Caitlin Johnstone
Loo AUDIOVERSIOON on kuulatav lehekülje lõpus
Ameerika kolumnist ja ühiskonnakriitik Caitlin Johnstone mõtiskleb selle üle, milline on kaine mõistuse säilitamise hind hulluks läinud ühiskonnas…
Üks rängemaid vigu, mida saate oma maailmavaate sõnastamisel teha, on alustada oma mõttekäiku vaikivast eeldusest, et kõige õigem ja täpsem positsioon peab asuma alati kusagil kahe välja pakutud vastandliku positsiooni keskel.
Üks rängemaid vigu, mida saate oma maailmavaate sõnastamisel teha, on alustada oma mõttekäiku vaikivast eeldusest, et kõige õigem ja täpsem positsioon peab asuma alati kusagil kahe välja pakutud vastandliku positsiooni keskel.
Caitlin Johnstone
See on eksitus mitte üksnes seetõttu, et eeldus, nagu peaks keskpositsioon olema alati parim, on mõtlemisviga, mida nimetatakse loogikas ka “kesktee eksituseks” (näide: korrektne positsioon kahe välja pakutud alternatiivi, “Jooge hea tervise nimel iga päev gallon bensiini” ja “Ärge jooge hea tervise nimel üldse bensiini”, vahel ei ole tegelikkuses kohe sugugi “kuldseks keskteeks” pakutud “Jooge hea tervise nimel iga päev pool gallonit bensiini”); see on viga ka seetõttu, et selline lähenemine jätab tähelepanuta asjaolu, et meile (massimeedias) presenteeritud kaks vastandlikku positsiooni kujutavad endast alati valitseva võimu poolt pakutud kunstlikku raamistikku, milles diskussioon on lubatav ja lubatud.
On hästi dokumenteeritud tõsiasi, et rikkad ja võimsad suunavad tohutus koguses ressursse meediamaastikuga manipuleerimisse viisil, mis teenib nende huve. Eliidi kontrolli uudistemeedia ja Silicon Valley tehnoloogiaplatvormide üle kasutatakse agenda seadmiseks ja masside hulgas avaliku arvamuse mõjutamiseks, määrates kindlaks, millised küsimused tuuakse avalikkuse teadvusesse ja millised mitte, tehes seda kõike viisil, mis säilitab alati poliitilise status quo, millele nad on oma impeeriumi ehitanud, kahandades seeläbi Overtoni “lubatava arutelu” akent väga ahtasse spektrisse, mille raames välja käidavad lahendused ei saa kuidagi ohustada nende huve ega positsiooni.
Meile (massimeedias) presenteeritud kaks vastandlikku positsiooni kujutavad endast alati valitseva võimu poolt pakutud kunstlikku raamistikku, milles diskussioon on lubatav ja lubatud.
Caitlin Johnstone
Me just arutasime seda dünaamikat seoses USA agressioonidega Venemaa ja Hiina vastu; Overtoni akent kitsendatakse aruteluks, kus lubatud on vaid diskussioon selle ümber, milline USA “vaenlane” peaks olema kõige imperialistlikumate agressioonide sihtmärk, kusjuures need hääled, kes pooldavad suhete parandamist mõlema riigiga, ei leia omale platvormi ei peavoolupoliitikas ega meedias – neid poleks nagu olemaski. Sellest rääkis ka (Ameerika kuulus keeleteoreetik ja dissident) Noam Chomsky, kui ta nentis, et “kõige kavalam viis hoida inimesi passiivsete ja kuulekatena nende tegelike valitsejate ees on piirata väga rangelt “lubatud” arvamuste ja seisukohtade spektrit, kuid tekitada samas imepisikese lubatud spektri sees väga häälekas arutelu,” mis on samavõrra lärmakas, kui see on järelmitu.
Inimesed eeldavad, et peavoolu maailmavaates peab peituma tõde, sest nii paljud teised lähevad sellega kaasa, kuigi tegelikult on ainus põhjus, miks mingi maailmavaade kujutab endast niinimetatud “peavoolu”, see, et kolossaalses koguses jõukust ja mõjuvõimu on kulutatud selle vaate peavooluks muutmiseks. Tegelikkuses on eeldus, et tõde eksisteerib ükskõik kummas kahest Lääne impeeriumi juhtide propageeritud peavoolu poliitilisest vaatepunktist, näide niinimetatud “vaguniefektist”, mis kirjeldab kognitiivset eelarvamust, milles inimesed kipuvad võtma uskumusi, käitumist, stiile ja hoiakuid vastu tuimalt üksnes seetõttu, et seda teeb valdav osa neid ümbritsevaid inimesi.
Kõige kavalam viis hoida inimesi passiivsete ja kuulekatena nende tegelike valitsejate ees on piirata väga rangelt “lubatud” arvamuste ja seisukohtade spektrit, kuid tekitada samas imepisikese lubatud spektri sees väga häälekas arutelu.
Noam Chomsky
Sellisel kalduvusel võis olla evolutsioonilisi eeliseid inimese kui liigi arengu alguses. Kui meie evolutsioonilised esivanemad olid eelajalooliste kiskjaliste saagiks, oli ellujäämiseeliseks hakata oma elu päästmiseks automaatselt jooksma, kui nägite teisi hõimu liikmeid jooksmas, isegi kui te isiklikult ei näinud, mille eest nad parajasti jooksevad. Primaatide jaoks, kelle ellujäämine sõltus sotsiaalsest ühtekuuluvusest, tähendanuks hõimu poolt välja heidetud olemine peaaegu kindlat surma kiskjate või nälja tõttu, mistõttu oli vaja kohaneda mis tahes viisil, mis minimeeris välja heitmise võimalust.
Kuid… me ei ela enam eelajaloolisel ajal. Me elame tsivilisatsioonis, kus eksisteerib väga keeruline infokeskkond, mida manipuleeritakse pidevalt tõest eemale, et teenida võimulolijate huve. Kui lähete sedasi ajupestud karjaga kaasa, petetakse teid paratamatult.
Inimesed kipuvad võtma uskumusi, käitumist, stiile ja hoiakuid vastu tuimalt üksnes seetõttu, et seda teeb valdav osa neid ümbritsevaid inimesi.
Caitlin Johnstone
Tegelikkuses on meie maailma niinimetatud “tsentristid” või “mõõdukad” tegelased vägivaldsed äärmuslased, kuna nad toetavad meie planeedi kõige mõrvarlikumat ja türanlikumat võimustruktuuri ning neid peetakse mõõdukateks üksnes seetõttu, et nad istuvad täiesti kunstlikult loodud spektri keskosas. Tõeliselt kainemõistuslikul maailmapildil ei ole nende poolt propageeritava “peavoolu” sõgedusega kuigipalju ühisosa.
Kuna enamikku inimesi on propaganda abil tüssatud peavoolu poliitilisi perspektiive omaks võtma, on need, kes asju klaari ja kainemõistusliku pilguga näevad, alati väike vähemus. Niikaua kuni kogu tsivilisatsioon on üles ehitatud võimsate isikute huve teenivatel pettustel põhinevatele vaatenurkadele, takistab rahvahulgaga kaasa minek teil luua tõel põhinevat vaatenurka, mis teeniks inimlikke huve.
Kuna enamikku inimesi on propaganda abil tüssatud peavoolu poliitilisi perspektiive omaks võtma, on need, kes asju klaari ja kainemõistusliku pilguga näevad, alati väike vähemus.
Caitlin Johnstone
Seega peate õppima end mugavalt tundma peavoolu usukuulutajaid tagasi lükates, peavoolumeediast loobudes ja peavoolupoliitikast hoidudes, sest kõik nimetatud nähtused on lahutamatu osa pettuse võrgustikust, nn “kotist”, mille meie valitsejad on kogu tsivilisatsioonile pähe tõmmanud. See ei ole märk sellest, et olete kaotanud kontakti reaalsusega või peast põrunud või, et teist on saanud snoobilik hipster, kes lükkab kõik konventsionaalse tagasi pelgalt patoloogilisest vajadusest olla erinev – ei, see on lihtsalt märk sellest, et näete asju selgelt, nii nagu need tegelikkuses on.
See võib teid mõnikord oma hõimust võõrandada, sest nagu Terence McKenna ütles: “Terve mõistuse säilitamise hind haiges ühiskonnas on teatud paratamatu võõrandumine sellest ühiskonnast.” Kuid me võime üksteist siiski veebist leida, nii et me pole kunagi tegelikult üksi, ja hind on kindlasti seda ponnistust väärt. Siiras püüdlemine tõel põhineva perspektiivi poole on lõppkokkuvõttes kindlaim tee nii tervemõistusliku ühiskonna kui isikliku õnne juurde.
Terve mõistuse säilitamise hind haiges ühiskonnas on teatud paratamatu võõrandumine sellest ühiskonnast.
Terence McKenna
Adrian Bachmanni kommentaar:
“Terve mõistuse säilitamise hind haiges ühiskonnas on teatud paratamatu võõrandumine sellest.”
See on tõepoolest tabav maksiim kainemõistuslike inimeste saatuse kohta kollektiivsesse psühhopatoloogiasse langenud ühiskonnas. Ühiskonnas, milles masse juhitakse läbi nende psüühika permanentse traumeerimise, mis kannab endas hõimust välja heitmise kurjakuulutavat ähvardust, millele järgneb masside hirmu ja viha sublimeerimine võimu poolt soovitud suunas. “Keda me täna peame kartma ja/või vihkama, et mitte ise vihatu staatusesse langeda” võiks kõlada hüsteeriasse hirmutatud masside deviis kõikjal ja alati…
“Keda me täna peame kartma ja/või vihkama, et mitte ise vihatu staatusesse langeda” võiks kõlada hüsteeriasse hirmutatud masside deviis kõikjal ja alati…
adrian bachmann
Hullumajas elades ei pruugi olla kõige siiram suhtlusviis kaugeltki kõige turvalisem ning kujuteldava Napoleoni tähelepanu juhtimine tõsiasjale, et tema maailmatunnetuse keskne telg on reaalsusega pahuksis, ei pruugi olla ohutu tegevus.
Ometi on truudus tõele mitte üksnes valest hoidumise, vaid ka tõe kuulutamise kaudu kõikide kainemõistuslikkuse säilitanute moraalseks kohustuseks, kuna terve mõistuse säilitanute eraldumine sõgedast massist eemale hoidvatesse gruppidesse ei ole pikas perspektiivis võitev valem… seda nii sõgedusse langenud ühiskonna kui kainemõistuslikkuse säilitanute tulevikku silmas pidades.
Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema missiooniks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistetavaks tegemine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil. Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse pangalingiga:
