AUDIOLUGU kuulatav lehekülje lõpus
Indoneesia president Joko Widodo tunnustas Kagu-Aasia hiidriigi edusamme kodumaise digitaalse maksete süsteemi välja arendamisel ning kutsus indoneeslasi üles loobuma Lääne krediitkaardifirmade maksekaartidest.
Widodo sõnul peaks Indoneesia olema maksete tegemises välismaailmast võimalikult autonoomne ning indoneeslased peaksid maksimaalse finantsilise sõltumatuse tagamiseks kasutama kodumaiste pankade maksekaarte.
Widodo sõnul on oluline kindlustada Indoneesia maksesüsteemide toimepüsivust välismaiste sanktsioonide vastu. “Olge ettevaatlikud – pange tähele USA poolt Venemaale kehtestatud sanktsioone, mille tõttu Mastercardi ja Visa maksed muudeti üleöö võimatuks,” lausus Widodo. “Me peame olema (finantsiliselt) iseseisvad,” lisas Indoneesia president.
“Olge ettevaatlikud – pange tähele USA poolt Venemaale kehtestatud sanktsioone, mille tõttu Mastercardi ja Visa maksed muudeti üleöö võimatuks. Me peame olema (finantsiliselt) iseseisvad.”
Indoneesia president Joko Widodo
Indoneesia on maailma 196-st riigist 7. kõige suurema majandusega. Lääne-Euroopa mõõtu suurriik on maailmas suuruselt 4. rahvaarvuga, olles koduks 277 000 000 elanikule.
Indoneesia eemaldumine Lääne finantssüsteemidest kujutab endast järjekordset arengut Lääne globaalse finantsmajandusliku ülemvõimu murenemises. Indoneesia asus rajama siseriiklikku autonoomset kaardimakse süsteemi niipea, kui Washington otsustas lülitada Venemaa kodanikud välja Visa ja Mastercardi kaardimakse süsteemidest.
Widodo on kinnitanud, et sarnaselt enamikuga maailma riikidest ei kavatse ka Indoneesia Lääne poolt Vene Föderatsioonile kehtestatud sanktsioonidega liituda. Möödunud aasta sügisel kutsus Indoneesia keskpank hülgama USA dollarit riikidevahelise arveldusvaluutana.
Analoogsed protsessid on maailma suurimaks majandustsooniks tõusnud Aasias juba käivitunud pärast seda, kui Hiina, Jaapan, Tai ning Malaisia allkirjastasid lepped, mille alusel hakatakse riikidevahelist kaubandust üha enam kohalikes valuutades finantseerima.
Hetkel moodustab USA dollar jätkuvalt ligi 90% kõikidest maailmas sooritatud rahvusvahelistest arveldustest.
Adrian Bachmanni kommentaar
Iga riik, mis ei trüki ise enda valuutat, ei finantseeri oma reaalmajanduse arengut iseenda finantssektori abil ning mis sõltub digitaalsete maksete tegemisel täielikult välismaiste institutsioonide armust, on vaid fiktiivselt suveräänne riik, mille majandustegevus on võimalik seisata välismaise valitseja armust nupuvajutusega. Sellest tulenevalt omab vaid väike vähemus maailma maadest mitte pelgalt formaalset-illusoorset, vaid sisulist-funktsionaalset suveräänsust.
Iga riik, mis ei trüki ise enda valuutat, ei finantseeri oma reaalmajanduse arengut iseenda finantssektori abil ning mis sõltub digitaalsete maksete tegemisel täielikult välismaiste institutsioonide armust, on vaid fiktiivselt suveräänne riik, mille majandustegevus on võimalik seisata välismaise valitseja armust nupuvajutusega.
Indoneesia on maailma geopoliitilisel malelaual üks nendest “väga olulistest” riikidest. Hiiglaslik arhipelaag, mis neelab endasse suure osa Kagu-Aasia ranniku ookeanitsoonist on rikas nii elanikkonna kui toorainete poolest, olles ajalooliselt siiski sadu aastaid Lääneriikide ülemvõimu alla surutud olnud.
Ajaloolised alandused ja kannatused nii hollandlaste, brittide kui ameeriklaste käe läbi on indoneeslastele läinud maksma miljoneid hukatud või hävitatud elusid. Seda nii küüditatute, mõrvatute kui eksproprieeritute näol ning see ajalooline mälu ei kustu niipea.
Sellest tulenevalt ei ole kuigi üllatav, et Indoneesia on koos teiste arenevate majandustega astumas samme, et rebida ennast lahti põlatud Lääneriikide finantspoliitilise diktaadi alt.
Endiste koloniaalmaade rüüstamine Lääne poolt on viimaste sajandite jooksul toimunud kahel erineval viisil, millest klassikaline sõjaline okupatsioon on läbinähtavamalt ülekohtune ja põliselanikele ärritavam. Teist tüüpi nn “postkoloniaalse” ajastu finantsilise hegemoonia mudel, oli seevastu rafineeritum ning märksa efektiivsem. Kuidas see töötab?
Pärast nominaalse iseseisvuse saavutamist on Indoneesia-laadsed endised koloniaalmaad jooksutatud enam kui poolesaja aasta jooksul lisaväärtusest tühjaks peaasjalikult läbi Lääne finantssüsteemi, mis eksproprieerib endistes kolooniates genereeritud lisaväärtused intressimaksete kaudu Londonisse, New Yorki või Pariisi.
Indoneesia järk-järguline distantseerumine Lääne finantssüsteemist tähendab seetõttu Lääneriikide rikkuse ja mõjuvõimu kadu, kuna iga transaktsioon ja võlaleping, mis jääb Indoneesia finantssüsteemi sisse, võtab Lääneriikidelt ära nende viimase sajandi jõukuse kogumise primaarse instrumendi, milleks ongi intressimaksete kaudu teiste maailma riikide lisaväärtuse loomise sisuline eksproprieerimine.
Hetk, mil planeedi 8 miljardist inimesest 7 miljardit loobuvad Lääne pankade sõltlastena oma tööviljade sisuliselt tasuta Lääne kapitaliturgudele jooksutamisest, saab olema hetkeks, mil Lääs kaotab pöördumatult oma maailmavalitsemise primaarseks instrumendiks oleva finantsvõimu.
Hetk, mil planeedi 8 miljardist inimesest 7 miljardit loobuvad Lääne pankade sõltlastena oma tööviljade sisuliselt tasuta Lääne kapitaliturgudele jooksutamisest, saab olema hetkeks, mil Lääs kaotab pöördumatult oma maailmavalitsemise primaarseks instrumendiks oleva finantsvõimu. Tööstuslikult on Aasia USA-st ning Euroopast tänaseks juba möödunud, ning Lääne militaarsest võimekusest ei piisa enam ligilähedaseltki, et maailma 7000 miljonile nn “globaalse lõuna” elanikule oma tahet peale suruda, nagu see aastasadu võimalik oli – seda kümnete, kui mitte sadade miljonite põliselanike elude hinnaga.
Kuigi tegemist on sellise geoökonoomilise ja geopoliitilise metatrendiga, mis on tänaseks vääramatu, võtab Indoneesia president siiski oma riigi USA finantspoliitiliselt orbiidilt välja tüürimisega suure personaalse riski, kuna oma rahva huvide eest seisvate riigipeade nimekiri, kes vastava sammu eest möödunud poole sajandi jooksul Ühendriikide poolt kas “enesetapeti” või siis kukutati Washingtoni poolt mahitatud riigipöördes, revolutsioonis või sõjas, on omajagu pikk. Sellest on detailsemalt kirjutanud USA luureagentuuridele nn “majandusliku mõrtsuka” (economic hitman) tööd teinud John Perkins oma suurepärases teoses “Majandusmõrtsuka ülestunnistused – shokeeriv sisevaade sellest, kuidas Ameerika tegelikult maailma oma kontrolli alla surus”. Ajastul, kus põhimõtetega ja julged mehed on sisuliselt välja surnud liik, tuleb Widodole siinkohal kummardus teha.
Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema missiooniks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistetavaks tegemine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil. Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse pangalingiga:
SEOTUD LOOD
