Loo AUDIOVERSIOONi leiate lehekülje lõpust
Ühendkuningriigis baseeruvad kreeka päritolu geopoliitika analüütikud Alexander Mercouris ja Alex Christoforou kommenteerivad ÜK majanduse üha trööstitumaid väljavaateid olukorras, kus riigi valitsus on pühendunud täielikult sõjale Ukrainas, suurendades pidurdamatult makse ning likvideerides samas kodanikele pakutavaid sotsiaalmajanduslikke hüvesid.
Alex Christoforou: Vaatame järgnevalt lähemalt Ühendkuningriigi majanduslikku olukorda. Samal ajal kui ÜK peaminister Keir Starmer etendab tänapäevast Churchilli ning pajatab lugusid sellest, kuidas ÜK võidab Venemaad ja kuidas saareriigi sõjavägi siseneb peatselt Ukrainasse, on Ühendkuningriigi enda majanduslik olukord jõudnud tänaseks katastroofi piirimaile. Starmer ei paista majanduse reaalsest olukorrast aga üldse huvituvat. Alexander, milline on Sinu hinnangul praegu olukord Ühendkuningriigis?
Ma ei tea ühtegi teist peaministrit, kes pühendaks nii vähe aega siseriiklikele probleemidele ja riigi majandusküsimustele kui Keir Starmer.
Alexander Mercouris
Alexander Mercouris: Ma ei tea ühtegi teist peaministrit, kes pühendaks nii vähe aega siseriiklikele probleemidele ja riigi majandusküsimustele kui Keir Starmer. Isegi enne märtsi keskpaika, enne seda, kui Ukrainaga seotud diplomaatilised algatused intensiivistusid, enne Starmeri nn “Tahtjate koalitsiooni” idee väljakäimist – juba enne kõike seda veetis ta ligikaudu poole oma tööajast välispoliitikas. Kahtlustan, et praeguseks on välispoliitika ainus valdkond, millele ta aega pühendab, ja selle põhjuseks on minu hinnangul asjaolu, et ta ei suuda seista silmitsi Ühendkuningriigi üha ületamatumateks kasvavate probleemidega.
Fakt on see, et möödunud aastal Ühendkuningriigi majandus praktiliselt seiskus. Jaanuaris tõmbus majandus kokku, mis tuli paljude inimeste jaoks šokina, sest loodeti, et majanduslik kosumine saab lõpuks alguse. Eelmisel sügisel kasvatas Briti valitsus märkimisväärselt oma eelarvelisi kulutusi, eriti avaliku sektori töötajate palkade näol. (Märkus: avaliku sektori töötajatele lubati 6% palgatõusu.) Samal ajal tõsteti makse ning suurendati valitsuse laenukoormust, väites, et mõne aasta jooksul naaseb eelarve tasakaalu ja me liigume jätkusuutlikul rajal.
Paraku ei kestnud optimism kuigi kaua. Viimastel kuudel on Ühendkuningriigi majandus kokku tõmbunud, mistõttu on ka valitsuse tulud osutunud oodatust madalamaks.
Tänaseks seisab Ühendkuningriigi parlamendi ees järjekordne kulukärbete pakett, millega kavatsetakse muuhulgas vähendada saareriigi puuetega inimestele ette nähtud vahendeid 5 miljardi naelsterlingi võrra, samas kui sügisel ootab Briti kodanikke ees juba uus maksutõusude kava.
Alexander Mercouris
Tänaseks seisab Ühendkuningriigi parlamendi ees järjekordne kulukärbete pakett, millega kavatsetakse muuhulgas vähendada saareriigi puuetega inimestele ette nähtud vahendeid 5 miljardi naelsterlingi võrra, samas kui sügisel ootab Briti kodanikke ees juba uus maksutõusude kava.
Kõik see on toimumas seetõttu, et Briti majandus ei kasva, vaid tõmbub kokku. Riigi valitsus on sügaval võlgades: Ühendkuningriigi võla suhe SKP-sse on tõusnud üle 100% nivoo, pannes valitsuse tegutsema pidevas defitsiidis ning lootma välismaistele kapitalimahutustele olukorras, kus välisinvestoritel ei ole usku riigi finantsilistesse perspektiividesse.
Lõppkokkuvõttes on olukorra loogika lihtsasti mõistetav. Iga kord, kui paistab, et riigivõimul hakkab raha otsa saama, peab valitsus paratamatult kas vähendama kulutusi või tõstma makse. Ent maksude tõstmine tähendab, et majandus kasvab veelgi aeglasemalt, mis sunnib valitsust paari kuu pärast, mil selgub, et plaanitud rahast ikkagi ei piisa, sama protsessi kordama. Teisisõnu… Suurbritannia on sisenenud sügavasse majanduslikku allakäiguspiraali.
Iga kord, kui paistab, et riigivõimul hakkab raha otsa saama, peab valitsus paratamatult kas vähendama kulutusi või tõstma makse. Ent maksude tõstmine tähendab, et majandus kasvab veelgi aeglasemalt, mis sunnib valitsust paari kuu pärast, mil selgub, et plaanitud rahast ikkagi ei piisa, sama protsessi kordama. Teisisõnu… Suurbritannia on sisenenud sügavasse majanduslikku allakäiguspiraali.
Alexander Mercouris
Alex Christoforou: Kas Suurbritannia elanikud saavad üldse aru, kuhu nende riik jõudnud on? Kas Starmer ise saab sellest aru? Sõnasid, et Starmerit huvitab eelkõige välispoliitika, mitte niivõrd siseriiklikud arengud. Ma sõnastaks selle aga ümber ning väidaksin, et Starmerit ei huvita isegi välispoliitika laiemalt, teda huvitab üksnes sõda Ukrainas. See on ainus teema, mis talle korda näib minevat. Kas inimesed märkavad, et ta käib nüüd juba iga paari nädala järel Pariisis ning korraldab lõputuid Ukraina-teemalisi tippkohtumisi Londonis? Kas inimesed küsivad, miks ta räägib lakkamatult Ukrainast, Ukrainasse saadetavast Ühendkuningriigi militaarabist ning Zelenskile saadetavast lakkamatust rahavoost – ning seda olukorras, kus Briti enda majandusseis on kohutav? Kuidas Ühendkuningriigis sellesse kõigesse üldiselt suhtutakse?
Starmerit ei huvita isegi välispoliitika laiemalt, teda huvitab üksnes sõda Ukrainas. See on ainus teema, mis talle korda näib minevat.
Alex Christoforou
Alexander Mercouris: Enne Starmeri juurde naasmist tahaksin peatuda ühel Suurbritannia majanduse põhiprobleemil. Majanduses on palju põhimõttelisi alusprobleeme, mis on kuhjunud väga paljude aastate jooksul, ning mida erinevad valitsused juba Tony Blairi – aga teatud mõttes juba Thatcheri ajast saadik on oma otsustega võimendanud ja seeläbi riigi majanduslikku vundamenti lõhkunud.
Viimase kahe-kolme aasta jooksul on need alusprobleemid oluliselt süvenenud seoses valitsuse Ukraina-poliitikaga. Ühendkuningriik jagab Ukrainale umbes 3 miljardit naela aastas. Samuti on ÜK saatnud Ukrainale suurtes kogustes relvi, mistõttu ÜK oma sõjavägi on äärmiselt kasinas seisus. Üks põhjus, miks valitsus suurendab militaarkulutusi, seisnebki asjaolus, et ÜK sõjaväge on vaja nüüd taasvarustada relvadega, mis said Ukrainasse ära jagatud.
Briti valitsus on mahitanud rahvusvahelisi pingeid ning panustanud jõudsalt ka siseriiklike pingete üleskruvimisse. Nad kütavad pidevalt hirmu Venemaaga vallanduva sõja ees ja räägivad sellega seoses sõjaliste kulutuste suurendamisest, kuid ei selgita mitte kunagi oma rolli selle kriisi esile kutsumisel ega ka seda, milles ulatuses nende poolt seatud sanktsioonid on Briti majandust ennast kahjustanud. Nende sanktsioonide tulemusel on Suurbritannias väga palju kõrgemad energiahinnad – tegelikult on siin ühed maailma kõrgeimad energiahinnad. See on mõistagi majandust väga tugevasti nõrgestanud ning on alust uskuda, et sügisel tõusevad energiahinnad jälle.
Ühendkuningriik jagab Ukrainale umbes 3 miljardit naela aastas. Samuti on ÜK saatnud Ukrainale suurtes kogustes relvi, mistõttu ÜK oma sõjavägi on äärmiselt kasinas seisus. Üks põhjus, miks valitsus suurendab militaarkulutusi, seisnebki asjaolus, et ÜK sõjaväge on vaja nüüd taasvarustada relvadega, mis said Ukrainasse ära jagatud.
Alexander Mercouris
Keegi ei räägi sellest, et Euroopa gaasireservid on nüüd juba kriitiliselt madalale langenud ning sügisel võib tekkida gaasipuudus. See tähendab, et veeldatud maagaasi tuleb osta kõrgete hindadega sisse, mis langetab aga veelgi tavainimeste elatustaset.
Ja keegi ei soovi rääkida sellest, et Ukraina-poliitika on üks peamisi põhjuseid, miks valitsus leiab iga eelarvega silmitsi seistes eest üha vähem ressursse ning peab kulutusi vähendama ja makse tõstma, et asju tasakaalus hoida, et välisinvestorid ja aktsionärid jätkuvalt oma raha Suurbritanniasse paigutaks.
Nad kütavad pidevalt hirmu Venemaaga vallanduva sõja ees ja räägivad sellega seoses sõjaliste kulutuste suurendamisest, kuid ei selgita mitte kunagi oma rolli selle kriisi esile kutsumisel ega ka seda, milles ulatuses nende poolt seatud sanktsioonid on Briti majandust ennast kahjustanud.
Alexander Mercouris
Rääkides sellest, mida inimesed Starmerist arvavad, siis ma usun, et sügaval sisemuses ta tegelikult saab olukorrast mingil määral aru, aga ta ei taha sellele otsa vaadata. Ta ei ole valmis Ukraina-poliitikat muutma. Oluline on mõista, et peaminister Starmer on pelgalt marionett tõelist võimu omavate ringkondade teenistuses ning niiditõmbajate jaoks on Ukraina võit Venemaa üle mõõtmatult olulisem kui inimeste elukvaliteeti määrav majandusolustik lühikeses, keskmises või isegi pikas perspektiivis. Sellest tulenevalt jätkab Starmer oma programmiga, maksku mis maksab, ning mulle tundub, et psühholoogiliselt on tema jaoks palju lihtsam korraldada Macroniga järjekordne Putini-vastane tippkohtumine kui seista silmitsi Briti majanduse fundamentaalprobleemide rägastikuga.
Tavalised britid saavad oma trööstitust olukorrast nüüdseks juba aru ning nende meeleolu on rusuv, kuna inimesed on kaotanud lootuse ning ei usu võimuparteide – ei leiboristide ega konservatiivide – soovi olukorda muuta. Üldiselt on levinud suhtumine, et Suurbritannia olukord on masendav ning valgust tunneli lõpus ei paista, mistõttu inimesed on keskendunud sellele, et oma igapäevaelus kuidagi hakkama saada, lootes vaid, et äkki mingi ime suudab taastada normaalsuse.
Tavalised britid saavad oma trööstitust olukorrast nüüdseks juba aru ning nende meeleolu on rusuv, kuna inimesed on kaotanud lootuse ning ei usu võimuparteide – ei leiboristide ega konservatiivide – soovi olukorda muuta.
Alexander Mercouris
Adrian Bachmanni kommentaar:
Suurbritannias valitsev vaimne, poliitiline ja sotsiaalmajanduslik reaalsus on tänase seisuga paraku üle kantav praktiliselt kõikidele Euroopa riikidele, mille võimuhoovad on tänaseks endale haaratud selgesti tuntava, ent raskesti määratletava globaalse võrgustiku poolt. Võrgustiku poolt, mis viib nüüdseks enamikes Euroopa riikides ellu identset programmi, mis on kõikides oma dimensioonides – olgu selleks energeetika, majandus, julgeolek, immigratsioonipoliitika või rahandus – sisuliselt hullumeelne.
Küsigem endilt… Kuhu on Suurbritannia ja Euroopa tänaseks jõudnud? Rohepöörde valedest kantuna tööstusettevõtteid pankrotistav, vaesuv, kodanike vara rekiveeriv, sõnavabadust hävitav, hüperideologiseeritud, elu ja töötamist võimatuks muutvasse bürokraatiasse lämbuv moolok, mis valmistub 80 aasta jooksul üles ehitatud jõukust ja vabadust hävitavaks sõjaks, “tühistades” süstemaatiliselt kõiki poliitilisi liidreid ning liikumisi, kes soovivad oma rahvaid hävinguteelt päästa.
Küsigem endilt… Kuhu on Suurbritannia ja Euroopa tänaseks jõudnud? Rohepöörde valedest kantuna tööstusettevõtteid pankrotistav, vaesuv, kodanike vara rekiveeriv, sõnavabadust hävitav, hüperideologiseeritud, elu ja töötamist võimatuks muutvasse bürokraatiasse lämbuv moolok, mis valmistub 80 aasta jooksul üles ehitatud jõukust ja vabadust hävitavaks sõjaks, “tühistades” süstemaatiliselt kõiki poliitilisi liidreid ning liikumisi, kes soovivad oma rahvaid hävinguteelt päästa.
Adrian Bachmann
Igale vähegi südametunnistust omavale inimesele on selge, et riik, mis võtab majanduse kärbumise tingimustes oma puuetega, vaeste ja haigete kodanike tarbeks teistelt kodanikelt maksudega sisse nõutud raha ning kanaliseerib selle välisriiki, mis topib oma noori mehi surmaeskadronide saatel hakklihamasinasse, selleks et kurnata oma geopoliitilist rivaali, ei ole pelgalt sõge, vaid praktiliselt seestunud. Paraku see on faas, kuhu Starmeri poolt juhitud Suurbritannia on tänaseks jõudnud.
Makroskoop saab ilmuda üksnes oma lugejate ja kuulajate toel. Juhul kui ka Sina oled huvitatud Makroskoobi edasisest ilmumisest, saad teha selleks omale jõukohase annetuse käesoleva loo lõpus toodud rekvisiitidel. Tänan tähelepanu ja abi eest!
Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema missiooniks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistetavaks tegemine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil.
Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse pangalingiga:
Esifoto: Martin Suker/Shutterstock.com