Poolteist aastat pärast esimeste koroonasulgude kehtestamist on Inglismaa alkohoolikute arv ligikaudu kahekordistunud, kasvades 1,5 miljoni pealt 2,5 miljonini.
Tegemist on Ühendkuningriigi ametliku statistikaga, mis kirjeldab saareriigi Inglismaa osas aset leidnud muutusi pärast 2020 kevadet, mil ühiskonna sulgemise meetmed leidsid esmakordselt rakendust.
Enne pandeemia algust oli riigis hinnanguliselt 1 500 000 alkohoolikut, mille all peetakse silmas inimest, kes tarbib üle 50 alkoholiühiku (1 standardne alkoholiühik = 10 milliliitrit puhast alkoholi) iga nädal.
Londoni King’s College’i alkoholisõltuvuse spetsialist doktor Tony Rao märkis, et “koroonapandeemia mõju alkoholi kuritarvitamisele on olnud katastroofiline. Viimased andmed näitavad (Suurbritannias) kõige kõrgemat alkoholist tulenevate surmade taset läbi aegade – see, mis aset leiab, on hirmuäratavaks häirekellaks valitsusele”.
Alkoholisõltuvuse vastu võitlevad organisatsioonid hoiatavad, et valla on päästetud kriis, mis on kasvatanud otseselt alkoholi kuritarvitamisest tulenevate surmade hulka 20% ja seda vaid esimesel ühiskonna “lukku panemise” aastal.
Koroonapandeemia mõju alkoholi kuritarvitamisele on olnud katastroofiline. Viimased andmed näitavad (Suurbritannias) kõige kõrgemat alkoholist tulenevate surmade taset läbi aegade – see, mis aset leiab, on hirmuäratavaks häirekellaks valitsusele.
Lisaks alkoholi kuritarvitamisest põhjustatud surmade ja tervisekahjustuste rekordilisele kasvule on märkimisväärselt häiritud ka laste kognitiivsete võimete areng, mis tuleneb peamiselt inimestevahelise suhtluse pärsitusest kombinatsioonis maskikandmise kohustusega.
Ekspertide hinnangul ei saa ühiskonna sulgemise poolt põhjustatud seninägematult suure tervisealase kahju kogu ulatust elanikkonnale teada enne paljude aastate möödumist. Alles siis kogutakse kokku näitajad, mis peegeldavad lockdown’ide mõju rahva vaimsele ja füüsilisele tervisele ning sotsiaalmajanduslikule heaolule.
Lõuna-Aafrikas kokku tulnud grupp arste, majandusteadlasi, matemaatikuid ja juriste järeldas oma uurimuses, et Lõuna-Aafrika Vabariigis on ühiskonna sulgemise tõttu surevate inimeste hulk 29 korda suurem kui koroonaviiruse ohvrite arv.
Ekspertide hinnangul ei saa ühiskonna sulgemise poolt põhjustatud seninägematult suure tervisealase kahju kogu ulatust elanikkonnale teada enne paljude aastate möödumist.
USA Harvardi, Duke’i ja Johns Hopkinsi ülikoolide akadeemikute arvutuste kohaselt sureb koroonasulgude tagajärgedesse järgneva kahe aasta jooksul kaks miljonit inimest, samas kui Stanfordi Ülikooli meditsiiniprofessor Jay Bhattacharya on kirjeldanud üle maailma kehtestatud ühiskondade sulgemisi kui “inimkonna ajaloo kõige katastroofilisemat poliitilist otsust”.
Kommenteerib Adrian Bachmann
Ülaltoodud uudis peegeldab vaid üht loendamatutest tagajärgedest, mis tulevatel aastatel ja aastakümnetel järgnevad ülemaailmselt aset leidnud ühiskondade sulgemisele. Need on tagajärjed, mille destruktiivne mõju inimkonnale hakkab ilmnema viisidel, mis on osaliselt täiesti läbinähtavad, osaliselt aga väga kompleksetesse põhjuslikesse seostesse peidetud – nagu ohvriterohke laviin, mille algupära liblika tiivalöögis ei suuda keegi enam tagantjärgi tuvastada.
Inimese kui üksnes keerulistes sotsiaal-küberneetilises struktuurides elada suutva olendi psüühiline, füüsiline ja sotsiaalne sandistamine ühiskonna sulgemise teel on maailma riikides aset leidnud vallandunud/vallandatud kollektiivse monomaania tingimustes. Monomaania, mis on minetanud üha sõgedamaid ja drakoonilisemaid ühiskondlikke valikuid langetades tänaseks igasuguse konteksti- ja proportsioonitaju.
Olukorras, kus miljonite inimestega asustatud haldusüksustes sunnitakse terve elanikkond koduaresti seoses viirusega, millesse kätketud risk on keskmise inimese jaoks statistiliselt madalam kui oht uppuda või lämbuda tahket toitu süües, on seletatav üksnes massipsühhoosiga, mis on röövinud reaalsustaju kas valitsejatelt, valitsetavatelt või mõlemalt.
Miljardite inimeste perekondlike, sotsiaalsete ja professionaalsete suhete lõhkumine saab järgevatel aastakümnetel paratamatult kulmineeruma kümnete miljonite inimeste surmas. Enamus nendest kannatab või sureb viisil, mis ei ole lihtsasti süüks pandav ühiskondade sulgejatele, kuna põhjuslike seoste ahelad saavad olema liiga komplekssed ning ajaliselt hajutatud.
Ent kui inimkond vaatab millalgi kaugemas tulevikus tagasi 2020 vallandunud koroonahüsteeriale ning loeb kokku (kõikide inimese elu ja tervist ohustavate ohuallikate tervikus väga tagasihoidlikku kohta omava) COVID-19 viiruse ohvrite arvu, kõrvutades seda ühiskonna sulgemise tõttu kaotatud ja rikutud sadade miljonite eludega, saab hinnang olla üksnes identne Stanfordi Ülikooli meditsiiniprofessori Jay Bhattacharya tõdemusega – kõige katastroofilisem poliitiline otsus inimkonna ajaloos.
Olukorras, kus miljonite inimestega asustatud haldusüksustes sunnitakse terve elanikkond koduaresti seoses viirusega, millesse kätketud risk on keskmise inimese jaoks statistiliselt madalam kui oht uppuda või lämbuda tahket toitu süües, on seletatav üksnes massipsühhoosiga, mis on röövinud reaalsustaju kas valitsejatelt, valitsetavatelt või mõlemalt.
Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema missiooniks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistetavaks tegemine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil. Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse pangalingiga:
