Christina Maas
Euroopa Nõukogu rassismi- ja sallimatuse vastane komisjon (ECRI) kutsus Iirimaad ja Soomet korrale, kuna kumbki riik ei ole eurotsensorite hinnangul piisavalt karmilt sekkunud oma kodanike vestlustesse ega astunud vajalikke samme „vihakõne” peatamiseks.
Iirimaa puhul avastas ECRI kahetsusega, et saareriigi „äärmiselt piiratud” õigusraamistik jätab endiselt ruumi avalike erimeelsuste avaldamiseks internetis. Komisjon märkis murelikult, et vihakuritegusid puudutavad sätted on 2024. aasta kriminaalõiguse seadusest välja jäetud, ning kutsus Dublini üles seda viga parandama ning koostama uusi seadusi, mis oleks suunatud selliste väljenduste vastu.
Iirimaa puhul avastas ECRI kahetsusega, et saareriigi „äärmiselt piiratud” õigusraamistik jätab endiselt ruumi avalike erimeelsuste avaldamiseks internetis.
ECRI nõudis aruandes, et Iirimaa looks riikliku andmesüsteemi, dokumenteerimaks „rassistlikku ja LGBTI-foobset kiusamist ja vägivalda koolides”, ning „kõikehõlmava andmekogumise” programmi vihakuritegude ja vihakõne tuvastamiseks. Lisaks tegi komisjon Iirimaale ettepaneku reguleerida „valimistega seotud valeandmeid, desinformatsiooni ja vandenõusid”, mis on komisjoni hinnangul „oluline vihkamist õhutavate ideede leviku piiramiseks”.
Euroopa Liidu tsensuuriplaan on tänaseks omandanud üsna selgepiirilise kuju: kujundada välja sõnade, ideede ja kooliõuel jagatavate solvangute üle arvet pidav bürokraatia ning usaldada valimistega seotud ühiskondlik diskursus ametlike reguleerivate asutuste kätesse. Mis võiks siin küll valesti minna?
Euroopa Liidu tsensuuriplaan on tänaseks omandanud üsna selgepiirilise kuju: kujundada välja sõnade, ideede ja kooliõuel jagatavate solvangute üle arvet pidav bürokraatia ning usaldada valimistega seotud ühiskondlik diskursus ametlike reguleerivate asutuste kätesse.
ECRI leidis ka hetke, et õnnitleda Iirimaad riikliku rassismivastase tegevuskava ja mustlaste ning rändurite kogukondade kaasamisprogrammide eest. Kuid pärast lühikest aplausi langes haamer taas lauale komisjoni kokkuvõtvas hinnangus, et vihkamine on Iirimaal endiselt „laialt levinud”. Selle vastu aitavat aga üksnes arvukamalt seadusi, enam järelevalvet ning rohkem vestluste kontrollimist.
Ka Soome raport näeb välja nagu sõnavabaduse reguleerimise ebamäärane manuaal. ECRI teatas, et Soomes on vihakõne „sagenenud ja jõudnud kriitilise tasemeni”, kuigi ei täpsustanud, mida vihakõneks üleüldse loetakse või kuidas „taseme kriitilisust” mõõdeti.
ECRI teatas, et Soomes on vihakõne „sagenenud ja jõudnud kriitilise tasemeni”, kuigi ei täpsustanud, mida vihakõneks üleüldse loetakse või kuidas „taseme kriitilisust” mõõdeti.
Komisjon kiitis Soome politseid „regulaarse kohaloleku eest veebipõhisel mänguplatvormil”, kus politseinikud tegutsevad „mängupolitseinikena” ja räägivad noortele platvormikasutajatele vihakõnest ja veebikuritegevusest. See ei ole satiir, ametlikus raportis nii seisabki.
ECRI tegi Soomele ettepaneku luua riiklik töörühm, kes töötaks välja uued vihakõne vastu rakendatavad poliitikad, ja soovitas politseil ühtlustada oma meetodeid “vihkamise äratundmiseks, paljastamiseks ja ametlikuks registreerimiseks”. Soome koolid peaksid komisjoni arvates kasutusele võtma süsteemid „rassistlike ja LGBTI-foobsete juhtumite” jälgimiseks ning isegi mitte-kriminaalseid „vihajuhtumeid” tuleks ametlikult tunnistada ja registreerida.
Kokkuvõttes on Euroopa Nõukogu rassismi ja sallimatuse vastase komisjoni sõnum ühene: piir “vihkamise vastu võitlemise” ja sõnavabaduse piiramise vahel muutub Euroopas iga aastaga üha õhemaks.
Kokkuvõttes on Euroopa Nõukogu rassismi ja sallimatuse vastase komisjoni sõnum ühene: piir “vihkamise vastu võitlemise” ja sõnavabaduse piiramise vahel muutub Euroopas iga aastaga üha õhemaks. Komisjoni väitel tugevneb demokraatia siis, kui valitsused jälgivad hoolikalt, mida inimesed üksteisele ütlevad.
Eurooplaste ees seisab täna aga väljakutse otsustada, kui palju sellist demokraatiat nad suudavad taluda.
Adrian Bachmanni kommentaar:
Euroopa Liidu poolt viljeletav vaba mõtte ning eneseväljenduse karistamise programm on jõudnud tänaseks faasi, kus enam ei olda kuigi kaugel düstoopilisest “ideaalmudelist”. Mudelist, kus riigivõimu vägivallamasina põhiressursid kuluvad üha enam seadusekuulekate ning vabadust armastavate, ent poliitilise režiimi suhtes kriitiliselt meelestatud eurooplaste terroriseerimiseks, samas kui sisserändajatest kurjategijate üha võikamad kuriteod saavad üha leebema kohtlemise osaliseks.
Euroopa Liidu poolt viljeletav vaba mõtte ning eneseväljenduse karistamise programm on jõudnud tänaseks faasi, kus enam ei olda kuigi kaugel düstoopilisest “ideaalmudelist”. Mudelist, kus riigivõimu vägivallamasina põhiressursid kuluvad üha enam seadusekuulekate ning vabadust armastavate, ent poliitilise režiimi suhtes kriitiliselt meelestatud eurooplaste terroriseerimiseks, samas kui sisserändajatest kurjategijate üha võikamad kuriteod saavad üha leebema kohtlemise osaliseks.
Adrian Bachmann
Sedasi kujutab tänapäeva “vaba Läänemaailm” endast päev-päevalt üha enam sellist riigikorra kehastust, mille eesmärgiks on kõikide loomuseaduste inversioon ehk teisisõnu hea ja kurja pooluste pahupidi pööramine. See on protsess, mida teoloogilis-filosoofiliselt nimetati ajalooliselt kristlik-aristokraatlikus Euroopas ühe spetsiifilise nimega, milleks on satanism.
Kuigi antud tähelepanek võib kõlada sensatsiooniliselt, tasub esitada endale küsimus… Milline on see inimtüüp, kes tänapäeval praktiliselt kõikide Euroopa riikide riigiaparaatides täiesti kontrollimatult üha ahistavamaid seadusi ning regulatsioone loob? Käske, keelde ja ettekirjutusi, millel puudub igasugune moraalne, majanduslik või ühiskonna toimimist hõlbustav lisaväärtus. Milline on nende inimeste vaimne ja hingeline konditsioon? Kustkohast tuleneb nende maniakaalne kontrollimisiha ning kust võtavad need isikud endale õiguse kirjutada inimestele üha detailsemalt ning üha rangemate karistusähvardustega ette, kuidas nood tohivad mõelda, öelda, arvata ning oma elusid elada?
Milline on see inimtüüp, kes tänapäeval praktiliselt kõikide Euroopa riikide riigiaparaatides täiesti kontrollimatult üha ahistavamaid seadusi ning regulatsioone loob? Käske, keelde ja ettekirjutusi, millel puudub igasugune moraalne, majanduslik või ühiskonna toimimist hõlbustav lisaväärtus.
Adrian Bachmann
Kas sõgedus, milleni 70% inimeste tööga loodud lisaväärtusest maksudega endale rekvireeriv võimuaparaat inimeste vara ning vabadusi endasse neelab, on enam seletatav pelgalt bürokraatliku inertsiga? Ehk teisisõnu asjaoluga, et kuna kõik reguleerimist vajavad ja väärivad valdkonnad on juba normeeritud, siis mõistlike regulatsioonide ammendudes on liikumine ebamõistlike regulatsioonide produtseerimisele ning sealt edasi idiootsete normide kehtestamiseni asjade loomulik käik? Kuna vastus sellele küsimusele on ilmsesti eitav, muutub kohaseks uurida lähemalt institutsioonide struktuure ning seltskonda, kes on muutnud Euroopa Liidu eurooplaste vabaduste tagajast inimeste vabaduste üha väljakannatamatuma likvideerimise instrumendiks.
Kas sõgedus, milleni 70% inimeste tööga loodud lisaväärtusest maksudega endale rekvireeriv võimuaparaat inimeste vara ning vabadusi endasse neelab, on enam seletatav pelgalt bürokraatliku inertsiga?
Adrian Bachmann
Makroskoop saab ilmuda üksnes oma lugejate ja kuulajate toel. Juhul kui ka Sina oled huvitatud Makroskoobi edasisest ilmumisest, saad teha selleks omale jõukohase annetuse käesoleva loo lõpus toodud rekvisiitidel. Tänan tähelepanu ja abi eest!
Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema missiooniks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistetavaks tegemine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil.
Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse pangalingiga:
SEOTUD LOOD:
