Loo AUDIOVERSIOON on kuulatav lehekülje lõpus
Cindy Harper
Alates 8. augustist hakkas kõigis Euroopa Liidu liikmesriikides kehtima Euroopa meediavabaduse seadus, mis sisaldab vabaduste kaitsmise sildi all ohtralt meediavabadust piiravaid sätteid. Nimelt lubab uus seadus ajakirjanikke vahistada, karistada ja jälgida, kui ametivõimud leiavad, et see on „üldsuse huvide seisukohast tähtis”.
Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyen tervitas sotsiaalmeedias seaduse vastuvõtmist järgmiste sõnadega: „Vaba ja sõltumatu ajakirjandus on meie demokraatia oluline tugisammas. Euroopa meediavabaduse seaduse abil soovime ajakirjanike kaitset parandada. See võimaldab ajakirjanikel jätkata oma tähtsat tööd turvaliselt ja ilma, et neid häiritaks või hirmutataks.”
Kuigi seadus sätestab ajakirjanike kaitsmise meetmed – mh keelustatakse nuhkvara kasutamine ja sund paljastada oma allikad –, jäävad meetmed mannetuks, arvestades, et seadusesse on sisseehitatud hiiglaslikud augud, mis võimaldavad valitsustel hiilida nõuetest mööda, kui nõuete mittejärgimine on kooskõlas riikliku või EL-i õigusega ja seda hinnatakse proportsionaalseks ebamääraselt määratletud „üldise huviga”.
Uue seaduse järgi on lubatud ajakirjanikke jälgida jälgimistehnoloogiate abil selliseid kuritegusid puudutavatel juhtudel, mille eest on ette nähtud maksimaalselt kolme- või enama aasta pikkune vangistus – see hõlmab kõike alates terrorismist ja inimkaubandusest kuni „rassismi ja ksenofoobiana” kvalifitseeritud kuritegudeni.
Euroopa Liidu poolt peale sunnitud seadus kohustab iga bloki liikmesriiki pidama meediaomanike ja -aadresside registrit, et võidelda niinimetatud „desinformatsiooni“ vastu, süüdistades mõningaid meediaväljaandeid “ühtse turu manipuleerimises valede levitamise nimel”. Ühtlasi kujutatakse suuri veebipõhiseid platvorme uudiste kättesaadavust raskendavate pudelikaeladena ning süüdistatakse neid “polariseerumise õhutamises”.
Euroopa Liidu poolt peale sunnitud seadus kohustab iga bloki liikmesriiki pidama meediaomanike ja -aadresside registrit, et võidelda niinimetatud „desinformatsiooni“ vastu, süüdistades mõningaid meediaväljaandeid “ühtse turu manipuleerimises valede levitamise nimel”. Ühtlasi kujutatakse suuri veebipõhiseid platvorme uudiste kättesaadavust raskendavate pudelikaeladena ning süüdistatakse neid “polariseerumise õhutamises”.
Desinformatsiooni vastu võitlemiseks soovib EL ergutada tihedamat koostööd riiklike reguleerivate asutuste vahel, kusjuures koostöö peaks toimuma liikmesriikide reguleerivatest asutustest ja Euroopa Komisjoni esindajast koosneva Euroopa Meediateenuste Nõukogu juhtimisel. Kuigi nimetatud nõukogu on ametlikult sõltumatu, juhib selle sekretariaati siiski Euroopa Komisjon, mille kaudu omab nõukogu siseringi ligipääsu otsustusprotsessile.
Lisaks näeb uus seadus ette „usaldusväärsete meediakanalite” edendamist ja riiklike ringhäälinguorganisatsioonide tugevdamist läbipaistvate ametisse nimetamise protsesside ja stabiilse riikliku rahastamise kaudu.
“Desinformatsiooni-vastaste” algatuste ellu viimise hindamiseks korraldatakse tulevikus EL-i ametnike, internetiettevõtete, meedia esindajate ja valitsusväliste organisatsioonide vahelisi iga-aastaseid kohtumisi.
Kokkuvõttes annab uue Euroopa meediavabaduse seaduse ülesehitus Brüsselile ja riiklikele asutustele võimaluse otsustada, millised hääled jäävad avalikkuses selgelt kuuldavaks ja millised vaigistatakse.
“Desinformatsiooni-vastaste” algatuste ellu viimise hindamiseks korraldatakse tulevikus EL-i ametnike, internetiettevõtete, meedia esindajate ja valitsusväliste organisatsioonide vahelisi iga-aastaseid kohtumisi.
Adrian Bachmanni kommentaar:
Euroopa Liidu metamorfoos vabakaubanduse abil Euroopa riikide majanduslikku heaolu edendavast institutsioonist Euroopa rahvaste suveräänsuse ning kodanike sõnavabaduse annulleerimise (Digiteenuste määrus, vihakõne seaduskavad, jne) masinavärgiks on protsess, mis on nüüdseks jõudmas viimasesse faasi. Euroopa Liidust on tänaseks saanud institutsioon, mis on juhitud (komisjoni näol) organi poolt, millel puudub igasugune demokraatlik mandaat, ent mis on haaranud endale üha rohkem õigusi tühistada üha suurema elanikkonna (nn “populistlike” parteide toetus kasvab terves Euroopas) poliitiline tahe.
Mis iseloomustab nn “vaba ja demokraatliku” Euroopa ühiskondlik-poliitilist realiteeti tänasel päeval? Eeskätt iseloomustab seda programmiline sõnavabaduse hävitamine ja tühistamiskultuur, enesetsensuur, kodanikuõiguste olematuks õgvendamine, reaalse poliitilise opositsiooni liikmete karakterimõrvad, õigussüsteemi kasutamine poliitiliste oponentide hävitamiseks, majandusliku jõukuse genereerimist üha võimatumaks muutev bürokraatia, lisaväärtuse maksude abil eksproprieerimine ning kanaliseerimine “siseringi” liikmetele, psühholoogilised infooperatsioonid masside hoiakute kujundamiseks jms.
Ülaltoodud nimistut silmas pidades on selge, et Euroopa ees seisab vaid kaks tulevikustsenaariumit: kas eksisteeriva EL-i võimustruktuuri dekonstrueerimine või Euroopa rahvaste jõukuse ja vabaduste pöördumatu kadu.
Mis iseloomustab nn “vaba ja demokraatliku” Euroopa ühiskondlik-poliitilist realiteeti tänasel päeval? Eeskätt iseloomustab seda programmiline sõnavabaduse hävitamine ja tühistamiskultuur, enesetsensuur, kodanikuõiguste olematuks õgvendamine, reaalse poliitilise opositsiooni liikmete karakterimõrvad, õigussüsteemi kasutamine poliitiliste oponentide hävitamiseks, majandusliku jõukuse genereerimist üha võimatumaks muutev bürokraatia, lisaväärtuse maksude abil eksproprieerimine ning kanaliseerimine “siseringi” liikmetele, psühholoogilised infooperatsioonid masside hoiakute kujundamiseks jms.
Adrian Bachmann
Makroskoop saab ilmuda üksnes oma lugejate ja kuulajate toel. Juhul kui ka Sina oled huvitatud Makroskoobi edasisest ilmumisest, saad teha selleks omale jõukohase annetuse käesoleva loo lõpus toodud rekvisiitidel. Tänan tähelepanu ja abi eest!
Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema missiooniks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistetavaks tegemine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil.
Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse pangalingiga:
