Miks Jeesus Kristus on kõige šokeerivam isik inimkonna ajaloos

Loo AUDIOVERSIOON on kuulatav lehekülje lõpus

Peter Kreeft

Miks on Jeesuse Kristuse nimi kõige šokeerivam inimkonna ajaloos? Miks põhjustab selle nime mainimine kõigis inimestes alati kõige rohkem ebamugavust ja kohmetust? Mis on Jeesuse sünni tähendus ning miks me selle tähenduse ka jõuludel ära oleme peitnud? Nendele küsimustele pakub järgnevas vastuse filosoof Peter Kreeft…

Kui lubate, siis alustan järgevat mõtiskelu ühest väga lihtsast küsimusest… Miks on sedasi, et Jeesuse nime lausumine kutsub nii meis kui kuulajais ikka ja alati esile kõige enam piinlikkust ja kohmetust? Kui mõtleme korraks, siis oleme sunnitud tunnistama, et keegi ei tunne vähimatki tõrksust vesteldes Buddhast, Muhamedist või Moosesest. Näiteks Buddha nime mainimine ei pane mitte kedagi kohmetuma, sõltumata sellest, kas rääkija ise on budist või mitte.

Miks on sedasi, et Jeesuse nime lausumine kutsub nii meis kui kuulajais ikka ja alati esile kõige enam piinlikkust ja kohmetust?

Peter Kreeft

Milles küll võib peituda see põhjus, mis kutsub Jeesusest rääkides esile ikka ja jälle sootuks teistsuguse reaktsiooni kui mis tahes teise isiku mainimise puhul? Kui te kahtlete, kas minu väide ikka paika peab, siis julgustan teid ise seda teooriat praktilise eksperimendi käigus testima. Niipea kui mainite Jeesuse nime, eriti kui juhtute seda tegema ilmalikus ja haritud seltskonnas, laskub ruumi koheselt kõrvu lukustav vaikus ning sotsiaalne kliima kas langeb või tõuseb hetkega – samaks ei jää õhkkond aga päris kindlasti.

Seega, miks on Jeesus kõige mitte-neutraalsem nimi maailmas? Jeesusest rääkimisega on lugu selles mõttes mõneti sarnane nagu seksist rääkimisega. Tegemist on teemaga, millest rääkides lihtsalt ei eksisteeri neutraalset keelekasutusvõimalust – kogu meie sõnavara, mida saame seksi kohta kasutada, on kas seksikas või väljendab tahtlikku pingutust mitte kõlada seksikalt. Meie keelekasutuses seksi kohta peegeldub kas ekstaatiline armastus või rentsli tiirasus või pingeid vabastav naer. Seks ja religioon on kõige levinumad teemad, mille kulul nalja heidetakse, kuid samas käsitletakse neid ka püüdlikult ebaisikulise, teadusliku ja kliinilise meditsiini sõnavara taha peitudes.

Niipea kui mainite Jeesuse nime, eriti kui juhtute seda tegema ilmalikus ja haritud seltskonnas, laskub ruumi koheselt kõrvu lukustav vaikus ning sotsiaalne kliima kas langeb või tõuseb hetkega – samaks ei jää õhkkond aga päris kindlasti.

Peter Kreeft

Võrrelge seda nüüd viisiga, kuidas Jeesusest räägitakse. Me näeme selgeid, kui ka esmapilgul mitte ilmseid paralleele: meie sõnad sobituvad samadesse nelja kategooriasse, need väljendavad kas armastust, pühaduse teotamist, nalja heitmist või ebaisikuliselt teoloogilist käsitlust. Ometi te ilmselt ei märganud seda enne nende kahe teema vahel seose loomist. Ent miks te nende keelekasutuste sarnasust varem ei ole märganud?

Vastus on ühtaegu lihtne ja huvitav. Nimelt ei ole võimalik Jeesusest neutraalsel moel kõnelda, ilma et püüaksite sealjuures sihilikult midagi oma südamest välja heita. See “miski”, millest on vaja neutraalsuse saavutamiseks tahtepingutuse abil loobuda, on kas kirglik ligitõmme või kirglik eemale tõukumine.

Ei ole võimalik Jeesusest neutraalsel moel kõnelda, ilma et püüaksite sealjuures sihilikult midagi oma südamest välja heita. See “miski”, millest on vaja neutraalsuse saavutamiseks tahtepingutuse abil loobuda, on kas kirglik ligitõmme või kirglik eemale tõukumine.

Peter Kreeft

Jeesus toimib ajaloos ümmargust maailma skalpellina kaheks poolitajana. Kuidas Ta seda teeb? Vaatame selle asjaolu mõistmiseks mõnda evangeeliumilõiku. Evangeeliumites kasutatakse Jeesusega kokku puutuvate inimeste reaktsiooni kirjeldamiseks kõige sagedamini kreekakeelset sõna θαύμα, mida võib tõlkida kui hämmastust. Hämmastust kogesid ühteaegu nii Jeesuse sõbrad ja jüngrid kui ka teda risti löönud vaenlased, aga ka agnostikud, kes lahkusid temast pead raputades ja pomisedes, et mitte keegi pole varem nõnda kõnelnud kui see mees.

Evangelist Matteus kirjutas, et kui Jeesus lõpetas oma mäejutluse, siis “rahvahulgad olid vapustatud tema õpetusest, sest ta õpetas neid nagu see, kelle käes on meelevald, mitte nõnda nagu nende kirjatundjad” (Mt 7:28-29). Paljud, kes Jeesuse sõnu kuulsid, küsisid hämmastusega, kust see mees sellise tarkuse on saanud – kas pole see mitte seesama puusepp ja Maarja poeg, keda me ikka oleme tundnud?

Luuka evangeeliumist saame teada, et Jeesuse vanemad leidsid Ta kolm päeva kestnud otsingute järel templist õpetajaid kuulamas ja neile küsimusi esitamas ning kõik, kes Teda kuulsid, olid hämmastunud Tema mõistmise ja ütlemiste üle, ning seda ajal, mil Ta oli alles 12-aastane (Lk 2:42-47). Pärast seda kui Jeesus oli surnuist üles tõusnud ja jüngritele Emmause teel end ilmutanud ning uuesti nendest lahkunud, küsisid jüngrid üksteiselt, “eks meie süda põlenud meie sees, kui ta teel meiega rääkis ja meile kirju selgitas?” (Lk 24:32). See on põleva südame evangeelium. Jeesuse vaim on see, mis sütitab ühtaegu nii meie südamed kui ka evangeeliumi.

Johannes kirjeldab, kuidas ülempreestrid püüdsid Jeesust vahistada, kuid Jeesust kinni võtma saadetud templisulased tulid tühjade kätega tagasi ja ütlesid, et nad lihtsalt ei suuda seda teha. Kui ülempreestrid ja variserid küsisid neilt, miks nad Teda kaasa ei toonud, vastasid nad, et „Ükski inimene ei ole veel kunagi nõnda rääkinud nagu see inimene” (Jh 7:44-46).

Johannes kirjeldab, kuidas ülempreestrid püüdsid Jeesust vahistada, kuid Jeesust kinni võtma saadetud templisulased tulid tühjade kätega tagasi ja ütlesid, et nad lihtsalt ei suuda seda teha. Kui ülempreestrid ja variserid küsisid neilt, miks nad Teda kaasa ei toonud, vastasid nad, et „Ükski inimene ei ole veel kunagi nõnda rääkinud nagu see inimene” (Jh 7:44-46).

Peter Kreeft

Iga kord kui keegi püüdis Jeesust nurka suruda, ajas Tema hoopis oma kiusajad kimbatusse. Näiteks küsisid variserid Talt, kas keisrile peab maksu maksma või mitte, lootes, et vastus näitaks Jeesust ühte või teist pidi halvas valguses: kui Ta ütleb, et maksu peab maksma, siis vihastab ta juute ja kui Ta ütleb, et ei pea, siis jääb Ta roomlaste ees süüdi. Kuid Jeesus küsib näha, kelle kujutis on mündi peal, ning vastab, et “„Andke siis keisrile, mis kuulub keisrile, ja Jumalale, mis kuulub Jumalale!” (Mt 22:15-22). Variserid aga petsid nii keisrit kui Jumalat.

Kui saduserid püüdsid Jeesust kiusata väitega, et surnuist ülestõusmist ei ole olemas, vastas Ta neile, et „Eksite, sest te ei mõista Kirja ega Jumala väge! … Aga kas te ei ole surnute ülestõusmisest lugenud, mida Jumal teile on ütelnud: Mina olen Aabrahami Jumal ja Iisaki Jumal ja Jaakobi Jumal. Jumal ei ole mitte surnute, vaid on elavate Jumal!” (Mt 22: 23-33). Jeesus tõestas saduseridele surnuist ülestõusmist nende oma pühakirja abil ning rahvas hämmastus Tema õpetusest.

Kui kirjatundjad ja saduserid tõid Jeesuse juurde abielurikkumiselt tabatud naise ning küsisid temalt, “Mooses on Seaduses käskinud niisugused kividega surnuks visata. Mida nüüd sina ütled?”, siis oleks Jeesust pidanud küsijate eelduse kohaselt jällegi ühe vastuse puhul tabama roomlaste pahameel, kes ei olnud juutidele sumanuhtluse teostamise õigust andnud, ning teise vastuse puhul juutide pahameel, kes lähtuvad Moosese käsust. Kuid Jeesus vastas hoopis: „Kes teie seast ei ole pattu teinud, visaku teda esimesena kiviga!” (Jh 8:1-11).

Kui kirjatundjad ja saduserid tõid Jeesuse juurde abielurikkumiselt tabatud naise ning küsisid temalt, “Mooses on Seaduses käskinud niisugused kividega surnuks visata. Mida nüüd sina ütled?”, siis oleks Jeesust pidanud küsijate eelduse kohaselt jällegi ühe vastuse puhul tabama roomlaste pahameel, kes ei olnud juutidele sumanuhtluse teostamise õigust andnud, ning teise vastuse puhul juutide pahameel, kes lähtuvad Moosese käsust. Kuid Jeesus vastas hoopis: „Kes teie seast ei ole pattu teinud, visaku teda esimesena kiviga!” (Jh 8:1-11).

Peter Kreeft

Ja nõnda juhtub iga kord: Ta pöörab alati kogu suhte teisipidi ning see, kes püüab Jeesust nurka suruda, saab ise nurka surutud. Samamoodi läks ka Iiobiga, kes arvas, et paneb Jumala proovile Talle küsimusi esitades, kuid tegelikkuses pani hoopiski Jumal Iiobit proovile ja usutles teda. Ning kui Jumal end Iiobile lõpuks ilmutas, ei andnud Ta talle vastuseid.

Ma mäletan hästi, et esimest korda Iiobi raamatut lugedes olin selle hämmastava lõpu pärast sügavalt pettunud. Filosoofina ootasin ma vastuseid, kuid Jumal ei ole filosoof. Ta ei ole vastuste jagaja, vaid esitab ise meile küsimusi. Jumal küsis Iiobilt, kes ta selline on ja kus oli Iiob sel ajal, kui Jumal universumi olevaks lõi (Ii 40-41) ning Iiob mõistis viimaks, kes on tema ja kes on Jumal ning tunnistas: “Ma olin ainult kõrvaga kuulnud kuuldusi sinust, aga nüüd on mu silm sind näinud. Seepärast ma võtan kõik tagasi ning kahetsen põrmus ja tuhas” (Ii 42:5-6).

Iga inimene, kes Jumalaga kohtub, kogeb paratamatult sama, mis Iiob. Kui inimesed räägivad mulle, et Jumal ütles neile seda ja toda, siis vastan neile, et see on tore, ent küsin samas, mida tegid Sina, kui Jumal ennast Sulle ilmutas. Kui nad ei tunnista, et langesid Jumala jalge ette, siis küsin, kas nad on ikka kindlad, et see oli Jumal, kes nendega kõneles. Sest tõelise Jumala ees värisetakse. Jumal on nagu Aslan Narnia kroonikates, ja siinkohal pean silmas, et Ta ei ole taltsas lõvi. Ta on hea, kuid Tema headuse totaalsus ja kompromissitus kohutab meid ning sellepärast me väriseme paratamatult Jumala kohalolu tajudes.

Kõige šokeerivam lausumine, mida keegi inimkonna ajaloo jooksul on lausunud, on Jeesuse vastus variseride küsimusele, kes Ta on, ning see kõlas järgnevalt: „Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, enne kui Aabraham sündis, olen mina” (Jh 8: 53-59).

Peter Kreeft

Jumal avaldas oma nime Vanas Testamendis vaid ühel korral, teises Moosese raamatus. Me kasutame Jumalast rääkimiseks erinevaid nimesid ja need kõik on omal moel sobilikud: Isa, Looja, Lunastaja, Armastaja, Karjane… Kuid seda, kes Ta oma igaveses olemuses tõeliselt on, lausus Ta vaid korra, ilmudes põleva põõsana Moosesele: „Ma olen see, kes ma Olen!” (2 Mo 3:14) Ükski juut ei häälda seda Jumala püha nime välja, sest nende sõnade välja lausumine tähendaks, et selle lausuja tunnistaks ennast Jumalaks.

See on ka põhjuseks, miks kõige šokeerivam lausumine, mida keegi inimkonna ajaloo jooksul on lausunud, on Jeesuse vastus variseride küsimusele, kes Ta on, ning see kõlas järgnevalt: „Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, enne kui Aabraham sündis, olen mina” (Jh 8: 53-59). Sõnad, mida Jeesus oma õpetuste alguses sageli kasutas – “Tõesti, tõesti, ma ütlen teile” – on mõeldud rõhutama, et järgnevat tuleb võtta täie tõsidusega ja mitte kerge lausumisena. Seda mõistes muutub ka mõistetavaks, miks Jeesuse-poolne Jumala nime välja lausumine, millest järeldus ülestunnistus enese Jumala olevat, kutsus esile soovi Teda koheselt kividega surnuks visata.

Kõige raputavam šokk, mille Jeesuse elu Temaga kohtujates tekitas, ei olnud aga seotud Tema imede ega õpetuste ja sõnadega, vaid sellega, kes Ta on.

Enne Laatsaruse surnuist üles äratamist sooritas Jeesus veel ühe ime – Ta äratas usu Marta südames, öeldes Martale, et tolle vend tõuseb üles. Marta vastab sellele, et „Ma tean, et ta tõuseb üles ülestõusmises viimsel päeval,” kuid Jeesusele ei piisanud usust surnute ülestõusmisesse aegade lõpus. Ta ütleb: „Mina olen ülestõusmine ja elu. Kes minusse usub, see elab, isegi kui ta sureb. Ükski, kes elab ja usub minusse, ei sure alatiseks. Kas sa usud seda?” Ja Marta vastab: „Jah, Issand, ma usun, et sina oled Messias, Jumala Poeg, kes peab maailma tulema” (Jh 11:23-27). Alles seejärel äratab Jeesus Laatsaruse surnuist üles. Füüsiline ülestõusmine järgneb hingelisele ülestõusmisele.

“Mina olen tee ja tõde ja elu” (Jh 14:6) – mida see lausumine tähendab? Teised suured õpetajad on öelnud, et nemad õpetavad õiget teed ja tõde ja elu, kuid üksnes Jeesus lausub: “Mina olen.” Buddha kutsub inimesi üles vaatama mitte tema, vaid tema õpetuse poole, kuid Jeesus kutsub inimesi enda juurde: “Tulge minu juurde!” (Mt 11:28). Kui Buddha käseb inimesel olla iseendale lambiks, siis Jeesus kuulutab: “Mina olen maailma valgus” (Jh 8:12).

“Mina olen tee ja tõde ja elu” (Jh 14:6) – mida see lausumine tähendab? Teised suured õpetajad on öelnud, et nemad õpetavad õiget teed ja tõde ja elu, kuid üksnes Jeesus lausub: “Mina olen.” Buddha kutsub inimesi üles vaatama mitte tema, vaid tema õpetuse poole, kuid Jeesus kutsub inimesi enda juurde: “Tulge minu juurde!” (Mt 11:28). Kui Buddha käseb inimesel olla iseendale lambiks, siis Jeesus kuulutab: “Mina olen maailma valgus” (Jh 8:12).

Peter Kreeft

Nüüd… kui see viimane väide ei vasta tõele, siis on Jeesus maailma ajaloo suurim pühaduse teotaja. Jeesus on mees, kes väidab end olevat Jumala, ning see on väide, mis muudab neutraalse suhtumise võimatuks, asetades inimesed valiku ette, Teda kas kummardada, panna ta hullumeelsena kinni või (nagu oli kombeks brutaalsemal ajastul) lüüa ta risti.

Jeesus šokeerib kõiki ja miski, mis on šokeeriv, ei saa olla igav. Üks peaaegu teaduslikult empiiriline põhjus Jeesuse Jumalaks olemise väidet tõsiselt võtta tuleneb asjaolust, et tegemist on ainsa mehega, kes mitte ühelgi oma elu hetkel ei põhjustanud kelleski igavust. See on aga täiesti hämmastav saavutus, mis jääb meil samuti enamasti märkamata. Kusjuures igavus on väga tõsine psühholoogiline probleem. Kuigi me ei saa sellest sageli aru, kui meil just lapsi ei ole, misjuhul me tõenäoliselt teame vägagi hästi, et laste rõõmsa meele säilitamise saladus peitub selles, et hoida neid igavlemast.

Jeesus šokeerib kõiki ja miski, mis on šokeeriv, ei saa olla igav. Üks peaaegu teaduslikult empiiriline põhjus Jeesuse Jumalaks olemise väidet tõsiselt võtta tuleneb asjaolust, et tegemist on ainsa mehega, kes mitte ühelgi oma elu hetkel ei põhjustanud kelleski igavust.

Peter Kreeft

Kahtlustan, et igavus on üks peamisi sõja ja vägivalla aluspõhjuseid. Kellelgi ei ole kedagi teist tappes või tapaplaane sepitsedes igav. Veel üks igavuse peletaja on juhuslikud seksuaalsuhted. Meie kultuur, nagu ka Rooma impeeriumi hilise perioodi ühiskond, on läbi nõretanud vägivallast ja rekreatiivsest seksist, kuna me oleme hingeliselt tülpinud ja ägame talumatu igavuskoorma all.

Aga sellele, kes tunneb Jeesust, ei ole elu kunagi tähendusetult igav ning mida sügavamalt sa Jeesust tunned, seda tähenduslikuma ja huvitavamana elu ennast sulle ilmutab.

Sellele, kes tunneb Jeesust, ei ole elu kunagi tähendusetult igav ning mida sügavamalt sa Jeesust tunned, seda tähenduslikuma ja huvitavamana elu sulle ennast kogeda laseb.

Peter Kreeft

Kuid olgem endaga lõpuni ja jäägitult ausad… kust me leiame rohkem igavlemist, kas lähimalt pühapäevahommikuselt jumalateenistuselt või lähimalt spordiväljakult? Võrrelge seda kirge, energiat, huvi ja südamega pühendumist, mida neis kahes kohas kogete. Kui palju te olete kummaski miljöös hingega kohal ning kui palju seal toimunut teiega lahkudes teie südames kaasa tuleb? Ma olen suur Jumala fänn, kuid suurema osa ajast olen ma veelgi entusiastlikum pesapalli fänn, ning olen üsna kindel, et olen terve elu jooksul märksa kirglikumalt kaasa elanud Bostoni Red Sox’i püüetele New Yorgi Yankee’idest jagu saada, kui olen kaasa elanud Kiriku võitlusele kukutada saatana võim maailmas.

Mis mõistagi näitab vaid seda, et ma olen tõesti rumal, lausa idioot – ja see ongi üks pärispatu* tähendusi.

* Selgitus: pärispatu õpetuse kohaselt on kogu inimsugu pärast esimese patuse teo – see on teo, mis on Jumala tahte vastane ning patustaja hinge Jumalast lahutav – sooritamist muutunud surelikuks ja patu poolt alatasa ahvatletuks, olles sedasi päästetav üksnes läbi patustaja siira patukahetsuse ning Jumala-poolse andestuse Jeesuses Kristuses, ilma milleta ei ole ennast patu läbi Jumalast ära lõiganul võimalik enam Jumala palge ette astuda, olles igaveseks Jumalast (tõe, headuse ja armastuse lättest) ära lõigatud.

Kui soovite tõestust pärispatu eksisteerimisele, siis mõelge näiteks sellele, mis juhtus täna hommikul, kui äratuskell helises. Mis oli teie esimene mõte? Kas mõtlesite mornilt kõigele sellele, mida te täna tegema peate, või oli teie esimeseks mõtteks “Jumal, Sa oled siin, ma tänan Sind!”?

Ma olen suur Jumala fänn, kuid suurema osa ajast olen ma veelgi entusiastlikum pesapalli fänn, ning olen üsna kindel, et olen terve elu jooksul märksa kirglikumalt kaasa elanud Bostoni Red Sox’i püüetele New Yorgi Yankee’idest jagu saada, kui olen kaasa elanud Kiriku võitlusele kukutada saatana võim maailmas.

Peter Kreeft

Jumal annab meile üha uuesti ja uuesti valikuvõimaluse. Ta näitab meile kahte kätt ja ütleb: “Paremas käes olen mina, siin on minu kohalolu ja minu tahe. Sa tead nii oma enda elu kogemusest kui ka usu ja mõistuse nõu abil, et iga kord seda kätt valides leiad Sa rõõmu. Vasakus käes on aga sinu tahe, mis soovib olla ise endale Jumalaks, ja sa tead kogemusest väga hästi, et iga kord seda kätt valides leiad lõpuks üksnes viletsust. Pakun Sulle nüüd taas kord võimalust valida.” Ja meie vastame ikka ja jälle: “No ma ei tea, Jumal, las ma proovin taas kord vasakut kätt, võibolla seekord tuleb sellest ikka midagi välja.”

Mida see tähendab? See tähendab lihtsalt seda, et me oleme hullumeelsed. Albert Einstein defineeris hullumeelsuse kui toimimisviisi, kus inimene teeb ühte ja sama asja, oodates iga kord teistsugust tulemust, mis ei saabu mõistagi kunagi.

Kas me siis tõesti ei tea, mis kirikus tegelikult toimub? Kas me ei tea, et iga kord, kui me siseneme kirikusse, siseneme me salaagentide võrku, kelle missiooniks on aidata kaasa ennast “selle maailma vürstiks” upitanud saatana võimu langemisele?

Kas me siis tõesti ei tea, mis kirikus tegelikult toimub? Kas me ei tea, et iga kord, kui me siseneme kirikusse, siseneme me salaagentide võrku, kelle missiooniks on aidata kaasa ennast “selle maailma vürstiks” upitanud saatana võimu langemisele?

Peter Kreeft

Ameerika kirjanik Annie Dillard küsis kord järgnevalt: “Miks näevad inimesed kirikus välja nagu turistid paketireisil? Kas kellelgi neist on üldse vähimatki aimu sellest jõust, millega me tülpinud ilmel kontakti üritame luua? Kirikud on nagu lapsed, kes segavad kokku plahvatusohtlikke komponente. Seepärast on puhas meeletus kanda kirikus õlgkübarat – me peaksime kandma kiivrit, uksel peaks jagatama päästeveste ja signaaltõrvikuid ning uksehoidjad peaks meid oma kohtadele piitsutama, sest uinuv Jumal võib ärgata ja tõmmatagi meid sinna, kust me iialgi naasta ei saa.”

See, mis meid esmalt Jeesuse poole tõmbab, on Tema šokeerivus, mis rajaneb esmajärjekorras Temast kiirgavale ilule. Meie usk, lootus ja armastus on aga paratamatult nõrgad ja igavad, kui meie vastuvõtlikkus ilule on tuhmunud.

Inimese hing januneb sisimas kolme igavikulise järgi, milleks on tõde, headus ja ilu – need on Jumala atribuudid, mis kõnelevad meile Jumala olemusest. Need kolm omadust on ka ideaalid, mille poole inimene on loodud pürgima – ideaalid, mis tõstavad meid kõrgemale loomadest… Need on ka kolmeks atribuudiks, mis leiavad Jeesuse Kristuse isikus kõige täiuslikuma kehastuse, mis hämmastasid kõiki, kes Teda kogesid. Tema tõde, Tema praktiline tarkus, Tema headus, Tema soe kaastundlik armastus ning Tema kütkestav loovus ja täielik etteaimamatus…

Inimese hing januneb sisimas kolme igavikulise järgi, milleks on tõde, headus ja ilu – need on Jumala atribuudid, mis kõnelevad meile Jumala olemusest.

Peter Kreeft

Tõde, headus ja ilu… Mulle tundub, et kristlastena oleme me olnud ja oleme siiani üsna edukad esimestes neist sfääridest. Ma leian, et kristlik mõttelugu on kõige targem mõttelugu ning kristlik moraal on jõudnud kõige lähemale pühadusele, kuid kristlus ei loo enam maailma kõige kaunimat ja köitvamat kunsti. Kaasaegne kultuur ei heida kristlust minu arvates kõrvale mitte seepärast, et see paistaks rumala või kurjana, vaid seepärast, et see paistab igava, tuima, kunstliku, piinlikkust tekitava, vagatseva, argliku ja maitsetuna. Kristluse loodud kujutised ei liiguta enam südameid. Tänapäeval loob maagiat ilmalik meedia.

Millest see tuleb, et nii vähesed kristlased tegutsevad tänapäeval meedia ja kunsti alal? Miks me ei näe neid valdkondi oma peamiste misjonipõldude ja sõjatandritena? Meedia ja kunstid on osa lahinguväljast, kus me kaotasime maailma, ja lahinguväljast, kuhu meil tuleb minna selleks, et maailm tagasi võita. Ning see põld on küps lõikuseks.

Kaasaegne kultuur ei heida kristlust minu arvates kõrvale mitte seepärast, et see paistaks rumala või kurjana, vaid seepärast, et see paistab igava, tuima, kunstliku, piinlikkust tekitava, vagatseva, argliku ja maitsetuna. Kristluse loodud kujutised ei liiguta enam südameid. Tänapäeval loob maagiat ilmalik meedia.

Peter Kreeft

Meie tänapäeva maailm on jõukas ja efektiivne, nutikas ja haritud ja… kohutavalt inetu. Me elame ostukeskustes ja peidame ilu muuseumidesse, kuid tegelikult peaks toimima vastupidi. Me peaksime elama muuseumides ja peitma ära kogu selle inetuse. Kultuur on täitnud meie päid, kuid tühjendanud meie südamed. Tänapäeva kultuur ei tooda enam kangelasi, vaid parimal juhul “meeldivaid inimesi”.

Kuid Jeesusel oli ja on meelevald täita südameid ning süda on alati see, mis juhib meie pead ja kätt. Pühaduse ilu on käitavaks impulsiks, mis inimesi Jeesuse ja pühakute poole tõmbab, kuna ilu toimib magnetina ja meie hinged lihtsalt ei suuda hoiduda ilusse armumast, kui me seda vaid näeme.

Tänapäeva kultuur ei tooda enam kangelasi, vaid parimal juhul “meeldivaid inimesi”.

Peter Kreeft

Me ei ole näinud midagi kaunimat siin päikese all kui Jeesus ning me ei ole kuulnud ilusamat lugu kui evangeeliumid. Evangeeliumid on lugu sellest, mis juhtub kõige kaunima, täiusliku armastusega meie maailma sisenedes. See jõuab ristini – ristteeni hea ja kurja vahel.

Luuletaja T. S. Eliot nimetas evangeeliumi looks millestki lõputult õrnast ja lõputult kannatavast. Ka meie kõige kaunimad lood meenutavad veidi evangeeliumi, sellepärast nad imetlusväärsed ongi. See on ka põhjus, miks kõige verisem film, “Kristuse kannatused” (The Passion of the Christ), on paradoksaalselt ka kõige kaunim linateos.

Evangeeliumid on lugu sellest, mis juhtub kõige kaunima, täiusliku armastusega meie maailma sisenedes. See jõuab ristini – ristteeni hea ja kurja vahel.

Peter Kreeft

Ka gooti katedraalid on näide kristlikest imedest: tehnoloogiliselt ei oleks nende ehitamine pidanud olema võimalik – sedavõrd kaugel olid need oma aja tehnoloogilistest võimalustest. Sarnane oli lugu ka kuurakettidega 1960-ndatel. Mäletan lapsepõlvest oma elevust, kui president Eisenhower rajas 1958. aastal NASA ja sõnas, et tema seatud eesmärgiks on jõuda aastaks 2000 Kuu peale. Mitte keegi ei oleks toona osanud loota, et jõuame kuule juba 1969. aastaks.

Gooti katedraalid sarnanevad ka välimuse poolest pisut kuurakettidega – nende tugipiilarid meenutavad pisut raketitiibu. Imestan iga kord Pariisi Jumalaema kirikut või mõnda muud sarnast kirikut silmitsedes, et see on sedavõrd kauaks oma maisele stardiplatvormile pidama jäänud. Ja kui ma äkki näeksin seda tohutut hoonet maa pealt taeva poole sööstmas, ei oleks ma põrmugi üllatunud, pobisedes endamisi, et ma arvasingi, et varem või hiljem see juhtub.

Kuid mis selgitab selliseid imesid nagu Gooti katedraalid? Vaid Kristus suudab need mõistetavaks muuta. Katedraale ei ehitanud kiviraidurid, vaid usk ja armastus ning Tema tõeline kohalolu inimeste südametes. Ja Tema tõelist kohalolu kummardati neis katedraalides. Need olid Tema kojad – seetõttu pidid need olema paremad, kui meie võimed võimaldasid. Kõige kaunimad ehitised, mida kunagi on nähtud, said reaalsuseks, sest Tema liigutas ja motiveeris inimesi ja Tema ise oli kõige kaunim nähtus, mida maailmas kunagi on nähtud. Jumal laskus taevast alla ristile üksnes selleks, et meid armastada ja päästa, ja seega tõusime meie taeva poole, nii palju kui meie tehnoloogia lubas, ning katedraalide puhul veelgi kaugemale, et näidata maailmale Tema jumalikkuse võrreldamatut ilu, mille ta peitis ristilöödud kurjategija kuvandi ja Tema inimlikkuse võrreldamatu ilu taha.

Kuid mis selgitab selliseid imesid nagu Gooti katedraalid? Vaid Kristus suudab need mõistetavaks muuta. Katedraale ei ehitanud kiviraidurid, vaid usk ja armastus ning Tema tõeline kohalolu inimeste südametes.

Peter Kreeft

Ning viimaks pead sa olema valmis viimaseks šokiks… ka Sina oled mõeldud olema Jumala tempel. Oled määratult kaunim kui ükski keskaegne katedraal ealeski olla võiks. Oled üleloomulikult kaunis samal põhjusel – ka Sina saad olla Jumala koduks.

Püha Paulus küsis esimeses kirjas korintlastele, “kas te ei tea, et teie ihu on teis oleva Püha Vaimu tempel?” (1 Ko 6:19). Ning kui ingel Gabriel kuulutas Maarjale, et „Püha Vaim tuleb sinu peale ja Kõigekõrgema vägi on varjuks sinu kohal, seepärast hüütaksegi Püha, kes sinust sünnib, Jumala Pojaks” (Lk 1:35), siis pea meeles, et jõuludel meelde tuletatavad ingli sõnad Maarjale on mõeldud kuulutusena ka meile, kes me usume ja laseme end ristida. Jeesus sünnib meie sees ja jõulud tulevad taas – ning selles seisnebki inimese ülim ilu ja hiilgus.

Pea meeles, et jõuludel meelde tuletatavad ingli sõnad Maarjale on mõeldud kuulutusena ka meile, kes me usume ja laseme end ristida. Jeesus sünnib meie sees ja jõulud tulevad taas – ning selles seisnebki inimese ülim ilu ja hiilgus.

Peter Kreeft

Kogu selle hämmastuse või šoki, mida ma nimetan “Jeesuse šokiks”, põhjus on mõistagi Jeesus ise. Üksnes Jeesuse tõeline kohalolu on võimeline esile kutsuma Jeesuse šokki, sest mõju ei saa olla suurem põhjusest.

Aastaid tagasi kirjutasin raamatu pealkirjaga “Sokrates kohtub Jeesusega” (Socrates Meets Jesus: History’s Great Questioner Confronts the Claims of Christ) ning selles raamatus kujutlesin, kuidas Vana-Kreeka filosoof Sokrates avastab end ühtäkki Harvardi Ülikooli teoloogilisest kolledžist. Ta ei tea kristlusest mitte midagi, kuid ta jätkab talle omasel viisil ausate küsimuste esitamist nii õppejõududele kui üliõpilastele ning otsustab lõpuks ka ise kristlaseks hakata.

Seejärel küsib ta viimases peatükis aga piinliku küsimuse: Hea küll, Kristus on Jumal, aga… kus on sellisel juhul kõik kristlased? Kui te kõik olete kristlased, siis kuidas saab teie elu olla samasugune nagu enne kristlaseks saamist, kuidas te saate samamoodi välja näha, rääkida, mõelda, kuidas saab teie elu olla samavõrra tuim, kui see imeline asi on tõsi? Sest kui kristlus on tõene, siis muudab see absoluutselt kõike.

Hea küll, Kristus on Jumal aga… kus on sellisel juhul kõik kristlased? Kui kristlus on tõene, siis muudab see absoluutselt kõike.

Peter Kreeft

Mis on Kristuse viimased pühakirjas jäädvustatud sõnad? Leiame Tema viimased sõnad Johannese ilmutuse raamatust, kus Ta lubab meile, et „Vaata, ma teen kõik uueks!” (Ilm 21:5). Need sõnad on jäädvustatud ka Mel Gibsoni filmis “Kristuse kannatused”, kus Jeesus embab oma risti ja selgitab oma emale, kes ei mõista, miks Tema Jumalast sündinud poeg ennast sedasi hukata lubab. Sammudes veriseks piitsutatuna risti kandes oma piinarikka surma poole vaatab Jeesus Maarjale otsa ning lausub… “Vaata, ema, ma teen kõik uueks.”

Ülal: Stseen filmist “Kristuse kannatused”

Kristus muutis iga inimest, kellega Ta kokku puutus. Ta muutis ajalugu, jagades selle igaveseks kahte jakku… maailm enne ja pärast Kristust ning sellest hetkest saati on ka iga Temaga kokku puutunud inimese elu jagatav aega enne ja pärast Temaga kohtumist. Kristust kogenud inimesed tunneb ära põletusarmide järgi, sest puudutades Teda, puudutate te välku ning teie elu ei saa enam kunagi olema samasugune.

Kristus muutis iga inimest, kellega Ta kokku puutus. Ta muutis ajalugu, jagades selle igaveseks kahte jakku… maailm enne ja pärast Kristust ning sellest hetkest saati on ka iga Temaga kokku puutunud inimese elu jagatav aega enne ja pärast Temaga kohtumist. Kristust kogenud inimesed tunneb ära põletusarmide järgi, sest puudutades Teda, puudutate te välku ning teie elu ei saa enam kunagi olema samasugune.

Peter Kreeft

Vaadakem siinkohal uuesti Piiblis Iiobi raamatus kirja pandut (mis käsitleb küsimust sellest, miks Jumal ikkagi lubab maailmas nii palju kurjust).

Iiobi kolm sõpra olid igati viisakad ja “korrektsed” usklikud. Nad kõnelesid ka Jumalast “viisakalt”… tehes seda teoreetilise korrektsusega, ja mitte miski, mida nad Jumala kohta ütlesid, ei olnud vale, olles kooskõlaline sellega, mille leiab ka teistest Piibli kirjakohtadest.

Iiobi hing oli aga rahutu, segaduses ning ta tunnistas ka ise, et tema sõnad olid metsikud. Iiob kannatas oma elus rängalt ja kui Jumal talle lõpuks ilmus, siis kiitis Ta heaks viisi, kuidas Iiob kõneles, aga mitte tema sõprade viisi. Jumal ütles Iiobi sõbrale: „Mu viha on süttinud põlema sinu vastu ja su mõlema sõbra vastu, sest teie ei ole rääkinud minu kohta tõtt nagu mu sulane Iiob!” (Ii 42:7).

Kuidas see sai sedasi olla? Kas polnud mitte sedasi, et Iiob oli Jumalast rääkides täiesti segaduses ja arvas, et Jumal võib olla hoopiski tema vaenlane? Iiob eksis ja tema sõpradel oli õigus, kuid sügavamas mõttes oli õigus Iiobil ja tema sõbrad eksisid, kuna Iiob oli ainus, kes tegelikult elas Jumala kohalolus. Iiob oli ainus, kes palvetas ja mitte üksnes ei kõnelenud Jumalast, vaid kõneles Jumalaga – ta elas iga hetk Jumala kohalolus.

See juhatab meid küsimuseni… miks meiegi praktiseerime Jumala kohalolu asemel Tema puudumist? Me teeme seda, sest Jumala kohalolu on hirmutav. Miks me mõtleme ka jõuludest kui kunagi ammu aset leidnud sündmusest selle asemel, et näha Jõule kui elavat reaalsust, kus Jeesus soovib sündida uuesti meie hinges ja eludes? Miks me kohtleme ka ülestõusmispühi möödunud sündmusena, kuigi me kinnitame oma sõnadega ennast uskuvat, et Jeesus tõusis surnuist üles? Asja mõte on ju selles, et Jeesus ON üles tõusnud. Ta elab. Ta ei ole viirastus. Ta on meiega ning meis alati, kui me seda vaid soovime.

Miks me mõtleme ka jõuludest kui kunagi ammu aset leidnud sündmusest selle asemel, et näha Jõule kui elavat reaalsust, kus Jeesus soovib sündida uuesti meie hinges ja eludes?

Peter Kreeft

„Minule on antud kõik meelevald taevas ja maa peal” (Mt 28:18), ütleb Ta. Ja Ta ise selgitab meile, et “Ärge arvake, et ma olen tulnud rahu tooma maa peale! Ma ei ole tulnud tooma rahu, vaid mõõka” (Mt 10:34-36).
Nagu Joosual (Jo 24:15), lasub ka meie ees valik, keda me otsustame oma elus teenida. Sest Jeesus ei tulnud meile tooma rahu, vaid asetama kogu maailma valiku ette – asetama valiku igale ühele meist, kes me võitleme rahu nimel. Rahu on hea asi, ent rahu on vaja kätte võidelda…

Me peame alati meeles pidama, et me ei ole sõjas pelgalt “liha ja vere” vastu, vaid oleme ultimatiivselt sõjas millegi palju hullema – kurjade vaimude ja antikristuse – vastu. Vaenlane on istutanud oma agendid meie endi südametesse ja eludesse ning nende nimeks on patud. See kõik on mõistagi väga hirmuäratav. Ent samas kui see kohutav väide ei vasta tõele, kui deemoneid pole olemas ja patud on pelgalt müüdid, siis on kogu Piibel üksnes hunnik valesid.

Mida teeb siis Kristus selles sõjas? Kristus käitub täpselt vastupidiselt antikristusele. Kui antikristus ihaldab teie verd ja toitub sellest, et teilt teie elu (ka füüsiline, aga ultimatiivselt hingeline elu) röövida, siis Kristus kingib teile oma verd ja oma elu. Rist paistab visuaalselt kui taevase käe poolt hoitud mõõk, või kui soovite, siis kui süstal, millega teostatakse surevale maailmale elustavat vereülekannet.

Üks pool sõjas – Kristus – ütleb: “See on minu ihu, mis teie eest antakse” (Lk 22:19). Kui teised suured õpetajad on öelnud vaid, et “See on minu mõistus”, siis Kristus päästab meid, sõnades, “See on minu ihu”. Teine pool – see pool, mida Kristus tuli kukutama ja mille käest meid vabastama – ütleb samuti, et “see on minu ihu”, kuid peab silmas täpselt vastupidist: mitte märtri eneseohverdust, vaid egoisti uhkust.

Antikristuse vaim on orjastanud loendamatuid inimesi vabaduse ja autonoomia illusiooniga, kus sellesse aheldatud kuulutavad maailmale : “See on minu, mitte Sinu ihu, Jumal; Sul ei ole minu üle mingit võimu; mina ise olen oma saatuse valitseja ja oma hinge kapten; surres ei kavatse ma häbenedes oma patte kahetseda, vaid hoida pea püsti, sest see on minu ihu. Seepärast ma hooran, tõkestan rasedust, tegelen sodoomiaga, sooritan enesetapu või teen, mida ma ise tahan. Ka see tilluke inimene, keda ma oma üsas kannan, kuulub mulle, mitte Sulle ega talle endale, ta on minu ihu ja seega, kui ma soovin, siis tapan ta ära, sest mina olen tema Jumal ja mitte Sina.”

Sedasi kujutab abort endast olemuslikult Antikristuse demoonilist paroodiat armulauast. Seepärast kasutataksegi abordi õigustamiseks samu pühasid sõnu “See on minu ihu”, mida Missal lausutakse enne armulaua jagamist, pühadust teotavalt pahupidi pööratud tähenduses.

Lõpetuseks soovin teiega aga jagada midagi lootust andvat – tsitaati minu lemmikautorilt C. S Lewiselt. See pärineb tema raamatu “Imed” 11. peatüki lõpust ning kõlab järgnevalt…

“Lõhe ületamine uduselt abstraktse jumaluse idee ja elava Jumala vahel on inimeste jaoks loomupäraselt vastumeelne. See ei ole sugugi üllatav. Selles seisnebki panteismi sügavaim peajuur ning selle vastuväide traditsioonilistele piibellikele kujunditele. Piibellikke kujundeid vihatakse mitte üksnes seetõttu, et need kujutavad Jumalat inimesena, vaid seetõttu, et neis kujutatakse Jumalat kuninga või lausa sõdalasena.

Panteistlik jumal ei tee midagi ega nõua midagi. Ta on pelgalt olemas… millal iganes teda soovid, nagu raamat riiulil. Panteistlik jumal ei jahi sind ning seega pole ka mingit ohtu, et ühelgi hetkel võiks taevas ja maa tema pilgu eest põgeneda.

Kui panteistlik jumal oleks tõeline, siis võiksime öelda, et kõik nood kristlikud Jumala kuningana kujutamised olid pelgalt ajalooline eksitus, millest religioon tuleks puhtaks rookida. Šokiga avastasime, et need kujundid on aga tõe kandjana sootuks asendamatud. Oleme sarnast šokki varemgi kogenud mõnes väiksemas küsimuses, näiteks siis, kui veel liuglev õngenöör äkitselt pingule tõmbub või keegi pimeduses teie kõrval äkitselt hingab. Jumalat otsiva inimese šokk saabub täpselt sel hetkel, kui vihjed, mida pidi ta Jumala poole liikus, juhatavad ta viimaks tõepoolest kellegi juurde, kes on… päriselt elus ja elav.

Kui panteistlik jumal oleks tõeline, siis võiksime öelda, et kõik nood kristlikud Jumala kuningana kujutamised olid pelgalt ajalooline eksitus, millest religioon tuleks puhtaks rookida. Šokiga avastasime, et need kujundid on aga tõe kandjana sootuks asendamatud. Oleme sarnast šokki varemgi kogenud mõnes väiksemas küsimuses, näiteks siis, kui veel liuglev õngenöör äkitselt pingule tõmbub või keegi pimeduses teie kõrval äkitselt hingab. Jumalat otsiva inimese šokk saabub täpselt sel hetkel, kui vihjed, mida pidi ta Jumala poole liikus, juhatavad ta viimaks tõepoolest kellegi juurde, kes on… päriselt elus ja elav.

C. S. Lewis

Meile on alati šokeeriv kohata elu seal, kus arvasime varemalt end üksi olevat. Mõelge sellele, kuidas me hüüame “See on elus!” Just see on hetkeks, kus nii paljud tõmbuvad Jumala juurest tagasi – oleksin ka ise sama teinud, kui oleksin saanud – ja loobuvad kristluses edasi liikumast.

Ebaisikuline Jumal on meile turvaliselt mugav ja vastuvõetav. Subjektiivne ilu, tõe ja headuse Jumal meie endi peades? Veelgi parem. Vormitu võimas elujõud, mida saame soovi korral oma tahte abil endi ellu lasta? See on kõige mõnusam Jumal üldse. Kuid tõeline elav Jumal, kes teisel pool ise meie suunas “nööri pingutab”? Kütt, kuningas, abikaasa… – selline Jumal on tõeliselt hirmutav.

Millalgi saabub aga hetk, mil röövleid mänginud lapsed järsku vaikivad ja kuulatavad: kas esikus kostis tõeline samm? Samal kombel saabub hetk, mil religiooniga seni üksnes mänginud inimesed – jumalaotsingul olijad – äkitselt võpatavad, sest neile tundub, et nad on vahest tõesti Ta leidnud, kuigi see ei olnud neil tegelikult üldse plaanis… Või veel hullem: ehk on Tema meid lõpuks üles leidnud… (Kreeft: Mujal võrdleb Lewis inimese jumalaotsinguid hiirega, kes otsib kassi.)

Jumala otsingud on kui sildade põletamine: sa kas ületad silla või mitte, kuid silda ületada otsustades ei ole teisel pool eest leitav meile mingilgi määral ette teada.”

Kes ootab meid teisel pool seda silda? Teisel pool silda ootab meid Jeesus Kristus.

Adrian Bachmanni kommentaar:

Ütle mulle, mida sa armastad… ja ma ütlen sulle, kes sa oled.

Antud lausumuses on kokku võetav kõige sügavam tõde iga inimese kohta. Sedasi esitatud küsimus – mis leiab meid ülesse meie hinge varjatuimast varjupaigast – võib sõltuvalt vastajast ja vastusest kõlada kas tunnustuse või süüdistusena, lootuse või kahetsuse allikana. Armastada valesti tähendab paratamatult elada valesti. Elada sootuks ilma armastuseta tähendab aga olla surnud juba elades. 

Armastada valesti tähendab paratamatult elada valesti. Elada sootuks ilma armastuseta tähendab aga olla surnud juba elades. 

Adrian bachmann

Kristlaste jaoks on esmaseks käsuks armastada Jumalat üle kõige, mille täide viimise korral kaotab ta iseennast usus ja lootuses leida Jumala, et see sütitaks temas armastuse ligimese vastu ja looks temast selle inimese, kes ta on kutsutud olema – inimese, kes on võimeline armastama oma ligimest nagu iseennast. Sedasi muutub inimene Jumala sarnaselt armastuse vääriliseks ning saab heita endalt enesearmastuse hullusärgi, jättes enese armastamise tervenisti teiste hooleks.

Jumal väärib inimese armastust, ent ei vaja seda, samas kui inimene vajab Jumala armastust, olles üksnes harva selle vääriline. Inimesel ei olegi Jumalale kinkida mitte midagi peale iseenda, ning teadmine sellest ei anna meile rahu, kuna see on hind, mis on tegelikult kõigile jõukohane, ent mis tundub meile talumatult kõrge. Seetõttu suudavad üksnes vähesed seda tasuda. Kuna siinkirjutaja nende väheste hulka ei kuulu, siis saavad siinsed sõnad kanda kogemuse tarkust üksnes läbi rohkete läbikukkumiste ning väga väheste õnnestumiste.

Inimesel ei olegi Jumalale kinkida mitte midagi peale iseenda, ning teadmine sellest ei anna meile rahu, kuna see on hind, mis on tegelikult kõigile jõukohane, ent mis tundub meile talumatult kõrge. Seetõttu suudavad üksnes vähesed seda tasuda.

adrian bachmann

Jumal ei unusta inimest mitte kunagi. Ent inimene võib unustada Jumala, kusjuures Jumala unustamine nõuab unustajalt – vähemalt alguses – rohkem tahtepingutust kui Jumala meeles pidamine ning kaotatud armu taas leidmine ei sõltu enam temast, vaid unustatust. Kas, millal ja miks Ta suvatseb ennast taas meelde tuletada, ei ole unustaja meelevallas ega mõistmise piires. 

Ent kust võiks inimene leida tõde, headust ja armastust maailmas, kus seda näib olevat sedavõrd väheseks jäänud, et nende olemasolugi kaheldavaks muuta? Ja kas Jumal on kunagi tulnud meie sekka, et ilmutada inimkonnale tõde Jumalast ning meist endist?

Kui see hämmastav sündmus on kunagi aset leidnud, siis peab see olema aset leidnud viisil, mis on muutnud inimkonna ajalugu ja inimese mõistmist Jumalast igavesti ning jätnud inimkonnale jälje, mis ei ole kustunud ega kustutatav. See peab olema sündmus, mis on šokeerinud kõiki, kes seda on kogenud.

Inimkonna ajaloos on vaid üks mees, kelle huultelt kuulutatuna ei kõla pöörane lausumine “mina olen Jumal” ebausutavana – mees, kelle elu, surma ja ülestõusmise järgselt on kõik ajastud jagatavad aegadeks enne ja pärast Teda. Selleks meheks on Jeesus Kristus – tõeline inimene ja tõeline Jumal, kelle lausumised tunneb tõena ära mitte üksnes mõistus, vaid ka süda – vähemasti kui see pürgib tõe poole, mitte ei page selle eest.  

Inimkonna ajaloos on vaid üks mees, kelle huultelt kuulutatuna ei kõla pöörane lausumine “mina olen Jumal” ebausutavana – mees, kelle elu, surma ja ülestõusmise järgselt on kõik ajastud jagatavad aegadeks enne ja pärast Teda. Selleks meheks on Jeesus Kristus.

adrian bachmann

Makroskoobis avaldatud lood maailmas toimuvast võivad põhjustada lugejates tihtilugu kurbust ja nördimust, kuna nende fookuses on keskse teemana valed, türannia, silmakirjalikkus ja ülekohus, mida ei julgeta paljastada kartuses saada ise kurjuse rünnakute objektiks, ent mille eitamine valedena on elementaarset ausust omava inimese jaoks muutnud nüüdseks võimatuks. Ometi ei ole siinkirjutaja taotluseks olnud kunagi sisendada lootusetust, kuna lootusetuid olukordi ei ole olemas, juhul kui otsustame ise jääda truuks tõele, mitte kapituleeruda valede ees ning teha seda, ükskõik mis see meile ka maksma ei läheks.

Kui me vaatame seda, kuhu maailm on tänaseks jõudnud, ning kõrvutame seda avalikus foorumis lubatud lausumistega maailmas aset leidva kohta, mis koosnevad üha enam aina talumatumate “ametlike valede” tõena tunnistamisest, siis võib olukord tunduda tõesti lootusetu. Ent maailm on lunastatav ka kõige lootusetumas olukorras, kui lunastajaks on Kristus, kelle ülesandeks Tema enda sõnade kohaselt oli ja on “anda tunnistust tõest selle maailma kohta”.

Maailm on lunastatav ka kõige lootusetumas olukorras, kui lunastajaks on Kristus, kelle ülesandeks Tema enda sõnade kohaselt oli ja on “anda tunnistust tõest selle maailma kohta”.

adrian bachmann

Ärgem siis unustagem, et selline kohustus lasub ka meil, et saaksime ajas ja ruumis, kuhu oleme sündinud, olla tõe ja headuse poolel, aidates täide viia Kristuse lubaduse “teha kõik asjad uueks”…

Makroskoop saab ilmuda üksnes oma lugejate ja kuulajate toel. Juhul kui ka Sina oled huvitatud Makroskoobi edasisest ilmumisest, saad teha selleks omale jõukohase annetuse käesoleva loo lõpus toodud rekvisiitidel. Tänan tähelepanu ja abi eest!

Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse pangalingiga:

https://makroskoop.ee/wp-content/uploads/2024/12/20241225-SUUR-LUGU-Miks-Jeesus-Kristus-on-koige-sokeerivam-isik-inimkonna-ajaloos-AB-COM-UHISKOND-KULTUUR-AUDIO.mp3

Allikas