Juhul kui General Electric eksib oma Hiina investeerimisstrateegiaga, kaotame mõned miljardid dollarid. Kui tabame märki … oleme kindlustanud oma ettevõtte tuleviku järgmiseks sajandiks.
Jack Welch (General Electric kontserni juhatuse esimees 1981-2001)
Hiina majandusanalüütikud ennustavad, et Hiina siseriiklik tarbekaupade turg möödub käibe poolest koheselt Ameerika Ühendriikide omast, tõustes seeläbi maailma suurimaks.
Peking on Washingtoni potentsiaalsete vastusammude kartuses olnud varasemalt ettevaatlik oma majandusvõimu plahvatuslikule kasvule tähelepanu tõmbamisega. Ometi kuulub antud eesmärk Hiina välisriikidest sõltumatuse saavutamise viisaastaku strateegiasse perioodil 2021-2025. Samuti ühtib siht Hiina “Visioon 2035” strateegiaga, mida kinnitab ka Hiina Majandusliku Planeerimise Nõukogu asejuht Lian Weiliang.
„Hiina jaemüük ületas 2019. aastal esmakordselt 40 triljoni jüaani piiri, mis võrreldes 2015. aastaga tähendab 42% kasvu. Me möödume üsna pea Ameerika Ühendriikidest ning saame suurimaks tarbekaupade turuks,“ vahendas Xinhua Uudisteagentuur Weiliangi Hiina Reformifoorumilt. „Peame oma turu suurust ära kasutama, et teha järgmise viie aasta jooksul siseturu arendamises kvalitatiivne arenguhüpe,“ lisas Weiliang.
Riikliku statistikabüroo andmetel kasvas Hiina jaemüük möödunud aastal 41,2 triljoni jüaanini (6,2 triljonit USA dollarit), mis tähendab, et see jääb USA 2019. aasta tulemusest maha vaid 200 miljardi dollariga.
Weiliang maalib maailma suuruselt teisest majandusest optimistliku pildi, juhtides tähelepanu asjaolule, et Hiinas elab juba suurim arv keskmise sissetulekuga inimesi maailmas. Hiina omab ka maailma kaugelt suurima lisandväärtuse loomisvõimega tööstussektorit, enim internetikasutajaid ja kõige rohkem ettevõtteid maailma top 500 suurettevõtete nimistus.
Hiinas elab juba suurim arv keskmise sissetulekuga inimesi maailmas. Hiina omab ka maailma kaugelt suurima lisandväärtuse loomisvõimega tööstussektorit, enim internetikasutajaid ja kõige rohkem ettevõtteid maailma top 500 suurettevõtete nimistus.
Viisaastakuplaani visandamine on Riikliku Arengu- ja Reforminõukogu ülesandeks, mille üksikasjad ning terve hulk kohustuslikke ja oodatavaid samme avaldatakse märtsis toimuval Rahvaste Kongressil.
Hiina võimud otsivad pidevalt uusi kasvumootoreid, keskendudes üha enam koduturule ja kohalikele tehnoloogiatele, lootes muuhulgas hiiglasliku koduturu abil meelitada riiki välisinvestoreid. Seeläbi tahetakse astuda vastusamm Ühendriikide püüdlustele Hiina majanduskasvu pidurdada ja vähendada Hiina seotust maailmamajandusega.
Hiina käis hiljuti välja eesmärgi kahekordistada oma SKP 2035. aastaks. Antud areng tähendaks möödumist USA-st maailma suurima majandusena, kuigi 2020. aasta lõpus avaldatud dokument seda sõnaselgelt välja ei ütle.
Hiina majandus langes 2020. aasta esimeses kvartalis 6,8%. Sealt edasi on aga toimunud taastumine – teises kvartalis oli kasvuks 3,2% ning kolmandas 4,9%. Oktoobris kasvas jaemüük 4,3%. Võrdluseks jaanuari ja veebruari 20,5% langusega.
Arengu Uurimise Keskuse endine asejuht Wang Yiming ennustas, et Hiina tarbekaupade turg võis Ühendriikide omast mööduda juba 2020-21, kuid hoiatas samas, et Hiina siseriiklikku tarbimist piiravad siiani koroonaviirus, kõrge kodumajapidamiste võlg ja suurenev lõhe sissetulekute vahel.
Yiming märgib lisaks, et koroonaviirus lõi Hiinas valusamini madalama sissetulekuga inimeste ja väikeettevõtjate pihta. Tõusutrendi näitav kodumajapidamiste võlg, mis on peamiselt seotud eluasemelaenudega, pärsib madalama sissetulekuga inimeste tarbimisvõimekust rohkem. Keskmise ja kõrge sissetulekuga perekonnad kannatavad vähem.
Hiina Sisemajanduse Keskuse asedirektor Han Yongwen teatas, et valitsus peaks keskenduma keskmise sissetulekuga inimeste arvu suurendamisele. Optimistliku stsenaariumi kohaselt võiks keskmise sissetulekuga inimeste arv kasvada Hiinas 40 protsendini rahvastikust ehk 600 miljoni inimeseni. Praegu on Hiinas keskmise sissetulekuga inimesi hinnanguliselt 29% rahvastikust ehk 400 miljonit inimest.
Kommenteerib Adrian Bachmann
Hiinas viimase 40 aasta jooksul korda saadetud majanduslik ümbersünd kujutab endast teadaolevalt kõige laiaulatuslikumat ja plahvatuslikumat suurriigis asetleidnud majanduskasvu inimkonna ajaloos. Pärast Deng-Xiaopingi sisseviidud reforme on Hiina majanduse paisumine ületanud nii Jaapani kui Saksamaa II maailmasõja järgset majandusbuumi kui ka USA ülivõimsat tõusu maailma suurimaks majanduseks 19. sajandi lõpul / 20. sajandi alguses.
Hiina tegi seda, mida “Washingtoni konsensus” (s.t maailmaturgudel käibiv Lääne finantssüsteemi keskne, USA dollari põhine raha ja reaaltoodangu ringluse süsteem koos kaasuvate reeglitega, mis puudutab kaupade ja kapitali liikumist ning IMF-i ja Maailmapanga poolt soositud raha- ja maksupoliitikat) ei arvanud tegelikult võimalikuks. “Keskne kuningriik” eksportis ennast 30 aastaga piisavalt rikkaks, et asetada ennast trajektoorile, millel ületada kogu Läänemaailma kokku pandud majandusvõimsus 21. sajandi esimesel poolel.
Hiinas viimase 40 aasta jooksul korda saadetud majanduslik transformatsioon kujutab endast teadaolevalt kõige laiaulatuslikumat ja plahvatuslikumat suurriigis asetleidnud majanduskasvu inimkonna ajaloos.
Põhjusi Hiina eduks on olnud mitmeid. Praktiliselt kõik maailmamajanduse suurvõimud – kõige markantsemad nendest USA ja Saksamaa 19. sajandi lõpus – saavutasid oma edu kaitstes õrnas arengufaasis olevaid kodumaiseid tööstusi (peamiselt Briti päritolu) importkaupade eest, kuni kodumaised ettevõtted olid maailmaturgudel võistlemiseks piisavalt konkurentsivõimeliseks kasvanud.
Hiinal poleks lubatud protektsionistlikku mudelit Lääne poolt seatud “vabakaubanduse” tingimustes viljeleda – mudelit, mis oli nii USA kui Saksamaa 1870-1914 majandusime aluseks – kuid asjaolu, mis võimaldas hiinlastel siseturgu möödunud kümnenditel konkurentsi kartmata arendada, tulenes lihtsast tõsiasjast, et ainsad Lääne kaubad, mis oleks (oluliselt kõrgema hinna tõttu) suutnud Hiina siseturgu ohustada, olid luksuskaubad ja ülikõrge tehnoloogilise sisendiga toodang (näiteks aeronautikasektor). Nii ka läks. Hiina ei suuda ka täna (veel) luua Lääne luksusbrändidega võrdväärseid luksusautosid, esmaklassilist olmetehnikat või “Vebleni kaupu”, kuid madala-keskmise-kõrge kvaliteediga hüviste tootmises ei ole Hiinal vaja oma siseturgu tohutu konkurentsieelise tõttu (s.o odav hind) Lääne tootjate eest kaitsta.
Ekspordi osakaal Hiina majanduse kogutoodangus on nüüdseks sisenenud pikaajalisse ja pidevasse langustrendi, sest mida rikkamaks muutub Hiina paisuv keskklass, seda vähem tarvitseb Aasia gigandil oma tarbekaupu välisturgudele saata.
1980. aastal pisut üle 10% USA kogutoodangust moodustanud Hiina ületab kasvutrendi jätkudes 2030. aastaks USA reaalmajandusliku võimsuse ligi kahekordselt ning sellel kursil liikudes ületab sajandi keskpaigaks kogu Läänemaailma kombineeritud majandusvõimsuse.
Kõige lõpuks on Hiinal välismaailmast vaja toorainet arengumaadest (millega kaubeldes on hiiglaslikus jooksevkonto ülejäägis olev Hiina sageli defitsiidis – kujundlikult väljendudes pole kongolastel lihtsalt piisavalt raha, et oma koobalti eest Hiina nutitelefone osta) ning strateegilisi kapitalikaupu lääneriikidest – eeskätt neid tootmistehnoloogiaid, mis Hiinal veel puudu on. Kusjuures kõrgeima tehnoloogia intensiivsusega kahesuguse kasutusega tehnoloogiate (dual-use technology) kataloog, mida Hiina veel ei valda, kahaneb iga aastaga.
Ostujõuga kalibreeritult möödus Hiina USA-st maailma suurima majandusena aga juba 2014. aastal.
1980. aastal pisut üle 10% USA kogutoodangust moodustanud Hiina ületab kasvutrendi jätkudes 2030. aastaks USA reaalmajandusliku võimsuse ligi kahekordselt ning sellel kursil liikudes ületab sajandi keskpaigaks kogu Läänemaailma kombineeritud majandusjõu. Reaaltööstuslikus võimsuses on Hiina Läänemaailma sisuliselt juba seljatanud.
Hiina-Lääne majandusliku mõõduvõtu järgmiseks rindeks saab finantssektor, kuna olukord, kus reaalselt kaugelt suurimaks majanduseks paisunud Hiina, mis möödub lähiaastatel USA-st ka nominaalse (s.t lihtsalt USA dollarisse konverteeritud) SKT näitaja alusel, ei saa jääda lõputult positsiooni, kus selle valuuta omab maailma finantsturgudel vaid perifeerset väärtust.
Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema missiooniks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistetavaks tegemine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil. Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse pangalingiga:
