Keskpangad ja peavoolumeedia väidavad endiselt, et toidukaupade kiire hinnatõusu tinginud inflatsioon on ajutine ning tavainimene selle pärast muret tundma ei peaks. ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni (Food and Agriculture Organization – FAO) uue raporti kohaselt on aga toidukaupade hinnad üle maailma kiiresti jõudmas viimase kümnendi kõrgeimale tasemele.
FAO tegi septembri alguses avalduse, mille kohaselt on toidukaupade hinnad pärast kaks kuud kestnud langust augustis taas kiirelt kasvanud, seda ennekõike suhkru, taimsete õlide ning teraviljade osas.
FAO toidukaupade hinnaindeks, mis järgib ülemaailmselt kaubeldavate toiduainete rahvusvahelisi hindu, oli augustis keskmiselt 127,4, mida on juulikuuga võrreldes 3,9 punkti ehk 3,1% ning eelmise aasta sama ajaga võrreldes lausa 31,5 punkti ehk 32,9% rohkem.
Brasiilias, maailma suurimas suhkrut eksportivas riigis, said paljud põllukultuurid külma tõttu kahjustada. See tõstis FAO suhkruhinna indeksit augustis juulikuuga võrreldes 9,6% võrra, mis tõi omakorda kaasa toidukaupade hinnaindeksi tõusu. Mitmed ilmastikukatastroofid on viimasel ajal Brasiilias suhkru saaki oluliselt kahjustanud.
Suure hüppe tegi ka FAO taimeõli hinnaindeks, mis kasvas ennekõike reaalse võimekusega võrreldes väiksemas koguses toodetava palmiõli ajalooliselt suurima rahvusvahelise hinnatõusu tõttu eelmisel kuul 6,7%.
FAO teravilja hinnaindeks kasvas eelmisel kuul juuliga võrreldes 3,4%. Lihatoodete hinnaindeks tõusis samuti augustis veidi, samas kui piimatoodete hinnaindeks hoopis langes.
Ülemaailmne põud, muutlikud ilmastikutingimused, tööjõupuudus ning COVID-ist tingitud tarneahelate katkestused on mõned paljudest mõjuteguritest, mis on viimasel aastal toidukaupade hindade kiirele kasvule kaasa aidanud.
Sügise lähenedes ei näita aga toiduainete hinna inflatsioon pidurdumise märke ning võib hoopis jätkuda. See võib külvata sotsiaalmajanduslikku segadust areneva turumajandusega riikides, peamiselt seetõttu, et nende riikide elanikud on sunnitud suurema osa oma igapäevasest eelarvest toidule eraldama.
Ülemaailmne põud, muutlikud ilmastikutingimused, tööjõupuudus ning COVID-ist tingitud tarneahelate katkestused on mõned paljudest mõjuteguritest, mis on viimasel aastal toidukaupade hindade kiirele kasvule kaasa aidanud.
Albert Edwards Prantsusmaa rahvusvahelisest investeerimispangast Société Générale hoiatas saabuva toidukaupade hinnatõusu eest juba eelmise aasta detsembris, vahetult enne hindade kasvu kiirenemist, mis tema hinnangul oli ennekõike tingitud maailma keskpankade äärmiselt lõtvadest rahapoliitilistest otsustest. Ta hoiatas, et vähearenenud riikides võib see viia massirahutusteni.
Esimese maailma piirkondades nagu USA ja Euroopa ei ole toidukaupade hinnatõus tarbijate jaoks veel oluliseks probleemiks kujunenud, kuid sügisesse prognoositud hindade kasv toidupoodides võib siiski töötavate vaeste seas hakata pahameelt tekitama.
Viimase mõne kümnendi jooksul on toidukaupade hinna inflatsioon olnud äärmiselt madal. Nüüd on aga toidukaupade hinnad tõusuteel, mis võib juhul, kui Föderaalreserv kitsendusi teeb, anda märku sellest, et võlakirjade tootlus hakkab liikuma ülespoole.
Kommenteerib Adrian Bachmann
Toiduainete ülemaailmne hinnatõus tabab kõige valusamalt kõige vaesemaid riike, milledest paljud asetsevad geopoliitiliselt plahvatusohtlikes regioonides. Sotsiaalmajanduslike olude drastiline langemine on ajalooliselt sageli kaasa toonud rahutusi ning riigipöördeid, millega kaasneb muuhulgas märkimisväärne “domino efekti” oht tervete regioonide destabiliseerumisel. Tasub meeles pidada, et kümne aasta eest aset leidnud ja kogu Lähis-Ida regiooni raputanud Egiptuse riigipöörde (kaugelt kõige suurema elanikkonnaga Araabia riik) üheks peamiseks aluspõhjuseks olid maailmaturgudel kõrgustesse tõusnud (või futuurlepingute abil spekuleeritud) toiduainehinnad.
Viimase poole sajandi globaalne toiduainetööstuse trend on olnud ühemõtteliselt kreenis riikide põllumajandusliku autonoomsuse vähenemise suunal. Kui 1961. aastal oli maailmas kokku 31 riiki, mis sõltusid üle 50% ulatuses imporditavast teraviljast, siis 2013. aastaks oli üle poole tarbitavast teraviljast importivate riikide arv kasvanud 51 riigini. 25-50% importsõltuvuses riikide osakaal aga kasvas 49 riigilt 77-ni.
Kuigi paljud toiduainete impordist sõltujad on tugevate valuutadega jõukad riigid, mille elatustasemele avaldab kasvav toiduainete hinnatõus hetkel veel marginaalset sotsiaalmajanduslikku mõju, siis märkimisväärne osa vaesemaid riike ei pruugi uudises kajastatud trendide jätkudes olla võimelised enam oma populatsiooni ära toitma. Näljased massid liiguvad aga sinna, kus leidub toitu ning napib poliitilist tahet sisserändajaid tõrjuda. Peamiseks sihtmärgiks seesugusel liikumisel on ootuspäraselt Euroopa ning lähtekohaks lähitulevikus Aafrika ja keskpikas tulevikus Lähis-Ida laiem regioon, mis käimasoleva roherevolutsiooni jätkudes ei suuda päris kindlasti oma populatsiooni ära toita.
Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema missiooniks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistetavaks tegemine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil. Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse pangalingiga:
