Neil Oliver
Audio leiate artikli lõpust.
Neil Oliver on šoti ajaloolane, ühiskonnakriitik ning Ühendkuningriigi mitmete hinnatuimate telesaadete autor ja saatejuht. Olles palju aastaid Briti peavoolumeedias tuntust kogunud, on Oliver viimastel aastatel omandanud kompromissitult julge ja võimukriitilise maailmavaate ning pühendanud oma loomingulise tegevuse suuresti ühiskonna topeltstandardite ja “kohustuslike valede” paljastamisele.
Järgnevas mõtiskluses arutleb Neil Oliver selle üle, kuidas Ameerika Ühendriikide hegemoonia lagunemist meeleheitlikult ära hoida üritav võim on maailmas oma eesmärkide täitmise nimel loobunud täielikult vahendeid valimast, juhatades sisse ajastu, kus võimudele ei kehti enam mingisugused tõe ja õigluse kriteeriumid. Autor on siiski lootusrikas, et Ameerika impeeriumi surm võib muuhulgas tähistada Ameerika algupärase vabaduse ideaali taassündi.
On üsna ilmne, et maailm, millega me oma elu jooksul harjunud oleme, on lõpule jõudmas, olles asendumas sootuks uue maailma- ja elukorraldusega. Kuigi selle mõttega võib olla raske leppida, on muutused siiski reaalsed ning muutuste mastaap ise sootuks hoomamatute mõõtmetega.
Geopoliitilises plaanis on viimased aastakümned valitsenud Ameerika ülemvõimu ajastu. Külma sõja järgselt on Ameerika Ühendriigid suhtunud ülejäänud maailma kui täielikult oma meelevalla järgi ümber kujundatavasse mänguasja, mis on osutunud võimalikuks üksnes tänu asjaolule, et aastakümneid puudus maailmas jõud, mis oleks suutnud Ühendriikide meelevaldsele tegutsemisele piirid kehtestada.
Praeguseks näevad aga kõik, kes vähegi maailmas toimuvat jälgivad, et olukord, kuhu me sedasi oleme jõudnud, on kõike muud kui meeldiv. Ameerika ülem- või ainuvõimu all on maailm olnud aastakümneid tunnistajaks sõjale sõja järel, riigipöördele riigipöörde järel, režiimimuutusele režiimimuutuse järel, kuna iga kord, kui Ameerika Ühendriikidel on tekkinud lahkheli mingi riigipea või mõne riigi kursiga, on sellele järgnenud selle valitsuse või riigi pea jagu lühemaks tegemine.
Ameerika ülem- või ainuvõimu all on maailm olnud aastakümneid tunnistajaks sõjale sõja järel, riigipöördele riigipöörde järel, režiimimuutusele režiimimuutuse järel, kuna iga kord, kui Ameerika Ühendriikidel on tekkinud lahkheli mingi riigipea või mõne riigi kursiga, on sellele järgnenud selle valitsuse või riigi pea jagu lühemaks tegemine.
Neil Oliver
Osad on USA poliitikat maailmaareenil õigustanud ka kui Pax Americana‘t (Ameerika rahu), kuid arvestades, kui vähesed inimesed on Ameerika tegutsemisega maailmaareenil seoses pax`i ehk rahu kogeda saanud, on tegemist reaalsustaju selge nihkega.
Tänaseks on Ameerika Ühendriigid ainuvalitseja troonist ilma jäämas. On keeruline täpselt määratleda, kelle poolt tõugatuna, vahest on degeneratsiooni impulss tulnud isegi USA enda seest. Ühendriikide ainuvalitsemise asemele on kerkimas Hiina ja Venemaa ning teised BRICS-riigid (Hiina, India, Venemaa, Brasiilia), kes loovad üha uusi liite ja koostööplatvorme, mis omakorda ohustab naftadollarit ja seeläbi ka USA dollari kui maailma valitseva vääringu dominantsi ning sedasi omakorda kogu Ameerika ülemaailmset hegemooniat. Antud trend aga tähendab, et oleme nüüd liikumas üksnes Ameerika Ühendriikide ümber tiirelnud unipolaarsest maailmast üha vääramatumalt multipolaarse maailma poole.
Oleme nüüd liikumas üksnes Ameerika Ühendriikide ümber tiirelnud unipolaarsest maailmast üha vääramatumalt multipolaarse maailma poole.
Neil Oliver
Kaldumine astroloogiasse võib siinkohal küll veidi kohatuna kõlada, kuid kes teab, ehk olemegi jõudmas kauaoodatud Veevalaja ajastusse. Viimased kaks tuhat aastat – Jeesuse sünnist ja surmast saadik – oleme elanud väidetavasti Kalade ajastus. Nende sõnul, kes astroloogiat lähemalt tunnevad, olid Kalade ajastu kesksed märksõnad kaastunne, intuitsioon ja kujutlusvõime, kuid idealismi negatiivsema poole pealt ka liigne tundlikkus, laiskus ja pessimism.
Maailmakuulus psühhoanalüütik Carl Jung täheldas, et nn Veevalaja ajastu saab olema tumedate jõudude ja inimkonna vaimse puudulikkuse epohhiks, mil tema sõnul ei ole kurjuse olemust enam kuidagi võimalik seletada pelgalt piisava headuse puudumisega, kuna kurjuse tõeline olemus ja olemasolu peab ilmsiks saama ning samamoodi nagu Kalade ajastu algas Jeesus Kristuse sünniga, kulmineerub Veevalaja ajastu Antikristuse tulekuga. Kui me tõesti elame praegu keset hoomamatute mõõtmetega muutuseid, siis minu arvates võlgneme endile vähemalt seda, et tõstaksime vähemasti korra oma pilgu igapäevamuredelt kõrgemale vaatepunktile ja mõtleksime tõsiselt oma tulevikule, võttes arvesse maailmas toimuvat.
Kas me kavatsemegi leppida maailmaga, kus võimule on kõik lubatud ning hea ja kuri on määratud vaid vastavalt võimu kaaperdanute meelevallale ja huvidele?
Arnaud Bertrand, geopoliitika vaatleja
Lähis-Idas täna aset leidev on pehmelt öeldes õudne. Mõnda aega Gazaga piirdunud naiste ja laste massimõrva on nüüdseks laiendatud ka Liibanoni aladele. Paljud inimesed rõõmustasid kuuldes, et tuhanded piiparid plahvatasid suvaliste inimeste taskutes suvalistes kohtades, sh taksodes, toidupoodides, tänavatel… Kas keegi kujutab ette, et kui keegi teine (teisisõnu, mitte Iisrael) oleks tsiviilelanike keskel pannud toime tuhandeid plahvatusi ja tapnud sedasi massiliselt inimesi, et siis ei oleks seda nimetatud veriseks terrorirünnakuks? Kuid Lääne nn reeglitepõhise maailmakorra võimueliit ei ole teinud massimõrvale vastuseks piuksugi.
Hiljutisemalt tappis Iisrael Hezbollah` juhi Hassan Nasrallah`, pommitades Beiruti äärelinnas 900 kg kaaluvate (USA päritolu) pommidega nelja (Märkus: mõnedel andmetel kuut) elamut. Selle käigus hukkunute arv varieerub sõltuvalt allikast 11 ja 300 vahel (Märkus: Liibanoni Terviseministeeriumi sama päeva andmetel hukkus 33 ja vigastada sai 195 inimest).
Ulatusliku rünnaku tagajärjel tekkinud suitsevat kaost vaadates võidakse arvata, et Nasrallah tapeti seetõttu, et ta oli esiterrorist, kes juhatas teisi terroriste. Tegelikult korraldati rünnak Iisraeli enda sõnul aga seepärast, et Nasrallah keeldus Iisraeli ja Liibanoni piiril sõjategevuse lõpetamiseks diplomaatiliste kokkulepete sõlmimise nimel Gazast loobumast. Iisraeli pressiesindaja sõnul jõuti 11 kuu järel järeldusele, et Nasrallah seob järjekindlalt nii ennast kui oma valdusesse haaratud Liibanoni Gazas toimuvaga. Nasrallah lükkas tagasi nõudmised lõpetada enda Gazaga seostamine ning jätkas Iisraeli ründamist, laiendades viimastel nädalatel enne oma surma Iisraeli-vastaste rünnakute ulatust ja intensiivsust. Seetõttu otsustas Iisrael, et Nasrallah on vaja kõrvaldada, ja viis otsuse täide vahendeid valimata.
Ma ei ole Lähis-Ida poliitika asjatundja, kuid kõige rohkem häirib mind toimuva juures viis, kuidas üle maailma aktsepteeritakse vägivaldseid sündmuseid normaalsusena. Ka Ukrainas on sajad tuhanded inimesed surnud päris kindlasti mitte demokraatia kaitsel, vaid kellegi kasumi nimel ning see surmaveski jätkab armutult jahvatamist.
USA-s aga annab valitsus kodanikele, kelle elud on orkaani tõttu hävitatud või korvamatult kahjustatud, üksnes minimaalset abi, samas kui järjekordsed miljardid Ukraina suunas teele pannakse.
Samamoodi lubatakse igavesti jätkuvaid miljardeid naelu Ukrainasse ka Ühendkuningriigist, kus pensionärid valmistuvad talvel surnuks külmuma, sest riik vähendas küttetoetuse saajate ringi; immigrantide hordid hävitavad kohalikke kogukondi; elukalliduse kriis hammustab elanikke üha valusamalt; ning äsja ametisse asunud valitsus paistab koosnevat kasuahnetest “kõike tasuta” pakutavat krabajatest, kes on samas lubanud elu tavainimeste jaoks maksutõusudega üha talumatumaks kruvida.
Meie üle valitsevad tänaseks sõjanäljased oportunistid, kes on valmis rahval kasvõi riided seljast röövima ega hooli vähimatki sellest, kas nende ligimesed külmetavad ja nälgivad. Tegemist on inimestega, kellel puuduvad elementaarsed kaastunde ja inimlikkuse tunnused.
Meie üle valitsevad tänaseks sõjanäljased oportunistid, kes on valmis rahval kasvõi riided seljast röövima ega hooli vähimatki sellest, kas nende ligimesed külmetavad ja nälgivad. Tegemist on inimestega, kellel puuduvad elementaarsed kaastunde ja inimlikkuse tunnused.
Neil Oliver
Ja ometi on needki ajastu märgid, mis on meile antud tõlgendamiseks – nagu teelehed tassis, alati kõige põhjas ja kohati varjatud, kuid vahest varsti kõigi jaoks täielikult selginemas. Praegu on meil üksnes kuulujutud kujutledamatust kurjusest ja inimhinge laostumisest võimueliidi tipus kuni lastekaubanduse, väärkohtlemise ja mõrvadeni.
Hiinas elav juudi-prantsuse päritolu geopoliitika vaatleja Arnaud Bertrand kirjutas hiljuti vajadusest vaadata lähemalt, kuhu me kõik oleme liikumas ja kuidas me käitume, sest maailma olukorra eest vastutame me lõppastmes kõik solidaarselt. Bertrand rõhutas, et igaüks meist kannab vastutust selle maailma eest, mida me loome nende tegudega, millel me lubame sündida. Ta küsib, et kas me kavatsemegi leppida maailmaga, kus võimule on kõik lubatud ning hea ja kuri on määratud vaid vastavalt võimu kaaperdanute meelevallale ja huvidele? Kas me tahame elada täiesti nihilistlikus maailmas või soovime maailma, milles jagame nägemust inimkonna ühisest tulevikust ning põhimõtteid, mida järgides saame endi kui inimeste üle uhked olla?
Ameerika ja ameeriklaste olukorrast rääkides püüan alatasa meeles pidada, et mulle tegelikult meeldib Ameerika ideaal – täpsemalt algne idee, mis peegeldub USA iseseisvusdeklaratsioonis, põhiseaduses ja inimõiguste deklaratsioonis. Ma tõesti usun, et maailm vajab Ameerika ideed ja isegi kui see idee ei eksisteeri reaalsuses, võime me ennast vähemasti lohutada mõttega, et kui reaalsus Ameerika impeeriumist on meie silme all lagunemas, ei tähenda selle surm mitte Ameerika surma, vaid selle külge klammerdunud parasiitliku organismi surma, mis on juba pikka aega tagasi peremeesorganismi üle võtnud.
Ma tõesti usun, et maailm vajab Ameerika ideed ja isegi kui see idee ei eksisteeri reaalsuses, võime me ennast vähemasti lohutada mõttega, et kui reaalsus Ameerika impeeriumist on meie silme all lagunemas, ei tähenda selle surm mitte Ameerika surma, vaid selle külge klammerdunud parasiitliku organismi surma, mis on juba pikka aega tagasi peremeesorganismi üle võtnud.
Neil Oliver
Siinkohal tasub meenutada 1986. aasta filmi “Missioon” (The Mission) 18. sajandil elanud jesuiidi misjonärist preestrist (keda kehastab inglise näitleja Jeremy Irons), kelle kutsumuseks oli Paraguay džunglis elanud Guarani hõime katoliiklusesse pöörata. Nii Hispaania kui Portugal tahtsid Paraguay põliselanikke omale orjadeks, sundides Katoliku Kirikut Guaranide kaitsmisest taanduma. Filmi teine peategelane, isa Rodrigo (kehastatud Robert de Niro poolt), kes on patukahetsuse järgselt ümber sündinud palgasõdur ja orjakütt – on valmis lähenevate hispaania ja portugali sõduritega lahingusse astuma, kuid Jeremy Ironsi tegelane Isa Gabriel, kes oli esimese preestrina kohaliku Guarani hõimu juurde elama asunud, keeldub vägivallale vägivallaga vastamast, lausudes “Kui pelgalt võim määrab hea ja kurja, siis ei ole armastusel selles maailmas kohta. Võib-olla see ongi sedasi… Kuid sellisel juhul ei ole mul jõudu sellises maailmas elada, Rodrigo.”
Kui pelgalt võim määrab hea ja kurja, siis ei ole armastusel selles maailmas kohta.
Isa Gabriel filmis The Mission
Filmi lõpus, kui Rodrigo ja Gabriel ja teised preestrid ning enamus Guarani hõimu liikmeid on kas tapetud või orjadeks võetud, leiab aset vestlus Portugali riigi emissari Hontari ja jesuiidi preestrist kardinali Altamirano vahel, kes esindab paavsti. Hontar ütleb, et “Me peame paratamatult tegutsema maailmas. Maailm on kord selline.” Kuid kardinal vastab: “Ei, maailm ei ole selline… meie ise oleme maailma selliseks teinud. Selliseks… olen ka mina selle muutnud.”
Olgu nende astroloogiliste tsüklitega, kuidas on, kuid selge on see, et inimkond januneb uue ajastu järele, mis sillutaks teed mitte vaimupimedusele ja hullustele, vaid rahuliku koosolemise naasmisele.
Adrian Bachmanni kommentaar:
Neil Oliveri tavapäraselt tabavad ülestähendused maailmakorrast leiavad aset ajal, mil seniste maailmavalitsejate võimu murenemist ning katseid oma hegemooniat vahendeid valimata maailma eri paigus taaskehtestada saadab üleüldine ausameelsuse, moraalsuse ning kainemõistuslikkuse kadu.
Seniste maailmavalitsejate võimu murenemist ning katseid oma hegemooniat vahendeid valimata maailma eri paigus taaskehtestada saadab üleüldine ausameelsuse, moraalsuse ning kainemõistuslikkuse kadu.
Adrian Bachmann
Vaevalt, et Neil Oliver või siinkirjutaja oleks ainsaks, kes on tunnetanud pikemat aega, kuidas maailm, milles elame, muutub kiireneva tempoga üha sõgedamaks. Kokkupuutepunktid reaalsust vormida üritava võimuaparaadi poolt esitatud “narratiivide” ning reaalse maailma tegelikkuse vahel tunduvad olevat nüüdseks aga sootuks kadumas, mis on ka loogiline, kuna võimu absolutiseerimine tähendab paratamatult tõe relativiseerumist (ning vastupidi).
Nn “tõejärgne maailm” on maailm, kus võimude poolt kehtestatud “narratiivid” ehk sõnadesse vormitud võimutahe või kui soovite, siis kirjeldus maailmast sellisena, millisena võimul olijad soovivad maailma näha –ka siis kui nende ponnistused selle maailma loomiseks on täiesti mõistuse ja headuse vastased –, on saamas meedias ja avalikus foorumis üha enam tõe aseaineks.
Kokkupuutepunktid reaalsust vormida üritava võimuaparaadi poolt esitatud “narratiivide” ning reaalse maailma tegelikkuse vahel tunduvad olevat nüüdseks aga sootuks kadumas, mis on ka loogiline, kuna võimu absolutiseerimine tähendab paratamatult tõe relativiseerumist (ning vastupidi).
Adrian Bachmann
“Tõejärgses” ühiskonnas tähistab ametlikuks narratiiviks maskeerunud kohustuslike valede jaatamine tõe reetmist valede ees kapituleeruja mõistuses ja südames. Olles tunnistajaks, kuidas need, kellel nende positsioonist tulenevalt on eriline kohustus ühiskonnas ja maailmas tõe eest seista, on tõe tänaseks mitte üksnes hüljanud, vaid asunud jäägitult valede teenistusse, on lihte langeda meeleheitesse.
Tõele ja tõemeelsusele truuks jääjate kohustuseks on aga vaatamata kõigele elada oma elu viisil, kus Neil Oliveri refereeritud üllameelse filmi “The Mission” lõputsitaati oleks elu lõpus võimalik ümber fraseerida umbes järgnevalt: “Jah, maailm võib olla kurjusest tulvil ja minu võimuses ei olnudki teha kõike, et seda kurjust võita… kuid mul oli siiski võimalik midagi selle nimel teha ja ka tegemata jätta, et seda maailma vähemalt oma eluga pisutki paremaks muuta.” Kes suudab sellise lause oma elu lõpul lausuda, ei ole reetnud ei tõde ega iseennast.
Tõele ja tõemeelsusele truuks jääjate kohustuseks on aga vaatamata kõigele elada oma elu viisil, kus Neil Oliveri refereeritud üllameelse filmi “The Mission” lõputsitaati oleks elu lõpus võimalik ümber fraseerida umbes järgnevalt: “Jah, maailm võib olla kurjusest tulvil ja minu võimuses ei olnudki teha kõike, et seda kurjust võita… kuid mul oli siiski võimalik midagi selle nimel teha ja ka tegemata jätta, et seda maailma vähemalt oma eluga pisutki paremaks muuta.” Kes suudab sellise lause oma elu lõpul lausuda, ei ole reetnud ei tõde ega iseennast.
Adrian Bachmann
Makroskoop saab ilmuda üksnes oma lugejate ja kuulajate toel. Juhul kui ka Sina oled huvitatud Makroskoobi edasisest ilmumisest, saad teha selleks omale jõukohase annetuse käesoleva loo lõpus toodud rekvisiitidel. Tänan tähelepanu ja abi eest!
Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema missiooniks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistetavaks tegemine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil.
Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse pangalingiga:
