2020. aastate majandusliku ülemvõimu lahingu võitjat ei määra mitte see, kes suudab ehitada kõige kõrgemad müürid oma korruptiivsete suurkorporatioonide kaitseks, vaid see, kes suudab avada kõige laiemad uksed ning triumfeerida majanduslik-tehnoloogilises mõõduvõtus avatud konkurentsi tingimustes. Ameerika Ühendriigid on protektsionistliku valitsuse juhtimisel teinud tänaseks kõik oma panused manipuleeritud defitsiidi, kontrolli ning tsentraliseeritud võimu filosoofiale. See on valikuks, mis suudab pikas perspektiivis üksnes garanteerida Ühendriikide igakülgse lüüasaamise diametraalselt vastupidist poliitikat viljeleva Hiina käest, kirjutab Mike Adams.
Tänaseks on selge, et Ameerika Ühendriigid on valinud ülemaailmse majanduskonkurentsi tingimustes jõupositsiooni säilitamise nimel tariifisõja strateegia, käivitades protektsionistliku rivaalide lämmatamise tee. Ühendriikide kodanike jaoks väljendub Washingtoni konkurente õõnestav strateegia eeskätt kaudses maksustamises ning elukalliduse kasvus.
President Donald Trumpi teisel ametiajal on USA kahekordistanud oma jõupingutusi teiste riikide survestamise, sanktsioonide määramise ja kunstlike defitsiitide loomise alal. Valitud poliitika eesmärgiks on eeskätt lämmatada Hiinat, mille Ühendriigid on määratlenud, mitte pelgalt majandusliku konkurendi vaid pigem strateegilise rivaalina. Ultimatiivselt on aga Washingtoni lähenemine osutunud valearvestuseks, kuna ajal, mil USA püüab ehitada müüre, on Peking lihvinud rahvusvahelises majanduskonkurentsis “väravate avatuna hoidmise” kunsti, ujutades maailma üle kaasaegse ent samas taskukohase tehnoloogiaga. Seega ei puuduta USA ja Hiina vaheline kokkupõrge üksnes kaubandust, vaid tähistab kahe vastandliku filosoofia põhimõttelist konflikti.
Ajal, mil USA püüab ehitada müüre, on Peking lihvinud rahvusvahelises majanduskonkurentsis “väravate avatuna hoidmise” kunsti, ujutades maailma üle kaasaegse ent samas taskukohase tehnoloogiaga. Seega ei puuduta USA ja Hiina vaheline kokkupõrge üksnes kaubandust, vaid tähistab kahe vastandliku filosoofia põhimõttelist konflikti.
Mike Adams
Ajal, mil Ühendriigid sunnivad oma enda kodanikke tarbima madalama kvaliteedi, ent kõrgema hinnaga kaupu, on Hiina valinud avatud konkurentsi poolt võimestatud ületootmise tee. Tegemist on Pekingi-poolse valikuga, mis on murendamas Ühendriikide majandusliku dominantsi kandetalasid, demonstreerides sealjuures ilmekalt USA protektsionismile rajaneva tsentraliseeritud konkurentsimudeli pankrotti. Mudeli, mille hinnaks on iseenda kodanike ära lõikamine konkurentsivõimelisema majanduspoliitika poolt pakutavadest hüvedest, mida Washington tulutult üritab õõnestada.
Hiina ja USA vastandlikud majanduspoliitikad – Külluslik tootmine versus köndistavad sanktsioonid
Trumpi administratsiooni poolt rakendatav strateegia põhineb oma konkurentide majanduslikul kurnamisel, tuginedes eeskätt tollimaksudele, tehnoloogiakeeldudele ning agressiivsetele sanktsioonidele. Tasub märkida, et selline lähenemisviis mõjub Ameerika tarbijate ja ettevõtete jaoks maksuna, mis pärsib kunstlikult turu piiramise kaudu märgatavalt nii innovatsiooni kui ka tarbijate valikuvõimalusi.
Nagu üks analüütik märkis, on tegemist majandussõjaga, kus 125-protsendilisi tollimakse kasutatakse teiste lämmatamiseks, ent sedasi tekitatav kahju jääb lõppastmes hoopis kodumaise majanduse kanda. Trumpi poolt valitud strateegia sarnaneb ajaloos läbikukkunud tsentraliseeritud mudelitele, kus riiklik kontroll viis stagnatsiooni ja elatustaseme languseni, isoleerides oma kodanikud maailmas aset leidvast tehnoloogilisest arengust. Hiina niinimetatud “küllusedoktriini” lähenemine moodustab seevastu USA majanduspoliitikale terava kontrasti, keskendudes strateegilisele ületootmisele, massiivsele mastaabile ja pühendumusele viia võimalikult palju uuendusi ellu avatud lähtekoodiga. Selle asemel, et üritada tehnoloogiliste innovatsioonide eest kasseerida sisse maksimaalseid kasumimarginaale, ujutab Hiina maailma turud üle parimate taskukohaste pakkumistega alates elektriautodest kuni päikesepatareideni.
Trumpi poolt valitud strateegia sarnaneb ajaloos läbikukkunud tsentraliseeritud mudelitele, kus riiklik kontroll viis stagnatsiooni ja elatustaseme languseni, isoleerides oma kodanikud maailmas aset leidvast tehnoloogilisest arengust. Hiina niinimetatud “küllusedoktriini” lähenemine moodustab seevastu USA majanduspoliitikale terava kontrasti, keskendudes strateegilisele ületootmisele, massiivsele mastaabile ja pühendumusele viia võimalikult palju uuendusi ellu avatud lähtekoodiga.
Mike Adams
Pekingi filosoofia kasutab ära detsentraliseerimise ja avatud konkurentsi jõudu, õõnestades monopole ja andes sedaasi üle kogu maailma – eeskätt aga Hiina siseturul – võimu tarbijate kätte. Nagu märkis geopoliitika analüütik Pepe Escobar, on Hiina tänaseks jõudnud faasi, kus riik on valmis „asendama Ameerika Ühendriike maailma peamise tarbijaturuna” ning seda mitte jõu rakendamise, vaid parema ja odavama kauba vastupandamatu pakkumise abil.
Elektriautode välksõda: vanade autotootjate pankrotti ajamine
Üks ilmekamaid näiteid Hiina küllusedoktriini maailma turge ja tootmist raputavast strateegiast puudutab ülemaailmset autoturgu. Nimelt on Hiina autotootjad tänaseks teistest kaugele ette jõudnud ning saavutanud elektriautode ja akutehnoloogia valdkonnas maailmas selgesti juhtpositsiooni, pakkudes Euroopa, Jaapani ja Ameerika konkurentidest märgatavalt pikema sõiduulatuse, täiustatud funktsioonide ja märkimisväärselt madalama hinnaga sõidukeid. Siinjuures ei ole tegemist mitte lihtsalt konkurentsi, vaid tehnoloogilise välksõjaga, mis ähvardab jätta traditsioonilised Ameerika autotootjad kaugele maha.
Üks ilmekamaid näiteid Hiina küllusedoktriini maailma turge ja tootmist raputavast strateegiast puudutab ülemaailmset autoturgu.
Mike Adams
USA on Hiina autotööstuse arengule reageerinud omalt poolt ootuspäraselt ehk lihtsalt Hiina kvaliteetsemate ja taskukohasemate autode impordi blokkeerimisega. Antud samm lükkab aga paratamatuid tagajärgi üksnes edasi, kuna Hiina elektriautod jõuavad Ameerika turule kolmandate riikide, näiteks Kanada ja Mehhiko, kaudu. Samal ajal kaitseb kunstliku defitsiidi strateegia korrumpeerunud ja ebaefektiivset kodumaist tööstust ja seda kõike Ühendriikide tarbijate arvel. Tulemuseks saame riiklikult subsideeritud, konkurentsivõimetu Ameerika autotööstuse, mis toodab madalama kvaliteediga tooteid suletud siseturu jaoks – ning see on stsenaariumiks, mis meenutab kõrvaltvaatajale paratamatult Nõukogude stiilis tehnoloogilist stagnatsiooni.
Protektsionistlikud meetmed kujutavad endast otseselt ameeriklaste sanktsioneerimist, keelates juurdepääsu paremale tehnoloogiale ja kõrgemale elatustasemele. Antud dünaamikat halvendab omakorda Ameerika habras tööstusbaas, mis sõltub kriitiliselt oluliste komponentide osas ohtlikul määral välismaistest tarneahelatest. Nagu hiljutised sündmused on näidanud, võib kriitiliste autoosade puudus – haavatavus, mida Hiinal ei ole – seisata isegi niivõrd tuntud Ameerika autotootjad nagu Ford. USA lämmatamisstrateegia tagab üksnes selle, et riigi enda autotööstus toodab kallist „rämpsu”, samal ajal kui ülejäänud maailm liigub edasi.
Hiina avatud lähtekoodiga tehisintellekt õõnestab USA tehnoloogiaettevõtete tulumudelit
Kuigi Ameerika Ühendriike võib pidada kaasaegse tehisintellekti sünnimaaks, on sealsed suurettevõtted liikunud suletud lähtekoodiga, patenteeritud mudelite loomise teed. Ehk teisisõnu – ettevõtted nagu OpenAI ja Google tuginevad oma tehnoloogia varjamisele ja juurdepääsu eest tasu võtmisele. Hiina on seevastu tabanud sellise käitumise kui nõrkuse ning kasutab ära lihtsat, kuid konkurentidele hävitavalt mõjuvat strateegiat, tehes avatud lähtekoodiga tehisintellekti mudelid tasuta kasutamiseks.
Algatused nagu Qwen ja DeepSeek on ülemaailmselt avalikult kättesaadavad, õõnestades sedasi USA tehnoloogiaettevõtete peamist, tellimus- ja litsentsipõhist mudelit. Sealjuures ulatub „tasuta” jagatavate mudelite mõju konkurentide nõrgestamisest palju kaugemale, kinnistades Hiina potentsiaalse ülemaailmse standardiloojana tehisintellekti arenduses, samal ajal kui Ameerika ettevõtted jäävad ilma oma innovatsioonitsüklite säilitamiseks vajalikest tuludest. Seega võib öelda, et tehisintellekti avatud lähtekoodi gambiit kujutab endast Hiina poolset meisterlikku käiku uues majandussõjas. See põikab kõrvale Ameerika katsetest ohjeldada tehnoloogiat ja demokratiseerib juurdepääsu tipptasemel tehisintellektile, tõmmates seeläbi globaalseid arendajaid Hiina ökosüsteemi.
Tehisintellekti avatud lähtekoodi gambiit kujutab endast Hiina poolset meisterlikku käiku uues majandussõjas. See põikab kõrvale Ameerika katsetest ohjeldada tehnoloogiat ja demokratiseerib juurdepääsu tipptasemel tehisintellektile, tõmmates seeläbi globaalseid arendajaid Hiina ökosüsteemi.
Mike Adams
Tänaseks on selge, et nn “neljanda tööstusrevolutsiooni” kontekstis omab alusplatvorme ja standardeid kontrolliv osapool ebaproportsionaalselt suurt võimu. Loovutades oma tehisintellekti kroonijuveelid, ehitab Hiina üles võitmatut arendajate ja rakenduste ökosüsteemi. Samal ajal on USA omalt poolt reageerinud tehisintellekti veelgi suurema tsentraliseerimise ja militariseerimisega, kusjuures OpenAI on sõlminud Pentagoniga ulatuslikud lepingud, sidudes oma saatuse pigem korrumpeerunud sõjalis-tööstusliku kompleksi kui avatud, tarbijapõhise innovatsiooniga. Selline suletud ja militariseeritud tee vastandub detsentraliseeritud, külluslikule tulevikule, mis teenib autentsemalt inimkonna kui terviku huve.
Võrgu-salvestuse revolutsioon: akud, mis jätavad fossiilkütused minevikku
Kõige tõsisem Hiina “küllusedoktriinist” lähtuv oht USA jaoks võib aga peituda fossiilkütustele tugineva majandusliku reaalsuse lootusetult iganenuks muutmises. Hiina edusammud pika töötsükliga, vastupidavate akude väljatöötamisel päikeseenergia salvestamiseks ei tähista mitte üksnes tooteinnovatsiooni – need hävitavad kogu senise fossiilkütustel põhineva majandussüsteemi. Tegemist on tehnoloogiaga, mis lahendab taastuvenergia kättesaadavuse katkendlikkuse probleemi, muutes päikeseenergia kohese kasutamise ning tulevikuks salvestamise esmakordselt majanduslikult teostatavaks. Samuti kaotavad uued mudelid otseselt vajaduse „tippkoormuse” ajal töös hoitavate gaasiküttega elektrijaamade järele ning õõnestavad Ameerika energiamajanduse keskset, strateegilist sammast, milles lokkab korruptsioon ja milles tekitatakse tohutuid kahjusid keskkonnale.
Kõige tõsisem Hiina “küllusedoktriinist” lähtuv oht USA jaoks võib aga peituda fossiilkütustele tugineva majandusliku reaalsuse lootusetult iganenuks muutmises.
Mike Adams
Uue generatsiooni akude täiustamise ja masstootmisega ei müü Hiina pelgalt uut toodet, vaid muudab kogu Ameerika tööstusharu iganenuks tänu oma massiivsele tootmismahule ja taskukohasusele. Murranguline areng järgib ajaloost tuttavat mustrit, kus vabalt kättesaadav ja kontseptuaalselt uus tehnoloogia kukutab kokku seni kaitstud monopoli. USA, olles aheldatud fossiilkütusetööstuse lobi ja pigem kodumaist energiatootmist lämmatada kui innovatsiooni abil uuele tasemele tõsta sooviva eksliku kliimakäsitluse vahele, on sunnitud kaitsma hääbuvat paradigmat.
Hiina strateegia on pakkumas maailmale konkreetset teed, kuidas jõuda energeetikasõltumatuse ja detsentraliseerimise juurde, esitades väljakutse Lääneriikide majandustes pikka aega domineerinud tsentraliseeritud ja saastavatele energiakartellidele.
Kuidas USA karistab sanktsioonidega omaenda rahvast
Suurim iroonia seisneb aga selles, et USA majandussõja peamised ohvrid on… tavalised ameeriklased. Tollimaksud, tehnoloogia keelud ja protektsionistlikud meetmed toimivad siseriiklike sanktsioonidena, keelates ameeriklastele ligipääsu paremale ja odavamale tehnoloogiale ning kõrgemale elatustasemele. Sunnitud puuduse poliitika kaitseb korrumpeerunud ja ebaefektiivseid kodumaiseid tööstusharusid – alates traditsioonilistest autotootjatest kuni fossiilkütuse gigantideni – tehes seda tarbijate heaolu ja riigi konkurentsivõime arvelt.
Suurim iroonia seisneb aga selles, et USA majandussõja peamised ohvrid on… tavalised ameeriklased. Tollimaksud, tehnoloogia keelud ja protektsionistlikud meetmed toimivad siseriiklike sanktsioonidena, keelates ameeriklastele ligipääsu paremale ja odavamale tehnoloogiale ning kõrgemale elatustasemele.
Mike Adams
Nagu mittetulundusühingu American Accountability Foundation koostatud järelevalvearuandes rõhutatakse, muretseb Washington välisriikide agentide võimaliku infiltreerumise pärast Ühendriikide laboritesse, ent samas kahjustab USA enda poliitika kohalikku tööstusvõimsust ja loovutab tehnoloogilise juhtpositsiooni teistele. Taoline omaenese rahva lämmatamine moodustab moraalselt ja strateegiliselt terava kontrasti Hiina innovatsiooni ja võrdsetel alustel teostatavale kaubandusele rõhuva külluse doktriiniga.
Samal ajal kui Ameerika Ühendriikide valitsus rakendab omaenda elanikkonna suhtes midagi, mida saab nimetada üksnes majanduslikuks terrorismiks, positsioneerib Hiina end üha enesekindlamalt globaalse lahenduste pakkujana.
Samal ajal kui Ameerika Ühendriikide valitsus rakendab omaenda elanikkonna suhtes midagi, mida saab nimetada üksnes majanduslikuks terrorismiks, positsioneerib Hiina end üha enesekindlamalt globaalse lahenduste pakkujana.
Mike Adams
Washington on takistamas aktiivselt ligipääsu tipptehnoloogiale olgu siis tegemist taskukohaste elektriautode, tasuta tehisintellekti tööriistade või puhta energia salvestamisega. Ameerika rahvas on sunnitud seeläbi rahastama riiklikku läbikukkumist ja iganemist ehk poliitikat, mis võib viia üksnes jätkuva languseni. Nagu ühes analüüsis karmilt järeldati, seisab USA täna „pöördumatu languse veerel… lämmatatuna mitte ühegi välisriigi sissetungi, vaid USA enda seestpoolt alanud roiskumise poolt.“
Ameerika on kaotamas majandusliku ülemvõimu üle peetavat lahingut
2020. aastate majandusliku ülemvõimu lahingu võitjat ei määra mitte see, kes suudab ehitada kõige kõrgemad müürid oma korruptiivsete suurkorporatioonide kaitseks, vaid see, kes suudab avada kõige laiemad uksed ning triumfeerida majanduslik-tehnoloogilises mõõduvõtus avatud konkurentsi tingimustes. Ameerika Ühendriigid on protektsionistliku valitsuse juhtimisel teinud tänaseks kõik oma panused manipuleeritud defitsiidi, kontrolli ning tsentraliseeritud võimu filosoofiale. See on valikuks, mis suudab pikas perspektiivis üksnes garanteerida Ühendriikide igakülgse lüüasaamise diametraalselt vastupidist poliitikat viljeleva Hiina käes.
Pekingi poolt rakendatud “külluse doktriin” – ehk teisisõnu ületootmise, avatud lähtekoodiga innovatsiooni ja tarbijate mõjuvõimu suurendamise strateegia – edestab süstemaatiliselt Ameerika majandusliku lämmatamise, ehk konkurentidele kaigaste kodaratesse pildumise paradigmat. Pakkudes maailmale ülimuslikku tehnoloogiat madalama hinnaga, kirjutab Hiina lisaks turuosa võitmisele ümber ka globaalse kaubanduse reeglid ja paneb paika standardid järgmiseks tööstusajastuks.
Ameeriklased seisavad tänaseks silmitsi selge valikuga: kas jätkata korrumpeerunud ja kokkuvariseva süsteemi poolt kaitstud kunstliku defitsiidi, kõrgemate kulude ja tehnoloogilise alaväärsuse teel või võtta vastu tulevik, mille määravad küllus, detsentraliseerimine ja individuaalne jõustamine.
Adrian Bachmanni kommentaaar:
1,4-miljardilise populatsiooni, maailma keskmiselt ühe kõrgema intellektitasemega elanikkonna ning mitme tuhande aastase poliitökonoomika traditsiooniga Hiina tõus taas maailma konkurentsitult suurimaks majandus- ja tööstusvõimuks oli nähtus, mis oli ette aimatav juba Lääne meteoorse tõusu alguses paarsada aastat tagasi.
1,4-miljardilise populatsiooni, maailma keskmiselt ühe kõrgema intellektitasemega elanikkonna ning mitme tuhande aastase poliitökonoomika traditsiooniga Hiina tõus taas maailma konkurentsitult suurimaks majandus- ja tööstusvõimuks oli nähtus, mis oli ette aimatav juba Lääne meteoorse tõusu alguses paarsada aastat tagasi.
Adrian Bachmann
Lääne tööstusrevolutsioonist tingitud dominants maailmamajanduses oli ette määratud lõppema niipea, kui Hiina teaduslik-tööstuslikud teadmised ja oskused pärast poliitilisi ruptuure ja nn “alanduste sajandit” (19. sajandi keskpaigast 20. sajandi keskpaigani) oma majandussüsteemi integreeris. Nii ka läks… ent skaala, millel see aset leidis, üllatas kõiki makroökonomiste maailmas, kes ei suutnud ette näha, kuidas miljardiriik on võimeline aastakümneid järjest genereerima iga-aastast SKT kasvu, mis ulatub mitmekohalise protsendini.
Hiina suurimaks eeliseks Lääneriikide ees on eeskätt riiklikult kontrollitud pangandus, mis ei käita kogu majanduse närvisüsteemiks olevat raharinglust mitte nanoskoopiliselt väikse finantsistide klassi huvides, vaid lähtub kogu riigi ja rahva reaalse ainelise rikkuse genereerimise maksimeerimise motiivist.
Hiina suurimaks eeliseks Lääneriikide ees on eeskätt riiklikult kontrollitud pangandus, mis ei käita kogu majanduse närvisüsteemiks olevat raharinglust mitte nanoskoopiliselt väikse finantsistide klassi huvides, vaid lähtub kogu riigi ja rahva reaalse ainelise rikkuse genereerimise maksimeerimise motiivist.
Adrian Bachmann
Kõige suuremat teoreetilist majanduskasvu genereerib majandussüssteem, milles rahaloome funktsioon on riigi monopoliks, mittetöise tulu teenimise võimalused on oluliselt piiratud, ent eraettevõtlus on riigi finantsmonopoli ning administratiivse aparaadi poolt samas igati soodustatud.
Sõltumata riigi ainelise ja inimkapitali tasemest on kõige katastroofilisemaks majandussüsteemiks süsteem, milles pankade liigkasuvõtmisele pole riigi poolt seatud praktiliselt mingisuguseid piiranguid (kuna riigi poliitaparaat on rahaloome privatiseerinud pankade poolt ära ostetud ning ei toimi ei töösturite ega tööliste, vaid pankurite huvides), riigipoolne monetaarsüsteemi kontroll on olematu, riigi õigusregulatsioon premeerib spekulatiivset ning mitte lisaväärtusloomelist tegevust ning eraettevõtjate tegevus on administratiiv-bürokraatlikult muudetud põrguks, kuna lisaväärtuse genereerimist üha keerulisemaks muutev riigiaparaat imeb endasse üha enam lisaväärtust, mille loomist selle tegevus aina võimatumaks muudab. Kirjeldatud majandussüsteem on tänaseks võtnud võimust mitte üksnes USA, vaid praktiliselt kõikide Lääneriikide üle ning see on süsteemiks, mis kannibaliseerib nüüd üha kiirenevas tempos Läänemaailma reaalmajanduse alustalasid.
Mis puudutab USA võimalusi Hiina tööstuslikku edu saboteerida, siis need väljavaated on lähiperspektiivis siiski arvestatavad, keskmises perspektiivis tagasihoidlikud ning pikemas perspektiivis minimaalsed. Erinevalt USA-st ei oma Hiina globaalset võrgustikku enda poolt ja enda huvides välja koolitatud kaadritest, kes toimivad kas programmiliselt nn “Washingtoni konsensuse” huvides või kes on muul viisil santaažile allutatavad, ohverdamaks oma riigi majanduslikud, poliitilised ja ultimatiivselt isegi eksistentsiaalsed huvid Washingtoni huvidele. Vastavat, üksnes USA-le globaalses mastaabis saadaval olevat, instrumenti kasutades on USA poliitiline establishment võimeline tõepoolest lõhkuma mitmete riikide bilateraalseid tööstuslikke ja kaubandussidemeid Hiinaga, teistest riikidest rääkimata. Samas varjatud ja mitte nii varjatud survemeetodite kasutamise puhul mängib USA riskantset mängu, kuna survemeetodite läbi kukkudes on reaalne oht, et Hiinaga majandussidemetest loobumisele survestatav riik triivib survestamise ebaõnnestudes täielikult Ühendriikide mõjusfäärist.
Makroskoop saab ilmuda üksnes oma lugejate ja kuulajate toel. Juhul kui ka Sina oled huvitatud Makroskoobi edasisest ilmumisest, saad teha selleks omale jõukohase annetuse käesoleva loo lõpus toodud rekvisiitidel. Tänan tähelepanu ja abi eest!
Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema missiooniks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistetavaks tegemine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil. Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse alloleva pangalingiga.