Loo AUDIOVERSIOON on kuulatav lehekülje lõpus
Nick Hudson
Iga aus ajaloolane on sunnitud tunnistama, et kogu inimkonna ajaloo vältel on valitsused ja tööstusharud kasutanud propagandat laiaulatuslike valenarratiivide levitamiseks ja kaitsmiseks. Propagandat defineeritakse kui süstemaatilist teabe levitamist eesmärgiga kujundada avalikkuse arvamust mõne konkreetse eesmärgi või tegevuskava toetamise suunas, kusjuures tavaliselt on levitatav teave kas vale või sihilikult eksitav. Sealjuures peamine detail, mis annab alati märku sihilikust valetamisest, on võimude poolt peale surutavatest hoiakutest eristuvate seisukohtade ja narratiivide mahasurumine.
Propaganda sisu valitakse tavaliselt kooskõlas varjatud agendaga, mis hõlmab pikaajalises plaanis teatud ideoloogia väljakujundamist. Kui ideoloogia on rahva teadvuses kindlalt kanda kinnitanud, võib siiani varjatud agendat juba avalikult esitleda, ilma et avalikkus agenda rakendamisele olulisi vastuväiteid tooks.
Ajaloos tagasi vaadates leiame propaganda kui ideoloogia kujundamise vahendi raamistikule veel lähedasi analooge. Näiteks Hegeli dialektika, marksistide lemmik, räägib teesist, antiteesist ja sünteesist ning nn PRS-mudel (akronüüm ingliskeelsetest terminitest Problem, Reaction, Solution) räägib probleemist, reaktsioonist ja lahendusest.
Kuid seni kuni ideoloogia ei ole veel avalikkuses destilleerunud, on selle edendajatel vaja kaitsta oma eksitavaid ja otseselt valesid narratiive lahknevate seisukohtade eest. Selleks kasutatakse tsensuuri ning naeruvääristamist, mis tänapäeval väljendub varjatud agendat paljastada üritavate inimeste „vandenõuteoreetikuteks” või väidetava probleemi „eitajateks” sildistamises.
Covidi fenomeni ajal sõnastasin Hudsoni habemenoa printsiibi alusel järgneva seaduspära: kõik, mida (1) esitletakse globaalse kriisina, (2) mille lahendamiseks on lubatud üksnes globaalsed meetmed, (3) mida rakendatakse eriarvamuste mahasurumise tingimustes, on kindlasti pettus.
Covidi fenomeni ajal sõnastasin Hudsoni habemenoa printsiibi alusel järgneva seaduspära: kõik, mida (1) esitletakse globaalse kriisina, (2) mille lahendamiseks on lubatud üksnes globaalsed meetmed, (3) mida rakendatakse eriarvamuste mahasurumise tingimustes, on kindlasti pettus.
Nick Hudson
See ei tähenda mõistagi nagu ei saaks globaalset kriisi põhimõtteliselt eksisteerida. Kui mõni Krakatoast suurem vulkaan purskaks, oleksime me kõik sellest veel palju aastaid vägagi teadlikud. Kuid globaalsete lahenduste toimimine katastroofilisele vulkaanipurskele järgneva olukorra parandamisel oleks äärmiselt ebatõenäoline. Mõnedes piirkondades tuleks prioritiseerida elanikele tekkide varumist, teistes aga kasvuhoonete ehitamist. Ja eriarvamuste mahasurumisel puuduks vähimgi mõte. Samuti ei oleks meil vajadust nimetada pimedat meest, kes ei näe tuhapilve, “vulkaanieitajaks”, ega tsenseerida kedagi, kes väidab, et tuhk pärineb tegelikult kusagilt mujalt. Inimesed keskenduksid lihtsalt päikesevalguse vähenemise probleemiga toime tulemise võimaluste otsimisele.
Füüsilise, käegakatsutava ja nähtava kriisi võltsimine on keeruline. Teil ei õnnestu inimestele selgeks teha, et vulkaan on pursanud, kui see tegelikult nii ei ole, kui te just ei suuda võltsida tohutut tuhapilve. Seetõttu teeseldakse tavaliselt, et eksisteerib mingi nähtamatu oht, mis põhjustab ülemaailmse kriisi. Sellisele kujuteldavale ohule pakutakse globaalset lahendust „ohutuse tagamise” meetmete näol, mis omavad mingitki tõhusust üksnes teoreetilisel või virtuaalsete mudelite tasandil, kuid kõik skeptikud sildistatakse nähtamatu ohu „eitajateks”. Lahenduste mõistlikkuse nõue kaob, kui inimesi piisavalt edukalt hirmutada – sellisel juhul nõuavad inimesed ise võimude poolt jõuga peale surutavate “lahenduste” rakendamist.
Füüsilise, käegakatsutava ja nähtava kriisi võltsimine on keeruline. Teil ei õnnestu inimestele selgeks teha, et vulkaan on pursanud, kui see tegelikult nii ei ole, kui te just ei suuda võltsida tohutut tuhapilve. Seetõttu teeseldakse tavaliselt, et eksisteerib mingi nähtamatu oht, mis põhjustab ülemaailmse kriisi. Sellisele kujuteldavale ohule pakutakse globaalset lahendust „ohutuse tagamise” meetmete näol, mis omavad mingitki tõhusust üksnes teoreetilisel või virtuaalsete mudelite tasandil, kuid kõik skeptikud sildistatakse nähtamatu ohu „eitajateks”.
Nick Hudson
Järgnevalt analüüsin kolme näidet propagandistlikest narratiividest, mis järgivad täpselt eelnevalt kirjeldatud mustrit. Esiteks puudutan rahvale suunatud toitumisjuhiste südames peituvat tohutut pettust ja seejärel toon paralleele kahe teise näitega. Lõpetuseks selgitan, miks selliste pettuste levik on ainus tõeline probleem, millega maailm kollektiivselt silmitsi seisab, ning räägin ka sellest, mida meil on võimalik ette võtta.
Toitumisjuhised
1950. aastatel esitas füsioloog Ancel Keys lihtsa hüpoteesi, et toidus sisalduvad küllastunud rasvad põhjustavad veres kolesteroolitaseme tõusu, mis omakorda põhjustab arterite ummistumist ja seeläbi südamehaigusi. 1970. aastatel tehti ettepanek kasutada organismi enda kolesterooli tootmise vähendamiseks statiine ja 1990. aastatel väitis farmaatsiahiid Merck oma uuringus, et tema toodetud statiinid vähendavad südamehaigusi. Merck teenis statiinidel põhineva ravimi turustamisega miljardeid dollareid ning teised ettevõtted järgisid selle eeskuju, muutes statiinid esimeseks triljon dollarit sisse toonud ravimiks ajaloos.
Kuigi Ancel Keysi mõjukas seitset riiki hõlmanud uuring oli naeruväärne pettus, tsiteeriti seda sadu kordi, mis tõi kaasa tuhandete artiklite, mitmesaja uuringu ja sadade raamatute avaldamise. Samamoodi järgnesid 4S nime all tuntud uuringule (Scandinavian Simvastatin Survival Study, 1994) kümned tuhanded artiklid ajakirjades ning tuhanded uued uuringud. Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) toetus oma 1989. aastal välja antud toitumisjuhistes just küllastunud rasvade kahjulikkuse hüpoteesile ning lisas statiinid 2006. aastal kriitiliselt oluliste ravimite nimekirja, mis omakorda tähendas, et sealt alates pidid statiinid sisalduma iga riigi tervishoiusüsteemi miinimumnõuetes. Kõiki neid uuringuid rahastasid peamiselt suhkrutööstus ning loomulikult farmaatsiaettevõtted.
Esitatud probleemi ja lahenduse kombinatsiooni ehk kolesterooli ja statiinide mudeliga mitte nõustumine kujutas endast ohtu ametlikule narratiivile ning erimeelsuste mahasurumine algas juba varakult. Näiteks väitis Suurbritannia toitumisteadlane John Yudkin 1957. aastal, et suhkur kahjustab inimeste tervist. Esialgu võeti teda tõsiselt, kuid Ancel Keys käivitas Yudkini isiku vastu suunatud avaliku kampaania, mistõttu selleks ajaks kui Yudkin 1971. aastal pensionile jäi, oli ta ühiskonnas täielikult marginaliseeritud ja naeruvääristatud. Ka hilisemad kriitikud, sh statiinidega seotud valesid paljastanud ja peavoolunarratiiviga vastuollu minevaid toitumissoovitusi jaganud Lõuna-Aafrika spordimeditsiini professor Tim Noakes ning arstid Maryanne Demasi, Malcolm Kendrick ja Zoë Harcombe, nagu ka paljud teised, on pidanud taluma neile osaks saanud kärarohkeid rünnakuid.
Vaadakem lähemalt, kuidas paistavad asjad ülal sõnastatud pettuse tuvastamist abistava kahe prisma valguses.
1) Toidus sisalduvate küllastunud rasvade käsitlemine ülemaailmse tähtsusega probleemina kinnistus Maailma Terviseorganisatsiooni 1989. aastal koostatud suunistes.
2) Statiinide käsitlemine ülemaailmse lahendusena nimetatud probleemile fikseerus seoses WHO poolt koostatud kriitilise tähtsusega ravimite nimekirja lisandumisega 2006. aastal.
3) Alates 1950. aastatest kuni tänapäevani on eriarvamusi julmalt ning selge mustri alusel maha surutud.
Seega kinnitavad meie kriteeriumid pettuse diagnoosi.
1) Levitatavate narratiivide taga peituv varjatud agenda oli ilmne: teenida kasumit ravimite, suhkru ja polüküllastumata rasvade müügist;
2) Alates 1950. aastatest kuni 1980. aastateni hoidsid asjassepuutuvad tööstusharud propaganda masinavärki ülal uuringute rahastamise ja olulistes institutsioonides otsustavate hääleõiguslike positsioonide hõivamise kaudu.
3) Maailma Terviseorganisatsiooni 1989. aasta toitumisjuhiste ilmumise ajaks oli soovitud ideoloogia avalikkuse teadvuses kindlalt juurdunud.
4) Seejärel paljastus tõeline agenda seoses statiinide 1990. aastatel turule jõudmise ning triljoni dollari ulatuses kasumi teenimisega. Samuti toetasid uued toitumisjuhised suhkru ja polüküllastamata rasvade müüki mitme miljardi dollari eest.
Seega saame öelda, et mõlemad lähenemisviisid – nii agenda-propaganda-ideoloogia prisma kui ka globaalse kriisi, globaalse lahenduse ja eriarvamuste mahasurumise prisma – näitavad üheselt, et tegemist on pettusega.
Covid
Teiseks vaatame lähemalt Covidi fenomeni. Kui 2020. aasta alguses selgus, et meedias levitatav hüsteeria ei tuginenud reaalsetele faktidele, rajasin kaasasutajana pandeemia andmeid analüüsiva organisatsiooni PANDA, et kummutada eeldused, mille sildi all õigustati ühiskondade hävingut kaasa toonud sulgemisi. Seejärel süüdistasid minu kutseorganisatsioonide liikmed mind kiiresti valeinfo levitamises ning Lõuna-Aafrika ja Suurbritannia kutseorganisatsioonid määrasid mu kaks korda neljaks aastaks uurimise alla. Põhjaliku uurimise ja kuluka kohtumenetluse käigus ei jäänud püsima ühtegi tõestatavat valeandmete levitamise süüdistust. Lõuna-Aafrika juhtum kadus vaikselt, kuid Ühendkuningriigis mõistis Aktuaaride instituudi ja teaduskonna omakohus mind lõpuks süüdi mitte valeandmete levitamises, vaid hoopis solvavas kõnes, kuna ma nimetasin Salim Abdool Karimi – dr Anthony Fauci Lõuna-Aafrika vastet – „põikpäiseks hulluks”, ning seda hoolimata asjaolust, et Karim ise ei olnud kaebust esitanud ega vastanud meie kolmest osast koosnevale artiklisarjale, milles kirjeldasime tema tegevust juba aastaid iseloomustanud korruptsiooni.
Asjaolu, et ei Ühendkuningriigi ega Lõuna-Aafrika süüdistajad ei suutnud tuvastada ühtegi valeteabe juhtumit, tähistas oma olemuselt murrangulist süüdistust Covidi narratiivi vastu, sest olin eelneva nelja aasta vältel esitanud üsna laiahaardelisi väiteid. Olen varem üksikasjalikult selgitanud mitte üksnes seda, et kõik, mis puutus Covidi fenomeni, oli pettus, vaid ka seda, kuidas need pettused teostati. Kellele selleteemalised selgitused huvi pakuvad, võivad vaadata minu 2023. aastal Lõuna-Aafrika Aktuaaride Ühingule peetud kõnet, mille sisu pole kunagi ümber lükatud. Lühidalt kokku võetuna väitsin ma, et 2020. aastal ei ringelnud maailmas ühtegi üldist riski suurendavat viirust. Ei eksisteerinud ühtegi „Covidi testi”, mida oleks saanud kasutada mis tahes nõuetekohaselt kirjeldatud haiguse diagnoosimiseks, ja ei leidunud ühtegi Covidist põhjustatud surmajuhtumit – olid vaid surmajuhtumid, mis tulenesid kahjulikest muudatustest tavapäraste hingamisteede haiguste raviprotokollides. Väitsin, et riidest maskid, ühiskondade sulgemised, sotsiaalne distantseerumine ja mRNA „vaktsiinid” kuulusid kõik pseudoteaduse sfääri ning et kogu narratiiv uuest surmavast viirusest oli täielik jama. Kui kahe neli aastat väldanud ning rohkelt ressursse kulutanud uurimise käigus ei tunnistatud ühtegi minu esitatud argumenti valeteabeks, siis tähendab see, et minu väiteid tuleb võtta tõsiselt.
Lühidalt kokku võetuna väitsin ma, et 2020. aastal ei ringelnud maailmas ühtegi üldist riski suurendavat viirust. Ei eksisteerinud ühtegi „Covidi testi”, mida oleks saanud kasutada mis tahes nõuetekohaselt kirjeldatud haiguse diagnoosimiseks, ja ei leidunud ühtegi Covidist põhjustatud surmajuhtumit – olid vaid surmajuhtumid, mis tulenesid kahjulikest muudatustest tavapäraste hingamisteede haiguste raviprotokollides.
Nick Hudson
Vaadakem nüüd Covidi fenomeni läbi samade prismade, mida rakendasime küllastunud rasvade ja statiinide juures.
1) Maailma Terviseorganisatsioon kuulutas Covidi ülemaailmseks pandeemiaks, väites, et tegemist on nähtamatu „uue surmava viirusega”, millega toime tulemine nõuab ühiskondade sulgemist ja muid uudseid meetmeid. Kriitikuid, kes prognoosisid, et uued katsetamata vaktsiinid muudetakse peagi kõigile kohustuslikuks, nimetati vandenõuteoreetikuteks.
2) Kuid niipea kui pandeemia ideoloogia oli avalikkuse teadvuses kindlalt juurdunud esitleti globaalse lahendusena tõepoolest äsja välja töötatud vaktsiine, mille juures ei peetud oluliseks tavapärast katseperioodi ja mille lühiajaliste katsete tulemusi võltsiti.
3) Erimeelsusi suruti maha enneolematu, tööstusliku haardega meedia- ja sotsiaalmeedia tsensuuri ning luureagentide poolt koostatud võltsartiklite abil, mida avaldatakse tänase päevani.
Kui vaadata propagandastruktuuri, siis
1) on ka siin olemas varjatud agenda, mille eesmärk on teenida kasumit „vaktsiini” müügist ja valitsuse kontrollist inimeste üle.
2) Covidi narratiivi juurutamise nimel viidi läbi ajaloo suurim propagandakampaania, mille raames suunati miljardeid dollareid virelevatele meediaettevõtetele, tsensuuriorganisatsioonidele, sh „faktikontrollijatele” ja usaldusväärsete uudiste algatusele (Trusted News Initiative), ning õõvastavatele käitumisteadust ühiskonna “nügimiseks” kasutavatele üksustele.
3) Ideoloogia formeerus väga kiiresti, kusjuures uue surmava viiruse põhjustatud pandeemia faktina käsitlemine juurdus kindlalt kõigest aasta jooksul.
4) Ning seejärel muutus varjatud agenda, mida vaid mõned kuud varem oli nimetatud vandenõuteooriaks, avalikuks agendaks. Üle kogu maailma seisid inimesed järjekorras, et käised üles käärida ja lasta endale sisuliselt mürgist “imerohtu” sisse süstida.
Seega on meil taas olemas kõik pettuse elemendid.
Huvitava detailina tasub tähele panna, et vaktsineerimiskohustus ei olnud vähimalgi määral mõistlik lahendus esitatud probleemile. Samal ajal kui inimestele kinnitati, et vaktsiinid on „ohutud ja tõhusad” ning et kui nad neid endasse süstida lasevad, siis on nad kaitstud surma ja haiglasse sattumise eest, kuulutati neile ka, et „keegi ei ole ohu eest kaitstud enne, kuni kõik on kaitstud.” Kuid nende kahe väite vahel on hämmastav vastuolu, mida hirmupõhise propagandaga pommitatud ja surmava ohu ähvardusega hüpnotiseeritud elanikkond ei ole suuteline tabama. Ei leidunud mitte midagi, mille eest pakutud vaktsiinid oleksid inimesi efektiivselt kaitsnud, ja ühtlasi ei olnud need sugugi ohutud. Õigupoolest tekitasid vaktsiinid siis ja tekitavad jätkuvalt inimestele tohutut kahju.
Samal ajal kui inimestele kinnitati, et vaktsiinid on „ohutud ja tõhusad” ning et kui nad neid endasse süstida lasevad, siis on nad kaitstud surma ja haiglasse sattumise eest, kuulutati neile ka, et „keegi ei ole ohu eest kaitstud enne, kuni kõik on kaitstud.” Kuid nende kahe väite vahel on hämmastav vastuolu, mida hirmupõhise propagandaga pommitatud ja surmava ohu ähvardusega hüpnotiseeritud elanikkond ei ole suuteline tabama.
Nick Hudson
Kliimamuutused
Kolmas vasturääkivusi täis valdkond, mida lähemalt vaatlen, puudutab kliimamuutuseid. Võrreldes küllastunud rasvade ja koroonaviiruse pettustega on see üsna keeruline teema, hõlmates mitut narratiivi, millest igaüht eraldi tuleb üldise narratiivi tunnustamise nimel uskuda. Täpsemalt peaksime uskuma, et
1) kliimamuutused on meie kõigi ühine uus probleem;
2) nende muutuste peamine põhjus seisneb süsinikdioksiidis;
3) süsinikdioksiidi tase sõltub inimeste tekitatud heitmete tasemest;
4) hetkel aset leidvad kliimamuutused kujutavad endast eksistentsiaalset ohtu kogu maailmale; ning
5) probleemile ei leidu ühtegi vähem hävitavate tagajärgedega lahendust kui süsivesinike kasutamise iga hinna eest vähendamine; sest eesolevate kliimamuutustega kooseksisteerima õppimine ei ole võimalik.
Reaalsus on aga selline, et kliimamuutused on alati aset leidnud; inimeste tegevus mõjutab neid minimaalselt; süsinikdioksiidi tase sõltub temperatuurimuutustest, mitte vastupidi; me elame tegelikult ohtlikult külmal ajajärgul, mil kliimasoojenemine muudaks elu ja põllumajanduse enamikus piirkondades palju lihtsamaks. Seega saame tõdeda, et mitte ükski viiest kliimamuutuste tervikhüpoteesi kinnitamiseks esitatud elemendist ei vasta tõele.
Sellegipoolest räägitakse meile, et kliimamuutused kujutavad endast ülemaailmset kriisi ja et globaalne lahendus sellele probleemile on netonullipoliitika. Ühtlasi oleme näinud, kuidas sadade kunagi oma valdkonna liidriteks peetud kliimauurijate karjäärid on hävitatud seetõttu, et nad on julgenud nõutud narratiivi kahtluse alla seada, samal ajal kui aktiivseimad kliimaalarmistid ehitavad endale mere äärde luksuslikke villasid, näidates sellega üheselt, et väidetavasti lähenev merevee taseme tõus ei valmista neile tegelikult sugugi muret.
Ühtlasi oleme näinud, kuidas sadade kunagi oma valdkonna liidriteks peetud kliimauurijate karjäärid on hävitatud seetõttu, et nad on julgenud nõutud narratiivi kahtluse alla seada, samal ajal kui aktiivseimad kliimaalarmistid ehitavad endale mere äärde luksuslikke villasid, näidates sellega üheselt, et väidetavasti lähenev merevee taseme tõus ei valmista neile tegelikult sugugi muret.
Nick Hudson
Ühistegurid
Kui te usute, et ükskõik milline neist kolmest käesolevas artiklis analüüsitud väidetavast kriisist on pettus, siis peaksite uskuma, et kõik kolm on pettused, sest nende struktuurid on identsed. Kõik kolm esitlevad maailmale nähtamatut ohtu. Kõik kolm pakuvad lahendusi, mis tekitavad inimestele tõsist kahju. Kõik kolm hõlmavad tegevuskavasid, mis teenivad teatud siseringi liikmete huve, kuid mitte inimkonda laiemalt. Kõik kolm tuginevad eriarvamuste mahasurumisele. Ei eksisteeri ohtu nimega küllastunud rasv, ohtu nimega Covid ega ohtu nimega süsinikdioksiid, ja me kõik peaksime seda tõsiasja valjuhäälselt kuulutama, sest need pettused on vaid osa suuremast valede tootmise masinavärgist, mis ähvardab nii meie vabadusi kui inimkonna õitsengut.
Käsitleme asju nii, nagu nad on. Kui keskendume ainult neile kolmele kolossaalsele pettusele, jääb tähelepanuta oluline asjaolu – nimelt et me ujume palju suuremas valede meres. Kui telereklaamis esinev naine teatab, et seda šampooni ostes näevad teie juuksed välja sama kaunid nagu tema omad, siis te teate, et ta valetab. Mõnes keeles kasutatakse „propaganda” ja „reklaami” tähistamiseks sama sõna. Brändid tuginevad üldiselt valedele. Kui poliitik ütleb, et ta kavatseb kahandada riigivõlga, siis te teate, et ta valetab. Kui mis tahes poliitik midagi räägib – isegi kui ta räägib tõtt –, siis teenib see suuremat valet. Ja kui peavoolumeedia allub rangele kontrollile, siis teenib kõik, mida te näete, kuulete ja tunnete, mingit valet. Igale silmatorkavale narratiivile tuleks läheneda kahtlusega. Tehisintellekti esiletõus tähendab, et võltsitud videote loomine ei nõua enam mingit vaeva. Ning kuna sageli luuakse võltsinguid just hirmu või raevu tekitamiseks, jagatakse ja vaadatakse neid suurema tõenäosusega. Vaid üliväike osa teadusartiklitest pakub piisava aluse kordusuuringu läbiviimiseks teiste teadlaste poolt, mis tähendab, et ka teadusajakirjad toetuvad valele. Tsitaatide toel ehitatakse aina uued valed varasemate valede peale ja nõnda seisab lõpuks kogu teadusharu kujuteldaval vundamendil.
Kui mis tahes poliitik midagi räägib – isegi kui ta räägib tõtt –, siis teenib see suuremat valet. Ja kui peavoolumeedia allub rangele kontrollile, siis teenib kõik, mida te näete, kuulete ja tunnete, mingit valet.
Nick Hudson
Kuidas me peaksime siis sellele kõigele reageerima?
Soovitan inimestel teha järgmist:
-loobuge täielikult peavoolumeediast;
-piirake ekraani ees veedetud aega. Minu sõber Mike Driver nimetab ekraane klaasvampiirideks. Nad imevad teist hinge välja, kui te ette ei vaata;
-mõelge kohalikul tasandil. Usaldage oma silmi ja kõrvu reaalses elus, aga mitte digitaalses keskkonnas;
-ärge korraldage kõiki oma kohtumisi veebis. Inimkontaktide väärtus kasvab;
-ärge siduge oma elu tehisintellektiga. Tehisintellekt ei ole ei tehislik ega intelligentne. See toetub inimkonna keskmisele tasemele ning tasub meeles pidada, et inimmõtlemise keskmine väljund võib olla väga rumal. Täpsem oleks tehisintellekt ümber nimetada tõeliseks automatiseerimiseks. Tehnoloogiana ei kujuta see endast midagi erakordset ega too kaasa oodatud produktiivsuse kasvu. Küll aga võib sellele toetumine põhjustada inimeste kriitilise mõtlemise jätkuva halvenemise. Vältige seda;
Tehisintellekt ei ole ei tehislik ega intelligentne. See toetub inimkonna keskmisele tasemele ning tasub meeles pidada, et inimmõtlemise keskmine väljund võib olla väga rumal. Täpsem oleks tehisintellekt ümber nimetada tõeliseks automatiseerimiseks. Tehnoloogiana ei kujuta see endast midagi erakordset ega too kaasa oodatud produktiivsuse kasvu. Küll aga võib sellele toetumine põhjustada inimeste kriitilise mõtlemise jätkuva halvenemise.
Nick Hudson
-arvestage Gell-Mann’i amneesiaefektiga – see on kognitiivne kalduvus hinnata kriitiliselt meedias jagatavat infot valdkondades, milles inimene ise orienteerub, kuid samas usaldada meediat tingimusteta teistes valdkondades, taipamata, et sarnaste ebatäpsuste läbiv kordumine on tõenäoline kõigil teemadel;
-eelkõige elage oma elu reaalmaailmas. Hoolitsege oma perekonna ja lähedaste sõprade eest.
Olukorras, kus suurpankurid püüavad kogu inimkonda väga tsentraliseeritud alustel toimivasse ja röövelliku eliidi huve teenivasse feodaalsüsteemi sundida, on meie kõige konstruktiivsem vastus nende projektile oma tähelepanu endale hoidmine. Kaks parimat viisi oma tähelepanu hoidmiseks on meedia ignoreerimine ja suurettevõtete pakutavate kaupade ja teenuste ostmise vähendamine. Juba 10–20% vähem oste surub nad põlvili. Enne kui sirutate käe poeriiuli poole, küsige endalt, kes ütles teile, et te vajate just seda toodet, mille järele te parajasti kätt sirutama asute.
Adrian Bachmanni kommentaar:
Täpselt nii nagu sült võtab paratamatult kausi kuju, ei ole sisemise moraalse selgroota inimene võimeline välja lausuma ebamugavaid või ebameeldivaid tõdesid olukorras, kus teda ümbritsev mass lähtub võimude poolt dikteeritud “kohustuslikest valedest”, ükskõik kui läbinähtavalt mõistusevastased need ka ei oleks.
Ühiskonna kui terviku saatus sõltub seetõttu peamiselt sellest, milline osa selle võtmepositsioonidel olevatest isikutest on arad või sootuks oportunistlikud ning milline osa inimestest omab vaimset konstitutsiooni, mille esimeseks kategooriaks on tõde, teiseks headus ning alles kolmandaks tagajärjed iseenese isikule nende eest välja astudes.
Täpselt nii nagu sült võtab paratamatult kausi kuju, ei ole sisemise moraalse selgroota inimene võimeline välja lausuma ebamugavaid või ebameeldivaid tõdesid olukorras, kus teda ümbritsev mass lähtub võimude poolt dikteeritud “kohustuslikest valedest”, ükskõik kui läbinähtavalt mõistusevastased need ka ei oleks.
Adrian Bachmann
Vana juudi legendi kohaselt elab maailmas igal ajastul vaid 36 tõeliselt õiglast meest, kes hoiavad maailma elus, hoidudes valedest nii teos kui sõnas ning hoides oma olemasoluga maailmas elusana küllaldaselt tõde ja headust, et inimkonda säästetaks tema enda sõgeduse tagajärgede eest.
Kuigi täiuslik tõe ja vapruse kohtumine ühes isikus on ilmselt saavutatav üksnes nendele, kes on selleks kutsutud, on igas inimeses ometi võime olla kui mitte julge, siis vähemasti julgem ning aidata sedasi oma väikese teo ja tegemata jätmisega inimkonda vabaneda suurtest valedest.
Makroskoop saab ilmuda üksnes oma lugejate ja kuulajate toel. Juhul kui ka Sina oled huvitatud Makroskoobi edasisest ilmumisest, saad teha selleks omale jõukohase annetuse käesoleva loo lõpus toodud rekvisiitidel. Tänan tähelepanu ja abi eest!
Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema missiooniks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistetavaks tegemine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil. Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse alloleva pangalingiga.