SUUR LUGU – Kui haige vaim surmab terve ihu – kuidas taastada ihu ja hinge tervist

Loo AUDIOVERSIOON on kuulatav lehekülje lõpus

Kroonilised terviseprobleemid röövivad elust igasuguse rõõmu. Olenemata sellest, kas kannatate mõne tõsise haiguse või aastate kaupa kestnud stressi tõttu kurnatud keha vaevuste all, on elujõu taastamiseks vaja lasta kehal end tervendada. Järgnevas loos uurime, kuidas mõtteviis ja iseloomu seisund võivad meid haigeks teha, kuid… ka tervendada.

„Suurem osa meist elab pidevalt ja süstemaatiliselt kahepalgelist elu. Teie tervisele mõjub kindlasti halvasti, kui te päevast päeva ütlete vastupidist sellele, mida tegelikult sisimas tunnete, kui lömitate selle ees, mis teile ei meeldi, ja rõõmustate selle üle, mis ei too teile midagi peale hädade. Meie närvisüsteem ei ole lihtsalt väljamõeldis, see on osa meie füüsilisest kehast… Seda ei saa igavesti karistamatult rikkuda.“
Boris Pasternak, Doktor Živago

Suurem osa meist elab pidevalt ja süstemaatiliselt kahepalgelist elu. Teie tervisele mõjub kindlasti halvasti, kui te päevast päeva ütlete vastupidist sellele, mida tegelikult sisimas tunnete, kui lömitate selle ees, mis teile ei meeldi, ja rõõmustate selle üle, mis ei too teile midagi peale hädade.

Boris Pasternak, Doktor Živago

Olen jõudnud veendumusele, et praktiliselt kõigil haigustel on kui mitte psühhosomaatiline juurpõhjus, siis vähemalt kindel psühhosomaatiline komponent.“
Candace Pert, Emotsioonide molekulid (Molecules of Emotion)

Enamik meist saab intuitiivselt aru, et keha ja meele vahel eksisteerib lahutamatu seos. See suhe on sedavõrd lähedane, et ilmselt oleks meil parem vaadelda keha ja meelt kui ühe mündi kahte külge või kui terviklikku nähtust, mitte kui kahte eraldiseisvat üksust. Carl Jung sõnastas keha ja vaimu vahelise sideme järgnevalt:

„Vaimu ja keha eristamine on kunstlik vastandus. Tegelikult on kehaliste ja psüühiliste karakteristikute omavaheline läbipõimumine sedavõrd tihe, et võimaldab meil mitte üksnes teha kehaehitusest kaugeleulatuvaid järeldusi psüühika seisukorra kohta, vaid me saame ka psüühilistest iseärasustest järeldada vastavaid kehalisi omadusi.“
Carl Jung, Psühholoogilised tüübid (Psychological Types)

Kuigi keha ja vaimu seos on sedavõrd ilmne, et selle eitamine on vastuolus terve mõistusega, kipub peavoolu meditsiinitööstus selle seose mõju endiselt tähelepanuta jätma.

Ka väide, et psüühika seisund võib mõjutada meie keha tervist või haige olemist, on enamikule meist vastuvõetav. Näiteks on hästi teada, et tugev stress pärsib immuunsüsteemi ja suurendab haigestumise tõenäosust ning et liigne ärevus häirib soolestiku toimimist. Kuigi keha ja vaimu seos on sedavõrd ilmne, et selle eitamine on vastuolus terve mõistusega, kipub peavoolu meditsiinitööstus selle seose mõju endiselt tähelepanuta jätma. Arstid kaaluvad harva, mil määral on inimese haigus tingitud meele või iseloomuga seotud häiretest ning sellise ignoreerimise tõttu paneb meditsiin ise endale ette silmaklapid, mis takistavad ennetavate ja ravivate meetmete leidmist. Nagu kirjutas arst ja mitmete tunnustatud teoste autor Gabor Maté:

„Selles, et keha ja vaim on omavahel tihedalt seotud, ei ole midagi uut; midagi uut on hoopis see, et paljud heade kavatsustega arstid usuvad nii vaikimisi kui avalikult, et need on teineteisest lahutatavad.“
Gabor Maté, Normaalsuse müüt (The Myth of Normal)

Kuigi peavoolu meditsiinitööstus ja teadusasutused pühendavad palju rohkem aega ja ressursse uurimisele, kuidas meie bioloogia ja keemia viivad haiguste tekkimiseni, on olemas ka suur ja järjest kasvav hulk uuringuid, mis paljastavad, millist rolli mängib meel haiguse tekitamisel ja säilitamisel. Omajagu palju on tänaseks uuritud nn. “notseeboefekti”, mis kujutab endast üldtuntud platseeboefekti vastandit.

Platseeboefekt tekib siis, kui inimese tervis paraneb pärast ilma meditsiinilise mõjuta aine, näiteks suhkrutablettide, võtmist või mitteteraapilist ravi. Paranemist seostatakse sellistel juhtudel sageli eksliku, kuid siiski kasuliku veendumusega, et võetud “ravimil” on tervendavad omadused. Seevastu notseeboefekt tekib siis, kui negatiivsed ootused või uskumused põhjustavad negatiivse tulemuse inimese tervislikus seisundis. Arst Lissa Rankin selgitas seda nähtust oma raamatus “Mõttejõul terveks” järgnevalt:

„Mida rohkem te keskendute keha lõpmatutele võimalustele laguneda, seda tõenäolisemalt tekib teil vastavaid füüsilisi sümptomeid. Teadlased nimetavad seda nähtust notseeboefektiks.“
Lissa Rankin, Mõttejõul terveks (Mind over Medicine)

Mida rohkem te keskendute keha lõpmatutele võimalustele laguneda, seda tõenäolisemalt tekib teil vastavaid füüsilisi sümptomeid. Teadlased nimetavad seda nähtust notseeboefektiks.

Lissa Rankin, Mõttejõul terveks

Notseeboefekti iidne analoog on voodoo-surm, mida esineb kultuurides, kus usutakse kindlalt needuste ja loitsude jõusse. Sellistes kultuurides võib inimene, kes teab, et võimsaks peetud isik – näiteks šamaan – on teda neednud, kogeda niivõrd intensiivset hirmu ja ahastust, et ta sureb kiirelt. Herbert Basedow kirjeldas voodoo-surma juhtumit Austraalia aborigeenide seas järgnevalt:

„Mees, kes mõistab, et võlukont on tema poole suunatud, jätab haletsusväärse mulje. Ta on segaduses, tema silmad vahivad hirmuäratavat konti, ta sirutab käed välja, nagu tahaks ta tõrjuda surmavat jõudu, mis püüab tema kehasse tungida. Tema nägu muutub valgeks ja silmad klaasjaks, näoilme on kohutavalt moonutatud, nagu oleks inimene äkki halvatud. Mõne aja pärast taastub ta veidi ja roomab oma hütti. Seejärel ta närbub ja jääb üha haigemaks, keeldub söömast ega võta osa ühestki hõimu igapäevasest tegevusest. Kui ei leidu teist šamaani, kes needuse tühistaks, sureb ta lühikese aja jooksul.“
Henri Ellenberger, Teadvustamatu avastamine (The Discovery of the Unconscious)

See, mida doktor Weil nimetab “meditsiiniliseks needmiseks”, toimub seeläbi, kui inimesele, kellel on diagnoositud raske haigus, esitatakse sünge statistika ellujäämise tõenäosuse kohta, viidates, et tal on elada jäänud vaid loetud nädalad, kuud või aastad. Pärast sellise teabe saamist surevad paljud inimesed „plaanipäraselt“.

Kuigi tänapäeva Läänemaailmas voodoo-surmasid ei esine, võib sellega seotuks pidada sarnast nähtust, mida arst Andrew Weil oma raamatus „Spontaanne tervenemine“ (Spontaneous Healing) nimetab meditsiiniliseks needuseks. See, mida doktor Weil nimetab “meditsiiniliseks needmiseks”, toimub seeläbi, kui inimesele, kellel on diagnoositud raske haigus, esitatakse sünge statistika ellujäämise tõenäosuse kohta, viidates, et tal on elada jäänud vaid loetud nädalad, kuud või aastad. Pärast sellise teabe saamist surevad paljud inimesed „plaanipäraselt“. Meditsiiniline needmine ei tähenda lihtsalt seda, et surmav haigus kulgeb oma loomulikku rada. See osutab hoopis meie meele võimele mõjutada elu ja surma küsimusi, sest leidub juhtumeid, kus inimestele antud surmava haiguse diagnoos on ekslik, kuid nad surevad ikkagi vastavalt neile esitatud prognoosile. Lissa Rankin kirjutab:

„Teaduskirjandus näitab, et surmale lähedal olevateks peetud patsiendid, kellele on ekslikult teatatud, et neil on elada vaid mõni kuu, on surnud ettenähtud aja jooksul, isegi kui autopsiatest ei selgu nende varajase surma füsioloogilist seletust.“
Lissa Rankin, Mõttejõul terveks

Teaduskirjandus näitab, et surmale lähedal olevateks peetud patsiendid, kellele on ekslikult teatatud, et neil on elada vaid mõni kuu, on surnud ettenähtud aja jooksul, isegi kui autopsiatest ei selgu nende varajase surma füsioloogilist seletust.

Lissa Rankin, Mõttejõul terveks

Kardioloog Herbert Benson märgib, et paljud kirurgid tunnetavad intuitiivselt mõtete ja ootuste võimsat rolli elu ja surma küsimustes, sest nagu ta ütles ühes intervjuus The Washington Postile:

„Kirurgid suhtuvad ettevaatlikult inimestesse, kes on veendunud, et nad on suremas. On näiteid uuringutest operatsiooni läbivate inimeste kohta, kes peaaegu lausa tahaksid surra, et lahkunud lähedasega uuesti kokku saada. Ligi 100 protsenti sellistest inimestest sureb.“
Brian Reid, Nocebo effect. The Washington Post, 30. aprill 2002

Meie mõtteviis ja iseloomu üldine seisund aitab samuti kaasa kroonilise haiguse tekkimisele ja kulgemisele. Raamatus „Normaalsuse müüt“ uurib Maté, kuidas krooniline stress, emotsionaalse info töötlemise halvasti kohastunud viisid ja traumad suurendavad vähi, südamehaiguste, autoimmuunhaiguste ja muude krooniliste haiguste kujunemise riski:

„Stress võib ilmneda kahes vormis: vahetu reaktsioonina ohule või pikaajalise seisundina, mille põhjustavad väline surve või sisemised emotsionaalsed tegurid. Kui akuutne stress on vajalik reaktsioon, mis aitab säilitada meie füüsilist ja vaimset terviklikkust, siis pidev ja leevendamata ehk krooniline stress õõnestab mõlemat.“
Gabor Maté, Normaalsuse müüt (The Myth of Normal)

Kuigi me kõik kogeme raskusi, ebaõnnestumisi ja väljakutseid, mis vallandavad ägeda stressi, on krooniline stress tavaliselt meie iseloomu ja mõtteviisi tulemus. Teisisõnu, krooniline stress ei tulene mitte ainult sellest, mis meiega juhtub, vaid ka sellest, kuidas me reageerime väljakutsetele, millega me silmitsi seisame. Julgus, vastupidavus, tarkuse ja eneseteadvuse otsimine ning lõdvestumist toetavad harjumused vähendavad kõik võimalust sattuda kroonilise stressi võrku. Teisalt suurendab nende iseloomuomaduste ja harjumuste puudumine meie võimalust olla krooniliselt stressis, mis valmistab meie keha ette igasugusteks haigusteks, sest nagu Maté kirjutab:

„Pikaajaliselt võib selline hormoonide ülejääk [mida põhjustab krooniline stress]… muuta meid ärevaks või depressiivseks; pärssida immuunsust; soodustada põletikku; ahendada veresooni ja soodustada veresoonkonna haigusi kogu kehas; soodustada vähi kasvu; õhendada luid; muuta meid resistentseks meie enda insuliini suhtes ja tekitada diabeeti; aidata kaasa kõhuõõne rasvumisele ning tõsta südame-veresoonkonna ja ainevahetusprobleemide riski; kahjustada olulisi kognitiivseid ja emotsionaalseid protsesse ajus; ning tõsta vererõhku ja suurendada verehüübimist ning kasvatada seega südameinfarkti või insuldi riski.“
Gabor Maté, Normaalsuse müüt (The Myth of Normal)

Kuidas me suhtume negatiivseks peetud emotsioonidesse nagu kurbus, depressioon, viha, süütunne, hirm ja häbi, kujutab endast olulist aspekti, mille kaudu meie meel avaldab mõju kroonilistele haigustele.

Kuidas me suhtume negatiivseks peetud emotsioonidesse nagu kurbus, depressioon, viha, süütunne, hirm ja häbi, kujutab endast olulist aspekti, mille kaudu meie meel avaldab mõju kroonilistele haigustele. Tervislik suhtumine negatiivsesse emotsiooni on lubada selle väljendamist, töödelda seda, kuid seejärel teha kõik vajalikud elumuutused, et need emotsioonid ei muutuks krooniliseks. Ebatervislik lähenemine on negatiivse emotsiooni tahtlikult või alateadlikult mahasurumine või tuimestamine ning suutmatus teha muudatusi, mis on vajalikud emotsionaalse seisundi veel kaua pärast algset vallandavat sündmust pidevalt kordumise vältimiseks. Need, kes kasutavad ebatervet lähenemist, suurendavad oluliselt oma riski haigestuda kroonilistesse haigustesse.

Raamatus „Normaalsuse müüt“ toob Maté välja hulgaliselt teaduslikke uuringuid, mis paljastavad ohu, mis kaasneb sellega, kui me suhtume oma emotsioonidesse halvasti kohastunud moel. Näiteks Londoni King’s College’i haiglas läbi viidud uuringus leiti,

„… et pahaloomulise rinnavähiga naistele oli iseloomulik viha ja muude tunnete äärmuslik allasurumine märkimisväärselt suuremal määral kui kontrollrühmas, kuhu kuulusid naised, kel samal ajal biopsias käinuna leiti rinnas healoomulisi moodustisi.“
Normaalsuse müüt (The Myth of Normal)

Samuti on reumatoid artriidi uuringutes avastatud, et
„reumatoidartriidile kalduvatel inimestel [ilmneb] hulk ennasthülgavaid käitumisviise, sh sunduslik ja ennast ohverdav tegutsemine teiste heaks, viha allasurumine ja liigne mure sotsiaalse aktsepteeritavuse pärast.”
Normaalsuse müüt (The Myth of Normal)

Veel üks tegur, mis mõjutab kroonilise haiguse kujunemist, on trauma, sest traumaatilise sündmuse tagajärjel toimuvad inimeses sisemised muutused. Maté märgib, et „trauma väljendub selles, mis toimub meie sees ja kuidas selle mõjud püsivad…“ Trauma viib hirmu, süütunde, häbi, depressiooni ja enesevihkamise vaimse piinani ning need psüühilised seisundid hävitavad keha. Näiteks viitab Maté Toronto Ülikoolis läbi viidud uuringule, millest selgus, et meestel, kes olid lapsena kogenud tõsist traumat, oli kolm korda suurem tõenäosus surra südameinfarkti tagajärjel – ja seda pärast muude soodustavate tegurite, nagu alkoholi- või narkosõltuvuse, arvestamist.

Kokkuvõttes saame Maté sõnadega tõdeda, et:
„Ükskõik kui keerukas meie mõistus ka ei oleks, tõsiasi on, et selle elementaarne sisu – see, mida me mõtleme, mida me teadlikult või alateadlikult usume, mida tunneme või mida me ei saa tunda – mõjutab võimsalt meie keha, nii heas kui halvas mõttes.“
Gabor Maté, Normaalsuse müüt (The Myth of Normal)

Tunnistades rolli, mida meie meel ja meie iseloomu üldine seisund mängivad haiguse tekkimisel, ei tohi siiski süüdistada neid, kel tekib krooniline haigus. Enamik inimesi ei võta vabatahtlikult omaks mõtteviisi, mis neid haigustele vastuvõtlikuks teeb, ja sageli on neid kujundavad sündmused pärit lapsepõlvest, olles kaugel väljaspool inimese enda kontrolli, kuid luues eeldused tulevaste kannatuste tekkeks. Meele mõju tunnistamine kehale peaks meid võimestama. Saame leida ohtralt lohutust ja lootust tõsiasjast, et samamoodi nagu vaimul on võime meid ihuliselt haigeks teha, on tervel vaimul samaväärselt aukartustäratav võime haiget keha tervendada.

Meele mõju tunnistamine kehale peaks meid võimestama. Saame leida ohtralt lohutust ja lootust tõsiasjast, et samamoodi nagu vaimul on võime meid ihuliselt haigeks teha, on tervel vaimul samaväärselt aukartustäratav võime haiget keha tervendada.

„Mis siis, kui tervise võti ei ole lihtsalt toitev dieet, igapäevane treening, tervisliku kehakaalu säilitamine, kaheksa tundi magamine, vitamiinide võtmine, hormoonide tasakaalustamine või regulaarselt arsti juures kontrollis käimine? Kindlasti on need kõik olulised, isegi kriitilised tegurid teie tervise optimeerimiseks. Aga ehk on sedasi, et leidub miskit, mis on kõigest eeltoodust veel tõhusam? Mis siis, kui te suudate oma keha tervendada lihtsalt sellega, et muudate oma mõtteviisi, tundeid ja elujõu voolamist?“
Lissa Rankin, Mõttejõul terveks (Mind over Medicine)

Adrian Bachmanni kommentaar:
Ameerika Ühendriikides tänaseks juba dokumenteeritud ning Euroopa riikides kõikide märkide kohaselt paralleelselt toimuv oodatava eluea ning tervelt elatud eluaastate langus kujutab endast jätkuvalt täiustuva meditsiinitehnoloogia kiuste ehk kõige ilmekamalt, kuidas tänapäeva elukorralduse poolt tekitatav stressi ning ärevuse tase on ületamas nii inimorganismi kui selle farmakoloogilis-meditsiiniliste abivahendite toimetulekuvõimet.

Ühiskond, mille noorsugu on tõenäoliselt esmakordselt inimkonna ajaloos ärevam ja elukartlikum kui selle vanemad ühiskonnaliikmed, on fundamentaalselt anormaalne ning ühemõtteliselt inimvaenulik. Iseküsimus on siinkohal, kas indiviidi ja elanikkonna kui terviku elujõud raugeb enne elutahet või vastupidi. Küllap on tegemist pigem viimase põhjusliku seosega, mistõttu jääb üle tuvastada elutahte kärbumise aluspõhjused. Kummatigi ei tule individuaalse ja kollektiivse elutahte kuhtumise põhjust kaugelt otsida, olles leitav üleüldises lootusetuses nii iseenda kui ühiskonna kui terviku tulevikuperspektiivides.

Ühiskond, mille noorsugu on tõenäoliselt esmakordselt inimkonna ajaloos ärevam ja elukartlikum kui selle vanemad ühiskonnaliikmed, on fundamentaalselt anormaalne ning ühemõtteliselt inimvaenulik.

Adrian Bachmann

Selge on see, et protsessid, mis ei saa jätkuda… lõppevad. Kui põdura ihu kroonilised haigused on suuresti põhjustatud ning kahtlemata võimendatud haige vaimu poolt, siis tarvitseb meil individuaalse ning kollektiivse vaimu haiguse, ehk vaimuhaiguse ravimiseks tuvastada omakorda selle juurpõhus. Selleks juurpõhjuseks näikse aga olevat irdumine tõest, mida võib pidada siinse portaali peamiseks teemaks kas vahetult või kaudselt käsitletud kujul.

Sedasi paistab nii individuaalne kui kollektiivne, mõistusest lahti haakinud tahte ning himude poolt (kolossaalse vaimse ja seekaudu ka füüsilise kurnatuse hinnaga) alal hoitud, irdumine tõest olevat kõikide akuutsete ja krooniliste, individuaalsete ja kollektiivsete vaimuhaiguste tuumaks.

Sedasi paistab nii individuaalne kui kollektiivne, mõistusest lahti haakinud tahte ning himude poolt (kolossaalse vaimse ja seekaudu ka füüsilise kurnatuse hinnaga) alal hoitud, irdumine tõest olevat kõikide akuutsete ja krooniliste, individuaalsete ja kollektiivsete vaimuhaiguste tuumaks.

Adrian Bachmann

Kuigi tõepuudus ning tõevihkus on tänase krooniliselt sõgeda ning oma sõgeduses ka füüsiliselt üha haigema maailma aluspõhjuseks, on inimvaim võimetu kandma tõde üksi. Selleks, et tões elamine jõukohaseks osutuks, on inimesel ning inimkonnal vaja armastust ning seda kõige põhjavamas ning mitte-sentimentaalses tähenduses.

Seega võib nii ihule kui hingele kosutust tuua üksnes taas sütitunud armastus tõe vastu ning tõene arusaam armastusest, mis mõlemad ühtviisi korrastavad ja elustavad elu. Nagu Edith Stein tabavalt märkis: “ärge kunagi uskuge tõde, milles pole kübetki armastust ning ärge uskuge armastusse, milles puudub tõde”.

Allikas

Makroskoop saab ilmuda üksnes oma lugejate ja kuulajate toel. Juhul kui ka Sina oled huvitatud Makroskoobi edasisest ilmumisest, saad teha selleks omale jõukohase annetuse käesoleva loo lõpus toodud rekvisiitidel. Tänan tähelepanu ja abi eest!

Esimaal: Caspar David Friedrich,_Rändur udumere kohal

SEOTUD LOOD:

ARHIIVIST: Mille me oleme kaotanud… milleta me oleme kadunud