Ultimatiivselt koorub isehakanud maailmavalitsejatest välja loomus, mis on kõike muud kui jumalik ning mis paljastub banaalse kogumina ahnetest, võimumaiastest, kiuslikest ja väiklastest motiividest. Inimlik, liiginimlik nagu Nietzsche seesuguste kohta tavatses öelda. Tahtis saada jumalaks, ent ei andnud inimesegi mõõtu välja.
Makroskoop saab ilmuda üksnes oma lugejate ja kuulajate toel. Juhul kui ka Sina oled huvitatud Makroskoobi edasisest ilmumisest, saad teha selleks omale jõukohase annetuse käesoleva loo lõpus toodud rekvisiitidel. Tänan tähelepanu ja abi eest!
Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema missiooniks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistetavaks tegemine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil. Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse pangalingiga:
