Michael Snyder
Tundub kummaline rääkida 2021. aastast kui “vanadest headest aegadest”, kuid tõde on see, et vaid kolm lühikest aastat tagasi oli elukallidus kogu Ameerikas palju madalam.
Vesteldes Sam Rohreriga Ameerika Pastorite Võrgustiku programmist arutasime, kuidas toiduainete hinnad on tänaseks totaalselt kontrolli alt väljunud. Üks näide, mille esile tõin, oli asjaolu, et Big Mac’i “soodne komplektlõuna” võib mõnes USA piirkonnas maksta tänase seisuga kuni 18 dollarit. Ma isiklikult ei käiks iial McDonald’si hamburgeri, friikartulite ja joogi eest välja 18 dollarit, kuid selline on majanduskeskkond, milles Ameerika täna elab…
Kas teie sissetulek on viimase kolme aasta jooksul tõusnud rohkem kui tuhande dollari (ehk €930) võrra kuus? Kui mitte, siis olete vaesemaks jäänud.
Michael Snyder
Kas teie sissetulek on viimase kolme aasta jooksul tõusnud rohkem kui tuhande dollari (ehk €930) võrra kuus? Kui mitte, siis olete vaesemaks jäänud. Majandusteadlase Mark Zandi andmetel kulutab keskmine USA leibkond täna 1019 dollarit kuus rohkem, et osta täpselt samu kaupu ja teenuseid, mida ta ostis kolm aastat tagasi:
Moody’s Analyticsi peaökonomisti Mark Zandi uute arvutuste kohaselt pidi keskmine USA majapidamine jaanuaris 2024 maksma 213 dollarit kuus rohkem, et osta samu kaupu ja teenuseid, mida ta ostis aasta tagasi, sest inflatsioon on ka viimase aasta püsinud kõrge.
Ameeriklased maksavad keskmiselt 605 dollarit kuus rohkem kui kaks aastat tagasi samal ajal ja 1019 dollarit rohkem kui kolm aastat tagasi – s.o enne inflatsioonikriisi algust.
Vanasti mulle tegelikult meeldis toidupoes sööki varumas käia. Aga tänaseks on sellest kujunenud valus kogemus. Olen kindel, et enamus lugejaid oskavad selle tundega samastuda.
Hiljuti avaldas Wall Street Journal artikli, milles selgitati, et viimati, kui ameeriklased kulutasid nii suure osa oma sissetulekust toidule, oli Valges Majas George H. W. Bush:
Viimati, kui ameeriklased kulutasid sedavõrd suure osa oma sissetulekust toidule, oli Valges Majas ovaalkabinetis George H. W. Bush, kinodes linastus “Terminaator 2: Kohtupäev” ning C+C Music Factory rokkis Billboardi edetabelites.
Kas teie mäletate, milline oli elu 1991. aastal? See oli minu jaoks hea aasta, aga samas oli see ka nii ammu…
Wall Street Journali sõnul kulutasid ameeriklased 1991. aastal 11,4 protsenti oma netosissetulekust toidule ja 2022. aastal oli see näitaja 11,3 protsenti:
1991. aastal kulutasid Ameerika tarbijad USA põllumajandusministeeriumi andmetel 11,4 protsenti oma netosissetulekust toidule. Tol ajal seisid kodumajapidamised ikka veel silmitsi toiduainete järsu hinnatõusuga pärast 1970ndate inflatsiooniperioodi.
Rohkem kui kolm aastakümmet hiljem on toiduainekulutused taas saavutanud sama taseme, nagu näitavad USA põllumajandusministeeriumi andmed. USA põllumajandusministeeriumi kõige värskemate andmete kohaselt kulutasid tarbijad 2022. aastal 11,3% oma netosissetulekust toidule.
Kümnete miljonite ameeriklaste jaoks on pelgalt järgmise kuuni hakkama saamine muutunud võitluseks.
Michael Snyder
Võin juba praegu öelda, mida paljud teist seda kõike lugedes mõtlevad. 2022 oli kaks aastat tagasi. Toiduainete hinnad on pärast seda jätkuvalt tõusnud, nii et kui kõrge oleks see protsent täna? Mina isiklikult ei oleks üllatunud, kui saaksin teada, et ameeriklased kulutavad praegu 15 protsenti oma netosissetulekust toidule. Aga kui te arvate, et olukord on hull, siis oodake vaid, kuni see jõuab lõpuks 30 või 40 protsendi piirimaile. Sest täpselt sinna on asjad liikumas.
Mõistagi on toidukaupade hinnad juba praegu absurdsel tasemel. Ühes väga populaarses internetifoorumis kurtis üks kasutaja hiljuti, et tema nädala toidukaupade arve on nüüdseks jõudnud 250 dollarini…:
100 dollarit oli varem sisseostude summa vaid sellistel juhtudel, kui me suuremas koguses varusid kogusime või midagi erilist ostude nimekirja lisasime. Hinnad hakkasid tõusma ja me kärpisime lisasid, kuid arve jõudis sellele vaatamata 120-130 dollarini. 150 dollari juures hakkasime juba kurtma. Kuu aega tagasi oli arve 180 dollarit ning täna väljusime me poest juba 250 dollari võrra vaesemana ning me ei saanud sealjuures isegi kõike, mida algselt plaanisime osta.
Tegelikult on nii, et kui te pääsete toidupoest välja vaid 250 dollari eest, siis läheb teil veel väga hästi. Paljudel teistel võib täis toidukorvi ostmine palju kulukamaks minna. See kõik on toimumas ajal, mil suurettevõtted hoiatavad meid avalikult, et ootamas on veelgi rohkem hinnatõuse…:
Oreo küpsiste tootja Mondelez avaldas jaanuaris, et jätkab sel aastal oma toodete hindade tõstmist, peamiselt kakaohinna tõttu, mis möödus veebruaris 46 aasta rekordtasemest. Šokolaaditootja Hershey sõnul eeldab firma, et kallim kakao saab sel aastal kärpima ettevõtte kasumit. Kraft Heinz ütles, et inflatsioon on küll aeglustumas, kuid ettevõtte kulud on endiselt kõrgemad, mis on tingitud osaliselt kallimatest tomatitest ja suhkrust.
Juhul kui te armastate šokolaadi, peaksite te seda püüdma varuda nii palju kui võimalik, kuni hinnad on veel suhteliselt madalad, kuna kõik märgid näitavad, et šokolaadi hinnad hakkavad lähitulevikus kiiresti kasvama.
Michael Snyder
Räägime pisut ka kakao hinnast. Kakao ülemaailmsed tarned on muutunud väga defitsiitseks ja meid hoiatatakse nüüd, et kakao hind “võib ulatuda lähitulevikus kuni 10 000 dollarini tonni eest”…:
Tooraineanalüütikud ütlesid, et mõningate prognooside kohaselt võib kakao hind ulatuda peagi kuni 10 000 dollarini tonni kohta. Peatselt annab Lääne-Aafrika kakaopuudus endast märku kogu maailma supermarketites.
Juhul kui te armastate šokolaadi, peaksite te seda püüdma varuda nii palju kui võimalik, kuni hinnad on veel suhteliselt madalad, kuna kõik märgid näitavad, et šokolaadi hinnad hakkavad lähitulevikus kiiresti kasvama.
Paraku tõusevad autokindlustuse hinnad veelgi kiiremini kui toiduainete omad…:
Seega… kui arvate, et teie toiduarve on kõrge, siis vaadake oma autokindlustust.
Medora Lee teatab, et 2024. aastal kasvasid täies ulatuses kaetud autokindlustuse keskmised kulud 26% võrra, jõudes 2543 dollarini, mis on tervelt 529 dollarit rohkem kui aasta varem. See kasv on kuus korda kiirem kui üldine inflatsioon ja suurem kui ühelgi toiduainel toidukauplustes, sealhulgas munadel, viimase kolme aasta jooksul.
Miks ma pean 40 tundi nädalas töötama üksnes selleks, et mul oleks oma elamispind?
Noor töötaja
Ma ausalt öeldes ei saa aru, kuidas enamik inimesi saab täna endale nii ebamõistlikult kõrgeid hindu enam lubada. Kümnete miljonite ameeriklaste jaoks on pelgalt järgmise kuuni hakkama saamine muutunud võitluseks. On ütlematagi selge, et eriti raske on olukord noortel inimestel, kes alles alustavad iseseisvat elu. Avameelset videot, milles üks noor naine kurdab, kui rõhuv on elukallidus, on vaadatud juba üle 18 miljoni korra…:
“Miks ma pean 40 tundi nädalas töötama üksnes selleks, et mul oleks oma elamispind?”
Noore naise TikToki video, milles ta kaebab nüüdseks paljudele tuttava olukorra üle, et noored peavad suurema osa oma ajast töötama vaid killukese vaba aja eest, mille nautimiseks neil vaevu raha jätkub, on netiavarustes plahvatuslikult levinud.
“40 tundi tööd nädalas toob mulle 2000 dollarit kuus ja mu üür on 1660 dollarit,” jätkas naine videos, mis on Twitteris kogunud 18 miljonit vaatamist. “Nii et ma töötan 40 tundi nädalas, et mul oleks 2-toaline korter ja lisaks 300 dollarit kuus, mis ei kata mu telefoni-, interneti- ega toidukulusid.”
Ta tunneb end lõksus olevana ja ma saan sellest täiesti aru. Kuid ta ei mõista, et see, mida ta praegu läbi elab, on sõna otseses mõttes aastakümneid kestnud uskumatult halbade otsuste otsene tulemus:
Hoolimata liberaalse meedia hõisetest ja Bideni kinnitustest tugeva majanduse kohta tunnetavad ameeriklased olukorda hoopis teisiti. Barbara Lee, demokraadist kongressi saadik Californiast ning senati kandidaat, kurtis hiljutises debatis oma osariigi “taskukohasuse kriisi” üle. Ta viitas uuringule, mis näitas, et “127 000 dollarit aastas on neljaliikmelise pere jaoks toimetulekuks vaevu piisav”. Kuigi Leel on õigus ameeriklaste “taskukohasuse kriisi” suhtes, on tema lahendus naeruväärne. Lee teeb ettepaneku kehtestada miinimumpalgaks 50 dollarit tunnis.
Selline miinimumpalk tekitaks hetkega massilise tööpuuduse, kuna ettevõtted koondaksid päevapealt mittekriitilised töötajad. Drastiline meede tooks kaasa ka kõrgemad hinnad tarbijate jaoks ja veelgi kõrgema inflatsioonimäära, mis on olnud püsivaks probleemiks Bideni valitsuse ajal.
Rohkem raha ei ole lahendus ja rohkem võlga ei ole päris kindlasti lahenduseks. Hea elustandardi loomiseks vajame me tootlikku majandust, mis toodab reaalset väärtust.
Michael Snyder
Miks mitte tõsta miinimumpalka siis juba kohe 100 dollarini tunnis? Sellisel juhul ujuksid kõik rahas, kas pole? Paraku ei toimi reaalne maailm sedasi. Rohkem raha ei ole lahendus ja rohkem võlga ei ole päris kindlasti lahenduseks. Hea elustandardi loomiseks vajame me tootlikku majandust, mis toodab reaalset väärtust. Ajalooline võlamull, mida me oleme siiani nautinud, on loonud lühiajalise heaolu illusiooni, ent nüüdseks oleme jõudud viimaks punkti, kus mull on lõhkenud. Kõik elavad eelaimduses, et massiivne krahh on peagi saabumas ning kui see kätte jõuab, muudab see meie elukorraldust tundmatuseni.
Näib, et ka Jeff Bezos mõistab, et asjad on muutumas, sest ta on müünud kümneid miljoneid Amazoni aktsiaid…
Miks peaks Amazoni asutaja seda tegema, kui ta tõsimeeli arvab, et USA majandust ootavad ees helged perspektiivid? See ei oleks üldse loogiline. Kõik märgid räägivad paraku ühte keelt: meid on ootamas ees väga raske epohh. Epohh… millega võrreldes praegune kitsikus saab tunduma kui “vanad head ajad”.
Allikas
Adrian Bachmanni kommentaar:
Protsessid, mis ei saa jätkuda… lõppevad. Lõppemas on ka 40 aastat väldanud Ühendriikide ainelise heaolu tsükkel, milles massiivselt deindustrialiseerunud üliriigi elanikkond nautis kõrge lisaväärtusega toodangu langemise kiuste pidevat materiaalse jõukuse kasvu – seda peamiselt dollari, USA finantsturgude ning globaliseerunud tarneahelate poolt võimaldatud odava allhanke koosmõjus.
Mis saab edasi, ei ole teada, kuid selge on see, et dollari reservvaluuta positsiooni järk-järgulise minetumisega peab Ameerika tulevikus nautima materiaalseid rikkusi piirides, mil neid rikkusi ollakse ise võimelised genereerima. Ning see ei pruugi pikemas perspektiivis olla halb asi, kuna ameeriklaste suhteline elustandard oli maailma kontekstis ajalooliselt kõrgem perioodil, mil Ameerika tegeles rohkem töö ning vähem liigkasuvõtmisega.
Mis saab edasi, ei ole teada, kuid selge on see, et dollari reservvaluuta positsiooni järk-järgulise minetumisega peab Ameerika tulevikus nautima materiaalseid rikkusi piirides, mil neid rikkusi ollakse ise võimelised genereerima.
Adrian Bachmann
Makroskoop saab ilmuda üksnes oma lugejate ja kuulajate toel. Juhul kui ka Sina oled huvitatud Makroskoobi edasisest ilmumisest, saad teha selleks omale jõukohase annetuse käesoleva loo lõpus toodud rekvisiitidel. Tänan tähelepanu ja abi eest!
Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema missiooniks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistetavaks tegemine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil. Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse pangalingiga:
