Iraagis toime pandud Ameerika sõjakuritegude paljastamisega maailmakuulsaks saanud ajakirjaniku Julian Assange’i vastu USA Justiitsministeeriumi poolt algatatud kohtuasja võtmetunnistaja tunnistas äsja, et on andnud valetunnistusi. Pöördelise tähtsusega sündmus maailma meedia huviorbiidis olnud protsessis ei ole meedias praktiliselt mingisugust kajastust leidnud.
Võtmetunnistaja USA Justiitsministeeriumi kohtuasjas Julian Assange’i vastu on tunnistanud, et kõik tema ütlused on valed. Selline paljastus võib osutuda hingekellaks Ameerika Ühendriikide katsetustele Wikileaksi asutaja kohtu alla anda.
Sigurdur Ingi Thordarson, tuntud ka kui „Häkker Siggi“, tegi oma ülestunnistuse Islandi väljaandele Stundin (26.06.21). Artikkel kirjeldab seda, kuidas Thordarson, süüdimõistetud kurjategija, pedofiil ja meditsiinilise diagnoosiga sotsiopaat, kasutas oma positsiooni Wikileaksilt raha varastamiseks ning pääses quid pro quo Föderaalse Juurdlusbüroo (ingl k Federal Bureau of Investigation – FBI) poolt kohtu alla andmisest.
Radikaalne kontrast alternatiiv- ja peavoolumeedia kajastuses (või selle puudumises) toob taaskord esile selle, kui suureks on kasvanud lõhe meediakorporatsioonide ja alternatiivmeedia vahel, vihjates ka sellele, et on teemasid, mis esimeste jaoks on sisuliselt keelatud.
Ootuspäraselt oleks pommuudis pidanud jõudma rahvusvahelisse meediasse, kuid selle asemel ei ole see leidnud mitte mingit kajastust suurte meediakorporatsioonide poolt ei New York Timesis, Washington Postis, CNNis, NBC Newsis, Fox Newsis või NPRis. Veebiotsing märksõnadega „Assange“ või „Thordarson“ ei anna tulemuseks ühtegi asjakohast ametliku väljaande artiklit ei Ameerika Ühendriikides ega teistes ingliskeelsetes riikides, ega ka tehnoloogia suunitlusega platvormidel nagu Verge, Wired või Gizmodo.
Ulatuslik kajastus alternatiivmeedias
Kõnealune uudis ei ole esoteeriline infofragment, mis on teada üksnes neile, kes jälgivad hoolega Islandil toimuvat. Lugu oli Twitteris ülemaailmselt äärmiselt populaarne. Hulgaliselt prominentseid kontosid tegid selle kohta postitusi, kaasa arvatud Wikileaks ise, aga ka Edward Snowden ning Glenn Greenwald.
Lisaks leidis Thordarsoni tunnistus laialdast kajastust ka alternatiivsete meediaväljaannete poolt, kelle kasutuses olevad vahendid moodustavad vaid väikese osa suurte meediaväljaannete omadest (näiteks Consortium News, 27.06.21; World Socialist Web Site, 27.06.21; Canary, 30.06.21). Tegemist oli juhtiva looga Democracy Now! esmaspäevases saates (28.06.21), kus muu hulgas tehti pikk intervjuu Assange’i õigusnõustaja Jennifer Robinsoniga.
Radikaalne kontrast alternatiiv- ja peavoolumeedia kajastuses (või selle puudumises) toob taaskord esile selle, kui suureks on kasvanud lõhe meediakorporatsioonide ja alternatiivmeedia vahel, vihjates ka sellele, et on teemasid, mis esimeste jaoks on sisuliselt keelatud.
Kahtlane tunnistaja
Thordarson oli juba algusest peale äärmiselt kahtlane tunnistaja. 2013. aastal määrati talle vanglakaristus seksuaalkuritegude eest alaealise teismelise suhtes. Järgmisel aastal võttis ta süü omaks seksuaalse väärkohtlemise või sobimatu sugulise iseloomuga käitumis eest 9-aastase lapse suhtes. Kohtulikult määratud psühhiaater tunnistas ta sotsiopaadiks, kellel puudub võime tunda kahetsust.
2014. aastal määrati talle lisaks veel kaks aastat vangistust erinevate majanduskuritegude eest, kaasa arvatud 50 000 USA dollari omastamise eest Wikileaksilt. Lisaks on Thordarsoni süüdistatud katsete eest teistelt kohalikelt ettevõtetelt raha välja pressida, kuid nendest süüdistustest on tänaseks loobutud. Antud asjaolude tõttu on „Häkker Siggi“, nagu Assange isegi, veetnud suurema osa viimasest kümnendist trellide taga.
Riigi poolele asumine
Riigis, kus on toimiv meediasüsteem, tervitaks ajakirjandus analoogseid uudiseid kui lõplikku lööki autoritaarsele valitsusele, kes püüab oma jõudu kasutada sõnavabaduse ja uuriva ajakirjanduse vaigistamiseks üle maailma, mõtiskledes samas ka selle üle, kuidas sedavõrd ebausaldusväärne tunnistaja sai muutuda sedavõrd oluliseks nii FBI kui Justiitsministeeriumi jaoks.
Kuid tänaseks on selge, et globaalsed meediakorporatsioonid otsustasid juba ammu minna üle Ameerika Ühendriikide riigivõimu poolele, tunnustades Trumpi administratsiooni Assange’i röövimise eest Ecuadori saatkonnast Londonis (FAIR.org, 18.04.19). Washington Posti toimetus (11.04.19) elas Assange’i vahistamisele kaasa, nimetades sündmust „kaua oodatuks“. Sarnasel seisukohal oli ka Wall Street Journal (11.04.19), mille juhtkond väljendas kergendustunnet, et viimaks ometi võetakse „Assange vastutusele“. CNN (12.04.19) püüdis eristada enda tegevust Wikileaksi omast, rõhutades oma pealkirjas, et Assange „ei ole ajakirjanik“.
Ühetaolisus selles, kuidas meediakorporatsioonid on pöördelise tähtsusega uudist ignoreerinud, näitab, millisel määral on suurte meediakontsernide huvid tänapäeval Ameerika Ühendriikide valitsuse huvidest lahutamatuks muutunud.
Nagu FAIR (25.08.20) eelmisel aastal märkis, on meediakorporatsioonid näinud palju vaeva selleks, et Assange’i kohtuasjale mitte tähelepanu pöörata, olles püüdnud teda isegi Venemaa „tööriistaks“ tituleerida (FAIR.org 3.12.18). See paistab olevat ka õnnestunud. Howard Dean, üks endistest demokraatide presidendikandidaatidest, postitas hiljuti Twitterisse: „Assange ja kõik teised, kes venelastega koostööd tegid, et Trump valituks osutuks, põhjustasid sellega reaalset kahju. Talle ei tohiks mitte mingil tingimusel armu anda.“
Ühetaolisus selles, kuidas meediakorporatsioonid on pöördelise tähtsusega uudist ignoreerinud, näitab, millisel määral on suurte meediakontsernide huvid tänapäeval Ameerika Ühendriikide valitsuse huvidest lahutamatuks muutunud. Nagu uuriv ajakirjanik Matt Kennard (Twitter 1.07.21) resümeeris: „Kõige huvitavam Assange’i vastaste juriidiliste salasepitsuste juures on asjaolu, kui häbematu kõik asetleidev on. Asjaosalised teavad, et nad pääsevad sellest puhtalt, kuna peavoolumeedia lihtsalt keeldub ebasobivaid tõsiasju raporteerimast.“
