Doug Casey
AUDIOVERSIOON kuulatav lehekülje lõpus
Maailmakuulus riskiinvestor Doug Casey on alates 1970-ndatest prognoosinud USA ja maailmamajanduse makrotrende ning jaganud investeerimise ja spekuleerimise alast nõu. Tegemist on autoriga, kes ei kohku tagasi ebamugavate tõsiasjade välja lausumisest nii majanduse teemadel kui ühiskondlik-kultuuriliste süvahoovuste osas.
Järgnevas intervjuus selgitab Casey, kuidas Ameerika Ühendriigid ei suuda kunagi oma võlgu tagasi maksta ning miks USA pankroti väljakuulutamine oleks drastiline, ent aus ja pikas perspektiivis mõistlik lahendus.
USA valitsus on tõstnud riigi võlalage 104 korda ja seda alates aastast 1944.
International Man : USA valitsus on tõstnud riigi võlalage 104 korda ja seda alates aastast 1944.
Kas tegu on üldse võlalaega, kui seda pidevalt tõstetakse? Pigem seatakse uus siht, kuhu võlakoorem võiks jõuda – ehk siis pigem on see võlaeesmärk. Kas Sinu arvates ei ole see kõik üks absurditeater?
Doug Casey: Situatsioon on tõepoolest täielikult kontrolli alt väljas ja tagasiteed enam ei ole. See, mis toimub, on farss ja kui olukord ei oleks surmtõsine, suudaks ma selle üle ehk naerdagi.
Miljonid ameeriklased ei reageeriks just positiivselt sellele, kui kord välja jagatud hüved neilt ära võetaks.
doug casey
Küsime mõned loogilised küsimused… Kas võlalage on võimalik allapoole tuua? Kas võlga on võimalik vähendada? Või kas võlakoormuse kasvu on vähemalt võimalik pidurdada? Vastus kõikidele nendele küsimustele on mõistagi ei.
Juba tehtut pole võimalik tagasi võtta, sest USA valitsus kulutab kõige rohkem raha sotsiaalkindlustusele, tervishoiule, toiduabile ja mitmetele teistele heaolule suunatud valdkondadele.
USA militaarkulutuste eesmärk on finantseerida sõjatööstuskompleksi ja õhutada maailmas konflikte.
doug casey
Neid kulutusi pole võimalik vähendada, sest miljonid ameeriklased ei reageeriks just positiivselt sellele, kui kord välja jagatud hüved neilt ära võetaks. Lisaks on kulutused eufemistlikult nimetatud „riigikaitsele“ oluliselt suuremad, kui avalikustatud info põhjal võiks arvata. Militaarkulutuste summa peaks sisaldama ka 50 miljardit, mis on nähtud ette välisabi andmiseks satelliitriikidele, röögatult suurte saatkondade, aga ka CIA üleval pidamiseks ning igasugu muudeks räpasteks tegudeks. Rääkimata sellest, et USA militaarkulutuste eesmärk on finantseerida sõjatööstuskompleksi ja õhutada maailmas konflikte.
Riigiasutustele on omane sõge pürgimus lõputult üha suuremaks kasvada. Juhtivatel positsioonidel ennast sisse kaevanud bürokraadid teavad, et kui nende osakonna eelarve aasta-aastalt ei kasva, ei kasva ka nende palganumber.
doug casey
Kõikidele riigiasutustele on omane sõge pürgimus lõputult üha suuremaks kasvada. Juhtivatel positsioonidel ennast sisse kaevanud bürokraadid teavad, et kui nende osakonna eelarve aasta-aastalt ei kasva, ei kasva ka nende palganumber. Mida rohkem on tšinovnikutel alluvaid ning mida suuremad on nende kulutused, seda “edukamad” nad on. See põhjustabki valitsusasutuste haiglast kasvutrendi ja selgitab, miks „võlalagi“ kui selline on puhas väljamõeldis.
Seni kuni riigijuhtimist ei viida ümber uutele alustele ei ole võimalik kunagi olukorda kontrolli alla saada. Riigijuhtimise reformimine on aga riskantne. Ainult majanduslik katastroof, mis ei jäta enam üldse muud võimalust, looks vajalikud tingimused koletislikuks paisunud riigiaparaadi saneerimiseks.
Ainult majanduslik katastroof, mis ei jäta enam üldse muud võimalust, looks vajalikud tingimused koletislikuks paisunud riigiaparaadi saneerimiseks.
doug casey
International Man: Oled varasemalt väitnud, et USA valitsus peaks riigivõla üldse teenindamata jätma. Mis põhjusel?
Doug Casey: Ma mõistan, et see ettepanek kõlab pööraselt. Pealegi ei peeta sellist lähenemist vajalikuks, sest nagu mitmed kõrged ametnikud on juba öelnud, saavad nad võla teenindamiseks alati raha juurde trükkida.
Mina nendega ei nõustu. Ma võin tuua vähemalt viis põhjust, miks otsustada teha midagi nii katastroofilist nagu laenukohustuste täitmata jätmine (s.o riigi pankroti välja kuulutamine). Analüüsiksin järgnevalt üht pöörast, kuid mitte vastuvõetamatut mõttekäiku.
Kui me otsustame sisse tallatud teed jätkata, siis saavad tulevastest põlvkondadest pärisorjad, et riigivõlga tagasi maksta.
doug casey
Kui me otsustame sisse tallatud teed jätkata, siis saavad tulevastest põlvkondadest pärisorjad, et riigivõlga tagasi maksta. Vastutustundetud inimesed pukis on lasknud võlakoormal kasvada ja kasvada ning kõigi meie lapsed ja lapselapsed peavad selle eest lõivu maksma. See on selgelt ebamoraalne. Kui te tunnete üldse mingit muret tuleviku pärast, siis peaksite mõistma, et tulevasi põlvkondi tuleks neid ootavast orjusest säästa.
Teiseks karistaks võla teenindamata jätmine neid, kes on USA valitsusele raha laenanud ning sedasi hõlbustanud Washingtonil teha kõiki neid idiootseid otsuseid, millel on olnud laastavad tagajärjed. Selliseid laenuandjaid ei tuleks aga premeerida, vaid karistada.
Kolmandaks, minu arvates oleks kõige parem teha pankroti välja kuulutamist ametlikult ja kontrollitult. Kui sajakorruseline maja on kord oma elu ära elanud, siis kumb on parem… kas oodata kuni ta suvalistel hetkedel etteaimamatult siit-sealt laguneb või viia läbi kontrollitud lammutustöö. See ei saaks olema meeldiv, aga see oleks meile antud valikutest parim.
Neljas põhjus on see, et USA valitsusel oleks vähemalt mõnda aega siis võimatu laenu võtta, sest sarnaselt näiteks Argentiina valitsusele nähtaks teda juba eos kui ebausaldusväärset üksust, mis regulaarselt võla teenindamata jätab. Kuna inimesed on rumalad, laenataks USA valitsusele vaatamata sellele jätkuvalt raha, kuid see võiks vähemasti aeglustada USA valitsusaparaadi senist kasvutempot.
Riigivõla maksmisest loobumine on vajalik, et vähendada finantssektori ebanormaalset domineerimist USA majanduse üle. USA majandus põhinebki tänapäeval suuresti finantsinstrumentide ostul, müügil, loomisel ja haldamisel. Riigivõlg annab aga keskpanga toel inflatsioonile hoogu juurde.
doug casey
Viiendaks… riigivõla maksmisest loobumine on vajalik, et vähendada finantssektori ebanormaalset domineerimist USA majanduse üle. USA majandus põhinebki tänapäeval suuresti finantsinstrumentide ostul, müügil, loomisel ja haldamisel. Riigivõlg annab aga keskpanga toel inflatsioonile hoogu juurde. Riigivõla teenindamata jätmine aitaks meid teekonnal usaldusväärse ja likviidse kaupraha suunas. Inimesed peaksid seejärel keskenduma rohkem reaalsetele varadele, mitte võltsidele finantsvaradele, aga ka tõelisele inseneriteadusele, mitte finantsmaagiale ja sotsiaalsele manipuleerimisele.
Inimesed tooksid kindlasti vastuargumendiks järgmise väite: „Kui me võlga ei teeninda, siis sellele järgneb katastroof.“
USA riigivõla haihtumine ei tähendaks seda, et reaalsed füüsilised varad kuhugi kaoksid.
doug casey
Ma vastaks neile seepeale, et USA riigivõla haihtumine ei tähendaks seda, et reaalsed füüsilised varad kuhugi kaoksid. Talud, tehased, tehnoloogiad ja oskustöölised jääksid kõik alles. Kõik, mis alles jääb, saaks aga toetuda kindlale pinnasele ning nende eest vastutaksid uued inimesed.
Tahaksin rõhutada ka seda, et USA valitsus ei seisa täna enam üldsegi Ameerika rahva huvide eest. USA valitsus on tänaseks saanud iseenese huvides toimetavaks üksuseks, millel on omad huvid, sarnaselt suurettevõtetele. Kui valitsus läheb pankrotti, on see palju suuremaks probleemiks tema töötajatele ja klientidele kui harilikele maksumaksjatele.
USA valitsus ei seisa täna enam üldsegi Ameerika rahva huvide eest. USA valitsus on tänaseks saanud iseenese huvides toimetavaks üksuseks, millel on omad huvid, sarnaselt suurettevõtetele.
doug casey
Need on vaid mõned argumendid, mis kõnelevad minu arvates riigivõla teenindamisest loobumise kasuks olenemata sellest, et tegu on üksnes akadeemilise mõtte eksperimendiga. Praegu võimul olevad inimesed soovivad aga pompoosset kaardimaja aina kõrgemaks ehitada, kasutades selleks valuutaturu kontrollmehhanisme, keskpankade digirahasid, sotsiaalse krediidi süsteemi, üha kõrgemat inflatsiooni, hinnakontrolle ja muud sarnast.
Mida ma olen siin välja pakkunud, saab ühel hetkel paratamatult ka reaalsuseks. Kuid see saab reaalsuseks mitte üleöö, vaid järk-järgult läbi salakavala pettuse, mis kannab nime inflatsioon ja mis on kõige hullem ja ebaausam viis laenukohustusi täitmata jätta.
Praegu võimul olevad inimesed soovivad aga pompoosset kaardimaja aina kõrgemaks ehitada, kasutades selleks valuutaturu kontrollmehhanisme, keskpankade digirahasid, sotsiaalse krediidi süsteemi, üha kõrgemat inflatsiooni, hinnakontrolle ja muud sarnast.
doug casey
International Man: Mitmed peavooluökonomistid, sealhulgas Paul Krugman on käinud välja triljonidollarise mündi idee. Emiteerides triljonidollarise nimiväärtusega mündi ja hoiustades seda Föderaalreservis, saaks selle alusel seda raha ka kulutada.
Kui „tõsised“ inimesed võivad nii naeruväärseid lahendusi välja pakkuda, siis on ilmselge, et kogu meie majandus põhineb teesklustel. Või mis sina sellest arvad, Doug?
Doug Casey: Kui raha väärtust tehislikult tõsta, on “prohvetite” esile kerkimine vältimatu. Prohvetid, kes pakuvad välja absurdseid lahendusi. Krugman pole tegelikult majandusteadlane, vaid mees, kes toetab agaralt ebapopulaarseid poliitikaid. Ta on kojanarr, kes ei kirjelda, kuidas maailm toimib, vaid kuidas ta tahaks, et maailm toimiks. Krugman on üks nendest, kes eelistab sundust ja pettust vabale tahtele ja vabale turule. Minu meelest on kõik ta ideed kriminaalselt rumalad.
Meid kimbutava probleemi lahenduseks oleks ilmselgelt naasmine kaupraha (commodity money) juurde. Raha peaks taas kord saama maksevahendiks, mis säilitab oma väärtust, selmet olla poliitiline probleem, millega tuleb pidevalt tegeleda.
Raha peaks taas kord saama maksevahendiks, mis säilitab oma väärtust, selmet olla poliitiline probleem, millega tuleb pidevalt tegeleda.
doug casey
USA avalikku sektorit tuleks kärpida 50-95%. Kuni me seda ei tee, ei ole võimalik teada, kui väike võiks USA valitsusaparaat päriselt olla. Kui me tahame, et see ideenatuke, millel Ameerika Ühendriigid põhinevad, säiliks, tuleb meil riigiaparaadi kärpimine kindlasti ette võtta.
Kaupraha kasutuselevõtt peaks aga juba iseenesest selle parasiitliku hiiglase võimu kärpima. Riigimasin on tavalisele ameeriklasele suuremaks vaenlaseks, kui seda on venelased, hiinlased, iraanlased kokku. Usaldusväärne valuuta ja õhuke riik aitaks meil ehitada meeldivamat, õitsvamat ja ohutumat maailma kõigile. Teekond sinna oleks aga nii mõndadelegi inimestele kindlasti ebameeldiv.
Hea oleks selle juures see, et kahju kannataksid vaid need, kes praegu riigi kulul parasiteerivad. Minu arvates võivad nad kõik aga põrgusse minna. Neil peabki ebamugav olema.
International Man: Tänapäeval on tõesti raske uskuda, et USA valitsus oli üldse kunagi võlavaba.
See on juhtunud ühe korra aastal 1835, kui president Andrew Jackson oli esimene ja viimane president, kelle võimul oleku ajal kogu riigivõlg ära tasuti.
Jackson tegi lõpu ka Föderaalreservi eelkäija – Ühendriikide Teise Panga – tegevusele.
Ma ei suuda ette kujutada, et mõni tänapäeva president midagi sellist võiks või saaks teha.
Aga võttes arvesse tänast reaalsust, siis mis suunas USA riigivõlg liigub ja millised saavad olema selle kõige tagajärjed?
Doug Casey: Minu arvates oli see imeline, et Andrew Jacksoni juhtimisel riigivõlg ära tasuti. Selle võla olid tekitanud Alexander Hamiltoni väärastunud ideed sellest, kuidas majandust juhtida. 32 triljoni dollari suurust võlga, mis meil praegu on tekkinud, on aga täiesti võimatu tagasi maksta. Rääkimata siis veel mitteametlikest võlgadest ja tingimuslikest kohustusest, mis ulatuvad samuti triljonitesse dollaritesse.
USA valitsus on tegelikult ka varem riigivõlga teenindamata jätnud. Üheks näiteks on Abraham Lincoln, kes hakkas kodusõja ajal emiteerima hädaolukorraks mõeldud paberraha, mis ei olnud seotud ei füüsilise kulla ega hõbeda varudega.
Seda tegi ka Roosevelt, kes konfiskeeris kodanike kulla ja tõstis siis kulla hinna 20,5 dollarilt 35 dollarile, seeläbi dollarit devalveerides. See kujutas endast võetud kohustustest taganemist. 1971. aastal tegi seda ka Nixon, võttes tagasi välisriikide valitsustele antud lubaduse, et 35 dollarit on väärt üht untsi kulda. Nüüd on üks dollar väärt vaid 1/2000 untsi kulda.
USA valitsus on tegelikult ka varem riigivõlga teenindamata jätnud. Üheks näiteks on Abraham Lincoln, kes hakkas kodusõja ajal emiteerima hädaolukorraks mõeldud paberraha, mis ei olnud seotud ei füüsilise kulla ega hõbeda varudega. Seda tegi ka Roosevelt, kes konfiskeeris kodanike kulla ja tõstis siis kulla hinna 20,5 dollarilt 35 dollarile, seeläbi dollarit devalveerides. See kujutas endast võetud kohustustest taganemist. 1971. aastal tegi seda ka Nixon, võttes tagasi välisriikide valitsustele antud lubaduse, et 35 dollarit on väärt üht untsi kulda. Nüüd on üks dollar väärt vaid 1/2000 untsi kulda.
doug casey
International Man: Kas kogu sellest hädast ja viletsusest on meil võimalik kuidagi kasudega välja tulla?
Doug Casey: Ma ei sooviks olukorda ilustada. Sa küsid sisuliselt, kas liiga vana ja korrumpeerunud impeeriumi kokku kukkumisest on võimalik kasu teenida.
Siinkohal oleks mõistlik vaadata ajas tagasi. Võtame näiteks Rooma impeeriumi. Kas selle lagunemisest oleks olnud võimalik kasu lõigata? Ma oletan, et mõne inimese elujärg läks ka Rooma kokkuvarisemise käigus paremaks, aga reaalselt langes elatustase peaaegu kõigil impeeriumi kodanikel, ning seejärel mindi üle pimedale keskajale.
Inimesed võiks praegu enese säästmiseks nii palju kui võimalik end ühiskondlikest süsteemidest eraldada. See on parim, mis nad (kollapsi lahti rullumiseks valmistudes) teha võivad.
doug casey
Kas Lääne tsivilisatsiooni langemisest on võimalik kasu lõigata? Huvitav küsimus… Kas sellest oleks võimalik kasu lõigata, kui üks astreroid Maad tabaks? Tegemist on niivõrd tõsise olukorraga, et need küsimused on omavahel võrreldavad. Inimesed võiks praegu enese säästmiseks nii palju kui võimalik end ühiskondlikest süsteemidest eraldada. See on parim, mis nad (kollapsi lahti rullumiseks valmistudes) teha võivad.
Kannatamaks võimalikult vähe kahju ning võib-olla isegi teenida mõningast kasu selles väga halvas olukorras on võimalik, kui omada kulda, hõbedat ja teisi reaalseid kaupu. Hangeldamisoskuse kallal tasuks samuti tööd teha. Sest ärgem unustagem siinkohal põhilist… enamik maailma reaalsetest varadest jääb krahhi korral alles… sellel varal saavad lihtsalt olema uued omanikud.
Ärgem unustagem siinkohal põhilist… enamik maailma reaalsetest varadest jääb krahhi korral alles… sellel varal saavad lihtsalt olema uued omanikud.
doug casey
Adrian Bachmanni kommentaar:
Parem õudne lõpp, kui lõputu õudus. Sellisena võib kokku võtta ka Ühendriikide lõputult kasvava võlakoorma saagat. Ultimatiivselt on Casey’l õigus. Ühendriigid võiksid tõepoolest loobuda oma võla teenindamisest ilma, et meretagused võlausaldajad kahe ookeani ja maailma konkurentsitult võimsaima mereväe poolt turvatud ameeriklastelt oma raha tagasi saaksid nõuda. Siseriiklikult tähendaks USA võlakoorma kokkuvarisemine seda mida see on ajalooliselt enamikes suurtes tööstusriikides tähendanud. Mitte sotsioökonoomilist kollapsi, vaid seninägematut majanduskasvu mis tuleneks tööstuslike investeeringute ja ostujõu plahvatusliku tõusu kombinatsioonist.
Ühendriigid võiksid tõepoolest loobuda oma võla teenindamisest ilma, et meretagused võlausaldajad kahe ookeani ja maailma konkurentsitult võimsaima mereväe poolt turvatud ameeriklastelt oma raha tagasi saaksid nõuda.
adrian bachmann
Tõsi, Ameerika Ühendriigid kaotaksid pankroti väljakuulutamisega globaalse reservvaluuta emitendi positsiooni ning sellega ka oma globaalse ülemvõimu umbes poolte planeedi riikide üle. Kuid ühtlasi looks see eeltingimused ameeriklaste naasmiseks maailma kõige rikkama rahva positsioonile. Antud stsenaarium oleks küll 99,99% ameeriklaste, ent mitte 0,01% maailmavalitsemise ambitsiooni omava Washingtoni võimueliidi huvides. Kuna kogu poliitiline võim on Ameerikas (ja kogu maailmas) aga koondund nanoskoopilise võimueliidi kätte, ei saaks antud stsenaarium realiseeruda ilma mastaapse ühiskondliku ruptuurita.
Ameerika Ühendriigid kaotaksid pankroti väljakuulutamisega globaalse reservvaluuta emitendi positsiooni ning sellega ka oma globaalse ülemvõimu umbes poolte planeedi riikide üle. Kuid ühtlasi looks see eeltingimused ameeriklaste naasmiseks maailma kõige rikkama rahva positsioonile.
adrian bachmann
Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema missiooniks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistetavaks tegemine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil. Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse pangalingiga:
