Loo AUDIOVERSIOON on kuulatav lehekülje lõpus
Jayant Bhandari on India päritolu majandusteoreetik, kultuurikriitik, investor ja mitmete raamatute autor kes käsitleb maailmamajanduse ning eeskätt arengumaade problemaatikat viisil, mis on erakordselt otsekohene ning mis söandab lausuda välja ebamugavaid tõsiasju, millest läänemaailmas pole kombeks arengumaade teemat puutuvalt rääkida.
Järgnevas intervjuus selgitab Bhandari, miks arengumaade mahajäämust ei ole võimalik selgitada üksnes läänemaailma sajandite pikkuse koloniaalpärandiga. Bhandari möönab, et tegemist on pärandiga, mis on olnud ekspluateeriv, ent mille poolt jäetud tehnoloogiaid, oskusteavet ja sidemeid pole vaeste riikide rahvad suutnud ise oma kasuks tööle panna.
Bhandari hinnangul on arengumaade lõppematuna näiva mahajäämuse peamiseks aluspõhjuseks mitte jätkuv ohvristaatus, vaid laiskus, apaatsus ning üleüldiselt madal töö ja innovatsioonikultuur, mis ei soodusta majanduslikku ega kultuurilist arengut. Bhandari väitel on siinkohal erandiks Hiina, Jaapan ning teised Ida-Aasia riigid, samas kui India, Lõuna- ja Lääne-Aasia ning Aafrika perspektiive jõukateks ühiskondadeks saada ei hinda Bhandari tõsiseltvõetavateks.
Adrian Bachmann
Intervjueerija: Tahtsin küsida kas sinu viimasest raamatust on välja koorumas midagi sellist nagu teos „Miks riigid läbi kukuvad“ („Why Nations Fail“) – ehk siis esmalt uurimusprojekt, millele järgneb uuringu käigus välja selgitatu kirja panemine raamatu vormis?
Jayant Bhandari: Tavapärases tähenduses on sellel üsna vähe pistmist küsimusega, miks riigid läbi kukuvad. Mind on alati huvitanud küsimus sellest, miks mõned ühiskonnad ei suuda areneda isegi olukorras, kui neile pakutakse parimaid võimalusi lausa hõbekandikul. See on väga oluline küsimus, kuna kolmanda maailma riikide puhul on see täpselt see mille tunnistajaks me oleme olnud.
Mind on alati huvitanud küsimus sellest, miks mõned ühiskonnad ei suuda areneda isegi olukorras, kui neile pakutakse parimaid võimalusi lausa hõbekandikul. See on väga oluline küsimus, kuna kolmanda maailma riikide puhul on see täpselt see mille tunnistajaks me oleme olnud.
Kolmanda maailma riikidel oli ligipääs kõigele, mida läänemaailmal oli anda, ja see protsess kestis kolm sajandit või kauemgi. Tegelikult jätkub see tänapäevani. Samas peaaegu kõik, mis meid ümbritseb, alates hambaharjadest ja hambapastast kuni lugematute muude toodeteni, pärineb jätkuvalt eranditult kas läänemaailmast või siis üha enam ka Ida-Aasia riikidest, näiteks Hiinast ja Jaapanist.
Me ei saa kolmandat maailma puudutava diskussiooni käigus mööda vaadata asjaolust, et kolmanda maailma rahvad ei arendanud välja keelt, sõnavara ega isegi põhilisi põllumajandustehnoloogiaid, mida neil hädasti vaja läheb. See oli läänemaailm, mis tõi kolmanda maailma rahvastele tänapäevases majanduses tarvilikud teadmised ja vahendid. Kristlikud misjonärid püüdsid sajandeid inimesi harida ja nende maailmapilti avardada, tegutsedes ka kolmanda maailma kõige tagurlikumates piirkondades. Väga paljud neist olid üdini ennastsalgavad inimesed, kes pühendasid sellele kutusmusele kogu oma elu.
Ometi ei suutnud misjonärid muuta arengumaade inimeste mõtteviisi. On äärmiselt keeruline äratada inimestes soovi püüelda millegi parema poole, kui neil endil selline sisemine ajend puudub. Just see on peamine teema mida ma oma raamatus käsitlen.
On äärmiselt keeruline äratada inimestes soovi püüelda millegi parema poole, kui neil endil selline sisemine ajend puudub. Just see on peamine teema mida ma oma raamatus käsitlen.
Keda huvitab, siis minu esseesid avaldatakse sellistes väljaandes Counter-Currents ja LewRockwell – ühtlasi ka minu enda veebilehel. Mis raamatusse puutub, siis ma loodan, et see läheb trükki veel selle aasta jooksul.
Käsitlen oma teoses kolmanda maailma mõtteviisi kahest vaatenurgast. Esiteks, miks kolmanda maailma elanikud keelduvad oma elu ise parandamast? Ehk teisisõnu – miks nad jäävad kinni naudingukesksesse eluviisi, ega soovi oma silmaringi avardada ning ise enese pingutuste najal oma elujärge parandada? Veelgi enam – tihtilugu hävitavad nad isegi selle, mis neile on ette antud.
Teises osas uurin, mis juhtub siis, kui kolmandast maailmast pärit inimesed kolivad läände. Minu seisukoht on, et kolmanda maailma immigrantide osakaalu kasvades toovad nad lääneriikidesse paratamatult kaasa oma päritolukultuuri jooni ning asuvad seda, kuhu nad elama asuvad lagundama. Sellest minu raamat räägibki.
Intervjueerija: Mina näen mõnda neist küsimustest veidi teisiti. Sinu tähelepanek keelte kohta on mõistagi oluline. Näiteks Jaapanil ei olnud algselt kogu vajalikku sõnavara ja grammatilisi väljendusvahendeid tänapäevaste mõistete jaoks, mistõttu laenati osa neist Hiinast.
Ka Lääne-Aasia arenes, kuid minu arvates köndistus selle areng kuna langeti psühholoogilisse stampi mida ma nimetaksin mugavusmentaliteediks: kui kõik tuleb kergelt kätte, väheneb vajadus midagi uut välja mõelda. Ainuüksi põllumajandus ja kaubandus ei vii riike tingimata edasi. Riigid peavad konkurentsis paratamatult looma uuendusi, et teistest sammu võrra ees püsida.
miks kolmanda maailma elanikud keelduvad oma elu ise parandamast? Ehk teisisõnu – miks nad jäävad kinni naudingukesksesse eluviisi, ega soovi oma silmaringi avardada ning ise enese pingutuste najal oma elujärge parandada? Veelgi enam – tihtilugu hävitavad nad isegi selle, mis neile on ette antud.
Suurbritannia sai sellega ajalooliselt eriti hästi hakkama, kuigi tegemist oli suhteliselt väikese saareriigiga. Ühendkuningriigis tehti selle kõrgajal lakkamatult tehnoloogilisi ja administratiivseid uuendusi, osaliselt koloniaalsete eesmärkide nimel, aga ka tööstuse mehhaniseerimise kaudu.
Ent me ei saa mööda vaadata ka faktist, et Suurbritannia ammutas paljudest Aasia riikidest loodusvarasid, aidates sedasi kaasa oma kolooniate vaesumisele ning vaid vähesed neist on suutnud pärast Briti kolonialismi lõppemist märkimisväärselt areneda.
Hiina on mõistagi õpikunäide sellest kuidas läbi viia hüppeline areng. (Majanduslikult) hästi läheb täna ka Vietnamil, Jaapanil ja Lõuna-Koreal. Võib-olla suutsid need riigid säilitada osa oma koloniaaleelsetest põhimõtetest ning mõistsid lõpuks, kui palju jõudu annab rahvuslik ühtsus, hoolimata sisemistest vastuoludest.
Ka India ja Pakistan tegid 1970. aastatel mõningaid edusamme, kuid Pakistan hakkas hiljem alla käima. Bangladesh ja Nepal järgisid samuti Pakistani laadset arengu kängumise stsenaariumit. Tõde on see, et peale Hiina, Vietnami, Lõuna-Korea ja Jaapani on suhteliselt vähesed maailma riigid suutnud lääne ülemvõimu alt väljudes haljale oksale jõuda. Kuidas sina seda näed?
Tõde on see, et peale Hiina, Vietnami, Lõuna-Korea ja Jaapani on suhteliselt vähesed maailma riigid suutnud lääne ülemvõimu alt väljudes haljale oksale jõuda
Jayant Bhandari: Märkisid, et läänemaailm ekspluateeris kolmanda maailma loodusvarasid ja koloniseeris neid riike omakasupüüdlikult. See vaade mõjutab inimeste mõtlemist tänapäevani, eriti kolmanda maailma elanike, olles domineeriv ka lääneriikide poliitiliste vasakpoolsete seas.
Minu arvates seisneb aga suur osa mahajäämuse põhjusest ka selles, et inimesed kipuvad oma nõrkustes ja mahajäämuses alatasa teisi süüdistama.
Olen tänaseks elanud läänemaailmas kolm aastakümmet. Olen veetnud palju aega ka Jaapanis ja pikemaid perioode Saksamaal. Mis on märkimisväärne nii jaapanlaste kui sakslaste puhul on asjaolu, et ma ei ole kunagi kohanud ühtegi jaapanlast ega sakslast, kes süüdistaks oma praegustes probleemides seda, mida Ameerika Ühendriigid nende riikidega Teise maailmasõja ajal korda saatsid. USA laastas mõlemat riiki ja tappis tohutul hulgal inimesi, kusjuures suure osa tapetutest said surmatud ilma igasuguse sõjalise vajaduseta.
Mis on märkimisväärne nii jaapanlaste kui sakslaste puhul on asjaolu, et ma ei ole kunagi kohanud ühtegi jaapanlast ega sakslast, kes süüdistaks oma praegustes probleemides seda, mida Ameerika Ühendriigid nende riikidega Teise maailmasõja ajal korda saatsid
Sellest ajaloost hoolimata ei kipu jaapanlased ega sakslased üldjuhul oma probleemides teisi süüdistama. Minu meelest tõusevad edukad inimesed pärast tagasilööke püsti ja lähevad edasi, selle asemel et lõputult süüdlasi otsida.
Sellest tulenevalt leian, et kolmanda maailma inimesed süüdistavad oma mahajäämuses sageli väliseid jõude, sest nad pole psühholoogiliselt ega intellektuaalselt valmis tegema rasket tööd, mida nende elu parandamine paratamatult nõuaks.
Võtame näiteks loodusvarade küsimuse. Milliseid ressursse lääs kolmandas maailmas õigupoolest ära kasutas? Näiteks Kongos oleks maapõues leiduv vask maapõue jäänudki, kuna kohalikel elanikel puudusid selle kaevandamiseks ja töötlemiseks vajalikud teadmised ja tehnoloogia. Lääs muutis need maardlad majandusringluses kasutatavateks ressurssideks.
leian, et kolmanda maailma inimesed süüdistavad oma mahajäämuses sageli väliseid jõude, sest nad pole psühholoogiliselt ega intellektuaalselt valmis tegema rasket tööd, mida nende elu parandamine paratamatult nõuaks.
Lisaks tõid lääneriigid kaasa või aitasid rajada palju sellist, mida neis ühiskondades varem polnud või mis oli vähe arenenud – olgu selleks siis raudteed, postiteenused, sõjaväelised struktuurid, institutsioonid või haridussüsteemid. Ka lääne keeled on neis riikides tänini laialdaselt kasutusel.
Võtame kasvõi selle vestluse mida me praegu viljeleme… Sina räägid mingil määral urdu keelt ja mina hindi keelt. Need keeled on üksteisele väga lähedased ja suures osas vastastikku arusaadavad. Samas jääb abstraktsete ja kompleksette mõtete väljendamisel nende keelte sõnavara piiratuks, mistõttu me eelistame keerukamate ja nüansseeritumate mõtete väljendamiseks kasutada inglise keelt.
Kui Lõuna-Aasia inimesed arutavad keerukamaid teemasid, kasutavad nad sageli ingliskeelseid sõnu, sest minu hinnangul ei paku nende emakeel alati vajalikku sõnavara.
Sina räägid mingil määral urdu keelt ja mina hindi keelt. Need keeled on üksteisele väga lähedased ja suures osas vastastikku arusaadavad. Samas jääb abstraktsete ja kompleksette mõtete väljendamisel nende keelte sõnavara piiratuks, mistõttu me eelistame keerukamate ja nüansseeritumate mõtete väljendamiseks kasutada inglise keelt.
Minu arvates peegeldab see omakorda laiemat probleemi – nimelt seda, et abstraktsele mõtlemisele ja intellektuaalsele uudishimule ei pöörata kolmanda maailma riikides ligilähedaseltki piisavalt tähelepanu. Kui inimesed Lõuna-Aasias arutaksid samasuguseid küsimusi nagu meie praegu seda teeme, võidaks neid naeruvääristada või pidada nende tegevust elukaugeks.
Ühiskondlik arutelu keerleb arengumaades tänini ülekaalukalt kuulsuste, toidu, seksi ja meelelahutuse triviaalsuste ümber. Neis teemades pole iseenesest midagi halba, kuid minu meelest peaks vaimuelu ulatuma kaugemale vahetutest naudingutest ja igapäevastest instinktidest. Ideede ja tsivilisatsiooniliste väärtuste areng on mänginud keskset rolli lääne ühiskondade edus ning samuti selliste Ida-Aasia riikide nagu Jaapani, Lõuna-Korea ja Hiina arengus.
Intervjueerija: Olen nõus, et teiste süüdistamine näitab nõrka või kui soovid siis allaheitlikku mõtteviisi rahvuste ja riikide arengu pärssijana. Samas võivad mõlemad väited korraga tõesed olla. Matemaatikas nimetaksime seda konjunktsiooniks: väide A võib olla tõene ja samal ajal võib tõene olla ka väide B. Kolonialismi ajal võis esineda ekspluateerimist, massimõrvu ja genotsiidi, kuid sellest on möödunud tänaseks üle 75 aasta – umbes kaks põlvkonda ning riigid peavad sellest hoolimata edasi liikuma. Hiina, Lõuna-Korea, Jaapan ja Vietnam on suutnud seda teha ja areneda, näidates kogu maailmale, et pole erilist mõtet süüdistada kõiges tänapäeval toimuvas minevikku.
Kolonialismi ajal võis esineda ekspluateerimist, massimõrvu ja genotsiidi, kuid sellest on möödunud tänaseks üle 75 aasta – umbes kaks põlvkonda ning riigid peavad sellest hoolimata edasi liikuma. Hiina, Lõuna-Korea, Jaapan ja Vietnam on suutnud seda teha ja areneda, näidates kogu maailmale, et pole erilist mõtet süüdistada kõiges tänapäeval toimuvas minevikku.
Jayant Bhandari: Pärast 75 aastat ei piirdu probleem enam pelgalt sellega, et inimesed süüdistavad läänt. Paljud riigid teevad oma arengus hoopiski vähikäiku ning nende rahvaste olukord halveneb päev-päevalt.
Nagu sa õigesti märkisid, on Pakistan praegu halvemas seisus kui 1970. aastatel. Suures osas Aafrikast aga ka Ladina-Ameerikast – tõsi, mõningate eranditega, nagu Argentina ja Uruguay – näib ühiskond liikuvat tagasi koloniaaleelsesse olukorda. Inimeste mõtteviis muutub paremaks minemise asemel üha tagurlikumaks.
Ma tunnistan ausalt, et niipea kui ma näeksin kasvõi vähimatki märki paranemisest, lõpetaksin kolmandast maailmast rääkimise. Sellisel juhul võiksin tõsimeeli uskuda, et järgmise viiesaja või tuhande aasta jooksul võivad need riigid jõudsalt edeneda. Aga peaaegu kõik näitajad, mida ma näen, viitavad üksnes taandarengule. Inimesed muutuvad üha kitsarinnalisemaks, nende ühiskonnad vähem toimivaks ja elu üha korralagedamaks.
See kehtib ka India kohta, kus ma ise üles kasvasin. Riigi institutsioonid käivad Indias täna selgesti alla, hoolimata sellest, mida peavoolumeedia meile jutustab. Probleem ei seisne lihtsalt selles, et need riigid ei arene. Probleem seisneb selles, et nende olukord muutub aja jooksul üha täbaramaks.
Intervjueerija: Sa mainisid ka inimeste keskendumist toidule ja meelelahutusele. Olen sageli mõelnud, miks minu lapsepõlves oli sedavõrd vähe tele- või raadiosaateid, kus oleks tutvustatud uuendusi või teaduse ja tehnoloogia saavutusi.
Seevastu sellistes riikides nagu Lõuna-Korea, Jaapan ja Hiina said lapsed juba 30 aastat tagasi vaadata saateid, kus õpetati näiteks lihtsaid roboteid ehitama või teaduskatseid tegema. Mulle tundub, et Indias ja Pakistanis pööratakse sellistele asjadele palju vähem tähelepanu, kui need vääriksid.
Kujuta ette, kuidas kultuur võiks muutuda, kui inimesed keskenduksid meelelahutuse ja toidu asemel rohkem innovatsioonile, teadusele, tehnoloogiale, filosoofiale ja raamatutele.
Ka keel on mõistagi oluline. Urdu keelde on tulnud arvukalt laensõnu pärsia, hindi, sanskriti ja inglise keelest ning see tendents areneb pidevalt edasi. Mina suudan oma mõtteid urdu keeles väljendada, kuigi palju sõltub sellest, kellega ma räägin ja kui hästi me üksteist mõistame. Eeldan, et ka hindi keel on rikkalik, aga mul pole selle rääkimisega nii palju kogemusi. Või kuidas sina asja näed?
Jayant Bhandari: Ma kasvasin üles Bhopalis, linnas, kus on ajalooliselt räägitud palju urdu keelt. Ma saan urdu keelest praktiliselt täielikult aru, sest hindi ja urdu on väga sarnased, peaaegu kattuvad keeled. Nende erinevust võiks võrrelda iiri inglise keele ja tavalise inglise keele erinevusega.
Mis meelelahutuse üleküllust puudutab, siis minu arvates keskenduvad kolmanda maailma inimesed sedavõrd palju meelelahutusele seetõttu, et nende ühiskonnad ei soodusta loovust, avastamishuvi ega seiklushimulist mõtteviisi. Inimesed tahavad küll materiaalseid hüvesid omandada, kuid neil puudub sageli oskus ja mõtteviis, mis võimaldaks neid hüvesid kasutada.
Inimene võib saada rikkaks, muutuda ülekaaluliseks või suisa rasvuda, ilma et ta oskaks samas elust tegelikult rõõmu tunda. Materiaalsete hüvede mõistliku ja jätkusuutliku nautimise eeltingimusena on paratamatult vaja teatavat tsivilisatsioonilist arengutaset ja enesedistsipliini.
Materiaalsete hüvede mõistliku ja jätkusuutliku nautimise eeltingimusena on paratamatult vaja teatavat tsivilisatsioonilist arengutaset ja enesedistsipliini.
Ma nimetaksin seda hedonismiks: see on konditsioon, kus püütakse saada kohest naudingut, mõtlemata sealjuures ülemäära palju tulevikule. Inimesed võivad otsida põgusaid seksuaalsuhteid, selle asemel et luua püsivaid suhteid. Nad võivad jätta trenni tegemata ja tervisliku toitumise unarusse, kuna ei mõtle – või täpsemini väljendudes ei soovi mõelda – sellele, millised tagajärjed võivad ilmneda mõne aasta pärast.
Selline käitumine võib vanuse kasvades tervist kahjustada. Paljud inimesed jäävad juba neljakümnendates või viiekümnendates eluaastates füüsiliselt haigeks, sest nad pole oma keha eest hoolitsenud.
Samuti ei saa me mööda vaadata kolmandas maailmas massiliselt esinevatest vaimse tervise probleemidest. Tõsi, statistika näitab, et inimesed elavad küll kauem, kuid ma kahtlen, kas nende ühiskonnad pakuvad neile piisavat intellektuaalset ja loomingulist keskkonda, mis muudaks nende elu tõeliselt sisukaks. Minu meelest annavad filosoofia, ideed, innovatsioon ja loovus inimesele põhjuse kogu elu jooksul midagi luua ja ühiskonda panustada.
Intervjueerija: Sinu tähelepanek füüsilise tervise kohta on mõistagi oluline. Näen arengumaades pidevalt inimesi, kes on alles kahekümnendate lõpus või kolmekümnendate alguses, kuid kõnnivad juba viisil, mida võiks nimetada parema sõna puudumisel “pingviinikõnnakuks”. Olen tihtilugu mõelnud, miks nad nii noores eas juba sedavõrd kohmakalt liiguvad.
Kusjuures paljud inimesed, kelle juures ma sellist kõnnakut märkan, on pärit Indiast. Kui võrdlen neid nepaallaste ja afgaanidega, märkan paratamatult erinevust selles, kui sirgelt ja kiiresti nemad kõnnivad. Mõned justkui paterdavad, nagu oleksid nad ringi liikuvad õhupallid. Ma ei tea, kas see on seotud sellega, kuidas nad oma keha eest hoolitsevad.
Aga sinu mõte ideede tähtsusest on kahtlemata oluline, sest see on otseselt seotud innovatsioonikultuuriga.
Kui me vaatame Hiina, Ameerika Ühendriikide ja Euroopa rahvaarvu, siis näeme, et USA-s sünnib väga palju uuendusi per capita – ehk ühe inimese kohta. Mõne näitaja järgi suudab USA elaniku kohta jätkuvalt isegi Hiinaga konkureerida, samal ajal kui Euroopa näib nüüdseks selgesti nii Hiinast kui USAst innovatsiooni osas maha jäävat. Mis Indiasse puutub, siis kuigi India peaks patentide arvu poolest kuuluma maailma juhtivate riikide hulka – olles võimalik et isegi top 3 või 5 seas – on reaalsus vähem roosiline, kuna majandusliku ja tehnoloogilise arengu seisukohalt ei ole oluline mitte üksnes patentide arv, vaid see millisel määral need reaalselt ka rakendust leiavad.
Mõne näitaja järgi suudab USA elaniku kohta jätkuvalt isegi Hiinaga konkureerida, samal ajal kui Euroopa näib nüüdseks selgesti nii Hiinast kui USAst innovatsiooni osas maha jäävat. Mis Indiasse puutub, siis kuigi India peaks patentide arvu poolest kuuluma maailma juhtivate riikide hulka – olles võimalik et isegi top 3 või 5 seas – on reaalsus vähem roosiline, kuna majandusliku ja tehnoloogilise arengu seisukohalt ei ole oluline mitte üksnes patentide arv, vaid see millisel määral need reaalselt ka rakendust leiavad.
See kõik omakorda peegeldab kultuuri, mille kujunemine võtab kaua aega. Minevikku saab paratamatult oma hädades süüdistada üksnes teatud piirini. Ühel hetkel peavad nii inimesed kui rahvad oma saatuse eest ise vastutuse võtma ja edasi liikuma. Ajaloos on juhtunud kohutavaid asju, kuid sealt võib leida ka midagi head, mida üle võtta. Riigid arenevad siis, kui nad õpivad ja ehitavad üles midagi, mis toimib.
Jayant Bhandari: Ebapopulaarne tõsiasi mida ei julgeta välja lausuda on see, et ülekohus ja vägivald mida lääs tõepoolest kolmanda maailma kallal korda on saatnud, tihtilugu kahvatub selle kõrval, mida kolmanda maailma rahvad täna ise-endi kallal korda saadavad. Tõepoolest, neis riikides aset leidvad genotsiidid, näljahädad, julmused ja türannia võivad tänaseks olla juba ületanud selle mida need rahvad talusid võõrvallutajate käes.
Ka arusaamad koloniaalajast on sageli ekslikud. Kui mina üles kasvasin, peeti brittidest Indias sageli lugu, sest neid peeti ausateks. Kõneka faktina hoidis minu vanaisa näiteks oma kabinetis Briti kuningliku perekonna fotosid. Inimesed rääkisid sellest, kui palju parem oli seaduste järgimine ja avalik kord Briti võimu ajal.
Näiteks kui mu vanaisa käis Briti ametniku juures makse maksmas, saatis ametnik ta lahkudes isiklikult väravani. Tänapäeval peab Indias maksuametisse minnes maksma altkäemaksu nii valvurile, sekretärile, assistendile kui ka maksuametnikule, kes võib seejärel kohelda sind nagu orja.
Tänapäeval peab Indias maksuametisse minnes maksma altkäemaksu nii valvurile, sekretärile, assistendile kui ka maksuametnikule, kes võib seejärel kohelda sind nagu orja.
Kasutan Indiat näitena, sest kasvasin seal üles ja tunnen seda riiki omast kogemusest. Kuid usun, et selline on olukord enamikes kolmanda maailma riikides. Olen külastanud paljusid arengumaid, sageli rohkem kui ühe korra. Seetõttu tekib mul küsimus, mida inimesed õigupoolest silmas peavad, kui väidavad, et koloniaalvõimud panid kolmanda maailma rahvaste vastu toime genotsiidi.
Intervjueerija: Olen nõus, et inimesed peavad lõpetama teiste süüdistamise ja ise vastutuse võtma. Tänapäeva maailmas on piisavalt ressursse, et inimesed saaksid oma elu paremaks muuta. Kuid minu arvates sõltuvad muutused ka juhtimisest.
Hiinal on arenenud jõudsalt, sest selle juhtkonnal oli olemas selge visioon: investeerida teadusesse, tehnoloogiasse, inseneeriasse ja matemaatikasse ning laiendada süstemaatiliselt kaubandust ülejäänud maailmaga. India ei näi paraku seda kurssi järgivat. Ka mina ei oska paraku välja pakkuda, kes võiks olla sellele hiigelriigile sobiv juht.
Jayant Bhandari: Ma pean tunnistama, et ma ei saa üldse nõustuda väitega, et riigid arenevad kui innovatsiooni juhitakse ülevalt alla. Vastupidi – edukad ja jõukad ühiskonnad on need, kus innovaatilisus on terves ühiskonnas läbivaks tunnuseks rohujuure tasandil.
Ma pean tunnistama, et ma ei saa üldse nõustuda väitega, et riigid arenevad kui innovatsiooni juhitakse ülevalt alla. Vastupidi – edukad ja jõukad ühiskonnad on need, kus innovaatilisus on terves ühiskonnas läbivaks tunnuseks rohujuure tasandil.
Tõsi, psühhopaate, petiseid ja halbu inimesi leidub kõikjal olgu siis Kanadas, Ameerika Ühendriikides, Inglismaal, Austraalias või Hiinas. Küsimus seisneb selles, kas riikide elanikkond on piisavalt teadlik, haritud ja moraalne et nõuda oma valitsejatelt paremat.
Üheski riigis kus pole moraalset ja avara silmaringiga elanikkonda, ei saa kunagi olla ka valgustatud ja moraalseid valitsejaid. Kui inimesed väidavad, et head juhid tipus muudavad kõik, eeldavad nad justkui, et kolmanda maailma riikides ilmuvad head juhid kuidagi iseenesest, ilma et nende kodanikud peaksid muutuma moraalsemaks.
Üheski riigis kus pole moraalset ja avara silmaringiga elanikkonda, ei saa kunagi olla ka valgustatud ja moraalseid valitsejaid
Kuidas see peaks juhtuma? Kuidas need “head inimesed” üles leitakse ja juhtivatele kohtadele määratakse? Jumal ei sekku ega anna ühelegi riigile kingitusena kakssada juhti, kes selle riigi moraalselt kõlbelisele ja aineliselt jõukale teele tüüriksid. Läänemaailm ei muutunud ajaloos jõukaks üksnes sellepärast, et vahetusid juhid. Areng käivitus sellest, et elanikkond ise muutus moraalsemaks ja haritumaks.
Intervjueerija: Sa tõstatad tõepoolest huvitavaid küsimusi. See on üks põhjus, miks ma arvan, et Hiina poliitiline süsteem võib mõnes mõttes paremini toimida. Hiina ühiskond on ehitatud suuresti ülesse meritokraatiale, kus ühiskondliku edenemise eeltingimuseks on reaalne kompetents ja teened ühiskonnale kui tervikule – selles peitubki suuresi Hiina edu saladus. Kui vaadata Hiina eri tasandite juhtide taset, sealhulgas riigiettevõtetes, siis paljud neist näivad olevat haritud, ärilise mõtlemisega ning esinevad veenvalt nii välismaalaste kui ka oma rahva ees.
Hiina ühiskond on ehitatud suuresti ülesse meritokraatiale, kus ühiskondliku edenemise eeltingimuseks on reaalne kompetents ja teened ühiskonnale kui tervikule – selles peitubki suuresi Hiina edu saladus.
Seevastu nii mõneski kolmanda maailma riigis on valimised muutunud omamoodi meelelahutuslikuks spektaakliks, millest ei sõltu midagi. Inimesed võivad valida selle, kes pakub kõige rohkem vaatemängu, mitte selle, kes on kõige pädevam.
Jayant Bhandari: Kui inimesed ei oska pädevust ära tunda, võivad nad tihtilugu hävitada need, kes seda vähegi üles näitavad.
Kolmanda maailma arengumaade populatsioonid ei janunegi väga sageli ei meritokraatia, toimivate süsteemide, korruptsioonivabaduse, heade kommete, ega funktsioneeriva õiguskorra järgi. Selle asemel on arengumaade elanikkonnale sageli omane toetada psühhopaatlike kalduvustega isikuid, kellele tugevama õiguse alusel meelsasti orjameelselt allutakse.
Kui me jälgime näiteks poliitilisi teledebatte mitmes kolmanda maailma riigis, sealhulgas Egiptuses. Paljud neist polegi päris debatid, vaid lihtsalt karjumisvõistlused. Inimesed karjuvad, annavad üksteisele kõrvakiile, tõusevad püsti ja korraldavad etendusi, selle asemel et mõistuspäraselt arutleda.
Probleem on selles, et nad ei mõista argumenteeritud väitluse olemust. Publikule avaldabki suuremat muljet see, kes kõige kõvemini karjub, mitte see, kellel on kõige tugevamad argumendid.
Kolmanda maailma arengumaade populatsioonid ei janunegi väga sageli ei meritokraatia, toimivate süsteemide, korruptsioonivabaduse, heade kommete, ega funktsioneeriva õiguskorra järgi. Selle asemel on arengumaade elanikkonnale sageli omane toetada psühhopaatlike kalduvustega isikuid, kellele tugevama õiguse alusel meelsasti orjameelselt allutakse.
Intervjueerija: Debatid võivad tõepoolest muutuda palaganiks. Isegi Ameerika poliitilistes debattides on seda elementi üha rohkem. Ma pole kunagi päriselt aru saanud, miks juhid üldse debateerivad, kui paljud valijad on oma otsuse juba teinud.
Pakistanist võin rääkida pisut suurema kogemuste pagasi põhjal, sest olen ise seal sündinud. Kui Benazir Bhutto esimest korda valituks osutus, toetas teda palju inimesi. Haritud inimesi köitsid tema ideed ja nad lootsid, et riik suudab viimase kümne või kaheteistkümne aasta raskustest üle saada. Kuid ka tema oli ultimatiivselt korrumpeerunud.
Hiljem tuli võimule Imran Khan. Olin Pakistanis ajal, mil tema vastu esitati süüdistused ning ma polnud ealeski varem näinud nii palju pakistanlasi tänavatele valgumas, et üht poliitilist liidrit kaitsta. *
* märkus: Iran Khan eemaldati 2022. aastal võimult ning vangistati 2023. aastal korruptsioonisüüdistuste alusel vaatamata riigi ülemkohtu otsusele mis ei näinud Khanil süüd. Khan on massiliste tema toetuseks korraldatud rahvarahutuste kiuste jätkuvalt vangistuses, väites, et tema kõrvaldamise taga on Ameerika Ühendriigid, mis ei olnud valmis aktsepteerima Khani poliitikat, mis nägi ette Pakistani lähedasemaid suhteid Hiina ja Venemaaga ning neutraliteedipoliitikat maailmaareenil.
Näeme täna teatavaid arenguid ka Nepalis. Sealne praegune valitsus on noor ja hästi haritud ning on seni teinud mõndagi head. Loodan, et see jätkub.
Samas minu arvates on vastutus vastastikune. Kui riigi elanikkond pole ise korrumpeerunud, ei saa ka välisriigid neid sedavõrd kergesti mõjutada, välja arvatud juhul, kui kasutatakse ülekaalukat jõudu..
Jayant Bhandari: Minu meelest on korruptsioon saanud neis aruteludes halvema maine, kui see väärib. Paljudes kolmanda maailma riikides on korruptsioon vältimatu, sest ühiskonnas puudub igasugune surve sellest vabaneda. Inimesed kasutavad oma ametikohta teiste arvelt kasu saamiseks ning tahavad ise jõuda positsioonidele, kus neil oleks võimalik teisi ära kasutada.
Alates tavakodanikest kuni kõige kõrgemate poliitiliste juhtideni osalevad paljud kolmanda maailma elanikud korruptsioonis või lihtsalt lepivad sellega. Minu suurim probleem pole aga korruptsioon iseenesest. Kui pean millegi kordaajamiseks altkäemaksu maksma, võin käsitleda seda lihtsalt eluga edasimineku kuluna. Korruptsioonist veel suurem probleem, mis riikide arengu garanteeritult ära nullib on see, et juhtivatele kohtadele jõuavad üha enam väga piiratud intellektuaalsete võimetega inimesed.
Aeg-ajalt kerkib esile ka suhteliselt võimekaid inimesi, kuid see võib olla lihtsalt õnnelik juhus. Üldine suundumus on minu arvates selline, et tippu tõusevad paratamatult psühhopaatlike kalduvustega inimesed, kellel puudub terve, reaalsusega kontaktis olev otsustusvõime.
Korruptsioonist veel suurem probleem, mis riikide arengu garanteeritult ära nullib on see, et juhtivatele kohtadele jõuavad üha enam väga piiratud intellektuaalsete võimetega inimesed.
Sa mainisid veel haritud inimesi. Mina arvan, et kolmanda maailma haritud inimesed võivad olla paradoksaalsel kombel eriliselt naiivsed. Mõnikord olid inimesed realistlikumad siis, kui nende elu oli tihedamalt seotud maa ja igapäevaelu praktilise tegelikkusega.
Eelistan sageli rääkida inimestega, kellel pole kuigi palju formaalset haridust, sest neil võib olla vahetum kokkupuude tegeliku eluga. Paljud haritud inimesed istuvad sülearvuti taga, loevad WhatsAppis sõnumeid ja kujundavad oma maailmapildi selle põhjal, mida ekraanilt näevad.
Sa mainisid möödaminnes ka Benazir Bhutto kõrget haridustaset. Ent mis tähtsust sellel lõpuks oli? Miljonitel inimestel on hea haridus. Kas tema kõige olulisem kvalifikatsioon polnud mitte see, et ta oli Zulfikar Ali Bhutto tütar?
Ja miks sai Indira Gandhist India peaminister? Miks sai Rajiv Gandhist, kes oli ametilt piloot, peaaegu üleöö peaminister? Minu arvates ootavad kolmanda maailma inimesed sageli oma riigi etteotsa üliinimest või kangelast, kes nad nende endi käest päästaks.
Võid vaadata Nigeeria, Pakistani, India, Bangladeshi või Sri Lanka filme ja näha ikka sama süžeed, mis on üles ehitatud kangelasele kes abitud nende apaatsuse kiuste nende endi valikute eest päästab. Päriselus on inimestel vaja ennekõike päästa ise ennast.
Samuti ei saa ma nõustuda sellega, mida Nepali kohta ütlesid. Selle riigi juhid võivad olla noored ja haritud, kuid kumbki omadus ei tee kedagi automaatselt sobivaks juhiks. Inimesed peaksid tõusma ametiredelil mitte niivõrd oma hariduse, vaid eeskätt oma võimete ja pädevuse põhjal.
Just seda ma Hiina süsteemi juures imetlengi. Inimesed liiguvad järk-järgult kohaliku omavalitsuse ja provintsi tasandi ametikohtadelt kõrgematele riigijuhtimise tasanditele. Neil on seljataga aastatepikkune kogemus ning nad peavad olema ennast tõestanud väiksemate üksuste juhina enne kui neil üldse avaneb võimalus pääseda poliitbüroosse või saada presidendiks.
Noorte inimeste juhtivatele kohtadele tõstmine võib osutuda katastroofiks. Noori juhivad paratamatult veel liigselt hormoonid ja romantilised ettekujutused elust, mis tõttu neil ei pruugi olla üldse adekvaatset arusaamist kui palju nende unistustest on reaalselt teostatavad.
Nii palju kui mina aru saan, tegutses Nepali praegune peaminister varem hiphopi artisti ja DJ-na. Selline taust ei valmista inimest tingimata ette riigi juhtimiseks. Iseloomu ja juhtimisoskuste kujunemine võtab paratamatult aastakümneid.
Mina eelistaksin pigem vanemat ja kogenud poliitikut, isegi kui tal on puudusi, kui romantiliste ideaalidega noorukit, kellel pole veel välja kujunenud juhtimiseks vajalikku iseloomu. Ilma tugeva iseloomuta pole reaalses elus võimalik midagi püsivat üles ehitada.
Intervjueerija: Mulle meeldib samuti see, kuidas Hiinas poliitilisi juhte ette valmistatakse, alustades kõige madalamalt tasandilt. Siinkohal olgu täpsustuseks mainitud, et Nepali peaminister tegeles DJ-tööga siiski kõrvaltegevusena. Ta on haritud ja on teinud ka muid häid asju. Eks näis, kuidas tal läheb. Soovin sellele riigile igal juhul edu.
Ka Hiina on teinud suuri jõupingutusi korruptsiooni väljajuurimiseks. Rohkem kui miljardi elanikuga riigis pole see sugugi lihtne ülesanne. Kui Hiina on suutnud edu saavutada, peaksid seda suutma ka teised riigid, kui nad seda tõeliselt tahavad.
Jayant Bhandari: Ma ei arva, et korruptsioonist oleks lihtne vabaneda.
Juhtisin Indias elamise ajal kolme ettevõtet, millest kaks olid New Delhis tegutsevad Euroopa ettevõtete tütarfirmad. Isegi suhteliselt väikeses kontoris ei suutnud ma korruptsiooni kontrolli alla saada.
Iga juht teab, et selleks, et Indias oma kontorist kogu varastamine ja korruptsioon täielikult välja juurida, peaksid nad kõik töötajad vallandama. Poleks tähtis, kui palju sa neile maksaksid või kui palju aitaksid neil oma elujärge parandada – nad varastavad ikka.
Iga juht teab, et selleks, et Indias oma kontorist kogu varastamine ja korruptsioon täielikult välja juurida, peaksid nad kõik töötajad vallandama. Poleks tähtis, kui palju sa neile maksaksid või kui palju aitaksid neil oma elujärge parandada – nad varastavad ikka.
Jõudsin järeldusele, et isegi oma kontoris polnud võimalik korruptsiooni täielikult kõrvaldada. Minu arvates on korruptsioon paljudes neis ühiskondades inimeste käitumisse sügavalt juurdunud.
Hiina on aga suutnud korruptsiooni märkimisväärselt vähendada. Pean seda suuresti moraalselt tundliku elanikkonna teeneks.
Avaldasin hiljuti Twitteris foto ja video, mille olin teinud oma tööreisidel Hiinasse. Ühes videos, mille postitasin paar päeva tagasi, korjas noor naine tänavalt prügi. Ta ei olnud tänavakoristaja ega koristustöötaja. Ta lihtsalt andis oma panuse, et tänav oleks puhas.
See näitab suurt kodanikuteadlikkust. Kui Hiinas midagi valesti läheb, pööravad inimesed sellele tähelepanu, selle asemel et probleemist lihtsalt mööda vaadata. Kui on põhjust protestida, siis nad protestivad. Selline elanikkonna teadlikkus annab juhtkonnale tagasisidet ja aitab hoida riiki õigel kursil.
Kui Hiinas midagi valesti läheb, pööravad inimesed sellele tähelepanu, selle asemel et probleemist lihtsalt mööda vaadata. Kui on põhjust protestida, siis nad protestivad. Selline elanikkonna teadlikkus annab juhtkonnale tagasisidet ja aitab hoida riiki õigel kursil.
Olen peaaegu kakskümmend aastat Hiinas käinud, vahel ka pikemalt viibinud, ega ole seal isiklikult kordagi korruptsiooniga kokku puutunud. Olen käinud riigiasutustes, sealhulgas politseijaoskondades ja immigratsiooniametites, ning pole kunagi pidanud altkäemaksu maksma.
Küll aga kuulen, et Hiinas antakse altkäemaksu. Minu arusaamist mööda käib see sageli vahendajate kaudu, mitte nii, et inimene ulatab raha otse ametnikule. Ametnikud kardavad altkäemaksu vastu võtta.
Üks väheseid valdkondi, kus altkäemaksu võib Hiinas endiselt esineda, on hukou süsteem, mis reguleerib kohalikku elukoharegistreeringut. Näiteks võivad vanemad soovida panna oma lapse paremasse kooli, kuid neil puudub selleks vajalik elukoharegistreering. Siis võivad nad maksta kellelegi, kes aitab süsteemist mööda minna.
Sellegipoolest on korruptsioon Hiinas märkimisväärselt vähenenud. Minu arvates vääriks Xi Jinping selle vähendamise eest mitut Nobeli preemiat. Üldiselt pean edusamme elanikkonna teeneks, kuid ka tema on keskendunud ühele väga olulisele eesmärgile: korruptsiooni vähendamisele. Ilma korruptsiooni likvideerimiseta ei saa institutsioonid korralikult toimida ega õigusriik püsida. Kõik muutub korratuks ja toimimatuks.
Intervjueerija: Hiina teadus- ja tehnoloogiaasutused on rahvusvahelistes edetabelites astronoomilise kiirusega tõusnud – seda eriti tehisintellekti, robootika, elektriautode ja taastuvenergia valdkonnas. Hiina on paljudes neist valdkondadest jõudnud maailma liidripositsioonile.
Leidub veel mõningaid valdkondi näiteks geneetikateadus, milles Hiina võib veel maailma absoluutsest tipust pisut maha jääda, kuid olen kindel, et nad jõuavad ka selles peagi liidripositsioonile. Mis peamine, tegemist on riigiga, millel on selge visioon. Olen õppinud koos paljude Hiina tudengitega ning nad on uskumatult töökad ja sihikindlad. Nad näivad teadvat, mida tahavad saavutada, ning ma olen täiesti veendunud, et nad jõuavad kõikide oma eesmärkide saavutamiseni.
Tahtsin veel küsida, et kas sa jälgisid SpaceX-i börsileminekut? Kas tundsid ettevõtte vastu huvi, kui selle aktsiatega hakati börsil kauplema?
Jayant Bhandari: Olen uudiseid ja arenguid tõepoolest üsna suure huviga jälginud. Olen vaadanud aktsia hinna liikumist ning SpaceX-iga seotud optsioonide hinnakujunemist.
Aga ma ei suuda kuidagi välja mõelda, kuidas seda ettevõtet väärtustada. Ma lihtsalt ei oska sellele mingit mõistlikku väärtust omistada ja seetõttu ei paigutaks ma sinna oma raha.
Samas imetlen ma väga Ameerika loomingulist potentsiaali. On tekkinud ettevõte, mille turukapitalisatsioon ulatub umbes kahe triljoni dollarini või isegi üle selle. See vastab peaaegu kümnele protsendile Hiina sisemajanduse koguproduktist.
Loomulikult ei saa turukapitalisatsiooni ja SKP-d otseselt võrrelda, kuid see võrdlus annab ometi aimu Ameerika Ühendriikide loovuse ja innovatsioonivõime ulatusest. See aitab mõista, miks ma usun, et Ameerika jääb ka ettenähtavas tulevikus maailma juhtivaks riigiks.
Isegi kui Ameerika Ühendriigid peaksid ühtse riigina lakkama olemast, säilitaksid ameeriklased oma loomevõime. Nad võiksid kolida mujale või saada teiste riikide kodanikeks, kuid nende loovus jääks sellele vaatamata alles.
Isegi kui Ameerika Ühendriigid peaksid ühtse riigina lakkama olemast, säilitaksid ameeriklased oma loomevõime. Nad võiksid kolida mujale või saada teiste riikide kodanikeks, kuid nende loovus jääks sellele vaatamata alles.
Minu jaoks näitab SpaceX seega kindlasti ameeriklaste tohutut innovatsioonipotentsiaali.
Intervjueerija: Mind pani imestama ettevõtte turuväärtuse ja müügitulu suhe. SpaceX-i käive oli umbes 19 miljardit dollarit, kuid börsile tulles hinnati ettevõtte väärtuseks ligikaudu kolm triljonit dollarit. Hiljem on väärtus langenud umbes kahe triljonini, kuid turuväärtuse ja käibe suhtarv on endiselt üle 150.
Kui Amazon 1990. aastate lõpus börsile tuli, ei teeninud ettevõte veel kasumit, kuid selle turuväärtuse ja käibe suhe oli umbes kolm või neli. Facebook oli juba kasumlik ning vastav suhtarv oli umbes 25. Ka Alibaba teenis kasumit ja selle müügitulu ja turuväärtuse suhtarv oli ligikaudu 20.
Ajalooliselt on need suhtarvud olnud sageli vahemikus 10–20. SpaceX-i väärtus ületab aga praegu selle aastakäivet enam kui 150 korda. On selge, et investorid näevad ettevõttes tohutut tulevikupotentsiaali, ja just see mind paelubki. Aga küsimus siiski säilib, et kuidas saab keegi nii kõrget väärtust põhjendada?
Jayant Bhandari: Suur osa sellest taandub hasartmängurlikule mõtteviisile. Inimesed kauplevad optsioonidega, ostavad aktsiaid, et nende vastu ostuoptsioone müüa, ning tegelevad kõikvõimalike muude spekulatiivsete tehingutega. Need hinnad peegaldavad siiski väga palju spekulatiivset mängurlust.
Kui ettevõtte väärtus liigub kahelt triljonilt kolmele triljonile ja seejärel tagasi kahele triljonile, toimub seal midagi üsna ebatavalist.
Aga mind ei inspireeri kunagi spekulandid. Mind vaimustavad pigem inimesed, kes on suutnud luua sellise organisatsiooni, millele turg nii kõrge väärtuse omistab. Kahtlemata on sellel tohutu potentsiaal. Kui SpaceX suudab oma ambitsioonid ellu viia, võib kogu universumist saada tema järgmine vallutuste rinne, mis oleks mõistagi erakordne.
Sellegipoolest pole see mänguks, milles mina isiklikult tahaksin osaleda. Eelistan seda kõrvalt jälgida ning imetleda ameeriklaste loovust ja uuendusmeelsust.
Intervjueerija: Ma leian, et SpaceX-il on mitu tugevat eelist. Olulised on riiklikud lepingud ning mõnel juhul on ettevõte saanud tellimusi ilma tavapärase konkursimenetluseta. Samuti eeldatakse, et Starlinkist kujuneb tohutult suur äri.
Aga kahe triljoni dollari suurust väärtust on siiski raske mõista. Kõiki võimalikke tulevikustsenaariume arvesse võtvat täielikku finantsmudelit pole võimalik isegi koostada. See on hämmastav.
Jayant Bhandari: Mina keskendun oma investeerimisanalüüsides ettevõtetele, mille turukapitalisatsioon jääb umbes viie miljoni ja ühe miljardi dollari vahele. Üks miljard on juba selle piiri lähedal, millest suuremaid ettevõtteid ma enda hinnangul enam piisavalt hästi mõista ja analüüsida ei suuda.
Võin kaaluda ka suuremaid ettevõtteid, kuid ainult juhul, kui nende hinna ja kasumi suhe ning dividenditootlus on minu jaoks vastuvõetavad ka halvima võimaliku stsenaariumi korral.
Ma ei oska hinnata kasvuettevõtet, mille aktsia hinna ja kasumi suhe on 150 või 200 ühele. Tegelikult ei taha ma üldjuhul investeerida ettevõtetesse, mille hinna ja kasumi suhe ületab 30 või isegi 20 piiri.
Intervjueerija: Jayant, suur tänu, et leidsid aega meiega oma mõtteid jagada!
Makroskoop saab ilmuda üksnes oma lugejate ja kuulajate toel. Juhul kui ka Sina oled huvitatud Makroskoobi edasisest ilmumisest, saad teha selleks omale jõukohase annetuse käesoleva loo lõpus toodud rekvisiitidel. Tänan tähelepanu ja abi eest!
Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema missiooniks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistetavaks tegemine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil. Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse alloleva pangalingiga.
