Wolfgang Munchau
Endine Financial Timesi korrespondent, Saksa ajakirjanik Wolfgang Munchau kirjeldab, kuidas Euroopa Liidust on saanud sõnavabaduse ning demokraatliku protsessi hävitamise instrument.
Oleme nüüdseks juba kõik tuttavad Euroopa Liidus viljeletud otsustusprotsessi farsiga: kus olukorras, kus rahvas hääletab referendumil “valesti”, korraldab riik uusi hääletusi senikaua, kuni saavutatakse lõpuks “õige” tulemus. Brexiti ajal eeldati Euroopa Liidus, et ka Ühendkuningriigis läheb samamoodi, kuid võta näpust…
Kuhu on Euroopa tänaseks jõudnud? Oleme jõudnud punkti, kus Rumeenias tühistati äsja presidendivalimiste tulemused, kuna valimiste esimese vooru võitis “vale” kandidaat, rahvuslasest parempoolse koalitsiooni juht Călin Georgescu. Endine Euroopa Komisjoni siseturuvolinik Thierry Breton paljastas hiljutises teleintervjuus Euroopa Liidu tegevuskava analoogsetes olukordades: “Me tegime seda Rumeenias ja ilmselgelt teeme seda vajadusel ka Saksamaal.” Ehk teisisõnu: kui me ei suuda parempoolseid võita, siis tuleb nad lihtsalt ära keelustada.
Kuhu on Euroopa tänaseks jõudnud? Oleme jõudnud punkti, kus Rumeenias tühistati äsja presidendivalimiste tulemused, kuna valimiste esimese vooru võitis “vale” kandidaat, rahvuslasest parempoolse koalitsiooni juht Călin Georgescu.
Wolfgang Munchau
Jään Bretoniga eriarvamusele praktiliselt kõiges, mida ta kunagi öelnud on, kuid olen talle siiski tänulik avameelsuse eest, mis paljastab süsteemi tegeliku olemuse. Oma ametiajal siseturuvolinikuna 2019. aastast kuni möödunud suveni, mil Emmanuel Macron asendas Bretoni sõnakuulelikuma isikuga, oli just Breton persooniks, kes tüüris Euroopat digitaalsfääri seadusandlusega kindlakäeliselt pimedasse ajastusse. Kõige ekstreemsem näide mehe ettevõtmistest on Euroopa Liidu Digiteenuste määrus (Digital Services Act, DSA), mis kohustab “väga suuri internetiplatvorme” – näiteks X-i ja Metat – teostama “faktikontrolli” ja sõeluma välja “valeuudiseid”.
Euroopa Liidu eesmärk ei ole mitte avaliku diskursuse päästmine, vaid parempoolsete parteide lämmatamine nende hapnikust – st inforuumist – ilma jätmise teel.
Wolfgang Munchau
Kuid tänu Bretonile on tõde viimaks päevavalgust näinud. Euroopa Liidu eesmärk ei ole mitte avaliku diskursuse päästmine, vaid parempoolsete parteide lämmatamine nende hapnikust – st inforuumist – ilma jätmise teel. Kusjuures digiteenuste määrus ei ole isegi EL-i digimaailma-vastase ristisõja viimane käik. Nimelt käis Ursula von der Leyen möödund aastal Euroopa Komisjoni valimiste ajal välja “demokraatia kilbi” idee, mis tähendaks veelgi mahukamat seadusandlust “välismõjude ennetamiseks” EL-i tegemistes.
Meta tegevjuht Mark Zuckerberg on aga otsustanud asuda rünnakule. Jaanuaris andis Zuckerberg teada, et loobub faktikontrollist oma platvormidel (sh Facebook, Instagram, WhatsApp ja Threads), mis tähendab, et Meta sisuliselt keeldub Euroopa Liidu tsensuuriprotokolli ehk Digiteenuste määrust järgimast, lootes, et USA president Donald Trump kaitseb teda selle sammu juriidiliste tagajärgede eest.
Arvestades, et asepresident J. D. Vance on juba ähvardanud lõpetada Ameerika Ühendriikide poolse toetuse NATO-le, kui Euroopa püüab tsenseerida Elon Muskile kuuluvat sotsiaalmeediaplatvormi X, võib eeldada, et sama kehtib ka Facebooki tsenseerimise suhtes. Ning Euroopa Liit on USA-st liiga sõltuv, et suuta Trumpi presidentuuri ajal ühegi USA sotsiaalmeediaplatvormi suhtes midagi ette võtta. Koroonaajal kiiruga kokku klopsitud Euroopa Liidu Digiteenuste määruse koostajad ei eksinud mitte üksnes sotsiaalmeedia olemuse osas, vaid tegid valekalkulatsiooni ka poliitilise võimu mehaanikat silmas pidades. Nüüd laotab Digiteenuste määrus kogu maailma ees avalikuks Euroopa olemusliku nõrkuse Ameerika Ühendriikide kõrval.
Arvestades, et asepresident J. D. Vance on juba ähvardanud lõpetada Ameerika Ühendriikide poolse toetuse NATO-le, kui Euroopa püüab tsenseerida Elon Muskile kuuluvat sotsiaalmeediaplatvormi X, võib eeldada, et sama kehtib ka Facebooki tsenseerimise suhtes.
Wolfgang Munchau
Siin ei ole tegemist üksnes geopoliitilise lahingu, vaid ka Euroopa-sisese võitlusega. Vaba sõna mahasurujad paljastavad, et eksisteerib veel miskit, mida Euroliit kardab veelgi enam kui sõnavabadust – nimelt populismi. Euroopa Parlamendi liikmetel oli niigi raske Ühendkuningriigi esindaja Nigel Farage`i sõnavõttudega toime tulla, kui too veel europarlamentääride ridadesse kuulus. Tänase seisuga peavad eurokraadid taluma aga Elon Muski poolehoiuavaldusi parempoolsele erakonnale Alternatiiv Saksamaale (AfD), kes soovib, et Saksamaa astuks Euroopa Liidust välja.
Saksa meedia sai õigupoolest kollektiivse närvivapustuse, kui Musk avaldas oma platvormil X AfD-d toetava säutsu ning intervjueeris erakonna ühte juhti Alice Weidelit, avaldades seejärel Saksa ajalehes Die Welt Weidelit toetava arvamusartikli. Päevalehe arvamusrubriigi toimetaja astus Muski artikli avaldamise vastu protesteerides ametist tagasi, samas kui ühes teises Saksa ajalehes nimetati Muski sekkumist Saksa poliitikasse põhiseadusevastaseks. (Loe sellest lähemalt Makroskoobis.) Olukord, kus Euroopa “ajakirjanikud” propageerivad avalikult tsensuuri kehtestamist, tundub šokeeriv, kuid üksnes seni, kuni olukorra tunnistajaks olija mõistab ajakirjanduse rolli Mandri-Euroopa ühiskondades. Nimelt opereerib ajakirjandus Euroopas imeahta “tsentristlikuks” nimetatud poliitilise konsensuse raamides, mis hõlmab erakondi vahemikus vasaktsentristlikest kuni paremtsentristlikeni. Erakond Alternatiiv Saksamaale siia vahemikku ei kuulu ja seega Saksa ajakirjanduses loomulikult eetriaega ei saa.
Nüüd laotab Digiteenuste määrus kogu maailma ees avalikuks Euroopa olemusliku nõrkuse Ameerika Ühendriikide kõrval.
Wolfgang Munchau
Kuid vaatamata marginaliseeritud rollile traditsioonilises meedias saadab AfD-d edu TikTokis, kus erakonnal on suur jälgijaskond. Saksa meediat ja teiste erakondade poliitikuid häirib, et tsensuurikartelli mõjuulatus ei ole enam see, mis ta kunagi oli. USA-s ja Ühendkuningriigis on veel hiljuti nii mõjukas peavoolumeedia oma võimu juba kaotanud. Hillary Clinton väljendas antud asjaolu üle pahameelt, väites, et sotsiaalmeediaettevõtted on kohustatud nn “faktikontrolli” teostama, sest muidu “me kaotame täieliku kontrolli.” Kuid Euroopa elab jätkuvalt videvikutsoonis, kus peavoolumeedia naudiskleb loojuva võimu kiirtes ning püüab ignoreerida samal ajal horisondil juba tõusvat sotsiaalmeediat. Samamoodi nagu kõigis muudeski Euroopa poliitilistes võimuvõitlustes, on ka siin kaalul isiklike huvide kaitsmine.
Rumeenia valimiste näitel nägime, et sõnavabaduse piirangud on Euroopas vaid esimene valang suuremas repressioonide rakendamise sõjas. Rumeenia presidendivalimised tühistati põhjendusega, et venelastest läbi imbunud TikTok oli valijaid valesti informeerinud. Ma ei kahtle, et venelased tegutsesid, kuid šokeeriv on mõelda, et valimised tühistatakse seetõttu, et keegi tegi TikTokis postitusi, mis osutusid ebatõeseks.
Olukord, kus Euroopa “ajakirjanikud” propageerivad avalikult tsensuuri kehtestamist, tundub šokeeriv, kuid üksnes seni, kuni olukorra tunnistajaks olija mõistab ajakirjanduse rolli Mandri-Euroopa ühiskondades. Nimelt opereerib ajakirjandus Euroopas imeahta “tsentristlikuks” nimetatud poliitilise konsensuse raamides, mis hõlmab erakondi vahemikus vasaktsentristlikest kuni paremtsentristlikeni.
Wolfgang Munchau
Teeme siinkohal ühe asja kohe selgeks: Rumeenia presidendivalimiste juures ei viidanud keegi hääletustulemuste võltsimisele. Georgescu võitis valimiste esimese vooru ausalt. Kuid samamoodi nagu Brexiti hääletust tajuti Brüsselis naeruväärselt valesti, eeldas Euroopa Liit ka Rumeenia valimiste tühistamisele heakskiitu andes, et valijad olid lihtsalt liiga lollid, et ise otsusele jõuda. Rumeenia kordusvalimiste esimene voor toimub 4. mail ning kaks nädalat hiljem hääletatakse esimeses voorus selgunud kahe tugevaima kandidaadi vahel. Arvamusküsitluste järgi on Georgescu jätkuvalt kõige tõenäolisem võitja, kuid Rumeenia poliitiline klass annab endast parima, et favoriit valimistelt likvideerida. Kõige lootusrikkamad on nad siinjuures võimaluse suhtes, et Georgescu on jätnud mingid kampaaniatoetused deklareerimata.
Sarnaseid käitumismustreid võime leida ka mujalt. Prantsuse parempoolne poliitik Marine Le Pen võidakse 2027. aasta presidendivalimistelt kõrvaldada süüdistusega, et ta kasutas Euroopa Parlamendi liikmena oma Parlamendi assistentidele eraldatud palgaraha erakonna töötajate palkadeks. Hiljutisemalt tabas Brüsselit ebameeldiv üllatus septembris, kui Austria üldvalimised võitis Vabaduspartei (FPÖ), mis kogus 28,8% häältest ning saavutas seega positsiooni, kus teistel erakondadel ei ole võimalik Vabadusparteid välistavat koalitsiooni luua. See tähendab omakorda, et Austria järgmiseks kantsleriks saab tõenäoliselt partei juht Herbert Kickl.
Rumeenia valimiste näitel nägime, et sõnavabaduse piirangud on Euroopas vaid esimene valang suuremas repressioonide rakendamise sõjas.
Wolfgang Munchau
Saksamaal ühinesid 113 parlamendiliiget eesmärgiga keelustada erakond Alternatiiv Saksamaale (AfD), väites, et AfD soovib “hävitada demokraatiat”. Aga kuigi AfD ei ole arvamusküsitluste järgi saavutanud veel sellist valijate poolehoiu taset, et 23. veebruaril toimuvatel Saksa valimistel järjekordset tsentristlikku koalitsiooni kõigutada, võib Saksamaa siiski olla vaid mõne protsendipunkti kaugusel Austria saatuse jagamisest.
Loogiliselt võttes oleks mõistlik rahva seas populaarsust kogunud AfD, FPÖ ja teiste parempoolsete erakondade represseerimise asemel vaadata otsa probleemidele, mille tõttu nende poolehoidjate hulk on kasvanud: pikaajaline majanduslik ebakindlus, ostujõu kadu ning düsfunktsionaalne lähenemine migratsioonipliitikale. Kui see ei õnnestu, siis miks mitte kaasata parempoolseid parteisid koalitsiooni, nagu seda tehti Rootsis ja Soomes? Kui Weidel leiaks end äkitselt majandusministri ametist, näeksime kohe, kas ta suudab oma lubadusi täita. Kuid Saksa ja Prantsuse tsentristlikud parteid ei astu kumbagi sammu. Selle asemel on nad kehtestanud poliitilised “tulemüürid” paremäärmuslike poliitikute vastu, jätkates samas masinlikult oma vana poliitikaga.
Teeme siinkohal ühe asja kohe selgeks: Rumeenia presidendivalimiste juures ei viidanud keegi hääletustulemuste võltsimisele. Georgescu võitis valimiste esimese vooru ausalt.
Wolfgang Munchau
Paratamatult tabavad Euroopa võimukartelli parteisid ka tagasilöögid. Keelustatud Le Pen kujutab endast tsentristliku peavoolu jaoks palju suuremat ohtu ning viimaks võimule saades võib tema radikaalsus veelgi kasvada. Samamoodi radikaliseeruks ka AfD keelustamise järel päris kindlalt.
Kuni selle ajani kahjustab Euroopa Liit oma relvadega – st seadusandlike keeldude, poliitiliste tulemüüride ja tsensuuriga – iseennast rohkem, kui mingit kasu saavutab. Euroopa demokraatlike õiguste hierarhias on sõnavabadus madalal astmel. Nagu George Orwelli romaani “Loomade farm” tegelastel, on ka minul raskusi erinevuste tabamisel paremäärmuslike ekstremistide ja nende vastu võitlejate vahel.
Adrian Bachmanni kommentaar:
Euroopa Liidu metamorfoos vabakaubanduse abil Euroopa riikide majanduslikku heaolu edendavast institutsioonist Euroopa rahvaste suveräänsuse ning kodanike sõnavabaduse annulleerimise (Digiteenuste määrus, vihakõne seaduskavad, jne) masinavärgiks on protsess, mis on nüüdseks jõudmas viimasesse faasi. Euroopa Liidust on tänaseks saanud institutsioon, mis on juhitud (komisjoni näol) organi poolt, millel puudub igasugune demokraatlik mandaat, ent mis on haaranud endale üha rohkem õigusi tühistada üha suurema elanikkonna (nn “populistlike” parteide toetus kasvab terves Euroopas) poliitiline tahe.
Mis iseloomustab nn “vaba ja demokraatliku” Euroopa ühiskondlik-poliitilist realiteeti tänasel päeval? Eeskätt iseloomustab seda programmiline sõnavabaduse hävitamine ja tühistamiskultuur, enesetsensuur, kodanikuõiguste olematuks õgvendamine, reaalse poliitilise opositsiooni liikmete karakterimõrvad, õigussüsteemi kasutamine poliitiliste oponentide hävitamiseks, majandusliku jõukuse genereerimist üha võimatumaks muutev bürokraatia, lisaväärtuse maksude abil eksproprieerimine ning kanaliseerimine “siseringi” liikmetele, psühholoogilised infooperatsioonid masside hoiakute kujundamiseks jms.
Mis iseloomustab nn “vaba ja demokraatliku” Euroopa ühiskondlik-poliitilist realiteeti tänasel päeval? Eeskätt iseloomustab seda programmiline sõnavabaduse hävitamine ja tühistamiskultuur, enesetsensuur, kodanikuõiguste olematuks õgvendamine, reaalse poliitilise opositsiooni liikmete karakterimõrvad, õigussüsteemi kasutamine poliitiliste oponentide hävitamiseks, majandusliku jõukuse genereerimist üha võimatumaks muutev bürokraatia, lisaväärtuse maksude abil eksproprieerimine ning kanaliseerimine “siseringi” liikmetele, psühholoogilised infooperatsioonid masside hoiakute kujundamiseks jms.
Adrian Bachmann
Ülaltoodud nimistut silmas pidades on selge, et Euroopa ees seisab vaid kaks tulevikustsenaariumit: kas eksisteeriva EL-i võimustruktuuri dekonstrueerimine või Euroopa rahvaste jõukuse ja vabaduste pöördumatu kadu.
Makroskoop saab ilmuda üksnes oma lugejate ja kuulajate toel. Juhul kui ka Sina oled huvitatud Makroskoobi edasisest ilmumisest, saad teha selleks omale jõukohase annetuse käesoleva loo lõpus toodud rekvisiitidel. Tänan tähelepanu ja abi eest!
Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema missiooniks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistetavaks tegemine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil.
Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse pangalingiga:
