Loo AUDIOVERSIOON on kuulatav lehekülje lõpus.
Rafael Pinto Borges
Euroopa Komisjoni uusimat düstoopilist leiutist – nn “demokraatiakilpi” – tutvustati avalikkusele Brüsseli valitsevale klikile omase pompöössusega.
Möödunud aasta 12. novembril seisid eurovolinik Michael McGrath ja EL-i komisjoni asepresident Henna Virkkunen oma kõnepultide taga ja kordasid juba tuttavaid loitse Euroopa “alusväärtuste” teemal. Vaatemängu või täpsemalt selles väljenduvat jultumust oleks ehk võinud isegi äraspidiselt imetlusväärseks pidada, kui harjutatud fraaside tagant poleks õhkunud selgelt tuntavat külma hingust.
Nimelt peitub näiliselt heasoovliku ja paternalistliku esitluse taga sedavõrd hingematvalt tsentraliseeriv ja häbitult autoritaarne programm, et seda on võimalik nimetada üksnes selle õige nimega: see ei ole kilp, millega soovitakse kaitsta demokraatiat, vaid mõõk, millega heidutada ja kontrollida Euroopa rahvaid.
Kui uskuda Komisjoni, siis seisab Euroopa kokkuvarisemise äärel – mõistagi mitte seetõttu, et piirkonda valitsetakse halvasti, vaid seepärast, et… ohtlikult paljud inimesed on tänaseks aru saanud, et neid valitsetakse halvasti.
Rafael Pinto Borges
Kui uskuda Komisjoni, siis seisab Euroopa kokkuvarisemise äärel – mõistagi mitte seetõttu, et piirkonda valitsetakse halvasti, vaid seepärast, et… ohtlikult paljud inimesed on tänaseks aru saanud, et neid valitsetakse halvasti. Brüsseli arvates ümbritsevad kontinenti igast küljest digitaalsed sortsid, kelle meemid, postitused ja kehvasti monteeritud süvavõltsingud ähvardavad kukutada Euroopa igati võimeka ja altruistliku poliitilise klassi.
Nagu tavapäraselt, kujutab Brüssel end ka seekord läbinisti mäda „liberaalset korda” kaitsva viimse kantsina. Kilbi kujundusel näeme kaitsvat struktuuri, mille kolm „sammast” on väidetavasti hädavajalikud üleeuroopalise demokraatliku korra säilitamiseks. Nende alustaladena on välja toodud “infovälja kaitse”, “demokraatlike institutsioonide tugevdamine” ja “sotsiaalse vastupidavuse tõstmine”. Paraku jäetakse euroliidu pressiteates mainimata, et igaüks EL-i “demokraatia kilbi” sammastest toetub ühemõtteliselt antiliberaalsele eeldusele – nimelt veendumusele, et Euroopa kodanikke ei tohi usaldada iseseisvalt mõtlema.
Uue repressiivse arhitektuuri krooniks on kõikvõimas Euroopa Demokraatia Vastupanuvõime Keskus (European Centre for Democratic Resilience), tõeline orwelliliku kujutlusvõime meistriteos. Ametlikult on keskuse ülesandeks kaitsta meid, kergeusklikke plebeisid, desinformatsiooni eest. Vähem ametlikult seisab see aga palju lähemal üleeuroopalisele Tõeministeeriumile. … Tõde ei sõltu enam igavatest ja potentsiaalselt destabiliseerivatest faktidest, vaid sünnib nüüdsest euroliidu haldusaktiga.
Rafael Pinto Borges
Uue repressiivse arhitektuuri krooniks on kõikvõimas Euroopa Demokraatia Vastupanuvõime Keskus (European Centre for Democratic Resilience), tõeline orwelliliku kujutlusvõime meistriteos. Ametlikult on keskuse ülesandeks kaitsta meid, kergeusklikke plebeisid, desinformatsiooni eest. Vähem ametlikult seisab see aga palju lähemal üleeuroopalisele Tõeministeeriumile. Keskus hakkab koordineerima riiklikke asutusi, jälgima veebiarutelusid ja – mis veelgi olulisem – otsustama, milline teave on „usaldusväärne” ja milline mitte. Ei vaja erilist kujutlusvõimet, et ette kujutada, kuidas silmakirjalikult peenutsevad autoritaarsed võimukandjad Euroopa Komisjoni peakorteris Berlaymontis lasevad kuuldavale kollektiivse kergendatud ohke: viimaks ometi on ka tõe määratlemise õigus euronormide kohaselt tsentraliseeritud. Tõde ei sõltu enam igavatest ja potentsiaalselt destabiliseerivatest faktidest, vaid sünnib nüüdsest euroliidu haldusaktiga.
Komisjoni kavatsused muutuvad selgemaks, kui vaadelda lähemalt demokraatiakilbi mitmekihilist jõustamise süsteemi. Euroliidu digitaalteenuste seaduse ja tehisintellekti seaduse ühise mõju all hakkavad suured veebiplatvormid alluma senisest rangemale kontrollile, eriti valimisperioodidel. „Kahjulikud narratiivid” võivad käivitada kriisiprotokolli ning aktsepteeritava diskursuse piiride üle hakkab otsustama „sõltumatute” faktikontrolliüksuste võrgustik, mida rahastatakse ja legitimeeritakse ning mille üle järelevalvet teostatakse Brüsselis. Kui lisada sellele veel sõnumite jälgimise nõue (Chat control), mille osas Brüssel on tänaseks mõningaid järeleandmisi teinud, kuid mis jätkuvalt laialdaselt elanike privaatsust ohustab (Vaata lähemalt siin), jääb alles läbitungimatu repressiivne võrgustik, mis ületab kaugelt Erich Mielke raudse juhtimise all toiminud endise Saksa Demokraatliku Vabariigi salapolitsei mõjuulatuse ja ressursid.
Euroliidu digitaalteenuste seaduse ja tehisintellekti seaduse ühise mõju all hakkavad suured veebiplatvormid alluma senisest rangemale kontrollile, eriti valimisperioodidel. „Kahjulikud narratiivid” võivad käivitada kriisiprotokolli ning aktsepteeritava diskursuse piiride üle hakkab otsustama „sõltumatute” faktikontrolliüksuste võrgustik, mida rahastatakse ja legitimeeritakse ning mille üle järelevalvet teostatakse Brüsselis.
Rafael Pinto Borges
Siin ei ole tegemist demokraatliku vastupanuvõime, vaid selle otsese vastandi ehk diktatuuriga liberalismi nimel: tegemist on tõepoolest dictablanda, hispaania keeles pehme diktatuuriga. Paistab, et võitluses Venemaa bottide, trollide ja desinformatsiooni vastu on von der Leyen otsustanud rajada oma versiooni Surkovi ja Putini „juhitud demokraatia” kontseptsioonist ning selle Euroopa rahvastele peale suruda. Seda ei tohi lubada.
Mõned inimesed võivad selliseid kaalutlusi skandaalseteks või melodramaatiliseks pidada, kuid seda need ei ole. Rohkem tähelepanu tuleb pöörata Brüsseli tegudele ja vähem tema sõnadele. Euroopa riikide valitsused on juba loonud mitmeid skeeme internetis aset leidva diskussiooni manipuleerimiseks ja kujundamiseks. Kõik need algatused põhinevad aga ühel läbinisti totalitaarsel eeldusel, et üksnes riik suudab eristada tõde valest. Demokraatiakilp lihtsalt “euroopastab” juba kasutatavat mudelit, integreerib selle riikideülesesse masinavärki ja annab Komisjonile lõpliku otsustaja rolli. See tugineb õõvastavale loogikale, mis juba toimib Prantsusmaal 2021. aastal väidetavalt välismaise digitaalse sekkumise vastu võitlemiseks rajatud Viginumis ning Saksamaal 2017. aastal vastu võetud ja internetis leviva „valeinformatsiooni” eemaldamiseks mõeldud NetzDG seaduses, ulatades autoritaarse tööriistakasti institutsioonile, mis ei ole rahva poolt valitud ja on seega demokraatlikult vastutustundetu.
Euroopa riikide valitsused on juba loonud mitmeid skeeme internetis aset leidva diskussiooni manipuleerimiseks ja kujundamiseks. Kõik need algatused põhinevad aga ühel läbinisti totalitaarsel eeldusel, et üksnes riik suudab eristada tõde valest.
Rafael Pinto Borges
Sedasi reedab Euroopa Liit aga oma fundamentaalse foobia: pärast aastaid kestnud institutsioonilisi vigu – pandeemia ohjamise ebaõnnestumine ja Ursulagate, energiakriis, avaliku usalduse kadumine, maniakaalne, ennasthävitav geopoliitiline sõjakus… – mõistab Brüssel, et on nüüdseks kaotanud kogu oma seni veel alles jäänud moraalse autoriteedi. Ning selle asemel, et oma ebaõnnestumistele näkku vaadata, püüab Brüssel diktatuurselt manipuleerida masside arusaama olukorrast. Kui reaalsus ei ole koostööaldis, muutub narratiivi juhtimine paratamatult hädavajalikuks. Ja kui avalikkus muutub skeptiliseks, siis ohustab rahva skeptitsism alati reaalsusest võõrandunud valitseva klassi turvalisust. Me seisame silmitsi Euroopa demokraatia moondumisega valjuhäälselt ja eksimatult ülalt-alla toimivaks süsteemiks, kus institutsioonid kohtlevad kodanikke mitte aktiivsete poliitikas osalejate, vaid teovõimetute lastena. See on mudel, mis ülistab arutelu asemel kuulekust ja poliitilise mitmekesisuse asemel konsensust.
Iroonilisel kombel loob Euroopa Komisjon „demokraatiat kaitsta” püüdes just needsamad tingimused, mille toimel demokraatia sureb. Euroopa ei vaja üht järjekordset tsentraliseeritud tsensuurimasinat. Euroopa vajab usaldust oma kodanike suhtes, institutsioonide alandlikkust ja julgust tunnistada, et vabadus hõlmab ka õigust olla eriarvamusel, eksida, vaielda ja isegi solvata. Demokraatia, mis ei suuda taluda eelnevalt heakskiitmata sõnavõtte, ei ole enamat demokraatia paroodiast.
Sedasi reedab Euroopa Liit aga oma fundamentaalse foobia: pärast aastaid kestnud institutsioonilisi vigu – pandeemia ohjamise ebaõnnestumine ja Ursulagate, energiakriis, avaliku usalduse kadumine, maniakaalne, ennasthävitav geopoliitiline sõjakus… – mõistab Brüssel, et on nüüdseks kaotanud kogu oma seni veel alles jäänud moraalse autoriteedi. … Ja kui avalikkus muutub skeptiliseks, siis ohustab rahva skeptitsism alati reaalsusest võõrandunud valitseva klassi turvalisust.
Rafael Pinto Borges
Adrian Bachmanni kommentaar:
Õhtumaade tsivilisatsiooni poliitilist mõtet ühes oma õpetajaks oleva Platoniga kõige enam mõjutanud Kreeka filosoof Aristoteles tuvastas türannia olemuse läbi kolme põhielemendi. Nendeks elementideks on valitsetavate õiguste süstemaatiline koomale tõmbamine, usaldamatuse ja hirmu külvamine võimu subjektide seas ning valitsetavate rituaalne alandamine patroneeriva riigivõimu poolt. Võttes arvesse Aristotelese türannia käsitluse kolme baastunnust on äraspidiselt muljetavaldav vaadata Euroopa Liidu funktsionaalselt “tõeministeeriumi” rolli kandva Demokraatia Vastupanuvõime Keskuse mandaati, mis kätkeb endas kõiki türannia kehtestamise baaselemente.
Makroskoop saab ilmuda üksnes oma lugejate ja kuulajate toel. Juhul kui ka Sina oled huvitatud Makroskoobi edasisest ilmumisest, saad teha selleks omale jõukohase annetuse käesoleva loo lõpus toodud rekvisiitidel. Tänan tähelepanu ja abi eest!
Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema missiooniks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistetavaks tegemine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil.
Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse pangalingiga:
