Loo AUDIOVERSIOON on kuulatav lehekülje lõpus
Ian Welsh
Enamikus Lääneriikides ei eksisteeri juba pikemat aga sellist nähtust nagu „rahva valitud valitsus”. Kuigi selleks vajalikud mehhanismid ja vorm on formaalselt alles, ei ole need enam ammu funktsioneerivad ega kooskõlas võimu reaalsusega. Selle asemel kontrollivad poliitilist võimu nii Ameerika Ühendriikides kui Euroopas täielikult poliitilised oligarhiad, mis kasutavad võimumasinat nüüdseks varjamatult võimukartelliväliste rahvaesindajate likvideerimiseks.
Esitagem endale üks fundamentaalne küsimus… Kuidas on võimalik teha kindlaks, kas meie üle võimu teostav valitsus on moraalselt legitiimne? Kõige lihtsam võimalus selleks on mõistagi hinnata, kas valitsus töötab elanikkonna hüvangu nimel või mitte. Demokraatiasse uskuvad inimesed lisaksid siia ilmselt täiendava tingimuse, et võimu teostav valitsus peaks omama rahva poolset mandaati nende üle valitseda.
Ameerika Ühendriikide valitsus ei vasta tänasel päeval mitte kummalegi toodud kriteeriumitest. Valimised küll toimuvad, kuid kahe partei süsteem tähendab, et praktikas piirdub valijate valikuvõimalus väga lühikese, kellegi teise poolt koostatud nimekirjaga. Tuntud näitena võib siin mainida 2020. aasta valimisi, mil endine president Barack Obama sundis Bernie Sandersit loobuma presidendiks kandideerimisest üksnes selleks, et suurendada Joe Bideni võiduvõimaluste perspektiive. Aastast aastasse on enamik valimistel osalevaid kandidaate olnud sedasi eelnevalt partei siseringi poolt kindlaks määratud.
Loomulikult ei ole see poliitikas alati nii. Vabariiklaste erakonnas, kus kandidaatide määramisel on arvestatav hääleõigus ka rahva toetusel tegutseval vähemusel, esineb seda harvem. Demokraatide seas kehtib siiski enamasti range eelselektsioon, kuigi tuleb ette ka erandeid, sh hiljutise näitena New Yorgi linnapea valimisel.
Suures plaanis on aga erakonnast sõltumata küsitav, kas ameeriklased – ja laiemalt võttes enamiku Lääneriikide rahvad – ikka valivad ise oma valitsuse. Teadupärast arreteeriti Rumeenias võimuringkondade jaoks vastuvõetamatu, kuid rahva poolt esimeses voorus eelistatud presidendikandidaat Călin Georgescu, keelates mehel poliitilise kohtuprotsessi tulemusena edaspidi kandideerida. Saksamaal püütakse jätkuvalt rahva seas populaarseimaks parteiks tõusnud Alternatiivi Saksamaale vahendeid valimata ebaseaduslikuks kuulutada. Ning ka Kanadas keelavad parteide juhid Palestiina suhtes sõbralikult meelestatud kandidaatidel – sh isegi oma valimisringkonna kandidaatideks valitutel – kandideerimise ära.
Suures plaanis on aga erakonnast sõltumata küsitav, kas ameeriklased – ja laiemalt võttes enamiku Lääneriikide rahvad – ikka valivad ise oma valitsuse. Teadupärast arreteeriti Rumeenias võimuringkondade jaoks vastuvõetamatu, kuid rahva poolt esimeses voorus eelistatud presidendikandidaat Călin Georgescu, keelates mehel poliitilise kohtuprotsessi tulemusena edaspidi kandideerida.
Ian Welsh
Täpsem oleks öelda, et enamikus näiliselt demokraatlikes riikides valitseb erakondade keskne poliitiline oligarhia, mis toimib kõikjal samade printsiipide alusel, mis varieeruvad vaid intensiivsuse poolest. Majoritaarse valimissüsteemiga riikides on oligarhiad tavaliselt kivisse raiutud, samas kui proportsionaalse esindatuse süsteemiga riikides võib kohata rohkem paindlikkust.
Kandidaatide nimekirja kitsa siseringi poolt paika panemisest ehk veelgi muserdavam on asjaolu, et isegi kui mõnel väljastpoolt tulnud kandidaadil õnnestub võita, ei tööta ta võimupositsioonile asudes valimistel enam nende lubaduste täitmise nimel, mille jaoks rahvas teda valis. Antud seaduspära väljendub ilmekalt ka Donald Trumpi puhul, keda ei saa õigupoolest päriselt väljastpoolt tulnud kandidaadiks nimetada. Samuti näeme seda vasakpoolsete lemmiku esindajatekoja liikme Alexandria Ocasio-Cortez juures, kes on loobunud oma algsetest positsioonidest Iisraeli suhtes täielikult, olles kõikidel hääletamistel hääletanud juudiriigile saadetiste eraldamise poolt ning sedasi reetnud oma valimislubadused süvariigi osaks saamise nimel.
Enamikus näiliselt demokraatlikes riikides valitseb erakondade keskne poliitiline oligarhia, mis toimib kõikjal samade printsiipide alusel, mis varieeruvad vaid intensiivsuse poolest.
Ian Welsh
Kokkuvõtlikult saame öelda, et selleks, et tagada siseringile meelepärane poliitiline järjepidevus, tagatakse esmalt “lubamatute” poliitiliste positsioonidega kandidaatide kõrvaldamine valimistelt, ning selle ebaõnnestumise korral šantažeeritakse enamik võimu juurde jõudnud isikutest siseringi liikmeteks. Ühe näitena olukorrast, kus establishment tegutses aktiivselt nende jaoks ebasoovitava kandidaadi valimistelt välja nügimise nimel, tasub meenutada Jeremy Corbynit – 2015. aasta sügisel 812 meediaartiklit analüüsinud akadeemilise uuringu andmetel levitati Corbyni kohta valesid 75 protsendil juhtudest.
Enamikus Lääneriikides ei eksisteeri täna sellist nähtust nagu „rahva valitud valitsus”. Kuigi selleks vajalikud mehhanismid ja vorm on formaalselt alles, ei ole need enam ammu kooskõlas reaalsusega. Selle asemel valitsevad meie üle poliitilised oligarhiad, kusjuures Euroopa Liidus on olukord veel halvem kui USA-s.
Kokkuvõtlikult saame öelda, et selleks, et tagada siseringile meelepärane poliitiline järjepidevus, tagatakse esmalt “lubamatute” poliitiliste positsioonidega kandidaatide kõrvaldamine valimistelt, ning selle ebaõnnestumise korral šantažeeritakse enamik võimu juurde jõudnud isikutest siseringi liikmeteks.
Ian Welsh
Samuti on elanikkond suuresti teadlik, et enamik Lääneriikide valitsusi ei ole olemas „rahva jaoks”. Viiskümmend aastat on võimust kinni hoidev kartell oma rahvaid koorinud, elanikkonna arvelt rikastunud ning raha väikese eliidi taskutesse suunanud, luues sedasi poliitilisele oligarhiale lisaks ka finantsoligarhia. Olen tihti märkinud, et tavalise Lääneriigi elaniku kõige ohtlikumad vaenlased on tema enda poliitikud. Euroopa Liidu ja Ameerika Ühendriikide elanikke ei ohusta mitte keegi poolmüütiline Vladimir Putin, vaid Emmanuel Macron ja Ursula Von Der Leyen, kes hävitavad inimeste elatustaset ja lammutavad järk-järgult ühiskondlikku tugisüsteemi. Veelgi enam peab see paika Suurbritannias, kus pole alates 1970. aastatest olnud võimul ühtegi peaministrit, kelle pärand ei oleks kujutanud endast midagi enamiku brittide jaoks kahjulikku. Erandina võib ehk öelda, et Tony Blairi jaoks oli oma rahva kahjustamine sekundaarne eesmärk, olles peamiselt hõivatud Ameerikale pugemise nimel iraaklaste elude hävitamisega.
Võimsaid süsteeme hinnatakse nende peamiste vastaste järgi. Suurema osa 20. sajandist oli Lääne vastaseks Nõukogude Liit ja pole sugugi juhus, et Nõukogude Liidu tippajal kohtlesid Lääne valitsused oma elanikke hästi. Muidugi polnud NSVL siinjuures ainus tegur, oluline roll oli ka naftakriisidel, Vietnamil jms… Kuid sellegipoolest kartis Lääne eliit kommunismi levikut ja tundis seetõttu, et peab vastukaaluks kapitalismi hüvesid vähemalt mingilgi määral ka rahvaga jagama.
Suurema osa 20. sajandist oli Lääne vastaseks Nõukogude Liit ja pole sugugi juhus, et Nõukogude Liidu tippajal kohtlesid Lääne valitsused oma elanikke hästi.
Ian Welsh
Tänapäeval on Lääne võimsaks vastaseks kapitalistlik-sotsialistliku hübriidmajanduse ning ühe parteiga kommunistlik Hiina. Ning Lääne jaoks seisneb probleem selles, et Hiina valitsus, mis ei ole rahva poolt valitud, tegutseb sellele vaatamata „rahva huvides”. Hiina on tõstnud tänaseks vaesusest välja rohkem inimesi kui ükski riik maailma ajaloos, hoides teadlikult valitud poliitikana üüri-, eluaseme- ja tervishoiuhinnad madalal. Ning kuigi hiinlaste sissetulekud on hetkel veel madalamad kui Lääneriikide elanikel, on ka nende kulud palju madalamad. Enamikus Hiina piirkondades piisab 50 dollarist nädala toidueelarveks. Samuti ehitab Hiina välja reaalselt funktsioneerivat avalikku infrastruktuuri. Mulle isiklikult avaldas Hiinat külastades muljet puhke- ja lõõgastumispaikade loomine kullerite jaoks. See on väike, ent kõnekas märk, mis demonstreerib elementaarset hoolimist vaevatud töötajate heaolust.
Lääne jaoks seisneb probleem selles, et Hiina valitsus, mis ei ole rahva poolt valitud, tegutseb sellele vaatamata „rahva huvides”. Hiina on tõstnud tänaseks vaesusest välja rohkem inimesi kui ükski riik maailma ajaloos, hoides teadlikult valitud poliitikana üüri-, eluaseme- ja tervishoiuhinnad madalal.
Ian Welsh
Õigluse huvides tuleb selgeks teha, et küsimus ei ole „sotsialismi” ja „kapitalismi” vastandamises. Olid ajad, mil ka Lääneriikides ehitati rohkelt avalikke parke ja muud sarnast. Küsimus on pigem tõeliselt jõuka ühiskonna ja finantsialiseeritud ühiskonna erinevuses. Ühel on rohkem suutlikkust kui jõutakse ära kasutada, teisel jätkub külluses raha, kuid väga vähe reaalset suutlikkust midagi ehitada ja luua ning ilma üüratu kasumi teenimise potentsiaalita puudub üleüldse soov millegi loomiseks.
Lääne ees seisev probleem on lihtne: Hiina riiki valitsetakse paremini kui peaaegu ühtegi – võib-olla tõesti ühtegi – Lääneriiki. Ning kõik märgid näitavad, et valitsus funktsioneerib reaalselt hiinlaste enamuse huvides, kelle elukvaliteet on aastakümnete jooksul tõusnud hämmastava kiirusega võrreldamatult kõrgemale tasemele. Tänaseks on ohus pigem demokraatia, sest kui see ei too tavainimeste jaoks paremaid tulemusi ja kui see on reaalsuses niikuinii vaid illusoorne teater, siis milleks näitemängu edasi etendada?
Läänt ohustav antidemokraatlik jõud ei ole mitte Hiina Kommunistlik Partei, vaid miljardärid, kelle arvates seisneb valitsuse probleem selles, et ikka veel tehakse tavaliste inimeste heaks mõningaid asju, mis ei ole enamasti miljardäride huvides. Parimal juhul võib neid nimetada fašistideks.
Ellu jäämiseks vajab Lääne demokraatia seega sisulist taaselustamist, mitte midagi viimase 50 aasta jooksul reformide nime all toimunu laadset, mis on olnud üheselt suunatud tavainimeste kahjustamisele rikaste veelgi rikkamaks tegemise nimel. Kui demokraatiat ei kohandata enamuse hüvanguks toimivaks, muutub Läänemaailma jätkuv hääbumine kollapsiga lõppevaks paratamatuseks.
Adrian Bachmanni kommentaar:
Abraham Lincoln olevat kunagi resümeerinud valitsejate ja valitsetavate vahelise suhte järgnevalt: “Mõnda inimest on võimalik lollitada kogu aeg ning kõiki inimesi mõnda aega… ent kõiki inimesi ei ole võimalik lollitada kogu aeg.”
Poliitilise võimu küünilisuse kombinatsioon masside naiivsuse ning argusega on läbi aegade andnud tulemuseks olukorra, kus tõde ning avalikkusele “kohustuslike valede” abil sisse söödetud narratiivid hargnevad teineteisest üha radikaalsemalt, jõudes lõpuks punkti, kus igasugune “parketikõlbulik” jutt maailmas toimuvast muutub võimalikuks vaid absurdses võtmes ja eneseväärikuse hinnaga.
See on alati hetkeks, mil valedele rajatud süsteem iseenese vastuolude raskuse all kokku variseb, mattes sealjuures enda alla suure osa nendest, kes valede kandjana ultimatiivselt oma moraalse selgroo murdsid.
Makroskoop saab ilmuda üksnes oma lugejate ja kuulajate toel. Juhul kui ka Sina oled huvitatud Makroskoobi edasisest ilmumisest, saad teha selleks omale jõukohase annetuse käesoleva loo lõpus toodud rekvisiitidel. Tänan tähelepanu ja abi eest!
Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema missiooniks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistetavaks tegemine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil. Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse alloleva pangalingiga.
