Uus Wall Street Journal-NORC küsitlus näitab, et enamiku ameeriklaste arvates pole kolledžikraad enam sellega seotud kulusid ja aega väärt. Usalduse langus kõrgharidussüsteemi suhtes näitab, et “Ameerika unistust” on võimalik saavutada ka ilma kolledžikraadita. Trend ei tõota mõttetuid ideoloogilisi programme käitavatele ülikoolidele tulevikuks erilist perspektiivi.
Chicago ülikooli poolt läbi viidud küsitlus näitas, et 56% ameeriklastest usub, et nelja-aastane kraad on halb investeering, samas kui 42% usaldab endiselt kolledžeid.
Chicago ülikooli poolt läbi viidud küsitlus näitas, et 56% ameeriklastest usub, et nelja-aastane kraad on halb investeering, samas kui 42% usaldab endiselt kolledžeid.
Suurem osa kasvavast skeptitsismist kõrghariduse osas kuulub 18–34-aastastele ning kraadiga inimesed on samuti nende rühmade seas, kelle vaated kolledži kohta on viimasel ajal hapuks läinud. Miks on see sedasi?
Enam kui 43 miljonil ameeriklasel on tänaseks kaelas föderaalsed õppelaenud kogusummas 1.6 triljonit dollarit (Märkus: õppelaenud on üks vähestest laenude vormidest, millele USA-s ei laiene Ühendriikide üsna liberaalne eraisiku pankroti kaitse). Need on inimesed kellele lubati, et kraadi omandamine kindlustab neile kõrgepalgalise töö. Kuid kaasaegsel tööturul, kus tehisintellekt automatiseerib üha kasvavat osa majandusest, töötavad paljud kümnete tuhandete dollarite suuruse üliõpilasvõlaga inimesed kahel ja isegi kolmel madalapalgalisel ja madala kvalifikatsiooniga töökohal.
Andmaks konteksti, kui kiiresti on usk kõrgharidusse USA elanike seas langenud, tasub meeles pidada, et 2013. aastal oli 53% ameeriklastest kolledži suhtes jätkuvalt soodsalt meelestatud, ning 40% olid vastupidisel arvamusel. 2017. aastaks oli ameeriklaste osakaal, kes uskusid, et nelja-aastane kraad tagab neile hea töökoha, langenud 49% -ni, kusjuures 47% oli vastupidisel arvamusel. Siinkohal olgu märgitud, et suur osa meeleolumuutusest leidis aset pärast 2007.–2008. aasta finantskriisi.
“Need leiud on tõepoolest kainestavad meile kõigile kõrghariduses ja mõnes mõttes ka äratuskellaks,” ütles üle 1700 kõrgkooli ühendava Ameerika Haridusnõukogu president Ted Mitchell.
Siinkohal on mõneti häirivaks Mitchelli järgmine kommentaar:
“Me peame ülikoolides lugude jutustamisel paremat tööd tegema, kuid me peame parandama oma praktikat, see on ainus retsept avalikkuse usalduse taastamiseks, mida ma tean.”
Võib-olla võiks “parem töö jutuvestmises” tõepoolest saabuda, ent seda alles siis kui õppekavadest eemaldatakse sisutühjad programmid, eriti humanitaarteadustes. Ülikoolid peavad lõpetama radikaalsete liberaalide pilli järgi tantsimise ning asuma õpetama oskusi ja kriitilist mõtlemist, mis tooks üliõpilastele eluaegse edu. Praegune kõrgharidusmudel on läbi kukkunud ning kolledžilõpetajad, kes töötavad baarmenina või 2-3 töökohal, kujutavad endast ebaõnnestunud süsteemi avalikult välja kuulutatud pankrotti.
Ülikoolid peavad lõpetama radikaalsete liberaalide pilli järgi tantsimise ning asuma õpetama oskusi ja kriitilist mõtlemist, mis tooks üliõpilastele eluaegse edu.
Noored mõistavad, et kolledžikraad ei ole tänapäeva majanduses edu saavutamiseks ilmtingimata vajalik. Mõned inimesed teenivad spetsialiseeritud ametites, näiteks elektriku, torulukksepa või keevitajana üle 100 000 dollari aastas ning mis peamine – enamus neist ei oma mingisugust õppelaenu.
Adrian Bachmanni kommentaar:
Kõrghariduse ja hariduse kui sellise peamiseks probleemiks tänasel päeval ei ole üksnes pseudoteaduslike puhtideoloogiliste programmide üleküllus, mille poolest progressiivne Läänemaailm on tänapäevaks üleküllastunum kui NSV Liit, milles dialektilise materialismi ja parteiajaloolaadsed pseudodistsipliinid olid arvult piiratud ning mis ei tunginud “virgunud” viirusena päris valdkondadesse.
Koole ja ülikoole ei saa pidada inimvaimu kultiveerivateks institutsioonideks aga senikaua, kui nendes viljeletakse tegevust, millega indoktrineeritakse õpilastesse, mida mõelda ja mitte seda, kuidas mõelda. Mõelda intellektuaalse aususe ning loogilise järjepidevusega.
Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema missiooniks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistetavaks tegemine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil. Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse pangalingiga:
