Hoolimata lubadusest saada 2060. aastaks CO2-neutraalseks riigiks, käivitas Hiina aastal 2020 rohkem kivisöe elektrijaamu, kui teised maailma riigid neid sulgesid. Hiina tööstusvõimsus liigub odava energeetika laineharjal Lääne jaoks püüdmatusse kaugusesse.
Hiina 2020. aasta kivisöe buum ületas ülejäänud maailmas seisatud kivisöeküttel elektrijaamade koguvõimsuse. Ülemaailmse Energeetika Monitoorimise Keskuse andmetel oli tegemist esimese korraga pärast 2015. aastat, mil kivisöe kasutuselevõtt energiaallikana ületas (kliimasoojenemise pidurdamise eesmärgil) suletavate kivisöel töötavate elektrijaamade tootmisvõimsuse.
Hiina käivitas 2020. aastal kivisöel töötavaid elektrijaamu koguvõimsusega 38,4 gigavatti, samas kui ülejäänud maailmas peatati 37,8 gigavati jagu kõige enam kasvuhoonegaase tekitavatest elektrijaamadest.
Hiinas 2020. aastal kasutusele võetud kivisöeküttel elektrijaamad moodustasid võimsuse poolest planeedi uutest kivisöe elektrijaamadest 76%, andes selge signaali, et Pekingi jaoks on majandusvõimsuse kasvatamine olulisem prioriteet, kui kasvuhoonegaaside heite pidurdamine.
Kommenteerib Adrian Bachmann
Majandusvõimsust annab mõõta paljudel erinevatel viisidel, millest siseriiklik kogutoodang on vaid üks ning füüsilist tootmissektorit puudutavatest isegi mitte kõige kõnekam indikaator. Riikide reaalsest tööstusvõimsusest annab kaudse ettekujutuse nende elektritootmise võime, mille alusel on selgesti näha Hiina möödumine Lääneriikide tööstuslikust suutlikkusest.
Uudis on kõnekas, kuna demonstreerib Hiina prioriteete, milles esimesel kohal on jätkuvalt riigi majandusvõimsuse arendamine ning alles seejärel valdavalt Lääne eliidi poolt dikteeritud kliimaeesmärkide täitmine.
Hiina jaoks on esimesel kohal jätkuvalt riigi majandusvõimsuse arendamine ning alles seejärel valdavalt Lääne eliidi poolt dikteeritud kliimaeesmärkide täitmine.
Hiina tööstus- ja energiapoliitika asetab Lääne geoökonoomilist strateegiat suunava eliidi keerulisse olukorda. Olles teinud pika perspektiiviga panuse globaalse roheenergia revolutsiooni teostamiseks läbi pankade, krediidipoliitika ning tööstuskontsernide strateegiliste arengukavade, tuleb Lääne eliidil langetada otsus: kas loobuda vähemalt osaliselt roheeneriga prioriteetidest ning reindustrialiseeruda või jätkata “jätkusuutlikkuse” poliitikat ja leppida kapitulatsiooniga Hiinale, mis puudutab reaalsete füüsiliste kaupade, aga ka infrastruktuuride loomisvõimet.
Probleem seisneb selles, et antud mudelis lakkab varem või hiljem (pigem varem) koos Lääne tööstusliku domineerimisega ka sõjatööstuslik ülekaal, millele oli seni pinnuks silmas üksnes Venemaa oma suuresti sõltumatu sõjatööstuskompleksiga. Kaotades Hiinale esmalt tsiviiltööstuse ja seejärel militaartööstuse liidripositsiooni, on vaid aja küsimus, mil taandub ka Lääne poliitiline domineerimine maailmaareenil.
Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema missiooniks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistetavaks tegemine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil. Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse pangalingiga:
