Loo AUDIOVERSIOON on kuulatav lehekülje lõpus
Adrian Bachmann
Viimastel aastatel on maailmas muutunud populaarseks meem nimega I support the current thing ehk eesti keeles väljendatuna “Mina olen selle poolt, mille poolt on parasjagu vaja olla.” Järgnev arutelu on mõeldud edasiarendusena Rusere Shoniwa sulest ilmunud mõtisklusele väikese eliidi agendat edendava “poliitilise keskklassi” olemusest, üritades selgitada eliidi, võimutruude karjeristide, alalhoidlike masside ning väheste tõerääkijate omavahelist dünaamikat.
Ilmselt me kõik puutume igapäevaselt kokku inimestega, kelle seisukohti mis tahes aktuaalsetel teemadel on võimalik minimaalsete ning reeglina ebaoluliste kõrvalekalletega ennustada ülima täpsusega, lülitades sisse massimeedia uudistesaate, milles jutustatakse narratiivi, mida kõikidel ühiskonnaliikmetel on kohustuslik jaatada. Antud nähtust võib nimetada ka “tsiviilreligiooni” dogmaatikaks.
“Tsiviilreligioon” koosneb võimu poolt ning võimu huvides loodud narratiividest, mille jaatamine on seatud ühiskonna täisväärtuslikuks liikmeks olemise eeltingimuseks ning mille küsimuse alla seades on ühiskonnas sotsiaalmajanduslikult prominentsele positsioonile edenemine sisuliselt välistatud.
“Tsiviilreligioon” koosneb võimu poolt ning võimu huvides loodud narratiividest, mille jaatamine on seatud ühiskonna täisväärtuslikuks liikmeks olemise eeltingimuseks ning mille küsimuse alla seades on ühiskonnas sotsiaalmajanduslikult prominentsele positsioonile edenemine sisuliselt välistatud.
Adrian Bachmann
Olukorras, kus võimu poolt kehtestatud narratiivid muutuvad absurdseteks, põhjustab võimu “kokkuleppeliste valede” jaatamine elanikkonnas aga paratamatult üha suuremat kognitiivset dissonantsi, ligimesehirmu, viha ning enesepõlgust. Seda tulenevalt asjaolust, et inimeste mõistus ning eneseväärikus on ideoloogilise tsensuuri all opereerivas ühiskonnas igapäevaselt rünnaku all.
Antud realiteet juhatab meid küsimuseni… Kui paljud inimesed on valmis loobuma oma intellektuaalsest aususest ning eneseväärikusest kollektiivsesse sõgedusse sulandumise nimel? Nagu ajalugu on näidanud, otsustab karja kuulumise ning võimule meeldimise nimel turvalise konformismi teed minna ikka ja jälle, või sisuliselt alati, populatsiooni enamik.
Küsimusi, milles võim nõuab ühiskonnaliikmetelt dogmaatilist taltumist, on viimastel aastatel kogunenud sedavõrd palju, et neid ei ole võimalik siinkohal üksipulgi üles lugeda. Siiski läheb enamus inimesi “kokkuleppeliste valede” jaatamisega kaasa mitte õelusest ega saamahimust, vaid hirmust, millest tulenevalt on ka arvamusküsitlused mis tahes teemadel, kus eksisteerib ideoloogiliselt kohustuslik positsioon, kõikjal ja alati ebausaldusväärsed.
Kui paljud inimesed on valmis loobuma oma intellektuaalsest aususest ning eneseväärikusest kollektiivsesse sõgedusse sulandumise nimel?
Adrian Bachmann
Illustreerime siinkohal antud printsiipi väikese mõtteeksperimendiga… Küsida keskmise inimese käest tema arvamust isikuvabaduste likvideerimise kohta koroonatürannia haripunktis 2020. aastal või uurida tema hinnangut Ukrainas aset leidva relvakonflikti kohta sõjahüsteeria tipus 2022. aastal ei erine olemuslikult sellest, kui korraldada 1987. aastal Eesti NSV kodanike seas küsitlus nõukogude ametlikust ajalookäsitlusest. Esitades täpselt samadele inimestele täpselt sama küsimuse 1992. aastal, oleks saanud tulemuse, mis oleks olnud päris kindlasti radikaalselt erinev.
Miks see sedasi on? See on sedasi, sest… paraku on enamus inimesi valmis valetama. Valetama selleks, et võimule mitte jalgu jääda. Valede võimule söandab enamus inimesi tõega vastu hakata üksnes siis, kui “kokkuleppelisi valesid” kehtestav võim on oma võimu minetanud või andnud signaali, et varasemalt “puutumatutest” dogmadest on lubatud irduda.
Totalitaarse ühiskonna kõige laastavam mõju indiviidi psüühikale ning ühiskonna kollektiivsele vaimsele õhkkonnale seisnebki selles, et totalitaarse ühiskonna liikmetelt nõutakse vägivallaähvardusel lakkamatult valede jaatamist (maskid näkku, püsi kodus, “slava ukraina“, rohepööre on paratamatu, tuulikud kohustuslikud, maksud teevad meid rikkaks jms).
Siiski läheb enamus inimesi “kokkuleppeliste valede” jaatamisega kaasa mitte õelusest ega saamahimust, vaid hirmust.
Adrian Bachmann
Ideoloogilise tagakiusamise tagajärjeks on ühiskonna alalhoidliku enamuse kokku varisenud eneseväärikus, kuna sisimas inimesed siiski teavad, et valitseva režiimi valedele allumine muudab nad arglikeks ja valelikeks. See on teadmine, mis mõjub muserdavalt ka kõige edukama aparatšiku minapildile, sõltumata sellest, kui sügavale alateadvusesse see teadmine on surutud või kui paljude tunnustuskirjade abil tema nomenklatuuri kuuluvust premeeritud ka ei oleks.
Siinkohal väike vaheremark. Lõppastmes muutuvad silmakirjalikkusele, topeltstandarditele ja alasti omakasule rajatud ühiskondade teenetemärgid, aurahad ja avalikud tunnustused oma algupärase mõtte paroodiaks ning aulisel ja autul teel aurahade välja teeninute ühte liitmine teenib selgesti üksnes viimaste huve, kuna esimesed loovad viimastele moraalset krediiti.
Ühiskonna julgele, moraalse selgrooga vähemusele tähendab ideoloogiline terror poliitilist tagakiusamist, dissidendi staatust ning tihtilugu majanduslikku ja sotsiaalset laostumist. Selline oli nõukogude ühiskond, millest Eesti 1990ndate imelisel, ent üürikesel vabaduse perioodil oli äsja vabanenud ning mis on tänaseks naasnud ulatuses ja intensiivsusega, mida toona ilmselt vähesed oleks osanud karta.
Totalitaarse ühiskonna kõige laastavam mõju indiviidi psüühikale ning ühiskonna kollektiivsele vaimsele õhkkonnale seisnebki selles, et totalitaarse ühiskonna liikmetelt nõutakse vägivallaähvardusel lakkamatult valede jaatamist .
Adrian Bachmann
Siinkohal tuleb meelde Einar Laigna jutustus kolhoosirahva kogunemisest äsja kollektiivi meeleheaks ilmunud televiisori ette uudistesaadet vaatama. Küsimusele “miks te ometi seda propagandat vaatate” olevat kollektiiv vastanud “sest sealt me kuuleme, kuidas nüüd peab olema.” Kõlab kuidagi tuttavalt, kas pole? Olgu aastaks 1960 või 2025… I support the current thing – “mina toetan seda, mida praegu peab toetama” on kõikjal ja alati konformistliku massi elujuhiseks.
Ent Rusere Shoniwa artiklis käsitletud teema fookuses ei olnud mitte tavaliste inimeste põhimass, kes alistuvad amoraalsele võimule hirmust, vaid kitsam ühiskonnasegment, kelle võimutruudust käitavaks jõuks on miskit muud.
“Poliitilise keskklassi” liikmetele suunatud süüdistus valedele ja ülekohtule kaasa aitamises on seega kvalitatiivselt sootuks hukkamõistvam kui masside põhiosale tehtav etteheide. Rääkides “poliitilisest keskklassist” ei räägi me inimestest, kelle kaassüülisus kurjuses peitub peaasjalikult mitte nende (samuti eksisteerivas) arguses võimu ees, vaid oportunismis võimu teenistuses.
Ühiskonna julgele, moraalse selgrooga vähemusele tähendab ideoloogiline terror poliitilist tagakiusamist, dissidendi staatust ning tihtilugu majanduslikku ja sotsiaalset laostumist.
Adrian Bachmann
Ei ole lihtsamat ning samas karakterile hävitavamat teed tagada endale ühiskonnas suuremad hüved kui sinu võimed seda lubaksid, kui asuda amoraalse võimu teenriks. Antud printsiip kehtib ajaloolise konstandina sõltumata ajastust ning vastavad rollid võtavad alati sisse politikaanid, intrigaanid ja aferistid, kelle nimed küll muutuvad kiiresti (ja ununevad sama kiirelt), ent kelle arhetüüp – moraalne karakter ja sotsiaalsed instinktid – on identne.
Selleks, et “poliitilise keskklassi” moodustav populatsioon, kes kõige innukamalt võimude poolt peale sunnitud narratiive (olgu selleks koroonatürannia, sõjahüsteeria, rohepööre, maksuorjus, virgumisideoloogia või muu seesugune) jaatavad, saaksid säilitada mingisugusegi positiivse minapildi, peavad nad esmalt petma ära iseenese südametunnistuse.
Rääkides “poliitilisest keskklassist” ei räägi me inimestest, kelle kaassüülisus kurjuses peitub peaasjalikult mitte nende (samuti eksisteerivas) arguses võimu ees, vaid oportunismis võimu teenistuses.
Adrian Bachmann
Siinkohal olgu öeldud, et halb inimene ei ole võimeline tegema kurja, teadvustades kurja kurjana. See on halvale inimesele üle jõu käiv ülesanne ning on üksnes tõeliselt kurjade pärusmaa – inimtüübi, kelle olemasolu pelk mõte on enamikele inimestele – nii headele kui halbadele – liiga hirmutav, et seda suudetaks tunnistada. Põhimõtteliselt räägime siin inimestest, kelle vaimujõud ja karakteri kompromissitus on võrdne pühaku või prohvetiga, ent kelle tahe on painutatud teise jõu teenistusse. Ka sellised inimesed on olemas.
Mõistagi toimub kõik eelpool kirjeldatu “poliitilise keskklassi” alateadvuses, kus iseenda moraalse vaimusilma vaateväljast hoitakse nii kaugel kui võimalik teadmine, et valelike ja silmakirjalike narratiivide jaatamise ja edendamise tegelik aluspõhjus peitub omakasus – omaenda sissetulekute, sotsiaalse positsiooni ja turvalisuse edendamises.
Selleks, et “poliitilise keskklassi” moodustav populatsioon, kes kõige innukamalt võimude poolt peale sunnitud narratiive (olgu selleks koroonatürannia, sõjahüsteeria, rohepööre, maksuorjus, virgumisideoloogia või muu seesugune) jaatavad, saaksid säilitada mingisugusegi positiivse minapildi, peavad nad esmalt petma ära iseenese südametunnistuse.
Adrian Bachmann
Selle punktiga seonduvalt toon väikese kõrvalpõikena lõigu Shoniwa kirjutisest, mis kõlab järgnevalt:
“Kliimaministeeriumis töötav ülikooliharidusega inimene, kes usub, et selleks, et inimkonda katastroofist päästa, tuleb lehmadel keelata peeretamine, ei ole tõsiseltvõetav inimene ning seetõttu ei saa talle loota tõsise ja tõelise töö tegemisel.“
Tõsi ta on… Sellest tulenevalt tekkis siinkirjutajal koheselt küsimus, kui paljud “kliimaministeeriumites” töötavatest isikutest reaalselt usuvad sõgedate plaanidega planeedi kliima muutmise võimalikkusesse? Või näiteks kui paljud ametnikud usuvad, et vaesuvalt rahvalt vara röövimine teeb inimesed rikkamaks? Ma ei tea vastust nendele küsimusele, ent ma ei oleks üllatunud, et vastus on nulli ja ühekohalise protsendi vahel.
Kui paljud “kliimaministeeriumites” töötavatest isikutest reaalselt usuvad sõgedate plaanidega planeedi kliima muutmise võimalikkusesse? Või näiteks kui paljud ametnikud usuvad, et vaesuvalt rahvalt vara röövimine teeb inimesed rikkamaks?
Adrian Bachmann
See juhatab meid aga finaalse küsimuseni – kuidas ikkagi leiab ühiskonnas aset ülekohtu levik? Kurjuse ja valede tase maailmas on paraku liiga suur, et see oleks seletatav pelga kasuahnuse ja rumaluse kombinatsiooniga. See ei saa sedasi olla materiaalsetel, psühholoogilistel ja vaimsetel põhjustel, kuna võimupüramiidi päris tipust leiab inimesed, kes on reeglina keskmisest kaugelt kõrgema intellektiga, mis on enam kui küllaldane, et näha läbi valedest, mille valelikkus on isegi keskmise mõistusega inimesele mõistetav. Veelgi enam – võimuhierarhia tipus troonivad valdavalt inimesed, kes juba omavad rikkust, mille kasvatamine ei muuda nende ainelise elukvaliteedi mõttes mitte midagi.
Selliste isikute – kelle sõgedatest plaanidest maailma düstoopiliselt ümber vormida oleme viimastel aegadel liigagi palju kuulnud – käitavaks jõuks peab olema midagi muud kui pelk saamahimu või rumalus ning see “miski” asub teisel pool joont, mis eraldab banaalset halba tõeliselt kurjast.
Kurjuse ja valede tase maailmas on paraku liiga suur, et see oleks seletatav pelga kasuahnuse ja rumaluse kombinatsiooniga.
Adrian Bachmann
Üritame siis asjade olemuse võimalikult kompaktselt kokku võtta…
Amoraalsete ühiskondade institutsionaliseeritud ülekohtu, ebaõigluse ja silmakirjalikkuse süsteem põhineb ühiskondliku hierarhia kõrgemates sfäärides kurjade inimeste kontrollil halbade inimeste üle ning madalamatel tasanditel halbade inimeste (nn “poliitilise keskklassi”) kontrollil masside üle. Kui kurjade inimeste võimu saladus halbade inimeste üle peitub viimaste himus omandada valede teenistuses staatus ja sissetulek, mis on enamat kui nende vaimne, füüsiline ja moraalne tase võimaldaks, siis halbade inimeste võim populatsiooni põhiosa üle juurdub viimaste arguses lausuda tõtt, kui moraaliseadus ning südametunnistus neid selleks kohustab.
Amoraalsete ühiskondade institutsionaliseeritud ülekohtu, ebaõigluse ja silmakirjalikkuse süsteem põhineb ühiskondliku hierarhia kõrgemates sfäärides kurjade inimeste kontrollil halbade inimeste üle ning madalamatel tasanditel halbade inimeste (nn “poliitilise keskklassi”) kontrollil masside üle.
Adrian Bachmann
Seega tarvitseb meil võimu haaranud ülekohtu ning silmakirjalikkuse süsteemi kukutamiseks astuda ultimatiivselt vaid üks samm… Midagi, mis on lihtne, ent ometi mitte kerge. Ning selleks sammuks on võtta vastu otsus rääkida kõikjal ning alati julgelt tõtt, mitte kunagi tunnistada meile peale surutavaid “kohustuslikke valesid” ning olla toeks kõigile, kes tõe eest välja astuda söandavad.
Makroskoop saab ilmuda üksnes oma lugejate ja kuulajate toel. Juhul kui ka Sina oled huvitatud Makroskoobi edasisest ilmumisest, saad teha selleks omale jõukohase annetuse käesoleva loo lõpus toodud rekvisiitidel. Tänan tähelepanu ja abi eest!
Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema missiooniks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistetavaks tegemine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil.
Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse pangalingiga:
